teisipäev, 12. november 2019

Appi, ma saan kolmkümmend!

Astusin ükspäev vannist välja ja nikastasin suure varba ära. Nagu.. mida asja!? Niimoodi valusalt ikka, et varvas sinine ja puha. Kas nii hakkabki nüüd olema? Kahe kuu pärast saan ma nimelt kolmkümmend ja eks siit saab see tervis ainult allapoole vedama hakata. 😄
Issarist, 30! Mina, väike Liinuška, kes ikka vahel sõrmede peal loeb ja kui ema helistab, siis kõne alustuseks "Tsau, emme!" ütleb? Ei mahu pähe!
Vähemalt hakkasin täna sünnipäeva planeerimisega peale ja praeguseks on juba peaaegu kõik paigas. Üle ma stressata ei kavatse, küll kõik laabub. Kui juba pulmad korraldatud said, siis mis see juubelipeo korraldamine ära ei ole. Üks, mis ma pulmade korraldamisega selgeks sain oli see, et professionaale peab usaldama. Selgita oma visioon ära ja lase inimestel rahus oma tööd teha. Eesti on siiski nii väike riik, et keegi endale ebapädevust lubada ei saa ning seetõttu on teenusepakkujate tase pigem kõrge. Või vähemalt nende teenusepakkujate oma, kellega mina koostööd teinud olen.
Ma hakkasin praegu mõtlema, et olen juba poolteist aastat abielus olnud, aga ega ma ju tegelikult väga pulmade organiseerimisest-planeerimisest suurt rääkinud ei olegi.. ega ma ei tea kas kedagi huvitakski! Aga kui huvilisi leidub, siis räägin heameelega, andke aga teada.
Uudist kah - kuna mind peale käesolevat nädalat sellel aastal tööl enam vaja ei lähe ja ma varem puhkusele saan, siis otsustasime Martiniga, et mina tulen varem Eestisse ja hakkan meie korterimüügiga tegelema. Ja see varem Eestisse on juba tuleval nädalal! Seoses sellega saan ma üle viie aasta (!!!) oma vanaema sünnipäevale minna. Saate aru, minu jaoks on see jumala suur asi! 
Meie majas on sel nädalal lihavaba nädal. Vaatasime Netflixist "Game Changersi" filmi ja saime sellest nii palju motivatsiooni, et otsustasime veidi katsetada. Eriti põnev oli see Martini jaoks, kes nagu filmis olevad persoonidki, profispordiga tegeleb. Päris vegantoitude juurde me läinud ei ole, aga liha pole samuti puutunud. Pole nagu puudust ka tundnud. Minujaoks see samas eriline muutus ei ole ka, sest suur lihasõber pole ma iialgi olnud. Usun, et igale inimesele ei sobi kõik asjad ja minule ei sobi liha. Pärast lihasöömist on alati nii vastik täissöönud ja raske olla kuidagi.. no ei meeldi see tunne mulle!
Niisiis tegingi eilseks hommikuks spinati ja fetaga omletti (meenus just, et seal juures oli veidi lõhet, aga seda ainult sellepärast, et see oli pühapäevast alles ja toitu me siin ei raiska), lõunaks wrappe ja õhtuks seeneseljankat. Kõik nad olid ülimaitsvad! 
Täna aga tegin juba valmis oma lemmiku banaanileiva ja õhtuks valmistan kuskussi kikerherneste, suvikõrvitsa ja paprikaga. Ja hummusega. Ja äkki millegagi veel, sest kapp on juurikaid täis. 
See pilt on ilmselgelt varasemast ajast kui lihasöömine veel teemas oli. 😄 käisime oma prantsuse sõprade pool raclette'i söömas ja drinkidel. 
Lisaks sellele, et ma varba ära nikastasin on mul veel külmetus kah! Ma muidu ei joo peaaegu iialgi teed, aga pühapäeval jõin. Asi peab ikka tõsine olema. 
Mis sordid need veel on!? Minu lapsepõlves oli küll ainult punane ja roheline Pringles saadaval. Samas oli see ju mingi KAKSKÜMMEND aastat tagasi ka. 😄


