kolmapäev, 13. oktoober 2021

Uued olukorrad

Kuukene möödunud ja mina juba (haha!) jälle siin kirjutamas. Vot mida tähendab see kui ma poisuga kahekesi Eestis olen - lihtsalt ei ole mahti arvuti kaant lahti teha. See tähendab, et on ikka mahti, aga Bloggeri asemel juhtun ma teistele saitidele. No näiteks Youtube'i (endiselt on meie kodu popim laul "kiisud keerutavad tantsu") või Zara lehele või About You'sse.. prioriteedid, inimesed, prioriteedid! 😄

Just eile hommikul tegin H&M-st tellimuse ja kujutate ette - endale mitte patsikummigi, kõik asjad ikka Huuksile. Andsin veits kuradile sõrme ka kui lasteasjade valikus "Halloweeni" teemale klikkisin. Ütleme nii, et ühel mehel on varsti luukere motiiviga komplekt seljas ja selle mehe nimi algab H-tähega. Whoopsies!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Tahtsin rääkida sellest kuidas me poisuga kahekesi lennatud saime - esimest korda duona siis. Meil oli kaks lendu, mõlemad ca 2h pikad ja vahemaandumine samuti 2h. Esimene lend oli millalgi 6 ajal hommikul ja pealelõunal olime juba Tallinnas. Põdesin ikka täiega ette ja mõtlesin kõik viimseni läbi - no ikka nii  viimseni, et kui poisu on mul vasakul puusal ja õlakott paremal siis  kuhu sahtlisse tuleb panna näiteks passid, et need ühe liigutusega kätte saada. Ma tegelt üldse ei naeruväärista enda eeltööd, vastupidi, kindlasti oli see üheks suureks eelduseks, et kogu kojusõit mugavalt läheks. Ja läks ka! Huuks oli jälle ülihea reisukaaslane, lõbus, rahulik ja peamine - magas mõlemad lennud. 😄 Ta justkui oleks aru saanud, et meil on vaja tiimina töötada ja koostööd teha. Minu tubli väike kallis!

Ma alati ütlen, et kui sa ise normaalne inimene oled - oskad abi paluda, tänada ja naeratada siis küll kõik sujub. Ja nii on ka. Kaasreisijad olid nii toredad, küll tassiti lennukile minnes H käru, küll pakkus mu kõrval istunud naine, et küsigu ma mis vaja ja ta aitab. Täiega toredad inimesed! 

Praegu tundub, et kui ma üksinda H-ga lennatud sain  siis järgmisel korral kolmekesi lendamine on vabse käkitegu. Naguuu.. mis seal enam muretseda on, kaks paari käsi ja üks laps!?😄

Üks, millest ma nüüd tagantjärgi rääkida saan on üllatuspeo korraldamine. Nimelt hakkasin ma juba augustis ajama, et minu kallile onutütrele üllatussünnipäev korraldada. Pole ma ise varem ühelgi üllatuspeol käinud ega seda veel vähem organiseerinud, aga vot nüüd võtsin asja kohe suurelt ette. Kogu au ma muidugi endale ei võta - korraldustiimis oli meid üksjagu ja ausalt - ega ma üksinda poleks küll sellega hakkama saanud. Kogu vaev oli muidugi seda väärt kui sünnipäevalaps full on üllatuse osaliseks sai. 😊 

Peo toimumisele eelnenud päevad olid muidugi stressirohked. Näiteks saime mõlemad pojaga toidumürgituse. H oksendas ühel õhtul ja mina järgmisel. Hea, et korraga ei juhtunud, vat seda poleks ma küll ära händlinud. See oksendamise värk oli muideks mul H-ga täitsa uus kogemus. Nimelt polnud ta kunagi varem seda teinud ja kui ta siis magamajäädes niimoodi oksendas, et kõik alates seinast tema enda kõrvaaukudeni täis oli siis esialgu viskas mul küll errorisse, et ooota, mis ma siis nüüd teen? Õnneks tuli kohe selgusehetk, et esmalt tuleb H vanni panna ja puhtaks küürida, riided vahetada, multikas käima panna, ise samal ajal madrats kogu voodipesuga vannituppa viia, H  magama saada ja siis koristama hakata. Õnneks ta rohkem ei oksendanud ja magas mu kaisus rahulikult.

