esmaspäev, 7. september 2020

Üksikema memuaarid II

Peale poolteist kuud pojaga üksinda Eestis olemist olime me mõlemad Martiniga käed püsti, et jeee, lõpuks ometi saame kõik koos olla. Minul füüsiliselt kergem ja temal kindlasti mentaalselt, sest eks see lahusolek on veidi raske kõigile. Ja arvake mis nüüd? Olen ju varsti juba kuu aega Bukarestis olnud ning viimase nädala jällegi pojakesega kahekesi. Nuta või naera noh! Tegelt ei tee ma kumbagi, sest ma ei teagi.. mis siin ikka taielda, pole need otsused minu kätes ju nii kui nii. 
Nimelt otsustas kohalik käsipalliföderatsioon minna NBA eeskujul sellist teed, et sel aastal mängitakse hooaeg turniiride põhimõttel - kaks nädalat karantiini ning seejärel mängitakse korraga kolm etappi kolme erineva klubi vastu. Seega ongi abikaasa juba nädala karantiinis olnud - mitte üldse kaugel muide, ikka siinsamas Bukarestis oma klubi baasis. Kuidagi tobe eks, ta on siinsamas, aga mitte päriselt siin. 
Positiivse poole pealt lähevad päevad üliruttu, sest koguaja on midagi teha. Mu väike äratuskell hakkab 6:30-7:30 vaikselt kaisus pusklema, peale seda väikesed hommikununnutamised, söömised-kasimised ning seejärel juba esimene päevauni, sest üle kahe tunni Huuks veel üleval olla ei jaksa. Vahepeal jälle söömised-mähkmevahetused, vaatame mänguasju ja raamatuid, kõhulioleku aeg, natuke BB-toolis tsillimist, jutustame ja laulame. St mina laulan - poju laliseb niisama kaasa. Mu repertuaar on muuseas väga lai ja tänu sellele avastasin eile poja uue lemmikloo - klassika nimega "Vana jõgi". 😄mitte, et ma rohkem kui refrääni oskaks..
Nii see päev paaritunnise ärkveloleku ja seejärel paaritunniste une rütmis meil läheb - ööunne hakkame sättima kell seitse ja kella kaheksaks ta tavaliselt juba põõnab. Selline see voostrielu ongi. 😊
Pojakesest veel rääkides siis on tal viimaste päevadega esimene streik tekkinud. Ei taha ta paremaid töötunde ega suuremat palka vaid ta tahab, et ma lõpetaksin ükskord talle oma boobi näkkusurumise. Iga kord kui ma talle oma tissiga lähenema hakkan pistab ta niimoodi röökima nagu ma teeks talle käevarrele nõgest või midagi. Jube väsitav. Lisaks on ta mingi uue grimassi ära õppinud - nagu musisuu, aga suu on maksimaalselt torus ja kulm samalajal kortsus. Siukse  hukkamõistva näoga ta mind siin viimased päevad passibki, samalajal kui ma topless teda taga ajan.
Ega ma ju tegelikult päeva peale kodus suurt midagi tehtud ei saagi kui Huuks iga paari tunni tagant tähelepanu nõuab. Vahepeal tassin teda ikka BB-tooliga endaga kööki või magamistuppa kaasa, aga suurema osa tema ärkvelolekuajast teeme ikka seda mida "tema tahab" ehk mida mina talle välja käin, et tal lõbus ja tore oleks.
Näiteks maniküüri teen ma endale umbes mingi kolmas päev juba. Esimene päev - idee. Teine päev - küünenahad. Kolmas päev.. pole sealmaal veel, ei hakka siin lubama midagi. 😄 tegelt sain ma Martinilt kingiks igavese uhke komplekti, millega endale küüsi teha ja nüüd ma siis tasapisi hakkan sealt asju katsetama. Näiteks on seal komplektis see puur, millega saab megakorralikult küünenahkasid korrastada. Kuna igasugune urgitsemine ja nokkimine mulle väga meeldib (te peaks nägema millise pühendmusega ma Huuksi voldivahekesi ja varbavahesid puhastan😄), siis olen ma sellest puurist hetkel väga leilis - nii kui selle postituse valmis saan, panen aga jälle puurile hääled sisse ja lõpetan selle, mida eile valmis ei saanud. 
Tänasesse agendasse kuulus veel kaneelirullide küpsetamine, pojule maniküüri tegemine, pesu pesemine ja nipet-näpet koristamine. Niimoodi asju üles lugedes on kohe täitsa hea tunne, et vot kus olin asjalik. 😄
Ma ei oskagi tegelikult täna rohkem midagi kirjutada. Tahtsin lihtsalt ülevaadet anda, et tervist-tervist, üksikema memuaarid taaskord siinpool ja sellepärast ma kaua kirjutanud polegi, et kogu aur läheb Huuksi ja enda eest hoolitsemisele. Panen siia lõppu mõned pildid, mis ma vahepeal teinud olen.
Huuksike sai vahepeal juba 3-kuud vanaks! Ning jep, ma olen üks neist emadest kes ennast oma lapsega samamoodi riidesse paneb. No judgement, pliis!
Ka meie teised prantsuse sõbrad kolivad Bukarestist ära ja nende teed viivad edasi Amsterdami. Saime nendega viimast korda kokku ja muidugi sai ka Huuks oma noosi.
Mul on nii hea meel, et meil pojaga rohkem sarnasusi välja tulema hakkab. Muidu kuulsin ainult seda, et oi kui Martini nägu. Juba kadedaks ajas, ausalt. 😄
Peaaegu kuu aega olen Bukarestis olnud ja eelmisel nädalal sadas esimest korda siinoldud aja jooksul vihma. Ma olin niiiii õnnelik! Tegelt eputan sel pildil hoopis oma elu esimese rullbiskviidiga, mis täitsa hea tuli. Järgmisel korral paneks ainult rohkem kreemi ja marju vahele.