kolmapäev, 6. november 2019

Eestimaa eluke

"Pühaissaristivägi," ütles Ott kui ta tuppa ei saanud ja sedasama ütlen mina ka, sest just nii raske on peale pikka pausi jälle uue postitusega alustada. Pühaissaristivägi noh!
Käisin ju vahepeal kaks nädalat Eestis. Martiniga koos sõitsime öösel lennujaama, kobisime eraldi lendude peale (üks lendas Frankfurti ja teine Varssavisse) ja lõunal saime jälle Tallinnas kokku. Siuke tavakas rännumehe eluke. Aga kui te mind Instagramis jälgite, siis te juba teate seda nii kui nii. Ja kui veel ei jälgi, siis hakake julgelt (@liinajohannson). Ma ausalt olen üsna normaalne inimene. 😄
Eestis läks aeg seekord erakordselt kiirelt. Sain veidi pere-sõpradega aega veeta, sõbrannale kihlumise puhul üllatuse korraldada, käisin esimest korda elus Comedy Estonia show'd vaatamas, ühe korra kinos ja, et te ei arvaks, et mu ja Martini suhe koguaja üks trall ja tagaajamine on, siis isegi seda aega leidsin, et ennast tema pärast seaks vihastada.  Näete, kõike jõudsin! 😄 Enamuse ajast võttis aga enda alla meie Eesti kodu müügiks valmis sättimine. Üks päev elektrik, teine päev tehnik ja nii need päevad õhtusse veeresidki.
Kuna mul kõik enam täitsa selgelt meeles ei ole, siis panen siia meenutuseks mõned pildid, mis mul telefonis on. Teil ka toredam mu pajatusi lugeda.
Sõbranna kihlumisest siis kõigepealt. Pidime minema eelpool nimetatud Comedy Estoniale või noh, nii vähemalt teadis sõbranna. Kutsusime ta veidi varem kohale ja talle üllatuseks olime talle väikese laua teinud. Et te ei arvaks, et me seal ainult krõpse sõime, siis toitudega pilti mul tegelikult ei olegi. Aga krõpsud ei olnud mitte vähem tähtsad! Pruudi lemmikud siiski. Ja krõpsude keskel olev tordikaunistus on spetsjomm relvadega pruutpaar, sest ka päriselus on tulevased pruut-peigmees politseitööga seotud ja läbi selle ka tegelikult üldse tuttavaks saidki. 
Show'le läksime hiljem ikka muidugi ka ja minusugune kes muidu ainult enda naljade peale naerab, naeris seekord isegi teiste inimeste naljade peale. 😄 mõni esineja oli mu jaoks muidugi tiba liiga ropp või äkki on mul lihtsalt pulk p*rses, ega ei tea. Ümberringi osad naersid, osad mitte.. ma lihtsalt vahepeal ei teadnud kuhu vaadata. 😄
Need pildid on aga hoopiski sõbranna sünnipäevast. Teemaks oli "Havana" ehk palju lilli ja palju värve. Lill mu juustes on muuseas üks paberlilledest, mis meie pulmapäeval seinakaunistuseks oli. 
Tähetahvel Kukupesast.
Vaadake vaid kui originaalne ma wifi-parooli jagamisega olen, hahaa! Põhiline probleem tähetahvlit kasutades on mu arust alati see, et kas tähtedest ikka välja tuleb. Vahel peab mingeid imelikke sõnu leiutama, aga vahel joppab. Seekord läks õnneks. 
Teisel pildil olevad kuivatatud lilled on samuti Kukupesast ostetud ja need meeldivad mulle nii-nii kohutavalt! Sobivad vist igasse ruumi kuhu vähegi mahub.
Vot sellised lood. Nüüd aga kenasti Bukarestis ja tavarutiini juures tagasi. Siin ei ole soojad ilmad veel kusagile kadunud ja alles eile oli väljas 24-kraadi. Mind see suvesoojus aga ei heidutanud, sest õhtusöögiks tegin ma Eestist kaasa toodud verivorste. 😄 hapukapsaid  leidsin ma poest ka ja muuseas keetsin ma neid täitsa esimest korda elus iseseisvalt. Tulid nagu päris!

kolmapäev, 16. oktoober 2019

Kuidas ma endale kulme pähe maalin (videopostitus!)

