esmaspäev, 22. juuni 2020

Minu Hugo esimesed elupäevad. Ja minu "esimesed elupäevad" emana

Jätkan sealt kust viimati pooleli jäin ehk neljapäeva hommikust (4. juuni) kui me Hugoga ema-lapse palatisse jõudsime ja sinna mõneks päevaks elama jäime. 
Alguses oli kõik niii imelik! Lihtsalt mina ja mu beebi. Nagu enne olin ainult mina ju! Nüüd aga oli üks inimene veel, kes minust sõltus ja keda ma elus pean hoidma. Jube suur vastutus ikka! Ronisin voodisse (mis muuseas nii kõrge oli, et ma iga kord pidin hoogu võtma, et sinna üldse saada😄) ja võtsin oma pambu kaissu. Andsin talle süüa ja lihtsalt passisin teda. No kõige ilusam väike beebi keda minu silmad kunagi näinud on!
Nii me seal siis tiksusime. Adrenaliin oli endiselt nii laes, et und mul ei olnud kuigi viimati olin ma maganud rohkem kui kakskümmend neli tundi tagasi. Telefon oli vahepeal tervitustest plahvatanud ja toksisin vaikselt vastuseid ning kirjutasin pere-sõpradega. Aeg-ajalt käis keegi personalist meid vaatamas või midagi küsimas või toomas - koguaja oli selline tunne, et uks käis lahti-kinni. 
Kuna Hugo vaakumi abil sündis tehti talle pea ultraheli ja veel vereanalüüse. Tema bilirubiini tase oli piiripealne ning sellepärast hoidis arst tal silma peal. Mina aga sain väikese sutsaka tagumikku, sest selgus, et meil Hugoga on erinevad veregrupid (üks negatiivne, teine positiivne) - süst tehti küll tulevikule mõeldes kui ma veelkord emaks peaksin saama.
Millalgi päevapeale võtsin ma julguse kokku ja käisin pissil. Jep, see vajab eraldi äramärkimist, sest ma pidin ikka ennast kõvasti üles haipima, et see samm astuda. 😄nagu ma juba eelnevas postituses mainisin, siis nii puhtalt ma selle beebi väljapressimisest ei pääsenud, et ilma ühegi "vaprusearmita" tulema oleks saanud - sellest ka see suur eneseületus tualetikasutamise näol. TMI, aga esimest korda elus õppisin ma bideedušši hindama. 😄
Millalgi ma tukkusin ja sõin, sain palatikaaslase ja ega muud suurt sel päeval ei toimunudki. Ka järgnevad päevad läksid täpselt samas rütmis. Õppisin puhastama beebi naba ja silmi, lobisesin telefoniga ja puhkasin. Oii kuidas ma Martinist puudust tundsin! Just selles beebi eest hoolitsemise osas. Kuna endal veel üsna hell olla oli pidin ma iga kord püsti tõustes ja pikali minnes skeemitama mispidi ennast rullida ja kuhu toetada ja muud taolist. Juba esimesest päevast peale olid käelihased nii haiged, sest suurema koormuse said just need kehaosad. Olingi kas pikali või püsti - beebiga pikali, aga sõin ma näiteks küll ainult püstijalu. Sõin püstijalu ja passisin aknast välja - see oli muideks mu suurim meelelahutus. Nii tore oli suure kõhuga saabujaid vaadata ja mõelda, et hahaa, sucker, mul on see sünnitusevärk tehtud, aga sul seisab veel ees (palun võtke seda ainult ja ainult naljana, müts maha kõigi juba sünnitanud naiste ja tulevaste sünnitajate ees!). 😄
