teisipäev, 20. november 2018

Hambaarstijutud ja kingituste tegemisest

Eile oli see õnnis päev kui ma taaskord ühest hambast ilma jäin. Ei kukkunud ma seda ise välja vaid eemaldas selle tarkusehamba siiski hambaarst. Ma tegelikult olin hullemaks valmis, aga tegelikult võttis kõik aega vaid tunnikese. Lausa uhkusega võin öelda, et seekord ma ei nutnudki! See pikk sikutamine oli ainult tüütu, lõpuks mõtlesin lihtsalt, et issand jumal, tõmba see hammas välja juba. Peale väljatõmbamist olin ma väga kõbus, viskasin hambaarstiga nalja ja puha.. aga mida aeg edasi läks, seda rohkem mu nägu paiste minema hakkas. Praeguseks olen ma juba erakordselt ilus, üks põsk on nagu hamstril, suunurgad katki ja huuled lillad. Lisaks on mul tunne nagu valutaks terve mu ülakeha, mitte ainult pea. Kuramuse hambad noh!
Seega ma täna kodune olengi. Mu diivan on mu isiklik meelelahutuskeskus, voodi ja restoran. Mitte, et siin väga süüa antaks või midagi. Õues on hall ja külm ning tuju on ka selline.. tuim. Ootan lihtsalt jõule ja Eestisse minekut. Ving ja hala, ving ja hala!
Nädalavahetus läks muuseas täpselt samamoodi, peamiselt diivanil pikutades. Ozarki kaks hooaega said vaadataud ja nüüd ei teagi mis sarja järgmiseks alustada. Ma muideks olin nädalavahetusel nagu surmamõistetud vang viimasel söömaajal - kõik mis ette jäi, minu kõhtu kadus. Õhtusöögiks burger ja friikad, magustoiduks jäätis ja pokaal veini. Jah, palun! Praegu võib millegi närimisest ainult unistada.
Tegin esimest korda jalapeno poppereid ehk pipraid feta täidisega, mille ümber õhuke toorsuitsupeekon. Muidugi ei kasutanud ma pipraid puhastades kummikindaid ja täitsa haige kuidas mu sõrmed pärast põlesid! Ei aidanud ei soolaga hõõrumine ega alkoholis leotamine. Ma seda enne ei teadnud, aga tuli välja, et kui sõrmed põlenud on, siis suu enam vürtsikust ei tundnud. Nii imelik!
Datli-kookosepallid on nii head väikesed maiused ja nende tegemiseks läheb vaja vaid kahte koostisosa: datleid ja kookoshelbeid. Mina hakkisin ühe paki kivideta datleid suure noaga ühtlaseks massiks, veeretasin käte vahel pallideks ja veeretasin kookoshelvestes. SOOVITAN!
Pühapäevane pannkoogihommik.
Ostsime endale Black Friday raames kapsel-kohvimasina ja olen sellega väga rahul. See on täpselt selline ühe-kahe inimese kohvimasin, kes tassikest head kohvi juua tahavad. Ja ma lihtsalt pean ära märkima, et ma ei saa aru, miks Eestis novembris korralikke allahindlusi ei ole.
Nagu pildid tõestavad, siis midagi muud me nädalavahetusel tõesti ei teinudki. Sõime ja magasime. Korraks käisime jalutamas ja kaubamajas ka, aga muud mitte miskit. Ja ei kurda ka, nii hea oli lihtsalt puhata ja olla.
Kuna ma eile-täna peamiselt ainult lamanud ja hambaauku valutanud olen, siis ma täitsa ootan homset, saab tööle minna ja saab inimeste sekka minna. Peamine, et valuvaigistid kotis oleks! Olen usinasti jõulukinke tellinud (sest mida muud siin horisontaalis olles ikka teha) ja praegu täitsa tundub, et ehk ma sellel aastal saangi detsembris täitsa rahulikult võtta, sest peamised asjad on novembris korda aetud. Samas, seda ütlen ma vist igal aastal ja viimasel hetkel meenub ikka, et oii, ühele või teisele peaks ikka ka midagi ostma. On nuhtlus! Tegelikult hästi tobe on tunda kohustust, et kingituse PEAB tegema. Mina ise küll ei solvuks, kui keegi mulle kingitust ei tee. Ma olen suur tüdruk ja tegelikult jaksan ju ise endale need asjad osta, mida ma väga tahan. Mulle endale meeldib kingitusi teha küll, aga ainult siis kui ma tean, mida kingisaaja päriselt saada sooviks. Mingi ehku peale mulle kingitusi osta ei meeldi. 
Üksteise jaoks aja leidmine ja koos ühise laua taga istumine peaks piisav kingitus olema. Ja kui seal laual veel hea söök ja mõnus vein ka on, siis ausalt, mina muud ei taha!