Mul on praegu siuke tunne nagu ma avaldaks ma ei tea mis ülitähtsat informatsiooni. Niii kaua nuputasin, et kas ma ikka julgen selle video üles panna. Täielik tola ikka! 😄 Riigisaladusega siin just tegemist ei ole vaid filmisin hoopis väikese video sellest kuidas ma endale kulme pähe joonistan. Tegin lausa oma esimese voiceoveriga video ja puha. Veits uhke ka enda üle ikka. 😄
Ilma pikema peamurdmiseta võin ma öelda, et küsimus, mida minult kõige rohkem küsitakse (välimust puudutav) on just teemal kulmud. Kelle juures ma kulme tegemas käin? Kuidas ma neid teen? Milliseid tooteid kasutan? Kõik vastused saate loodetavasti videost kätte ning kui miski siiski arusaamatuks jäi, siis küsige ja ma luban ausalt vastata.
Spoilerdan ette ära, et videos on mu kulmud veidi tumedamad kui ma igapäevaselt eelistan, aga seda ainult sellepärast, et ma neid nii värskelt püsivärviga teinud olin. Eeemnn.. jah, ega ma muud ei oskagi juurde lisada kui head katsetamist!


reede, 11. oktoober 2019

Süda on natuke raske

Hakkasin juba eilset postitust kirjutades kogemata asjadest ette ruttama, aga õnneks sain endal kratist kinni ja meenutasin, et lubasin ju teha lühemaid postitusi ja mitte kõiki jutte ühe korraga letti laduda. Viuh!
Esmalt proovin ma täna teha ühe väikese video, mida minu käest korduvalt küsitud on. Millest ma räägin? Eks ikka oma kulmudest. 😄 ma ausalt ei kujuta ette kuidas see välja kukub, aga plaan on mul vähemalt paigas ja eks ole asi seegi. 
Mul on see videote tegemine nii kaootiline ikka. Vahel meeldib rohkem filmida, vahel rohkem neid videoid kokku monteerida. Praegu on pigem see monteerimise faas käsil. Aga kui materjali liiga palju on, siis ka nagu ei viitsi midagi teha. Ehk olekski abiks kui ka  videod lühemad teen, sest siis on nagu motivatsiooni need valmis saada, sest ei oleks seda tunnet, et OMG, materjali on umbes kahe tunni jagu, aga tahaks kõik kahekümne minuti sisse mahutada. Oeh, elu ja tema valikud!
Kolmapäeval on Martinil Väga Tähtis Mäng. Kirjutasin iga sõna lausa suurte tähtedega välja, vot lausa nii tähtis mäng on tulemas. Loodan, et seekord läheb kõik evakueerumisteta ja keegi rusikatega vehkima ei kuku. Aga samas elan ma siiski Rumeenias ja ega siin ei tea kunagi. 😄
Ja teate mis!? Me ju tuleme Martiniga juba neljapäeval Eestisse. Ühest küljest on mul selline tunne, et alles ma tulin Eestist, aga teisalt vaatan kalendrisse ja see ütleb, et ma tulin juba rohkem kui kaks kuud tagasi Bukaresti. Peab vist kalendrit uskuma.
Martin sai enda piletid veidi varem kätte ja kui ma ka endale samadele lendudele pileteid osta tahtsin, olid need mingi mitusada euri kallimaks läinud. Ostsin siis teise lennufirma piletid, mis seal ikka. Nali on selles, et lennujaama läheme me kodust koos, minu lend on ainult kakskümmend minutit varem kui tema oma. Maandume aga Tallinnas nii, et Martin jõuab minust tund aega varem kohale. Tema lendab Frankfurdi, mina Varssavi kaudu. Nii lamp. 😄
Tavaliselt olen ma enne Eestisse minekut juba nii lainel, et kõik asjad on ära planeeritud ja valmis mõeldud, aga seekord olen kuidagi täiega pea laiali otsas.. pole nagu mõelnudki veel, et mida kaasa võtma peaks või midagi sellist. Tegemist saab muidugi kodus küllaga olema, sest plaanime Martiniga oma Eesti-kodu müüki panna ja enne kuulutuse ülespanekut tuleb mõned asjad korda teha. Süda on veits raske muidugi, sest olen sellesse kodusse juba nii kiindunud. Mõistus saab aru, et tegema me seda peame, aga.. aga jah. Maha jääb nii palju toredaid mälestusi, minu rõduke, viie minuti autosõidu kaugusel asuv rand, kõik rahu ja rohelus. Kuule ma ei taha enam mõeldagi sellest, lähen juba kurvaks!

