neljapäev, 30. august 2018

Ei saa ma ikka feilimata

Hurraa-hurraa, tagasi Bukarestis! Tegelikult terve nädala juba. Olen nüüd nii tõsine blogija, et tegin lausa uue headeri (ei ole veel siiski rahul sellega) ja uuendasin paremal ribal kõik andmed ja asjad ära. Loodan, et midagi ära ei unustanud. Ikka on veidi kummaline kirjutada, et ma kellegi abikaasa olen või oma vana meiliaadressi asemel uue nimega aadress kirja panna. Rääkimata siis sellest kui ma kusagil oma nime ütlema pean. Aga eks see on vist täitsa okei ka, sest kakskümmend kaheksa aastat olen ma elanud oma elukest ju ühe nimega ja nüüd põmaki, ühest hetkest alates pean ühte teist nime kasutama hakkama. 
Uue nimega dokumentide tegemine läks mul muidu hästi ladusalt. Kuni sinnamaani kui tuli uus allkiri anda.. mida ma muidugi ühtegi korda harjutanud ei olnud. Kirjutasin siis L-tähe ära ja uuest perekonnanimest kolm esitähte samuti ja otsustasin mingil sõnulseletamatul põhjusel, et ah, aitab küll. Ning nüüd on mul kenasti kümme aastat mõlema dokumendi peal äärmiselt konarliku käekirjaga kirjas LJOH. Oh well.. vähemalt on pilt okei.
Kui neid kahte pilti võrrelda, siis pole sellel vanemaks saamisel häda midagi!
Tahaks igast suvistest seiklustest kirjutada, aga päris raske on alustada kui nii kaua eemal olnud oled. Tahaks kirjutada enda tüdrukuteõhtust ja pulmadejärgsest saare-tsillist ja Odessa reisist ja Pärnust ja Intsikurmu festivalist ja Narvast ja kõigest muust toredast, mida ma suvel ette võtsin. Õnneks on mul veidi puhkust veel jäänud ja vaba aega ka, seega loodan, et jaksan kõik ikka riburadapidi ette võtta ja kirja panna. 
Aasta on meil siin muidu juba siuke hooga käima läinud, et hoia ja keela. Martini tiim teeb sellel aastal mingi maratoni ja mängib korraga nelja erinevat liigat. Kes asjaga igapäevaselt kursis ei ole, siis see on hästi suur asi muidu. Tähendab see poole rohkem mänge kui eelnevatel aastatel ja meeletult palju reisimist. Lisaks veel Eesti koondise esindamine, mida võib vabalt veel viiendaks lugeda. 
Hooaja päris-päris esimene mäng toimus muuseas üleeile ja lõppes võidukalt. Selline positiivne aasta algus :) juba homme lendab Martin neljaks päevaks Zagrebi, et taaskord üks mäng maha pidada. Mina jään kodu valvama ja katsun kuidagi selle kuumaga siin toime tulla. Ja see kuum ei ole mingi nali - iga jumala päev 32-34 kraadi! Kuna ma enne puhkuse lõppu veel veidi kodu tuunida tahan siis arvatavasti lähengi nädalavahetusel H&M Home'i ja Zara Home'i niisamuti. Ikeas me juba ükspäev käisime ja ostsime sealt endale muuseas uue diivani, mis laupäeval meieni jõudma peaks. 

Seniks aga - kirjutamiseni!

kolmapäev, 1. august 2018

Preilist prouaks ehk pulmapäev (osa II)

Esimest osa meie pulmapäevast loe SIIT.

Enne kui jutuks läheb, siis mainin ära, et sain just eile fotograafi (Maris Sits) pildid kätte ning otsustasin kogu pildirea postituse lõppu lisada.