neljapäev, 15. november 2018

Hetkelemmikud

Minu ühed lemmikuimad postitused on sellised postitused, kus keegi midagi head soovitab. Olgu selleks siis väga hea plekieemaldusvahend või mõni ilutoode, igal juhul läheb peale. Selles mõttes olen ma küll täielik reklaamiohver, et hästi tihti ostan ma kellegi soovituse põhjal ühe või teise toote. Ju ma olengi tihtilugu sihtgrupp! Aga mulle sobib, soovitaja ei kirjuta tühja, majandus lokkab ja mina avastan midagi endale kasulikku :)
Kogusin praegu kodust mõned asjad kokku, mida ma kas pikemat või lühemat aega kasutanud olen ja mida ma teistelegi soovitaks. Proovisin siia lisada vaid neid asju, mida ka Eestist kätte saab ja seetõttu jäid mõned kohalikud tooted välja.
Meie maja üks lemmikmaiustest ehk keedetud kondenspiim. Hoiatus - sõltuvust tekitav! Enamjaolt sööme seda röstsaiaga, aga vahel ka banaaniga ja tegelikult sellega, mis iganes kätte jääb. Ma ei ole küll kindel, kas Bonne Maman tooteid Eestis müüakse, aga midagi analoogset kindlasti.
Mulle väga meeldib kui mul midagi kõrvas on. Tööpäevadel ma ennast reeglina ei meigi, aga samas väike kõrvarõngabling on just see, mida ma tahan. Leidsin H&M-ist (4.99€) sellise väikese komplekti, kus just sellised igapäevased kõrvarõngad sees on. Sellised väikesed kõrvarõngad tekitavad mulle kusjuures kange isu kõrvaauke juurde teha, sest neid korraga kanda oleks nii äge :) mitte just kõiki korraga, aga rohkem kui ühte paari kannaks küll meelsasti.
Paar kosmeetikatoodet ka ikka sekka! Ostsin endale paljukiidetud Urban Decay All Nighter Setting Spray (link) miniversiooni ja see tõesti on nii hea nagu räägitakse. Soovitan! Teise asjana sain ma endale uue ripsmetuši - Guerlain'i La Petite Robe Noire nimelise tuši. Miks ühele asjale nii pikk ja keeruline nimi pannakse, seda ma küll ei mõista, aga ripsmetušš ise on väga hea. Hari ise on selline mõnus, et kammib kõik ripsmed kenasti läbi ja ripsmed kokku ei kleepu. Tušš on n-ö ehitatav, et mida rohkem kihte peale kannad, seda pikemaks ripsmed lähevad. Mitte mingi lõpmatuseni muidugi, aga saate aru küll. :D hinda ma kahjuks öelda ei oska, aga kuna tegemist on high-end brändiga, siis võib see veidi krõbedam olla.
Silmatilkasid olen ma elujooksul ikka üksjagu kasutanud ja absoluutselt igasuguseid proovinud. Läätsekandja rõõmud! Viimati Eestis olles ostsin endale sellised silmatilgad kuivade ja punaste silmade leevenduseks ja need tõesti aitavad hästi. Link on SIIN.
Head näokreemisoovitused kuulan ma alati rõõmuga ära ja seekord soovitan ühte teilegi. Tegemist on Summer Fridays nimelise brändi Jet Lag Mask-iga ning kuigi nimi ütleb, et ta mask on, siis tegelikult võib teda kasutada nii maski, kreemi kui ka primerina. Mina kasutan teda näokreemiga ja olen ülirahul. Tellisin ta endale Cult Beauty lehelt (link) ning kuigi hind võib kõrge tunduda (umbes 47€), siis uskuge - see hind on seda väärt.
Mõnusast kodulõhnastajast ei ütle ma kunagi ära! Kui ma tavaliselt ostan neid koduparfüüme, kus pulgad sees on, siis seekord ostsin prooviks hoopis "lõhnakaardid". Pärit on nad Zara Home-st (link) ning pakis oli kolm kaardikest, igaühel saba taga, et neid sobivasse kohta riputada saaks. Mina panin ühe vannituppa dušikardina külge, ühe esikusse ja üks läks autosse. Kui alguses tundus lõhn veidi tugev olevat, siis nädalaga on see piisavalt hajunud, et mitte häirida. Ühe kolmese paki hind oli Rumeenias allahindlusega umbes 6€.
Viimane hapupiimane on aga ühe tutvustamist mitte vajava brändi toode - Linea Natura tšillipipraga juuksekreem (link). Kinkisin selle tegelikult Martinile, aga nüüd möksin hoopis rõõmsa näoga seda endale pähe :) täielik suli! Mulle see juuksekreem igatahes meeldib, sest ta teeb juuksed pehmeks, säravaks ja lõhnab hästi. See, et juuksed hästi lõhnaksid on muidugi mu enda suur kiiks ja kirg. Just eile, peale juustepesu, sain sõbrannalt mitmeid komplimente selle kohta kui head mu juuksed välja näevad. Kes siis selliste komplimentide peale maias ei ole!

