laupäev, 16. veebruar 2019

Küsimused blogijale - minu vastused

Kui sa peaksid loobuma enda bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?
See domeeninimi on alati minu jaoks üks peavalu olnud, sest põhimõtteliselt võib see igal aastal abikaasa töö tõttu muutuda. Õnneks oleme ühte riiki ja linna pidama jäänud, aga ühel aastal oli juba päris lähedal see aeg, et selle blogi nimi siin oleks hoopis Elu Saksamaal/Rootsis/Poolas või kusiganes. 
Aga kui ma seda nüüd äkitselt muutma peaks, siis arvatavasti seostaksin selle kuidagi oma nimega, sest kes teab kui kaua me seda väljamaa elu veel elame. Keegi kunagi pakkus välja, et blogi nimi võiks olla näiteks Käsipalluri naine või midagi sellist, aga see on kindlalt minu jaoks üks suur ei, sest ma ei tahaks ennast kunagi identifitseerida kellegi teise kaudu. Ikka ma ise olen põhiline onju. :D

Keda tahaksid enda blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole?
No hetkel tahaks enda hambaravi kliinikut, sest sinna ikka lähevad arvestatavad summad! 

Nimeta mõni teine blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?
Mind inspireerib näiteks Nineli stiil. Pille postitused kooli lõpetamisest väikeste laste kõrvalt panid mind alati mõtlema, et issand kui tubli inimene, nii sihikindel! Kindel inspiratsioon! Malluka oskus ehitada enda blogist midagi nii suurt nagu see on tänaseks päevaks, on minu jaoks kindlasti inspireeriv. Triin (Ebapärlikarp) on inspireeriv! Ta on kuidagi nii grown up ja cool, et tema moodi tahaks rohkem olla küll.

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mida sa viimasel ajal lugenud oled?
Vist oli SEE Henry postitus. 

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi, või on suva?
Vastan nagu kõik teisedki - kui silma peast välja ei torka, siis väga ei märkagi. Kõik blogid, mida mina jälgin on kujunduselt kenad.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega saaksid päevad kohad vahetada, siis kellega ja miks?
See on mu jaoks kõige raskem küsimus. Võib-olla mõne väljamaa blogijaga..

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam?
Ma arvan, et Liisa mees. Ta lihtsalt tundub mulle Liisa sotsiaalmeedia kaudu sümpaatne ja ma näen temas enda abikaasaga nii palju sarnasusi. Minujaoks on seksikus välimus pluss iseloom, ei ole üht ilma teiseta.

Kas oled ka mõne blogijaga, keda loed, kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda? 
Ei ole. Enamuse ajast elan siiski Bukarestis ja no siin näeb eestlasigi vähe, rääkimata eesti blogijatest. :D kõigiga, keda loen, sooviksin kohtuda.

Valentinipäeva aftermath ja jälle tarkusehammastest

PS. Alustasin selle postitusega eile!