Kas mäletate, et juba kevadel ma kirjutasin sellest, et olen mõtetega juba sealmaal kuidas oma pulmapäeval tuim tükk olla ja mitte terve päeva tönnida? No ütleme nii, et terve päeva ma tõesti ei nutnud, aga vahepeal kiskus silma ikka kole märjaks küll. Näiteks siis kui Martin mulle enda tõotust luges. Või kui mina enda tõotust talle lugesin. Või kui ma lõpuks õnnitlemise ajal enda prantsuse sõbrannat nägin.. no praegu tundub, et ikka terve päeva valasin pisaraid. :D
Kui nüüd jätkata sealt, kust eelmine postitus pooleli jäi siis läheksin ma edasi sellega, et peale tseremooniat toimus õnnitlemine ja pildistamine. Lõime klaase kokku ja kuulasime kõike ilusat, mida me kallid inimesed meile öelda tahtsid. Peale külalistega pildistamist tegime veel kahekesti samuti ühe tunniajase shooti
Kella kuuest istusime juba lauda ja pidu võiski alata. Ma edasise kohta tegelikult väga detailselt kirjutada ei oskagi, sest kogu õhtu läks lihtsalt niii kiirelt. See on ka asi, mida ma tulevastele abiellujatele südamele panna tahaks - nautige seda päeva, sest see möödub kiiremini kui ükski teine päev teie elus. Ausalt. 
Pulmaisaks oli Leho Luukas - inimene, kes viis oma ülesandeid läbi nii spetsilt, et tunne oli nagu oleks tegemist vana sõbra ja pulmakülalisega, mitte inimesega kes tegi vaid oma tööd. Üks meie eesmärke pulmade korraldamise juures oligi muuseas see, et inimesed kes meil sellel päeval abis on, oleksid meie endaga enamvähem samas vanuses. Tundus kuidagi loogiline, et selle jaoks, et see päev tuleks meie nägu ja ka eelnev planeerimine oleks võimalikult lihtne, võiksime meie ja vastav teenusepakkuja olla samal lainel. Ja kelle muuga seda veel juhtuda saab kui inimestega kes on sinuga samas vanuses ja mõistavad sinu visiooni ilma probleemideta. Kui keegi siinkohal kardab, et ehk ei ole noorema generatsiooni esindajatel nii palju kogemust või mida iganes, siis see on küll asjatu mure - saage kokku, lobisege tunnike ja üsna pea on selge kas klapite või mitte. Lihtne!
Kaldusin natuke teemast kõrvale ja hakkasin targutama, aga pulmapeo juurde tagasi tulles jätkan ma sellega, et mulle endale tundus, et peol oli kõik tasakaalus - oli aega istuda, süüa ja lobiseda, oli piisavalt mänge ja tegevusi, oli aega tantsimiseks ja oli aega, et külalised omavahel tuttavaks saaksid. 
Kell 20.30 alustasime me esimese tantsuga ja peale seda meie enam Martiniga väga maha istuda ei jõudnudki. Tegime omavahel juba enne kokkuleppe, et kui meid kusagil mujal ei vajata, siis meie oleme tantsuplatsil. See on veel midagi, mida ma tulevastele abiellujatele meelde tahaks tuletada - teie olete peo hing ja see element, mis peole õige hoo sisse annab. Ei tasu loota, et rahvas läheb tantsima kui te ise vaid laua taga istute. Võtke aga oma külalistel käest kinni ja kutsuge nad tantsima, sest pruutpaarile ei ütle sel päeval keegi ära. :D
Bändiks oli Nukker Kukeke ja las ma ütlen teile - nad on nii ägedad! Repertuaar oli Kings of Leonist Saaremaa valsini välja ja vahepeal oli mul tunne, et ma olen mõnel kontserdil, mitte enda pulmapeol. :D inimesed lasid ennast ikka korralikult lõdvaks ja tantsiti nii, et põrand värises. 
Kell üksteist lõikasime lahti pulmatordi, filmisime videograafiga veel viimased kaadrid ning mina lennutasin minema oma pruudikimbu. Selle sai kätte muuseas minu hea sõbranna ja Martini parima sõbra elukaaslane Kelly. Enam õigemasse kohta see minna ei saanudki :) et Martin samuti midagi vallaliste kuttide vahel loosi panna saaks, otsustasime, et tema saadab minema ühe kuldse käsipalli, mille ümber oli kinnitatud minu sukapael. Selle sai kätte minu tädipoeg, kellel samuti oleks aeg see abieluvärk ära teha.
Kui bänd lõpetanud oli, jäi üks bändliikmetest veel edasi dj-ametisse. Olime selle juba eelnevalt paika pannud ja nii ei saanud pidu bändi lahkumisega läbi, vaid jätkus hommikul kella viieni. Tantsuliigutusi vaadates tundus, et bänd oli külalistele vaid soojenduseks ja see, mis edasi toimus.. see las jääda vaid pulmas olnute vahele. :D
Järgneval päeval said külalised minna sauna ja basseini, lihtsalt veidi puhata ja muljetada. Lõunal saatsime me enda külalised teele ja kaasa said soovijad nii palju lilli kui nad ise soovisid, sest meie ei tahtnud kaasa võtta midagi (sõitsime järgneval päeval Saaremaale, et sõprade seltsis veidi aeg maha võtta enne kui Martin tagasi Bukaresti sõitma pidi). Tegelikult palusimegi me külalistel lillede asemel kaasa tuua mõni huvitav vein, sest see oli lihtsalt rohkem meielik (kui te seda blogi kauem lugenud olete, siis teate küll meie suurt armastust hea veini vastu). Lillede eest olid floristid hoolitsenud nii kui nii ja rohkem me neid juurde ei soovinud. Seega lõppeski pulm nii huvitavalt, et hoopis külalised lahkusid lilledega, mitte meie :)