Sellised need minu hetkelemmikud ongi. Loodetavasti saan varsti oma imeviguri ehk sibulahakkija ka kätte ja siis saan juba selle samuti siia listi lisada. :D kannatamatu!

 

teisipäev, 13. november 2018

Nädalavahetus, üks feil ja imevigurid

Teate mu nädalavahetuse feilimist või? Hakkasin kell üksteist hommikul kaneelirullide tarbeks pärmitaigent tegema. Sõtkun ja sõtkun ja no ei olnud nagu õige asi. Panin ta vahepeal siiski kerkima ja peale poolt tundi ta tõesti oli natuke pärmitaigna nägu. Minimaalselt. Sõtkusin ühe korra veel läbi ja kordasin protseduuri. Ikka polnud õige asi! Lõpuks olin ma seda trianglit nii palju teinud, et kell oli juba neli saanud ja alles siiis hakkas taigen korralikult kerkima. AGA! Selleks ajaks oli sõbranna mulle juba järgi jõudnud ja tuututas maja ees, et koos sööma minna. Mõtlesin, et no kaua ma ikka kodust ära olen - tagasijõudes teen need paganama rullid valmis. Ja kujutate ette, ma jõudsin koju kell üksteist! Selleks ajaks oli see taigen juba vabše imelikuks läinud ja ma viskasin ta lihtsalt prügikasti. Siit mulle õppetund - kui ikka ei õnnestu, siis ära pushi, sellest ei tule nii või naa midagi välja :)
Muidu oli nädalavahetus hästi lebo ja mõnus. Käisime sõbrannaga söömas, peale seda korraks Sephoras ja Kiehl'sis. See "korraks" kusagile poodi minek on ikka väga libe tee, sest kuigi mina sain endal küll varrukast kinni ja ostsin vaid selle ühe asja, mille järgi ma Sephorasse läksin, siis sõbrannal läks natuke käest ära see lugu. Lohutasin teda sama asjaga, millega ennastki sellises olukorras lohutan - seni kuni lapsi veel pole, võib iseennast spoilida küll :) hiljem läksime tema poole tsillima ja vaatasime ühe osa Kardashiane. Mitte, et ma mingi suur fänn oleks, aga eks ma ikka kursis olen kes tegelased on. Kojujõudes aga taigen prükki ja ise magama. 
Martin jõudis koju millalgi öösel ja pühapäeval lasin ma tal ikka kenasti üheteistkümneni põõnata nagu meie majas lubatud on. Peale hommikusööki ajasime veidi niisama juttu ja tegelesime koduste asjadega. Hiljem läksime kaubamajja ja vaatasime seal natuke ringi, peale mida saime sõpradega kokku, et sushit sööma minna. Kinno me ei jõudnudki, sest peale lõunatamist tahtsin mina lihtsalt koju jäätist sööma ja Ozarki vaatama minna. Tegime veel nädala toidušopingu ära ja pugesimegi oma mõnusasse urgu :) no ma räägin, et külmal ajal tahan ma ainult kodus olla!
Nagu näha on, siis on movember jälle käes.
Kaks tööpäeva on läinud nagu lennates ja eile õhtul voodisse pugedes tuli ikka uni väga kiirelt peale. Küpsetasin veel õhtul porgandikooki ja toimetasin niisama ning nii see uneaeg üsna kiirelt kätte jõudiski. Nägin pühapäeval Mangos ühte saapapaari, mis mulle väga meeldis ning kuna minu suurust poes ei olnud, tegin veel neile eile õhtul tellimuse ka ära. Ja ühe asja tellisin veel! Viimati Eestis olles tuli lampi jutuks söögivalmistamine ja kahel sõbrannal oli selline sibulahakkija, mida mul samuti muidugi KOHE vaja oli. Sibulat ja küüslauku panen ma vist küll pea kõigi toitude sisse, aga vot hakkida ma seda ei viitsi. Igatahes tellisin ma Aliexpressist taolise imeviguri endale vaid kolme euri eest:
Raudselt on teil kõigil see juba olemas, aga vot näed, mina olen seni kivi all elanud. Taasavastasin oma Bonusway konto ka, sest kuigi ta mul olemas oli, siis seni ma seda väga usinalt kasutanud ei olnud. Ei teagi miks! Igatahes tiksus isegi eilse väikese ostuga sinna paar senti juurde ja kui ma nüüd enne jõule sealtkaudu veel nipet-näpet tellin, siis olen ma varsti rikas inimene valmis.
Varsti hakkab kell üheksa saama, aga mina teen alles süüa. Tegelikult meil juba teist õhtut järjest "korralikku" õhtusööki ei olegi, sest Martinil hakkas alles kell kaheksa õhtul trenn (tavaliselt sellel ajal trenn lõppeb). Nimelt valmistutakse homseks mänguks, mis algab kell üheksa õhtul. Nii hilja pole ma vist ühtegi mängu vaatamas käinud! Igatahes valmistan ma söögi ette hoopis homseks lõunaks ja õhtuks, sest nii hea on kojujõudes ainult söök sooja panna ja valmis ta ongi.
Tänaseks kõik, räägime varsti jälle!