Lootsin nii väga, et saame laupäeval koju. Seda aga kahjuks ei juhtunud, sest lastearst tahtis kindel olla, et beebi bilirubiini näidud on korras ning sellepärast määras ta ka pühapäevaks kordusanalüüsid. Laupäevaõhtu oli mu jaoks kuidagi kõige raskem - mu palatikaaslane sai koju ja jäin meie tuppa Huuksiga kahekesi. Ühest küljest vabadus, et n-ö oma toas olla said, teisalt oli kuidagi nukker. Saatsin mõttes oma soovid teele, et mu beebi näitudega kõik korras oleks ja me järgmisel päeval koju saaksime. Muidu Huuks äkki hakkabki arvama, et me elame seal haiglas ja see ongi meie kodu. 😄
Pühapäeva hommikul käis pojuke veel analüüse andmas ja sellejaoks viis laborant ta kusagile teise palatisse. Minu kahjuks ei olnud see palat aga piisavalt kaugel, sest terve aja kui ta seal oli ning teda seal torgiti kuulasin ma kuidas ta vaeseke seal röökis. Antud hetkeks olin ma emarollis olnud kolm päeva ning konkurentsitult oli see hädakisa minujaoks kõige kohutavam heli, mida ma terve oma elu jooksul kuulnud olin. Ma oleks kasvõi teist korda jutti neid sünnitusvalusid talunud, lihtsalt tooge mu beebi tagasi ja ärge torkige teda enam! 
Lõunal käisime lastearsti juures, kes õnneks teatas, et kõik on hästi, analüüsid on korras ning me saame koju! Ma olin nii õnnelik, et oleks peaaegu arstile musimopsu andnud. 😄
Kiirelt kirjutasin Martinile, et heisaku lipud, ME TULEME KOJUU! Pakkisin meie kodinad kokku, panin tita riidesse ja varsti oligi ta meil akna all ootamas. Issand kui hea oli oma Martini ja oma Hugoga haigla uksest välja minna! 
Me Martiniga olime muidugi nii värsked ema ja isa kui veel olla annab ja kahtlesime esialgu igas oma sammus. 😄 Kas turvahäll on ikka õigesti kinnitatud? Kas Huuksil on palav? On tal äkki külm? Mis marsruuti pidi Huuks koju minna tahaks? 😄ütlus, et koos lapse sünniga sünnivad ka ema-isa pidas meie puhul igatahes sada protsenti paika.
Üks esimestest hommikutest kodus. Mu süda on nii armastust täis, et läheb varsti suure pauguga lõhki!
Kujutate ette - selle väikese postituse kirjutamine võttis mul aega terve nädala! Ma lihtsalt ei suuda uskuda kui kiirelt päevad lendavad. Naguu.. mida ma enne oma vaba ajaga tegin? 
Järgmises postituses aga juba esimestest nädalatest kodus, esimestest jalutuskäikudest, esimestest külalistest ja igasugu muudest esimestest kordadest. 😊