Ma ei taha küll siinkohal nina püsti ajada ja öelda, et vot kus oli alles pidu, aga.. vot kus oli alles pidu! Tõesti, me ise jäime kõigega niivõrd rahule ja tundub, et külalised ka. Ühtegi kriitikanoolt või halba sõna me kuulnud ei ole ja isegi kõige otsekohesemad sõbrad pole minu pinnivate küsimuste peale, et kuidas siis päriselt oli, murdunud. 

Oskan soovitada seda, et usaldage professionaalne ja kuulake nende ettepanekuid - nemad teevad seda tööd igapäevaselt. Andke inimestele vabad käed - me ei öelnud vist kordagi näiteks floristidele või toitlustajatele kuidas kõik täpselt olema peab, lihtsalt seletasime oma nägemust ja tulemus oli suurepärane. Planeerige - ma siiralt usun, et hästi korraldatud ürituse võti on asjade läbimõtlemine ja planeerimine. Andke aega ja ärge tehke midagi üle jala - alustage planeerimist varakult ja koguge ideid. Üritage pidu planeerides kogu sündmust ka läbi külaliste silmade näha - see on ka nende jaoks pidupäev ja kaua oodatud sündmus. Ning kõige olulisem - nautige nii pulmade planeerimist kui seda päeva, sest see möödub kiirelt.

Peokoht ja toitlustus: Luhtre turismitalu
Registreerimine: Luhtre turismitalu
Kutsed: Sipelga Letterpress
Notar: Karl-Eerik Jäetma
Pulmaisa: Leho Luukas
Fotograaf: Maris Sits
Videograaf: Innar Hunt
Tseremooniamuusik: Taavi Peterson
Ansambel: Nukker Kukeke
Floristid: Janne Lumi ja tema dreamteam
Dekoratsioonid: Kõvernael, pruutpaar ise ja abilised, Ebay
Peosaali seinakaunistus: Blossom by Kärt (leitav Instagramist)
Pruudi soeng ja jumestus: Merili Pikk
Pruutkleit: Otilia Brailoiu (Rumeenia)
Pruutneitsi kleit: dresshouse.ee
Pruutpaari jalatsid: Converse, Vagabond, Seveneast
Peigmehe riietus: Trends by Adina Buzatu (Rumeenia), Sangar
Kõrvarõngad: Goldtime
Sõrmused: Sabrini (Rumeenia)
Puidust sõrmusekarp: Ebay
Puidust ametimärgid ja kingitustekast: Mäerand Grupp
Pulmaküünal: Võhma Valgusevabrik
Pudelisildid: pruudi disain ja tekstid, teostus Promostar
Makroonid: Maiuspalad
Pulmatort: Ristikheina kohvik 
Ilutulestiku asemel: särtsu, sädemeid, tuld ja häid soove merevaigupulbri abil (tellitud lightamber.com)


Mul on eelpool nimetatud teenusepakkujate, abiliste ja tellitud asjade suhtes öelda vaid head ning annan oma julge soovituse huvi korral nimetatud inimeste või firmadega kontakteeruda. Absoluutselt igaühega oli kiire ja kerge suhtlus ning suurepärane koostöö. Nagu ma juba enne ütlesin, siis usaldage professionaale - nad teavad, mida nad teevad! :)
 




reede, 13. juuli 2018

Preilist prouaks ehk pulmapäev (osa I)

Just praegu ma tundsin, et mul on hästi kiirelt vaja arvuti sülle võtta ja kirjutada nii palju kui torust tuleb. Pole vist vaja pikalt nuputada millest ma kirjutada tahan. Muidugi meie pulmapäevast!
Mul niigi on natuke kurb, et selle juurde alles nüüd, pea kaks nädalat hiljem jõuan, sest esmase emotsiooni pealt ma enam ei kirjuta. Aga olgu kuidas on :) 