PS. Kui teil peaks mõni taoline "imevigur" olemas olema, siis rääkige mulle ka, mind hetkel õudsalt huvitab!

laupäev, 10. november 2018

Üks viie aasta tagune mälestus

Hakkasin eile ühte Rumeenias elamise teemalist postitust kirjutama ja avastasin, et olen kohe-kohe selle riigiga juba viis aastat seotud olnud. No selles mõttes see mulle üllatusena ei tulnud, et tegelikult ma ju seda teadsin, aga kui pidevalt sellele ei mõtle siis nagu unub ära. Viis! Täitsa kaua ju. Kuna ma selle viie aasta jooksul kahes erinevas linnas olen elanud ja igasuguste inimestega tuttavaks olen saanud, siis hakkasin mõtlema, et ei tea kas see riik mind enam millegagi üllatada ka suudab.. selles mõttes, et no mis siin veel tulla saab. :D kindlasti sõnan midagi ära praegu!
Mul praegu meenus üks asi selle kohta kui naiivne ma viis aastat tagasi siia kolides olin. Sellel ajal oli hästi suureks probleemiks hulkuvad koerad ja see, et nad inimesi ründama kippusid (paaril viimasel aastal on asjale vist piir peale pandud, sest hulkuvaid koeri ma küll enam näinud ei ole, vähemalt Bukarestis mitte). Igatahes mäletan ma nii selgelt ühte korda kui me kusagile teise linna sõitsime ja ma aknast välja vaadates ütlesin, et oiii kui nunnu, näed, kutsad magavad tee ääres. Lõpuks sihtkohta jõudes olin ma muidugi aru saanud, et tegelikult ei maganud ükski koer, nad kõik olid lihtsalt surnud. See oli nagu selline esimene reality check, et kuule plika, sa ei ole enam oma armsas Eestis, kus asjad kontrolli all on.
Selline väike meenutus tänasesse laupäevahommikusse siis. Eile olin ma niii väsinud, et koju jõudes kerisin ennast mõnusasti paksu teki sisse ja tegin ühe pika lõunaune. Üles ärgates olin muidugi natuke horroris, sest õues oli vahepeal pimedaks läinud ja esimese hoobiga ei saa ju tavaliselt aru, et on see siis nüüd sama päeva õhtu või on juba hommik käes. Õnneks oli siiski õhtu.
Täna on akna taga päike ja loodetavasti tuleb hästi hea päev. Hommikupoolik tuleb kodune, koristan natuke ja küpsetan kaneelirulle. Teate ju küll, et ma ei taha toitu ära visata ja siis tuleb pooliku pärmiga midagi ette võtta :) ja no tegelikult ei pea ju kaneelirullide küpsetamiseks üldse põhjuseid leiutama, hehe. Hiljem aga saan sõbrannaga kokku, lähme arvatavasti sööma ja kokteilile. 
Martin jõuab koju täna öösel ja oiii kui väga ma tahan, et ta võiduga koju tuleks! Eile juba ähvardasin, et kui võiduga ei tule, siis ärgu tulgu üldse. Muidugi oli see nali, aga vot nii väga tahan ma seda võitu. Mina, kes ma muidu üldse võiduhimuline ei ole..
Homseks on aga meil plaanitud üks pikk meie-päev. Tähendab see seda, et üle pika aja saame me kahekesi midagi ette võtta ja lausa terve päeva koos olla. Plaanime kinno minna ja sushit sööma ja võib-olla teeme tiiru poodides ka. Eks siis paistab, peamine, et koos olla saame. Kõlab nagu poleks me üksteist kuid näinud, aga nooo tunne ongi selline. :D usun, et need paarid kes vahemaa või töö või jumal teab mille tõttu üksteist nii tihti ei näe, mõistavad millest ma räägin. 
Nüüd aga aitab sellel diivanil lebotamisest küll, vaja tolmuimeja välja kraapida ja see kodu läikima lüüa!
Ei hakka üldse salgama, ootan alati abikaasat koju, aga eriti ootan siis kui ta kingitustega tuleb. :D ja võiduga!