teisipäev, 16. juuni 2020

HUGO

Olen seda postitust kirjutanud juba nädalajagu, sest elu vastsündinuga - blogimine pole lihtsalt mõneks ajaks prioriteet. 


Nädal tagasi, kolmapäeva hommikul, 03.06, kirjutasin ma kodus letterboardile nii:
Tähtaeg oli mul küll alles 14. juunil, aga ilmselgelt ootasin ma juba ammu, et beebi mingisugustki märki näitaks, et ta väljakolimise peale mõtlema on hakanud. Seni aga polnud mitte midagi, kohe mitte märgiraasugi. Niisiis elasime me oma tavalist elukest - Martin viis auto hooldusesse ja ma töllerdasin kaasa, et ta üksi seniks ootama ei peaks. Jalutasime hooldusest Telliskivisse, sõime kooki ja jalutasime tagasi autole järgi. Isegi 10 000 sammu ei tulnud täis. Hiljem vedelesime kodus diivanil ja juba enne kella üheksat olin ma kole unine. Umbes-täpselt kell üheksa otsustasin ma ennast püsti ajada, et vannituppa minna. Nii kui ma hoogu võtsin, et peps diivanilt püsti saada tundsin ma alakõhus sellist väikest sooja torget ja märgi dresse. "Issand, kas ma lasin ennast just täis!?", oli minu esimene reaktsioon Martinile. Samas teadsin ma kohe, et tavaline peepee see küll pole. 😄
Mõlema näkku tuli automaatselt selline suur ja ärev naeratus, et okei, see ongi päriselt käes! Pojake tahab sündida!
Läksin vannituppa ja sain kinnitust, et täis ma ennast ei lasknud, juhhuu! Lootevesi oli täiesti selge ja mingeid valusid ma ei tundnud. Nii kui vannitoaukse lahti tegin seisis mu ees juba teksades Martin, kes kusagile minema paistis hakkavat. 😄Ma olin muidugi nii, et whoa, tõmbame pidurit, mina küll veel kusagile ei lähe! Kindluse mõttes helistasin valveämmakale ja rääkisin olukorrast. Ta kinnitas mu arvamust, et kusagile kiiret ei ole, valusid ju ei olnud ja proovigu ma kodus puhata kuni saab. No proovi sa siis puhata kui midagi nii olulist ees on!
Vesi aga vaikselt nirises ja ega ma suurt teha ei osanudki. Vaikselt hakkas eralduma limakork, mis mind väga põnevusse ajas, sest ma jubedalt tahtsin näha, mis imeloomaga ikkagi tegu on. 😄Koristasin natuke vannituba ja panin veel viimaseid puuduolevaid asju kokku. Vaikselt hakkas alakõhtu tulema selline päevade-kõhuvalu, aga midagi erilist see küll ei olnud. Kuna vesi ikka nirises ja ei osanud nagu niimoodi "nõrgudes" olla, kobisin ma hoopis vanni solberdama. Istusin seal mõnda aega ja ajasin Martiniga juttu ning eks ajapikku läks ka kõht valusamaks. Mingil hetkel otsustasin ma, et aitab, vaja pikutama minna, sest pikk päev oli seljataga ning on vaja jõudu koguda. Läksime voodisse ja kuigi und ei olnud, sundisin ma ennast silmi kinni hoidma. Lamasime niimoodi mitu tundi ja valu läks tõesti suuremaks. Magamisest muidugi ei tulnud midagi välja, sest no kuidas sa magad kui umbes iga seitsme minuti tagant valu tuleb. Südaöö paiku käisin ma pissil ja märkasin, et lootevesi on natuke punakas. Otsustasime Martiniga, et käime haiglas kontrollis - ja tõesti ainult kontrollis, sest valusid üle elada tundus mu jaoks parem just omas kodus. Sõitsime ITKsse, kus valveämmakas mu vastu võttis ja läbi vaatas. Vett lahmas muidugi juba niimoodi, et iga viie sammu tagant oleks keegi nagu mu coochist ämbriga vett välja visanud. 
Ämmakas ütles, et avatust on kahe sõrme jagu, tuhusid masin ei näidanud ja kui ma soovin siis võin ma sünnituseelsesse sisse jääda. Mina aga tahtsin kindlasti koju tagasi minna ja seda ma ka sain. 
Kojujõudes kobisin ma uuesti voodisse, et lihtsalt Martini kaisus olla ja lasta asjadel vaikselt areneda. Niimoodi elasin ma valusid üle peaaegu kella viieni. Kui te nüüd teada tahate mis aja tagant tuhud käisid, siis ma ei tea. Ma tõesti ei mäleta kas me enam äppi kasutasime või keskendusin ma lihtsalt sellele, et valud üle hingata. Üldsegi läheb siitmaalt kogu varahommik minujaoks segaseks ja tagantjärgi mõtlen ma, et ju mu mõistus jooksis sealtmaalt kuidagi kokku. Mäletan vaid seda, et ma tahtsin ainult kodus olla ja mitte kusagile minna. Kartsin, et haiglasse minnes ütleb ämmaemand, et oii, avatust sama palju kui varem ja siin läheb veel kõvasti aega. 