Esimene vaba päev sel nädalal ja ma juba kella seitsmest üleval! Läksime magama küll alles kell üks, aga kuna Martin pidi äratusega üles tõusma, siis ajas see minul ka une pealt ära. Nüüd on kell kaksteist ja mul on söödud hommikusöök, koristatud kapid, ümber tõstetud riiulid, kulmud värvitud ja ära visatud hulganisti prahti. Ülihea noh! 
Eile oli restoranis nii mõnus. No alustame sellest, et mõnus oli esimest korda sellel nädalal meiki teha ja ma läksin ikka all inni. Millegipärast ei teinud ma eile aga mitte ainsamatki pilti.. aga selle üle pika aja meikimise juurde sobib ideaalselt see tekst:
Ma olen sellest värvist nii sees! Lausa nii sees, et kui ma kord luban endal uuesti riideid osta, siis kindlasti tahan ma selles toonis kampsunit leida.
Restoranis olid vist küll kõik välkarid, meie muidugi kaasaarvatud. Ausalt, igas lauas räägiti vist erinevas keeles. Toit oli ülihea - sõin lõhe kuskussiga ja magustoiduks kreembrüleed. Kõht oli lõpuks nii täis, et ma lihtsalt ägisesin. Ja meil oli nii lõbus! Mitte, et see mulle üllatusena tuleks, aga kuna me tiheda graafiku tõttu ammu päris kahekesi välja jõudnud ei ole, siis oli eilne õhtu kohe ekstra tore. 
Mitte, et siin ennast jube huvitavaks inimeseks teha ja ega ma ausaltöeldes ei teagi kuidas seda niimoodi kirja panna, et mitte mingisugust tõusiku muljet jätta, aga restoranis ringi vaadates olime me kindlalt see paar, kes teised oleks tahtnud olla. :D seda ainult selles mõttes, et meil oli lihtsalt nali nalja otsa ja selline tunne, et pole üksteist vähemalt aasta aega näinud või oli käsil mingi teise kohtingu värk, sest rääkida on nii palju. Telefone ei võtnud me kumbki isegi taskust välja ja tunnid möödusid lennates. Lihtsalt lobisemine, flirt ja naljad. Parim!
Aga kuna iga hea asi saab korda otsa, siis pidi Martin täna Bosniasse lendama ja tagasi tuleb ta alles pühapäeva õhtul. Booo! Mul tuleb ikka üks igavaim nädalavahetus ajaloos, kuna peale tänaõhtust hambaarsti passin ma kindlasti terve nädalavahetuse kodus. Kuhu ma ikka peale tarkusehammaste tõmbamist lähen onju. Proovin vähemalt sõbranna külla meelitada, et ta mind lõbustaks, hahaa :)

Ja nüüd tarkusehammaste tõmbamise aftermath, mille panin kirja täna, laupäeva hommikul.

Kellel ülemiste tarkusehammaste tõmbamine ees on, siis mina saan teile öelda vaid julgustavaid sõnu. Läksin kabinetti kell 18:00 ja kell 18:30 olin ma juba Uberis ja teel koju. Konkurentsitult mu kõige lühem hambaarstil käik! Kokku võttis kõik aega kümme minutit ja sellest enamus kulus sellele, et tuimestus mõjuma hakkaks. No arst ütles küll enne, et ülemised tulevad kergelt, aga et niiii kergelt. :D oleks võinud ise nad välja koukida. 
Eile ma enam midagi ei söönud-joonud, lasin oma suukesel puhata. No tegelt ei ole ma veel täna ka midagi söönud, kogun julgust praegu, et jogurtit sööma hakata. Pea veidi tuikab ja eks suu on hell, aga see on täitsa normaalne. Arst ütles ainult seda, et peale ülemiste hammaste tõmbamist peab lihtsalt hästi hoolas olema ja rahulikult puhkama. 
Ahjaa, see asi oli küll seekord teisiti, et õmblusi ei tehtud. Ma ei tea kas sellest tulenevalt või mitte, aga mul niimoodi ila jookseb, et midagi hirmsat (eile oli selline rõve veresegune, täna juba.. lihtsalt ila. andke andeks sellise kauni kirjelduse eest!). Õhtul kojusõites palvetasin, et Uberijuht lobisema ei kukuks, sest no kuidas ma teen suu lahti kui ila välja voolab! Õnneks oli vait nagu sukk.
Ja lõpetuseks mu kohustuslik pilt sarjast "roosid ja tarkusehambad":
Eks ole kena. Kui keegi mõtleb, et miks kurat ma oma hammastest nii palju kirjutan, siis andke andeks ja jätke need osad vahele, aga kirjutamata ma neid ei jäta. Enne enda raviplaani alustamist guugeldasin ja lugesin ma nii palju teiste inimeste kogemuste kohta ja ausalt, need andsid mulle nii palju tahet oma hambad korda saada. Ehk on keegi kusagil samasugune jänespüks nagu mina ja saab minu kirjutatust ka julgust juurde.

