teisipäev, 22. jaanuar 2019

Makroonikoolitus

Enne kui ma siin oma igapäevaelu-postituste juurde tagasi lähen (kirjutan seda nii nagu ma üldse blogiks IGA päev :D), võtan ma päevakorda hoopiski ühe ägeda koolituse, kus ma Eestis olles käisin. Sain selle koolituse jõulukingituseks ja enne kui ma üldse teada sain, kuhu koolitusele ma tegelikult lähen, olin ma raudpolt kindel, et eks see mingi lingam-massaaži koolitus ole :D aga vot ei olnud! 
Käisin hoopiski makroonikoolitusel ja olen nüüd hirmsasti teadmisi täis. Koolitust viis läbi Ülle (FB - Maiuspalad), kellelt ma juhtumisi ka pulmadeks makroone tellisin. Ülle koolitas meid kolmekesi ja ülimõnus oli niimoodi pärastlõunat veeta, et lobised, saad uusi teadmisi ja lõpuks saad veel makroone ka kaasa! Mida sa hing veel tahta võid! Kartsin enne täiega, et äkki meie olemegi need lohakad, kellel makroonid välja ei tule, aga ei olnud üldse karta vaja, sest makroonid tulid välja ja kuidas veel. Käsi südamel võin öelda, et ma tõesti ei ole enne nii häid makroone saanud kui need omatehtud makroonid olid.
Makroonikoolitus oli mul muuseas täitsa mu bucket listis olemas, ehket see oli üks nendest asjadest, mida ma elu jooksul kindlasti teha tahtsin. Kehvake on muidugi see, et peale koolitust pole mul makroone rohkem mahti teha olnud ja veits kardan, et kui peale esmakordset tegemist liiga pikk paus sisse jääb, võivad mõned nipid ära ununeda. Siin Bukarestis ma neid ka vorpima hakata ei saa, sest meil on gaasipliit ja seal on see temperatuur küll selline nagu jumal juhatab. Ja kes makroonide tegemise kohta sama palju teab kui mina nüüd, siis teate ka seda, et temperatuur on väga oluline.
Kellel nüüd mõte tekkis, et võiks ka oma sõbrantsidega ühe mõnusa päeva veeta, siis kirjutage julgelt Üllele läbi Maiuspalade lehekülje, sest äkki veab ja saate ka ennast koolitama minna. 

pühapäev, 20. jaanuar 2019

Vanemaks saada on nii tore!