Panen siia lõppu hoopis ühe pildi oma suvistest rõdulilledest, mis niii ilusad olid.


neljapäev, 10. oktoober 2019

Tööpäevalõpu-jutud

Juhhei, minu töönädal sai tänasega läbi! Nii mõnus! Tavaliselt kiirustan ummisjalu koju, sest jumala eest - saaks ainult retuusid jalga tõmmata ja diivanile kerra ära, et maksimaalselt kodus olemist nautida saaks. Kuna mul aga homme vaba päev on, siis tulin täna nii rahulikult jalutades, vaatasin inimesi ja lihtsalt unelesin. Kohe niimoodi unelesin, et tulin kogemata rongipealt üks peatus varem maha. 😄 ma olen ikka vahel siuke tola!
Päris kohustusevaba mu homne päev ei ole, sest pean kiire käigu hambaarstile tegema, et hammaste puhastus teha (kõlab nii nagu ma muidu hambaid ei pesekski). Ei oota seda väga, sest eelmine kord oli see mu jaoks üsna valus. Eelmisest korrast on muidugi juba aasta möödas ja äkki on seekord kergem. Ei hakka ennast üles kütma ja proovin mitte ette muretseda.
Martin sõidab homme üle pika aja Bukarestist ära võõrsilmängule. Jube imelik, ta on lausa kaks nädalat jutti kodus olnud! Oh mis meist küll kunagi saab kui Martin enam profina ei mängi ja päriselt ongi KOGUAJA kodus. Ega ma enne ei oskagi seda ette kujutada kuniks seda tegelt ka juhtunud ei ole. Igatahes läheb tal ja tema tiimil hästi, olenemata sellest, et eelmisel nädalal selle hooaja esimene kaotus vastu võtta tuli. Aga mis seal ikka - kaotusest on vaid õppida ning seejärel minna ja järgmisel korral võit kotti panna.
Tahtsin muidu hoopis seda rääkida, et käisime teisipäeval "Jokkerit" vaatamas. Ma olin lausa nii valmistunud, et ostsin poest endale väikesed šokolaadid kaasa. 😄 meie kinos pandi kaalukommi lett kinni ja nüüd tuleb omad maiustused ise salaja sisse smuugeldada.  Thug life eksole! Igatahes oli film vägev. 
Kui ma prooviks teile vastata, et kas mulle film meeldis, siis ma üritaks seda seletada nii, et see oli tõesti äärmiselt hea film, aga mulle ei meeldinud. Ei meeldinud sellepärast, et see oli nii kurb. "Kurb" ongi see sõna, millega ma selle filmi kokku võtaksin. "Jokker" rõhus just sellisele käitumisele, mis iga jumala päev meedias-igapäevaelus teemaks on. Ja see tegi mind ka nii kurvaks. Lisaks kordus sama, mis ka eelnevate "Jokkeri"-filmidega, ehk ma hakkasin natuke kartma. Ärge saage valesti aru, seal ei olnud mingeid võpatamapanevaid kohti, aga mis mind nende filmide juures hirmutab on vägivald. Just selline arutu ja masse haarav ja kontrollimatu vägivald. Lihtsalt sellepärast on see mulle nii õudne, et mulle tundub nii reaalne, et sellised asjad võivad ka päriselus teoks saada (ja on ka saanud). 

Sellegipoolest minge kindlasti vaatama, ma väga soovitan!

Meil siin läks just päike looja ja aknataga on mõnus soe sügisõhtu. Panen aga lõhnaküünla põlema ja olen diivanikera edasi. Ning ootan abikaasat trennist koju, sest järgnevad kaks päeva ma teda ei näe ning seega peab ta täna mind täie raha eest lõbustama. 😄