Martin hakkas vist aru saama, et ega ma enam selgelt ei mõtle, sest viimaste tuhude ajal olin ma hakanud rääkima, et ma enam ei taha. Veits hilja, eks. 😄Igatahes kamandas ta mu nüüd autosse ja läksimegi jälle haiglapoole. Nagu öeldud, siis ega ma suurt sellest ajast ei mäletagi. Mäletan vaid seda, et Stocki ristis tundsin ma esimest korda kerget pressitunnet ning aeg-ajalt kellale pilku heites sain ma aru, et tuhude vahe võis olla nii kolme minuti kanti. 
Mäletan ka seda, et autost haiglasse jõudmine oli niiii valus ja vett lihtsalt lahmas (haiglasse kirjutati mind sisse kell 5.28). Olin taaskord valveämmaka kabinetis, kes avatust viie sõrme jagu hindas. Ega ma muud sellest kabinetist suurt ei mäletagi. Martin, kes ukse taga istus ja ootas, ütles, et mingil hetkel pistis valveämmakas pea ukse vahelt välja ja ütles, et see naine läheb otse sünnitustuppa. 
Mäletan vaid, et kuidagi sain ma riietest välja ja ratastooli ja järgmisel hetkel olingi ma juba sünnitustoas. Ämmaemandaks sattus supertore Kairi Teesalu, kellest ma tõesti vaid ülivõrdes räägin - täpselt selline ämmaemand nagu ma soovinud oleks. 
Korrutan siin nagu katkine plaat, et mu mälestused on natuke ähmased, aga nii on - loodus on ikka üks kaval asi selle sünnituse unustamisega. Sünnitustoas olemisest mäletan ma mingisuguseid hetki, seda mida Martin mulle rääkinud on ja seda, mida epikriisist välja loen. Tean, et ämmakas pani mu KTG alla ning midagi head see ei näidanud - mitte midagi kõige hullemat, aga nagu epikriisis kirjas siis "algav hüpoksia" ehk algav hapnikuvaegus. Vähem kui tunniga oli viiest sõrmest avatusest saanud täisavatus ning kuna mul ka pressid olid, andis ämmaemand loa pressida. 
Siit tuleb nüüd elu iroonia - ma olen alati rääkinud, et kindlapeale läheb minu sünnitus nagu lupsti - mul on ju sellised sünnitajapuusad antud. Aga ei lugenud see midagi, sest beebi ei mahtunud välja. Juba oli kohal ka teine arst, kes ütles, et beebi tuleb vaakumi kaudu välja aidata ja hakkaski varustust beebi pea külge sättima. Umbes siit on mul meeles üks moment sellest kui valus mul oli. Rippusin elu eest voodi käetoe küljes ja mõtlesin, et issand jumal, mul on nii valus, miks keegi midagi ei tee!? Õnneks ei jõudnud ma rohkem seda mõelda, sest järgmise pressiga (kokku kaks pressi vaakumiga, väike lõige ja hiljem mitmed õmblused) oli selline soe ja mõnus lups ning kell 6.32 tuli mu pojake Hugo suure kisaga siia ilma. ❤️
4.06.2020, 3150g, 49cm pojakest.
Parandus - we made dis.
Issand jumal, milline kergendus! Beebi oli kohal, temaga oli kõik hästi ja see oli läbi! Olgem ausad - ega see sünnitus midagi ilusat ju ei ole. 😄 tuleb lihtsalt ära teha, sest "auhind" on seda väärt. Varsti tuli ka platsenta järgi, mida ma silmad punnis peas passisin ja mida ämmakas mulle tutvustas - näitas kust looteveekott katki läks, kustkaudu beebi toitaineid sai ja muud taolist. Jube põnev!
Martin sai meiega jääda kuni kella kümneni, sest vahepeal vahetusid ämmakad, beebile tehti paar vereproovi, et veenduda, et temaga ikka kõik hästi on ja seni saime meie sünnitustoas üksteisega tutvuda. Meie kolm, meie väike pere. Hugo sai oma esimese piima ja seejärel tukkus oma issi süles. Minuga tegeles samalajal ämmaemand, kes minust jälle inimese tegi ning kes mulle sõnu peale luges, et ma järgmise lapsega kindlasti juba esimeste valude ajal haiglasse tuleks, sest ilmselgelt on minu keha selline, kes sünnitustega kiirelt ühele poole saada tahab. Ma arvasin muidugi, et veel on veidi vara järgmisest korrast rääkida. 😄
Nii me seal olime kuniks Martin lahkuma pidi ja mind koos Huuksiga palatisse toimetati. Sõitsin nagu kuninganna ratastoolis meie palati poole, kõige kallim pamp kaisus, ja mõtlesin, et küll on tore, et pojake just juuni alguses saabuda otsustas - sirelite õitsemise ajal. Mulle on alati sirelite õitsemise aeg nii meeldinud.