Jõudsin Bukaresti tagasi ööl vastu neljapäeva ja seda ütlen ma kohe ära, et ega see kerge ei olnud. Ma ausalt ei tea, mida ma neid lennupileteid ostes vaatasin, sest lennuaegu ma ilmselgelt ei vaadanud. Sellest hetkest kui ma Frankfurdis terminali uksest sisse astusin, oli jätkulennu boardinguni aega kakskümmend minutit! Kes Frankfurdis käinud on, see teab, et lennujaam seal väike just ei ole.. Ja kui sul kõige kiirem on, siis muidugi asub üks värav teisest sama kaugel nagu kuu maast. Minu puhul siis alustasin ma oma ristiretke väravast A1 ja jõudma pidin ma väravasse Z52. Kui ma õigesti mäletan, siis Z60 üldse viimane ongi. Aga ma siiski jõudsin oma lennule! Lidusin muidugi terve selle kakskümmend minutit nii mis hirmus, aga ma jõudsin! 
Sellega ma mu rahvaspordipäev veel ei lõppenud. Martin mulle lennujaama vastu tulla ei saanud, sest teda polnud sellel päeval Bukarestis. Võtsin takso ja sõitsin koju. Elame me neljandal korrusel ja lifti meie majas ei ole. Minul aga oli lisaks käsipagasile ka 21-kilone kott kaasas. Niipea kui taksojuht mulle mu põrsa ulatas, pidin ma sellega sinnasamasse, maja ette, lumehange kukkuma ka. Hädavaevu jäin püsti! Ja oii pagan, milline retk mul alles siis algas. Kusagil esimese ja teise korruse vahel ma arvasin, et ma kas hakkan nutma või jätan selle koti sinnasamasse lösutama, üks kahest hakkab nüüd juhtuma küll. Kogusin oma viimased riismed siiski kokku ja tarisin selle koti siiski neljandale ära. Ta oli mul ausalt juba igatepidi käes olnud - sangast, põhjast ja rattast. Koduuksest sisse astudes oli küll selline tunne nagu oleks kaks maratoni jutti läbi teinud. 
Neljapäev kuluski tervenisti koristamisele ja lahtipakkimisele, sest see mis siin mind ootas.. see trükimusta ei kannata. :D
Reedene päev oli aga hirmsasti tore, sest reedel oli minu sünnipäev! Hommik algas kohe üllatusega kui kuller uksetaga kella lasi ja mulle minu Eestis elavatelt sõpradelt lilled tõi. Nii-nii armas! Edasine kulus aga juba sättimisele ning varsti jõudis Martin ka koju tagasi. Ta nimelt oli nädal aega mägedes uueks hooajaks ettevalmistumas. 
29!
Õhtul aga oli meil ühes minu lemmikrestoranis laud kinni pandud ja koos nelja sõbraga me seal õhtust sõimegi. Kohalejõudes ootas mind seal juba ees selline laud lillede ja kingitustega:
Peale õhtusööki liikusime veel järgmisesse kohta edasi, et paar drinki teha ja koju jõudsime vist alles kella kahe ajal. Aeg tõesti lendab kui lõbus on.
Sünnipäev oli nii tore, et tahaks kohe, et seda tihedamini oleks. Vanusenumber muidugi nii tihedalt vahetuda ei tohiks, aga seda "täna on minu päev" tunnet võiks rohkem kui kord aastas tunda küll. :)
Olen oma uut beebit neli päeva kasutanud ja selle nelja päevaga olen ma sada protsenti Macbooki usku pööratud. Appi kui hea!
Tegelikult oli meil nädalavahetuseks ka spasse mineku plaan tehtud, aga juhtus nii, et just sellel nädalal oli spa basseiniosa hooldustöödeks kinni ja pidime selle mõtte maha matma. Laupäev algas hoopiski brunchiga prantsuse bistroos, kus alustuseks oma pool tundi lauda ootasime, sest kuuele inimesele laua saamine pole üldse mingi kerge ülesanne. Ootamine aga tasus ära, sest toidud on seal parimad ja paar tundi said mõnusalt mööda saadetud. Kuna kõigil ka õhtu vaba oli, pidime otsustama mida edasi teha. Kolm inimest tahtsid golfi mängima minna ja kolm inimest veekeskusse minna, mis tähendas lõppkokkuvõtteks seda, et tulime hoopis meile Kataani mängima. :D selle suhtes olid õnneks kõik üksmeelel.

Sünnipäevapostituse lõpetuseks aga väike flashback. Vasakul aasta 2009.

Pole midagi muud öelda kui, et vanemaks saada on suurepärane! Ning kõigile neile, kes praegu varastes kahekümnendates ennast inetu pardipojana tunnevad, siis varuge mõned aastad kannatust - teie parimad ajad alles tõmbavad tuure üles. :) Näide ülal!

esmaspäev, 3. detsember 2018

Pulmapäevavideo

Ja siit ta tuleb! Video meie pulmapäevast:
Video autoriks äärmiselt andeks Innar Hunt. Ei saanud olla kerge töö teha terve päeva materjalist loetud minutite pikkune video ja sellega nii palju emotsioone edasi anda, aga tema sai sellega hakkama. Au ja kiitus!