Järgmisel ööl ärkasin ma sellepeale, et kõhus nii keeras ja sigahalb oli olla. Varsti hakkas trall pihta ja vahelduva eduga oksendasin ma järgmise päeva õhtuni. Taevale tänu oli too päev nii ämmal kui H onul vaba ning nad võtsid lapsekantseldamise enda peale ja mina sain rahulikult taastuda. Õnneks oli juba järgmisel päeval eluvaim sees ja läksin oma tavapärase programmiga edasi. 

Kirjutaks praegu lausa edasigi, aga üks väikemees otsustas veidi lühema lõunaune teha ja tahab nüüd minu tähelepanu. Olge terved!


reede, 17. september 2021

Autopiloodil

Ma usun, et meil kõigil on mingisugused igapäevased tegevused nii käe sees, et teeme neid autopiloodil. Uste lukku panek, sirgendaja välja tõmbamine, pliidi kinni keeramine.. ja midagi väikelaste vanematele - kakakoti prügisse viimine. Tõotab tulla glamuurne jutt, ma tean. 😄

Siin kortermajade kompleksis kus me elame, on veel Martini klubikaaslasi. Ühel hommikul enne trenni minekut oli Martinil vaja ühe kuti juurest korra läbi käia ja ma ütlesin, et ta ühtlasi siis H hommikuse "supersaavutuse" ka prügikasti viiks (must mähe väikeses kilekotis). Nonii, võttis koti kaasa kenasti, käis ära, tuli tagasi, et trenniasjade kott võtta ja trenni minna. Järsku hakkab rääkima, et ooooooota.. kus ma selle kakakoti panin? Et prügimajast ta küll läbi ei käinud. Järeldus - ju viis kogemata kolleegi poole. Ma ausalt hakkasin õhku ahmima. 😄 Nagu kus oleks selle häbi ots!? Lihtsalt ütle leping üles, pakime asjad kokku ja tõmbame koju Eestisse ära. 😄

ÕNNNEKS ei pidanud me kolima hakkama, sest kolleeg ütles, et tema pole midagi leidnud. Ju siis Martin ikkagi autopiloodil käis prügimajast läbi. Või oli kolleeg nii viisakas inimene, et ei tahtnud meile häbi teha. We'll never know. 

Absoluutselt teisel teemal jätkates - ma tunnen end nagu mingi kiviaja inimene. Kõik aina investeerivad ja ostavad ja müüvad ja vahetavad ja käivad kõrvade peal ning siis olen mina. Mina, kes ma ütlen, et noup, ostame aga kinnisvara kokku ja oleme rõõmsad. Mulle nii meeldib kogu see protsess! Kammid kinnisvaraportaale ja analüüsid oma võimalusi. Käid vaatamas. Ostad. Teed oma silma järgi parandusi, et see kinnisvara edukalt üürile anda või kasumiga maha müüa. Ja siis hakkad uuesti peale. 😄ma tõesõna kujutan end tulevikus kinnisvaras töötamas, kuidagi nii nauditav tundub kogu see maailm. Tundub, sest ega ma ju tegelt ei tea. 😄

Ja muidugi ootan endiselt seda suurt lotovõitu ka. Rääkisime suvel ühe tuttavaga juttu ja ta mainis, et tema lähisugulane võitis märkimisväärse summa (kuuekohalise). Küsisin, et mis see sugulane ise selle peale kostis. Oli üllatunud olnud, et nii vähe võitis. 😄 võit oli aastatepikkuse mängimise tulemus ning lotovõitja elas sama mentaliteediga mis mina - tead, et ühel päeval sa võidad, muidu ei mängiks ka. Yolooo!

Ja lõpetuseks üks möödunudnädalane päikeseloojang. Head nädalavahetust!


neljapäev, 16. september 2021

Hea päev kohalikule majandusele

Me oleme kohe Huuksiga juba tervelt kuu aega Bukarestis olnud ja selle kuu aja jooksul olen ma temast eemal olnud äkki mingi kolm tundi. Tundsin tegelt juba tükk aega tagasi, et tahaks veidi oma aega, kasvõi mõneks tunniks. Eile olingi, käisin poodides tuulamas. Polnudki juba tükk aega käinud. 

Võtsin megarahulikult, jalutasin ringi, käisin kõigis oma vanades lemmikpoodides (pean siis kohalikke brände silmas), näppisin Sephoras uusi tooteid, proovisin asju - ilma, et kiirustama peaks või samalajal poisule peibutiseks kotist kamapalle suhu pistaks. 