Loodan, et järgmist postitust nii kaua ootama ei pea ning üsna varsti saate lugeda meie esimestest päevadest haiglas ja esimesest nädalast kodus.
Lähen nüüd piiluma kas mu beebi varsti ärgata suvatseb, sest vastasel juhul võivad mu tissid küll plahvatada. Tõesõna!

teisipäev, 2. juuni 2020

Covid-test ja muud vähem-rohkem lõbusad asjad

Näete jah!? Abikaasa kodus ja ma ei kirjuta siia enam pooltki nii palju kui varem. See oli mu smooth vabandus, et suht pikk paus sisse jäänud on. Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud ja ega ma ei teagi kust nende postitustega algust teha. No alustame seekord terviseteemadel.
Arvasin, et covidi-jutud on mu blogis selleks hooajaks lõppenud, aga kujutate ette - ei ole!  Nimelt käisin ma möödunud nädalal testi tegemas, tulemus muidugi negatiivne. Ei toonud Martin seda välismaalt kaasa vaid positiivse testi andis hoopis keegi, kellega ma kokku puutusin. Mina pole arst ega viroloog ja tervet juttu ma teile siia ka kirjutada ei taha, aga seda ma ütlen küll, et ma olen 98% kindel, et tema puhul on tegemist valepositiivse tulemusega. Peate selle väga ähmase selgitusega leppima. 😄
Test ise oli mu arust küll ebameeldiv, aga on palju hullemaidki piinasid üle elatud. Ja no ehk ei oska ma sellest sellepärast nii suurt numbrit teha, et varsti tuleb mul see sünnitusevärks ära teha ning enne seda muidugi veel üks covid-test. Ilusad ajad on ootamas ees. 😄
Teine (ja mu jaoks märksa ebameeldivam kui ühe testi andmine) tervisemure tekkis mul möödunud nädalavahetusel. Algselt pidasin seda üheks väga tugevaks päikeseallergiaks (mis mul muidu igal aastal esimese tugeva päikesega tekib), aga nüüd olen suht veendnud, et tegemist on lihtsalt ühe raseduse viimasel trimestril esineva nahalööbega. Ma lihtsalt sügeleeeen! Pühapäeval sügeles mu rinnaesine, seejärel kõht ja nüüd käed. Praeguseks sügelevad vaid käed, rinnaesisel pole enam midagi aru saada ja kõhul on veel kergelt midagi aimata. Aga see sügelus! Seda ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte. Ma reaalselt mõtlesin endale pajakinnaste kätte tõmbamist, et ennast mitte sügada. Nagu peaga mõeldes saad aru, et sügamine teeb asja ainult hullemaks, aga katsu sa siis oma mõistuse hääle järgi tegutseda kui tegelikult tahaks ennast lihtsalt pudeliharjaga kraapida. Rõveee!
Kes kunagi sama asja käes kannatab, siis minu soovitused teile on Ortomedi niisutav kreem ja tõrvaseep. Viimane isegi parem kui kreem - maksis ta vaid 1,64€, aga sügeluse võtab ikka tükiks ajaks ära. Miinuseks on ainult see, et terve kodu haiseb nagu umbe läinud korsten ja ise kannad parfüümi, mille nimi võiks olla näiteks "Vanamehe ahi" või muud säärast. 😄
Lisan teile siia ühe pildi ka, milline mu vatsake alles eile hommikul välja nägi. Päris jube, ma tean:
Kreemitan ja tõrvan aga hoolega edasi ja küllap varsti see sügelus ka kätelt kaob. Mis tal üle jääb!
Terviseteemad läbi, nüüd lõbusamad teemad. Näiteks käisin ma eelmisel nädalal juuksuris ja täna pediküüris. Jumal teab, millal jälle minna saab ju! Veel käisin ma sõbrannadega rannapiknikul ja meil oli ülitore nagu ikka. Ainult õhtud võiks juba soojemaks minna.
Juuksed tegi Kätlin, Wavebar'ist
Just täna rääkisin Martinile, et mul on selline tunne nagu oleks iga söögikord mu last meal before death row. 😄niimoodi naudin, et seda nägu! Tähtaeg on mul teadupärast juba järgmisel pühapäeval ja pidevalt taban end mõttelt, et ooo, mõtle kui see beebike täna või öösel või jumal teab millal lähiajal tulla otsustab. Et peale seda on senine elu ju täitsa pea peale löödud ja kes teab kas kõige tavalisematekski tegevusteks enam aega jääb. No ja siis ma naudingi oma söögitegemise aega ja söömise aega ja lihtsalt oma aega. 
Kes hommikul vara kusagil käima peab, sellel on kohustus hommikusöögiks Buxhöwdenist saia tuua!
Praegugi on mul täitsa "oma aeg", sest Martin läks sõpradega disci loopima ja ma lebusklen siin ja blogin. Tegelt on mul juba vaatamata osa 90 daysi valmis pandud ja külmkapis ootab mind üks jäätis ka. Seega tõmbangi ma siinkohal otsad kokku ja hakkan oma mõnnamisega pihta. Bai!

reede, 29. mai 2020

Üle pika aja - minišoping!