esmaspäev, 26. november 2018

Hobuseköhast ja nädalavahetusest


Järjekordne nädal on läbi saanud ja uus peale hakanud. Olen jälle kodune, sest kuigi tarkusehamba eemaldamisest paranemine on kenasti läinud, siis nüüd on mul uus häda küljes - nimelt jäin ma eelmise nädala lõpus nii kohutavasse köhasse, et ma ausalt ei tea millal ma viimati niiii hullusti köhisin. Terve nädalavahetuse oli mul selline kuiv vastik hobuseköha ja alles tänasest on seal sees midagi liikuma hakanud. Ja vot kui mul nüüd üks köhahoog peale tuleb, siis on selline tunne, et lõppu ei tule ja päriselt köhingi nii kaua kuni pisarad jooksevad. Rõõõvee!
Jube imelik, täpselt kuu aega tagasi olin ma alles haige ja nüüd uuesti! Selline tunne, et nagu vahepeal polegi terve olnud, üks haigus teise otsa. Päev algab sellega, et hobune (ehk mina oma hobuseköhaga) tõmbab sae käima ja lõppeb sellega, et hobune jääb magama ja siis on lõpuks vaikus majas. Martin on ka juba vähemalt nädala nohus olnud ja nii meil siin üks suur laatsaret ongi.
Muidu olingi terve nädalavahetuse peamiselt kodune, sest no mis ma ikka inimeste peale köhima lähen onju. Ainult laupäeval käisime sõpradega väljas - kõigepealt põgenemistoas ja peale seda nende pool pannkoogiõhtul ning lauamänge mängimas. Tegelikult mängisime küll ainult ühte täringumängu (nimi oli vist Perudo), sest see on nii kaasahaarav. Põhineb see õnnel, strateegial ja muidugi valetamisel :) kindlapeale peame selle mängu endale ka ostma, et jõulupuhkusel sõpradega glögiõhtuid pidades seda mängida saaks.
Põgenemistoas oli samuti äge, seekord suutsime me ilma ühtegi vihjet küsimata toast välja saada. Oleks mõned minutid kiiremini teinud, oleks lausa kiireimate top kolme saanud. Seekordne tuba tundus mu jaoks kuidagi kerge ka. Kui lõpuks võtme kätte saime, ei tahtnud ma kuidagi uskuda, et see võti selle toaukse lahti teeb.. et midagi siiski peaks nagu veel tulema. No selles mõttes tuligi, et töötaja tuli vastu ja oligi põgenetud.
Kui te nuputate miks mu postituse esimene pilt mingi close up kleidimustrist on, siis seda sellepärast, et sain enda tellitud komplekti kätte. Võib lausa öelda, et sain lõpuks kätte, sest kuller ajas mind umbes terve nädala taga. Küll ei olnud meil kedagi kodus ja pärast ei vastanud kuller enam telefonile. Aga siin ta lõpuks siiski on!

Ülemine osa on crop ja seeliku pikkus on põlveni. Kavatsen seda kindlasti jõulude ajal kanda, sest mu arust on see nii kena komplekt. 
Panen siia lõppu ühe pildi veel, sest see on selline ilus ja kole. :D minu väike inetu tarkusehammas ja lilled. Naersin juba, et küsin iga kord väljatõmmatud hamba kaasa ja lõpuks teen neist endale kaelakee või midagi.  
Praeguseks aga tõmban otsad kokku ja kobin kööki, et õhtusööki valmistama hakata. Täna on muuseas üks sellistest päevadest, mil ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida õhtusöögiks teha.. olen mõelnud ja retsepte lapanud ja ikka ei tea! Vot mida mitu päeva kodus istumist teeb - üldse ei suuda enam selge peaga mõelda :)

Mõnusat nädala algust!