teisipäev, 12. veebruar 2019

Eelmisest nädalast ja valentinipäeva tähistamisest

Jummel, kus see eelmine nädal lipsas kiirelt minema! Töö-töö-töö-töö-puhkepäev-töö ja pidu-puhkepäev. Ning põmaki - uus nädal käes! Arvestades mis tempos need selle nädala esimesed päevad läinud on, möödub ka terve ülejäänud nädal sama ruttu.
Olin peaaegu terve eelmise nädala üksinda ja Martin oli kodus vist ainult kahel päeval. Julm graafik ikka! Nüüd ta on lausa reedeni kodus ja lausa imelik mõelda noh - viis päeva jutti siin!
Reedel käisin Sephoras ja kuigi ma lubasin, et kuni märtsi lõpuni ühtegi uut riideeset endale ei osta, siis õnneks meigiasjade kohalt ma sama lubadust ei andnud. Muude asjade seas ostsin endale Fenty Beauty jumestuskreemi, mille ostu pikalt kaalunud olin, sest noh.. hind. Aga hands down on see parim jumestuskreem, mida minu nägu kunagi tunda on saanud. Nii hea katvus, nii hea püsivus, väga palju värvitoone. Soovitan!
Laupäeva õhtul tuli meil aga ekspromt idee välja minna. Sõbranna oli nii pikalt luninud, et ma talle ükskord meigi teeks ja lõpuks oli aega see asi ära korraldada. Kuna ta ise on lihtsalt jumestuskreem-ripsmetušš kind of girl, siis peale seda laadungit, mis ma talle näkku ladusin, nägi ta ennast hoopis teistmoodi ning ta jäi nii rahule. Täiega tore tunne kui saad kellelegi millegi nii lihtsaga nii palju rõõmu teha. 
Klubis aga ei olnud mitte midagi uut - kunsttiss ja pardihuul absoluutselt iga nurga peal. Muusika polnud ka absoluutselt minu maitse ja nii mul päris õiget tuju sisse ei tulnudki. 
Pühapäev läks aga ainult koduste toimetuste alla, sest nädala toidukraam tuli ära osta ja pesukorv ägises raskuse all. Pool kümme ronisin juba voodisse, sest eelmise öö väsimus andis ikka tunda küll ja tahtsin ennast uueks nädalaks korralikult välja puhata.
Neljapäeval on ju valentinipäev. Issand kuidas põhikoolis see päev elevust tekitas! Kõigile oli vaja kaart saata ja mõnele sõbrannale isegi kingitused teha. Keskkoolis enam kaarte ei saadetud, aga siis olid juba teised teemad - peod ja peikad. Ja praeguseks on välja kujunenud nii, et ma isegi ei mäleta, mis me eelmisel aastal valentinipäeval tegime.. veits on selline tunne, et Martinit polnud üldse koduski..? Sellel aastal on ta kodus küll, aga ega ma tegelikult ei teagi, et mis plaan on. Kas keegi üldse enam valentinipäeva tähistab?
Sel reedel on mul jälle hambaarsti visiit ja seekord lähevad loosi mõlemad ülemised tarkusehambad. Peale seda pole enam midagi välja võtta, tuleb hakata ainult tagasi panema. Oh seda rõõmu.. ma kohe mitte üldse ei oota seda lõualuusse kruvide laskmist. Aga ilusaid hambaid tahan ma küll ja seega tuleb ennast kokku võtta. Suck it up, buttercup!
Nüüd aga hakkan ma selle aasta esimest laari vastlakukleid küpsetama. Ma ei tea mis värk mul sellega on, et töölt tulles olen ma nii energiat täis ja see hetk, kui ma koduuksest sisse astun, olen ma jumala kottis ja tahaks ainult diivanil vedeleda. Siuke tunne, et tee või üks kohv! Aga ei, panen mingisuguse muusika käima ja teen väikese eneseületuse ning loodetavasti läheb taigna sõtkumisega mul uni ka pealt ära.
Abikaasa tuli Valgevenest :)