Nii kui sügis saabub, hakkab mul sees mingi kripeldus - uut kampsunit vaja! Ausalt ka, igal aastal on nii. Eile ostsin ka uue muidugi. Ja uued madalad kingad. Veits kahtlesin küll nende osas, sest mul päris sellist stiili jalatseid pole (ma rohkem kets või konts inimene), aga ostsin siiski ära. Muidugi olid nad pool allahinnatud ka, nii et ega seal suurt mõtlemist polnud. Ja uue suure õlakoti ostsin veel ja ühe õhukese väga basic turtleneck pluusi. Mu vana õlakott oli kaheksa aastat vana ja oma elukesega nii kaugele jõudnud, et tema aeg sai otsa. Niigi pidas hästi vastu. Veel sain ma sellise igapäevase lõhna, näoseerumi ja uuesti ostsin otsasaanud peitekreemi. Ja kõige lõpuks käisin veel toidupoest läbi ja ostsin pudeli mulli ka. 😄tundus õige käik.

Hiljem tulid poisid mulle poodi järgi ja tulimegi koju ära. Neil oli kahekesi tore ja mul oli üksinda ka tore. Rumeenia majandusel oli ka tore. Kõik võitsid. 😊

Oeh, ma kohe üldse ei viitsi mõelda, et nädala pärast samal ajal oleme juba Huuksiga Eesti poole teel. Kahekesi! Lendamine on mu jaoks kuidagi nii tülikas protsess. Paki ja valmistu ja planeeri ja lennujaamas võtab kõik aega ja üks lend ja teine lend ja.. no tüütu. Praegu ei saa üldse aru mis varem ilma lapseta vinguda oli. Lihtsalt ole ja vaata filmi või midagi. 😄

Muidugi on meil Eestis ka tore, sest H pole nüüdseks mitu nädalat oma vanaemasid ja teisi lähedasi näinud (ja kassi!) ning tuleb nemadki üle vaadata. Mul siiani eelmise aasta tagasiminekust trauma kui H kõiki meeletult võõrastama hakkas ja just selle vältimiseks me ka pikemaks ajaks Bukaresti ei jää. Proovime pigem sellist kuu siin-kuu seal taktikat. 

Kasutan nüüd H uneaega ära ja teen muud kasulikku. Järgmise korrani!

reede, 10. september 2021

Nii kummaline!

Ma ütlen teile, maailmas on midagi muutumas, sest esiteks - kolmas postitus nädala jooksul ja teine, veelgi märkimisväärsem sündmus.. mulle tuli näkku punn! Kõlab nagu jubeda kelkimisena, et mul näonahaga niimoodi jopanud on (ja ma tean, et tegelt ka ongi), aga kui naljad kõrvale jätta siis viimati oli mul mingi kolevalus punn näos aasta 2019. jõulude ajal, mis oli suht kolm aastat tagasi. Siis olin ma rase ja seda ei ole ma praegu kohe kindlasti mitte, seega on midagi muud toimumas. Ennustab saabuvaid volikogu valimisi vist. 😄

Tahate ma räägin teile midagi üliiikummalist Rumeenia kohta? Muidugi tahate, ega te ju vastu vaielda ei saa. Martinil oli vaja ühe jäsemega magnetresonantsuuringusse (MRT) minna ja kuna ta selle kiirelt kaelast ära tahtis saada (pun intended, ei käinud kaela pärast) siis palus ta kliinikust esimest vaba aega. No ja selle aja ta siis eilseks saigi.. kell 22:40 õhtul!!! Nagu millal seda enne kuuldud on, et kell 22:40 sa kusagile kliinikusse minna saad. Ei olevat mingi nurgatagune koht ka olnud, täitsa viisakas erakliinik. Ta lausa küsis vastuvõtust, et kaua nad siis lahti on, et veits tuduaeg juba või nii. 😄 sealt vastati, et nii kaua on lahti kuni nõudlust on, kasvõi hommikuni. Mis rumeenlastele jubedalt meeldib seal masinas käia, et nii palju nõudlust on või? Aga äkki on see normaalne? Kas Eestis on ka nii? Ega ma ju ei tea, Martin pole varem Eestis sellisel uuringul käinud, mina ka mitte.. samas ma praegu hakkan mõtlema, et see on ikka jube imelik ning äkki ta valetas mulle hoopis ja käis oma salapere või juures või jumal teab kus. Martin, kui sa seda loed, siis tule ja tunnista üles! 😄

Siin teile pildike minu eilsest suurimast saavutusest:

Eks ole uhke värk. Mu arust on Ragne Värki kaneelirullide taignaretsept nii kuulikindel, et ma teen sama retsepti järgi ka soolaseid pirukaid, ainult suhkrut panen vähem. Lihapirukate täidis sai otsa ja allesjäänud taigna rullisin lahti, panin võid ja riivjuustu vahele ning vorpisin hoopis natuke juusturulle lisaks. Nurgast piilub üleeilne banaanileib ka, sest vaesed banaanid polnud enam üldse kollased vaid täitsa pruunid ja need tuli asap ära kasutada. Ma ei tea miks ta pildilt nii tume tundub, ausalt ei kärsatanud ära.