Kirjutasin siin millalgi, et tellisin soodukate ajal endale ja pojale mõned asjad. Mõtlesin praegu, et pole jube ammu oma oste teile näidanud, sest.. pole ju endale muidu midagi ostnud, ülla-ülla! Raseduse ajaks pole ma spetsiaalselt endale ühtegi riideeset soetanud (v.a. kaks paari musti rasedasukki, ühed retuusid ja sõbrannalt laenatud kleit), sest mõtlesin, et saan oma vanade riietega ka selle üürikese aja hakkama. Sisetunne ei petnud ja hakkama olen ma tõesti saanud, aga mida nädal edasi seda enam hakkab see tunne tulema, et vot kui ma juba kord omas keres üksi olla saan, vot siis ma alles hakkan igasuguseid ägedaid riideid kandma! No nii ägedaid kui üks imetav ema kanda saab onju. Üha enam kammin ma ka erinevaid netipoode ja lisan oma wishlistidesse erinevaid riideid.. ostma ma veel muidugi miskit ei hakka, sest ega ma ju tegelt ei tea kui kaua aega kulub kuniks ma ennast enam-vähem samas vormis tunnen kui näiteks eelmisel suvel. Aga teksapükse ja oma vanu kleite-seelikuid igatsen ma küll. Ütlesin just eile Martinile, et osad riided lendavad küll peale sünnitust otseteed prügikasti, sest kui sa ikka mõnda asja ligemale pool aastat jutti kandnud oled siis ega neist suurt miskit alles ei ole, ainult raamid. Ja kui nad ka "töökorras" oleks, siis koblakas on neist asjadest ees nii või naa. Te konkreetselt ei kujuta ette mitmeid kordi ma neid kahte paari rasedasukki juba nõelunud olen! Liiga mitmeid! Muuseas, mina kui sukapüksi-ekspert võin teile öelda, et parimaid (raseda)sukki müüakse Calzedonias (asub T1-s).

Aga läheme nüüd tagasi selle juurde, mis ma soodukate ajal meile tellisin. Näiteks tellisin ma endale lõpuks ära Birkenstocki plätud. Algselt küll kuldsed ja 38 suuruses, aga kättesaades ei meeldinud mulle kuldsed üldse nii väga ja suured olid nad ka. Vahetasin hoopis mustade ja 37 suuruses plätude vastu. Kuigi ma neid veel kodunt väljaspool kandnud ei ole siis mugavad tunduvad nad tõesti. Tellitud on nad Weekendist ja ale ajal maksid nad 54€.
Vaip on ka uus muide, Jyskist 😄mõtlesin, et beebi tulekuks võiks maas midagi pehmemat olla, nii kui nii tsillib ta oma tooliga põrandal ja siis ei pea ise ka päris kõva pinna peal istuma.
Pojale tellisin ma Dadamorast suveks puuvillase jumpsuiti (tellides kehtis -30% allahindlust) ja Apollost kaks beebidele mõeldud pildiraamatut. Ega ma ei tea kas need raamatud talle kunagi huvi pakkuma hakkavad, aga pildid on must-valged ja neid peaks tema väikesed silmad hästi seletama.
Veel tellsin ma endale Asosest ühe musta laiema pusa, mida näiteks retuuside või teksadega kanda ja & Other Stories brändi punutud peapaela, mis lihtsalt megacool tundub. Nägin ma seda vist Liisa Leetma instast kui ma nüüd ei eksi. Ärge küsige mis matusemeeleolus ma olen, et vastu südasuve siin ainult musta värvi asju tellin. 😄must värv on lihtsalt nii ilus värv!
Peaaegu oleks ühe asja ära unustanud, minu uue Shiseido ripsmekoolutaja. Kindlasti teate, et ma muidu olen suur lash lifti fänn, aga praegu ma üle tunni aja selili küll olla ei kannataks kuniks selle hooldusega ühele poole saaks. Ostsin siis alternatiivina hoopis ripsmekoolutaja. Shiseido ripsmekoolutaja on muuseas täielik kultustoode, sest pidavat ta töötama hoopis teisiti kui mingi suvaline koolutaja. Ma olen elu jooksul ikka igasuguseid proovinud ja see on tõesti teine tera. Eks koolutaja töö teevad nad kõik ära samamoodi, aga see, et need ripsmed ka terveks päevaks kaardu jääks on juba omaette küsimus. Aga Shiseido oma kasutades jäävadki! Ma ise ka vist ei usuks kui ma elav näide poleks. Enne koolutamist kannan ripsmetele veel läbipaistvat kulmugeeli, et ripsmed n-ö "kõvad" jääksid ja seejärel koolutan võimalikult ripsmepiiri lähedalt. Voila!
Mul muidu on pulksirged ripsmed, pikad küll, aga täiesti sirged. Siin pole mul mingisugust meiki tehtud, aga täitsa suva ka, sest kaardus ripsmed üksinda annavad nii palju juurde. Kujutate ette kui ma nad veel ära ka värviksin! Muide, kas kellelgi veel rasedusega näkku täiega pigmenti juurde visanud on? 
Ongi kõik, rohkem pole ma ostnud miskit! Üle pika aja tundusid needki ostud juba mingi megasuure šopinguna. Samas, eile just koristasin gareroobi ja mõtlesin, et johaidii, kes kõik need asjad aegade jooksul kokku ostnud on, ega ometi mitte mina.. 