pühapäev, 3. veebruar 2019

Kaks hammast vaesem + VLOG

Minu neljapäev algas kella kuuese äratusega, sest juba pool üheksa pidin ma hambaarstil istuma ja värisema (läksin kahe hamba väljatõmbamisele). See viimane oli mu enda mitte nii vaba valik, sest noh.. närvid elavad ju oma äraarvamise järgi ja kui juba nemad ütlevad, et värisema peab, siis nii on. 
Sõin hommikul kõhu korralikult täis, sest ega ju ei teanud, et millal jälle närida saab või kas mul enam kunagi üldse millegagi närida on (spoiler alert: juba täitsa närin). Sundisin ennast megarahulikuks ja hambaarstitoolis korrutasin peas ainult ühte lauset: "Kõik on hästi, kõik on korras, ma ei tunne valu". Ma nüüd ei teagi, et kas see lause aitas nii hästi või oli neli sutsu tuimestust see mis aitas, aga valu ma tõesti ei tundnud. Olen praegu isegi nii julge, et ütlen välja, et oleks ma varem teadnud, et see kahe hamba väljatõmbamine nii libedalt läheb, oleks selle juba varem ette võtnud. Voh!
Lausa nii tundetu olin ma seal toolis, et ei saanud arugi kui hambaarst teise hamba ka kätte saanud oli. Alles siis kui ta õmblema hakkas, sain pihta, et aaaa, mõlemad on väljas juba! Ülihea tunne oli sel hetkel, ausalt. :D 
Kokku võttis kogu pull aega ainult tunnikese ja enne kella ühtteist olin ma juba kenasti kodus pikutamas, kott külmutatud hernestega näos. No selline daamilik situatsioon ikka.
Tol päeval ma muud ei teinudki kui vedelesin diivanil, vahepeal lasin silma looja ja päeva peale suutsin ühe jogurti ka ära süüa. See esimest korda katkise suuga söömine on ikka megarõve mu arust. Võeh! 
Martinil oli siin muidu lausa kaks päeva pidu ja pillerkaar, sai teine nii palju lobiseda kui süda tahtis ja ma ei seganud üldse vahele. Ainult vahepeal tõstsin näpu püsti kui midagi äärmiselt olulist lisada oli. :D see lobisemiselõbu on tal nüüdseks muidugi läbi, sest teen neid kahte tasaoldud päeva hoolega järgi ja suu on rohkem lahti kui kinni.
Kuna aga ma siin aja jooksul nende hammaste tõmbamisega endale juba suht paksu naha kasvatanud olen (see oli mul kolmas kord), siis reedel olin juba nii savage, et sõin lõunaks tavalist toitu ja mingit körti endale spetsjomm tegema ei hakanud. Närida ma siis muidugi veel ei tahtnud ja kugistasin kõik alla nagu boamadu. Eile julgesin juba inimeste ette minna (umbes kilo meiki peal, et katkist suud ja lõuasinikaid varjata) ja täna tunnen ennast juba peaaegu endisena. Homme väike check up ja siis jääb juba edasisi visiite oodata.
Pilt enne hammasteta jäämist kui ma veel suure suuga naeratada sain ja ajaviiteks oma uut lauvärvipaletti katsetasin. Olid ajad..
Pidime eile peale Martini mängu (võit, jess!) oma prantsuse sõpradega Kataani mängima, aga sõbranna jäi nii ootamatult haigeks, et see plaan lendas suure pauguga vastu taevast. Olime siis hoopis Martiniga kahekesi kodus, vaatasime Groundhog Day'd, mis telekast terve päeva käis ja tellisime sushit. Kuna mu suu veel nii lahti ei käi nagu muidu, siis sushit sõin ma nii, et kõigepealt nüsisin ta pulkadega pudruks ja siis sõin ära. Üsna nupukad inimesed oleme muidu, aga ma ei tea miks me sushit tellides sellele ei mõelnud, et mulle terve tükk ju veel korraga suhu ei mahu. :D
Vot sellised lood siis möödunud nädalast. Lisan allapoole eelmise nädala vlogi ka, kus boonusena mu paistes nägu näha saate. Ärge siis ehmuge! 
Nüüd aga homseks asjad valmis, sest töönädal hakkab jälle peale. Ilusat nädala algust!


teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kodus kükitamisest ja enese lõbustamisest + VLOG

Tere, sõbrad! Kujutate ette, olen viie päeva jooksul ühe korra toast väljas käinud! Kui see pole iseenda karantiini panek, siis ma ei tea mis on. Kuidas elu läheb? Kas aastanumber on sama, kas hooajad on vahetunud? :D 
Okei, ma siiski olen uudistega kursis ja vahepeal päris imelikuks läinud ei ole, aga tunne on küll selline, et olen juba ammu aega kusagil kaevikus elanud. Õnneks olen ma selline inimene, et iseendaga mul igav ei hakka. Alati on midagi teha! Kui just laiskus peal ei ole ja mitte midagi teha ei viitsi.. vot see on juba teine jutt.
Sellel haige olemisel ja kodus kükitamisel on muidugi positiivsem pool ka. Tegin üle aasta (!) ühe vlogi valmis. Ideaalne ta muidugi ei ole ja paljud asjad on veel enda silmis paigast ära, aga küll ma õpin, pole see iMovie nii keeruline midagi.
Mu isiklik lõbustus ehk Martin sõitis täna meie eelmisesse kodulinna Bacausse mängule. Ehket nüüd tuleb siis terve homse päeva ennast ise lõbustada ja enesega hakkama saada. Aga Bacaud igatsen ma küll. Sõbrad, väikelinna tänavad ja oma lemmikud kohvikud-poed. Nii palju mälestusi ja emotsioone ajast kui ma alles esmakordselt välismaale kolinud olin. Kuidagi hästi läks mul selles mõttes selle Eestist ära kolimisega, et alguses sain ikka pikka aega väiksemas linnas kohaneda ja alles peale seda suure linna melu sisse tulla. Vahi aga kus nüüd hakkasin heietama eksole :)
Eile tegin ma nii palju süüa, et ise ka ei usu! Muidu on ikka nii, et sööme sama toitu kaks päeva jutti, sest iga päev mul küll aega süüa teha ei ole. Aga kuna ma juba mitmendat päeva kodune olen, siis askeldasin köögis rõõmuga. Nagu uudishimulikule inimesele kohane, siis ostsin mina ka detsembris Erik Orgu toitumiskava. Mitte küll otsese eesmärgiga kaalust alla võtta, vaid pigem uute retsepti-ideede saamiseks. Detsember on küll ammu läbi, aga esimese retsepti juurde jõudsin ma alles eile. Valisin välja Caesari salati ja ausaltöeldes olen enda üle üsna uhke, et näpuga retseptis järge ajasin ja isegi salatikastme nullist valmis tegin. Retseptis oleva leiva pidin küll sepikuga asendama, sest leiba siin poes ei müüda ja eile polnud mul seda kusagilt võtta ka. Aga salat oli imehea! Kogustest ei tea ma muidugi midagi, aga maitses superhästi ja kindlasti teen ma seda teinekordki. Tõestuseks ikka pilt ka:
Kaamera töötas mul köögis eile vist terve päeva, niiet järgmisest vlogist saate juba mu suurest kokandusesmaspäevast näha ka. :D ajalooline päev!
Olgu nii, tänaseks kõik! Kuulete minust järgnevate päevade jooksul kindlasti veelgi, sest ülehomme tuleb minu tund ehk mind ootab hambaarsti külastus, peale mida ma ju veeel kodus olema pean. Ja kuni sinnamaani - vaadake vlogi!