teisipäev, 20. november 2018

Hambaarstijutud ja kingituste tegemisest

Eile oli see õnnis päev kui ma taaskord ühest hambast ilma jäin. Ei kukkunud ma seda ise välja vaid eemaldas selle tarkusehamba siiski hambaarst. Ma tegelikult olin hullemaks valmis, aga tegelikult võttis kõik aega vaid tunnikese. Lausa uhkusega võin öelda, et seekord ma ei nutnudki! See pikk sikutamine oli ainult tüütu, lõpuks mõtlesin lihtsalt, et issand jumal, tõmba see hammas välja juba. Peale väljatõmbamist olin ma väga kõbus, viskasin hambaarstiga nalja ja puha.. aga mida aeg edasi läks, seda rohkem mu nägu paiste minema hakkas. Praeguseks olen ma juba erakordselt ilus, üks põsk on nagu hamstril, suunurgad katki ja huuled lillad. Lisaks on mul tunne nagu valutaks terve mu ülakeha, mitte ainult pea. Kuramuse hambad noh!
Seega ma täna kodune olengi. Mu diivan on mu isiklik meelelahutuskeskus, voodi ja restoran. Mitte, et siin väga süüa antaks või midagi. Õues on hall ja külm ning tuju on ka selline.. tuim. Ootan lihtsalt jõule ja Eestisse minekut. Ving ja hala, ving ja hala!
Nädalavahetus läks muuseas täpselt samamoodi, peamiselt diivanil pikutades. Ozarki kaks hooaega said vaadataud ja nüüd ei teagi mis sarja järgmiseks alustada. Ma muideks olin nädalavahetusel nagu surmamõistetud vang viimasel söömaajal - kõik mis ette jäi, minu kõhtu kadus. Õhtusöögiks burger ja friikad, magustoiduks jäätis ja pokaal veini. Jah, palun! Praegu võib millegi närimisest ainult unistada.
Tegin esimest korda jalapeno poppereid ehk pipraid feta täidisega, mille ümber õhuke toorsuitsupeekon. Muidugi ei kasutanud ma pipraid puhastades kummikindaid ja täitsa haige kuidas mu sõrmed pärast põlesid! Ei aidanud ei soolaga hõõrumine ega alkoholis leotamine. Ma seda enne ei teadnud, aga tuli välja, et kui sõrmed põlenud on, siis suu enam vürtsikust ei tundnud. Nii imelik!
Datli-kookosepallid on nii head väikesed maiused ja nende tegemiseks läheb vaja vaid kahte koostisosa: datleid ja kookoshelbeid. Mina hakkisin ühe paki kivideta datleid suure noaga ühtlaseks massiks, veeretasin käte vahel pallideks ja veeretasin kookoshelvestes. SOOVITAN!
Pühapäevane pannkoogihommik.
Ostsime endale Black Friday raames kapsel-kohvimasina ja olen sellega väga rahul. See on täpselt selline ühe-kahe inimese kohvimasin, kes tassikest head kohvi juua tahavad. Ja ma lihtsalt pean ära märkima, et ma ei saa aru, miks Eestis novembris korralikke allahindlusi ei ole.
Nagu pildid tõestavad, siis midagi muud me nädalavahetusel tõesti ei teinudki. Sõime ja magasime. Korraks käisime jalutamas ja kaubamajas ka, aga muud mitte miskit. Ja ei kurda ka, nii hea oli lihtsalt puhata ja olla.
Kuna ma eile-täna peamiselt ainult lamanud ja hambaauku valutanud olen, siis ma täitsa ootan homset, saab tööle minna ja saab inimeste sekka minna. Peamine, et valuvaigistid kotis oleks! Olen usinasti jõulukinke tellinud (sest mida muud siin horisontaalis olles ikka teha) ja praegu täitsa tundub, et ehk ma sellel aastal saangi detsembris täitsa rahulikult võtta, sest peamised asjad on novembris korda aetud. Samas, seda ütlen ma vist igal aastal ja viimasel hetkel meenub ikka, et oii, ühele või teisele peaks ikka ka midagi ostma. On nuhtlus! Tegelikult hästi tobe on tunda kohustust, et kingituse PEAB tegema. Mina ise küll ei solvuks, kui keegi mulle kingitust ei tee. Ma olen suur tüdruk ja tegelikult jaksan ju ise endale need asjad osta, mida ma väga tahan. Mulle endale meeldib kingitusi teha küll, aga ainult siis kui ma tean, mida kingisaaja päriselt saada sooviks. Mingi ehku peale mulle kingitusi osta ei meeldi. 
Üksteise jaoks aja leidmine ja koos ühise laua taga istumine peaks piisav kingitus olema. Ja kui seal laual veel hea söök ja mõnus vein ka on, siis ausalt, mina muud ei taha!