teisipäev, 26. mai 2020

Pojakese esimene pidu ehk babyshower

Elu on viimastel kuudel ja eriti nädalatel nii palju igasuguste stressi tekitavate asjade ümber käinud, et mõned muud asjad mis muidu ikka meeles püsiks, olid sootuks ära ununenud. Näiteks see, et tavaliselt üllatatakse beebiootel sõbrannat babyshoweriga. Mul muidu oleks see sada prossa meeles olnud ja oleks sellele mõelnud, aga lisa igapäevarutiini väike pandeemia ja mure sellepärast, et abikaasa teiseltpoolt Euroopat koju saaks ja näed - kõik muud asjad on nagu udu sees.
Pidime sõbrannadega eelmisel laupäeval siin Haabneemes OKOs kokku saama, sest me polnud juba mitu kuud näinud ja tavaliselt nii korra kuu-kahe jooksul me ikka kokku saame, et pläkutada ja mehi-lapsi-tööd-elu taga kiruda. 😄
Igatahes marsin mina tähtsa näoga uksest sisse, sest üks sõbranna oli juba gruppi kirjutanud, et ta on ainsana kohal ja kus kõik teised on.. kuulake seda - näen allkorrusel ühe teise sõbranna meest nende pojaga ja veel teiste inimestega ühes lauas istumas, lehvitan (sest kiire) ja ilma mõtlemata, et kahtlane oleks, et ta ka seal on, lähen ülemisele korrusele. No üles jõudes hüppasid kõik osalised peidust välja ja õnneks ma siis ikka sain aru, millega tegemist on. 😄täiega tegid mulle tüssu!
Kõik oli nii armas ja sinine, laud kaetud, lilled-õhupallid ja mu kallid-kallid tüdrukud! Fotograaf tegi pilte, et mul ikka poju esimesest peost tore mälestus jääks ja üldse oli kohe ekstra tore kõiki üle nii pika aja korraga näha ning juttu ajada. 
Kuna kõik juba ammuilma omavahel tuttavad on siis on ikka jube lihtne - kedagi tutvustama ei pea ja kõik on nii ladnalt omad. Selles suhtes, et ega kõik mu sõbrannad on mu seljataga ka omi kohtinguid teinud, näiteks kuulsin ma hiljem, et minu tüdrukuteõhtut planeerides olid neil rutiinsed kokkusaamised. 😄Nagu üks mu sõbrannadest kunagi ütles siis minu ja Martini teiste sõpradega kokku saades on tunne nagu näeks üle pika aja hoopis enda sõpru - täielik goal mu arust! Ma räägin, peab ikka pulmapidusid korraldama, sest tegelikult on need ainsad peod kus kogu tutvusringkond kokku saab. 😊
Minu poju saab endale kõige coolimad tädid ever!
Selline see laupäev saigi. Hiljem olime veel n-ö "aftekal" ja kui ma lõpuks õhtul koju jõudsin olin ma ikka läbi nagu loom. Paar kuud pole ju pea mingisugust sotsiaalset koosviibimist olnud ja terve päeva suhtlemine tegi oma töö.