Veel sellenädalasi rõõmusõnumeid - ühe kohaliku kanali pealt hakkas Friends uuesti jooksma ja ikka korralikult, neli osa jutti. Finantsuudiste kohapealt toon ma ka teile rõõmu, sest samal ajal kui pensionisambast mõni inimene ligi pool milli välja võtab siis mina võitsin Bingoga 2€. Juhhei!

Siinkohal selleks nädalaks lõpetan ja lähen ülla-ülla, lõunasööki tegema. 😄Baii! Fun fact: iga kord kui ma või Martin Huuksile "baii!" ütleb, teeb ta endale pai. No armas! 

Ok, NÜÜD on päriselt kõik. 😄

kolmapäev, 8. september 2021

Dramaatiline mina

Palun anda mulle kõige kaootilisema blogija tiitel, aitäh. Mitu kuud haudvaikus ja domeen uuendamata ning siis tulistan kohe mitu postitust jutti. 😄

Tegin siis eile seda juurvilja-juustusuppi, millest rääkisin. Riivisin siukse hooga juustu, et kogemata riivisin veidi pöialt ka sekka. RÕVEEEEEE!!!

Ma vist pole seda varem siin maininud, aga mul hakkab vere nägemisest füüsiliselt väga halb. Aga mitte teiste inimeste vere, oh ei, seda talun ma hästi. Aga kui ma kasvõi kogemata nõelaga sõrme torkan.. no kutsuge kohe kiirabi kohale palun. 😄Martin polnud vist samuti mind nii dramaatilisena näinud, ikka oskan üllatada veel peale mitmeid aastaid kooselu. Lamasklesin poole kerega köögilaual ja halisesin kui halb mul ikka on. Ma räääääägin, dramaatiline! Hiljem muidugi oskasin juba enda üle nalja ka teha ja oma suurt surmalähedast kogemust ära kasutada kui näiteks H kakapeput pesta vaja oli ja ma põrandale heites kurtsin kuidas mul sellest meeletust verekaotusest ikka niiiii halb on, et üldse ei kannata liigutada. 😄

Ju ma olin sellest supiteost nii väsinud, et kui Martin hiljem H lõunaunne pani, keerasin ma ennast elutoas mõnusasti teki sisse ja magasin kaks tundi jutti! Ma pole oma poolteist aastat nii pikka lõunaund teha saanud! Pärast olid süümekad, et nii kaua magasin, mida kõike oleks selle ajaga teha saanud.. saate aru jah, sellise väikese asja pärast on süümekad, kui tobe! Aju on selle emadusega ikka puhta rikki läinud. Teil ka nii on, või olen ma ainus imelik?

Kuna ma selle kahetunnise lõunaune endale paaki tõmbasin siis ei tulnud mul otseloomulikult õhtul und. Veel kell üks öösel itsitasime Martiniga voodis ja kirusime juba ette kuidas me hommikul veel selle pulli eest maksma peame (nii läks ka muidugi). Praeguseks on Martin juba trennis ja H magab uinakut, mina aga hakkan jälle lõunasööki tegema. Seekord ei riivi midagi, selle ütlen kohe ära.

Meil on üks errriti lamp mäng Huuksiga. Mina ajan teda käpuli mööda korterit taga ja hüüan: "Come to me, my little angel muffin!", tema paneb naerdes eest minema. Varsti hakkan oma stand-upile pileteid müüma, pange rahakotid valmis.


See kurikuulus supike. Instas jagasin retsepti ka.

Tänahommikused banaanipannkoogid jogurti ja mustikatega. Iga kord kui mul see tore mõte neid küpsetada tuleb, olen ma nii entusiastlik. Peale esimest pannitäit luban ma endale, et never again! Nii tüütu noh, otsi mingit õiget kuumust ja siis nad lagunevad ja blaah.. never again!