Terve juunikuu möödus taktis "nädala sees oleme hästi usinad, siis saab nädalavahetusel ikka tsillida ka". No tegelt töötas see plaan päris hästi ja nii me toimetasimegi. 
Nädal enne pulmi läks aga tempo hästi kiireks ja stressikas oli pidevalt punases. Unetunnid jäid napiks ja tegemist oli TOHUTULT. Ei hakka isegi eitama, et ma kaks päeva enne pulmi täislaks bridezilla olin, nutsin ja karjusin ja Martiniga teema üles tõmbasin (teate küll seda vana head juttu - sa ei armasta mind enam! sa ei taha enam minuga abielluda, jah!?) ning üldse üks suur närvipundar olin. Õnneks ta ennast sellest heidutada ei lasknud (või lihtsalt ei julgenud minusugusele psühhopaadile tol hetkel midagi muud vastu öelda) ja tegi minuga selle pulmavärgi ikkagi ära :) jess!
Viimane õhtusöök sõpraderingis preili Mölsina. Seljas on mul sama kleit, mis Martiniga esmakordselt kohtudes.
Foto: Maris Sits

Ööl vastu 30. juunit magasime me mõlemad nagu lapsukesed. Kes abielluma kavatseb hakata ja muretseb, et pulmaeelsel ööl magada ei saa siis minupoolne soovitus on ennast eelneval nädalal nii rihmaks tõmmata, et põhimõtteliselt võiks suurest väsimusest iseenda pulmapäeva ka maha magada. Õnneks oli meil kella kuuene äratuskell ja koos äratuskellaga ärkas ka pisukene ärevus. Selline mõnus ärevus :)
Sõime hästi suure hommikusöögi ja hakkasimegi Luhtre talu poole sõitma. Võtsime peale minu pruutneitsi, kuulasime oma laule ja tegime nalja. Hästi ilus päikseline ilm oli ja meeleolu oli lihtsalt suurepärane. 
Luhtres sättisime veel viimaseid asju, lobisesime ja sõime lähemate sõprade ja abiliste ringis lõunat. Kell kaksteist läksin mina koos oma pruutneitsi ja sõbrannaga meiki ja soengusse ning Martinit ma kuni tseremooniani enam ei näinudki. Jõime šampust, naersime ja lobisesime. Taustaks muidugi "Mama Ljuba", "Single Ladies" ja muud taolised lood. Ma ei tahaks sellist kulunud lauset siia üldse kirjutada, aga ausalt - kõik oli ideaalne. 
Kes veel läbi pole näksinud, siis ma olen Stigi suurim fänn ja pulmapäeval sain ma sellise kingituse. Oi ma olen üks õnnelik tüdruk!
Kella kolmeks oli mul kleit seljas ja ümberringi käis selline mõnus sagimine. Videograaf filmis, külalised saabusid, fotograaf klõpsutas vaikselt pilte.. ja mina sundisin ennast rahulikuks jääma. Taevas hakkas aga aina enam pilve tõmbuma ja selleks hetkeks kui isamees ja pruutneitsi välja kõndima pidid hakkas vihma sadama. Mu süda kukkus lihtsalt kõhtu, sest nii ei pidanud ju minema! Õnneks taevaisa halastas ja see sadu ei kestnud kauem kui mõned minutid. Sel hetkel kui mina altari ette kõndisin, paistis juba päike :)
Ma ausalt soovin, et igal inimesel oleks keegi selline nagu tema, minu Mari
Tagantjärgi võin ma öelda, et hetked mil ma altari ette kõndisin, minu tulevane abikaasa mind ootamas, olid ühed minu elu ilusaimad hetked. Meie armastatud inimesed ümberringi, tseremooniamuusik mängimas Mari Pokineni "Paradiisi".. mul juba praegu tahab natuke silma kissi võtta see emotsioon.
Meie abielu registreeris kohapeal notar. Tema kõne oli lihtsalt nii meielik ja armas. Rääkides meie tutvumisest, abielust ja lugedes ette minu tädi kirjutatud luuletuse. Kõige liigutavamaks hetkeks olid otseloomulikult meie tõotused. Oeh.. pisarad voolasid ja neid polnud vähe.
Tseremoonia lõpuks olin mina proua Johannson ja oma kallite inimeste keskelt läbi jalutades olimegi me abielus. Mina ja tema, abielus :)

*Järgmise osa panen kirja üks teine kord. Jumal teab millal, aga kirja ta saab. Üritan tasapisi ka kogu pulmade korraldamisega seonduvat kirja panna. Aga hästi tasapisi!