 
 

neljapäev, 8. november 2018

Suvaline lobapostitus

Teate, ma pidevalt mõtlen ühte asja. Okei, mitte pidevalt, aga on perioode kus ma mõtlen ühele asjale rohkem kui muidu. Nimelt seda, et kust võtavad inimesed energiat, et peale tööpäeva lõppu veel midagi teha? No näiteks, et minna kontserdile või kinno või jumal teab kuhu. Ma olen kojujõudes tavaliselt ikka nii väsinud, et tahan ainult oma retuusid jalga tõmmata ja rahulikult koduseid asju teha. Aga, et ma peaks veel asjalik olema ja inimeste sekka minema.. ei. Kui retuusid juba jalas on ja krunn peas, siis tagasiteed enam ei ole. :D iseenesest ma jaksaks toast välja minna küll, aga kuna ma juba ette mõtlen, et ka järgnev päev on tööpäev ja tahaks selleks korralikult välja puhata, siis tahan ma tavaliselt terve õhtupooliku lihtsalt kodus mõnuleda. Kes teab, ehk on asi selles, et õues läheb aina pimedamaks ja jahedamaks ning sellisel ajal tahangi ma tavaliselt rohkem kodus olla. 
Siin on ju nii mõnus! Telekast tuleb pidevalt mingisuguseid Friendsi osasid, mul on igasuguseid häid lõhnaküünlaid ostetud ja Eestist toodud komme on ka kapid täis. Ainult uusi pleede oleks diivanile vaja, siis oleks mu kodused õhtud ideaalsed.
Tegelikult peakski ühe Ikea-reisu ette võtma ja sealt koju mõnda asja vaatama, aga jumal teab millal me sinna jõuame. Tõenäosus, et mul ja Martinil on samal ajal vaba päev, on sama suure tõenäosusega, et ma järgmisel nädalal lotoga miljoni võidan (ja vot kui nüüd võidangi, siis ma alles söön oma sõnu). 
Täiesti teise teema juurde minnes, siis olen ma viimaste kuude jooksul ühe asja üle hästi rõõmus. Nimelt olen ma nii vähe toitu ära viskama pidanud! Mulle absoluutselt ei meeldi toitu raisata ja kui midagi juba päris käest ära ei ole läinud, siis üritan ma sellest siiski midagi valmis meisterdada. Niimoodi saidki esmaspäeval valmis tehtud quesadillad, sest kanafilee ootas, et temast midagi tehtaks. Sama lugu pooliku hakklihaga, mis sai hoopis pitsapirukale (polnud nagu pitsa, polnud nagu pirukas ka) katteks. Nagu hea tunne on, et me ei osta asju, mida me ära ei tarbi ja külmkapp on ka kenasti korras ning seal ei vedele mingeid suvalisi asju, mille tähtaeg oli juba eelmisel kuul.
Nüüd aga löön ma igasugused netipoed lahti ja hakkan jõulukinke valima. Teoorias on mul üsna selge, mida ma otsin, aga kuna variante on palju, siis tuleb seal suuri valimisi korraldada. Proovin sellel aastal nii, et kõik ostmised ei jääks detsembrisse nagu igal aastal ja olen hetkel hästi motiveeritud, et seda igati vältida.