teisipäev, 18. august 2020

Tagasi Bukarestis, esmakordselt kolmekesi

*Alustasin selle postitusega eile, 17. augustil.
See pilt on küll veel Eestis tehtud, aga mul lampi meenus, et siin seljasolev t-särk on mu esimene üle pika aja ostetud asi ning peale esimest pesu oli pilt särgilt kadunud. No nii närvis olen siiani!

Kell on pool viis õhtul, õues on 31-kraadi sooja ja mina istun elutoapõrandal retuuside ja imetamisrinnaka väel, väike kompanjon mu kõrval Baby Björnis kaasa lobisemas. Nii kuum on, appi! Igal suvel tuleb see mulle kuidagi üllatusena, sest ju siis vahepeal unustan ma selle jälle ära. Mainin kohe vahele ära, et BB tool on ilmselgelt meie kodus asendamatu, sest kui ma Eestis kasutasin sõbranna laentaud tooli siis selgus Bukarestis, et ilma selleta elu enam pole ja ostsime siia täitsa enda oma ka. Titt rahul ja vanemad veel rohkem rahul.
Elame nüüd ju uues korteris. Päris esmakordselt ma siin küll ei ole, sest enne elasid siin meie prantsuse sõbrad kes sellest hooajast tagasi kodumaale läksid. Selles mõttes oligi safe bet, et teadsime juba selle koha head ja halba ning kui näiteks soe vesi peaks ära kaduma siis oleme selleks valmis ja paneme paja tulele (oli mul vaja seda siia kirjutada, kohe eile õhtul juhtuski!). 😄hetkelemmikud uues kodus on gaasipliit elektriahjuga, mis on mu arust parim kombo. Gaasipliidil tuleb mu arust kohe ekstra maitsev toit ning elektriahi on millegi küpsetamiseks parim - gaasiahi on veits pimesi minek (mul samas ainult kahe gaasiahjuga kogemust ka, aga mõlemad küpsetasid altpoolt tunduvalt rohkem kui ülalt). Lisaks valmib toit gaasipliidil kordi kiiremini kui elektripliidil. Teiseks suureks lemmikuks on aga rõdu. Eelmises korteris oli meil rõdu küll, aga terve päeva oli ta päikese poole ning lisaks kinniehitatud akendega. Olla seal ei kannatanud, sest see rõdu läks veel kiiremini kuumaks kui mu kiidetud gaasipliit. 😄Praegune rõdu on aga megamõnus - põrandakate, toolid, tulukesed.. titeke magab oma ennelõunased uned seal vankris ja jällegi - tema rahul ja vanemad veel rohkem rahul. Rahul oleme me selle rõduga eriti ka siis kui titeke juba ööunne pandud on ja meie seal õhtuhämaruses korra istuda ja jahedamat õhku tõmmata saame. Näiteks laupäeval tähistasime me oma teist feik pulma-aastapäeva peamiselt just rõdul tsillides. Feik pulma-aastapäev on ta sellepärast, et tegelik abiellumise kuupäev on meil 30.06, aga kuna me sel aastal tol päeval koos olla ei saanud, tähistasimegi me seda nüüd tagantjärgi. Rumeenias on endiselt koroonalaine täies hoos ja iseenesestmõistetavalt ei hakanud me ka seetõttu kusagile terrassile (avatud tohivad olla vaid terrassid, mitte siseruumis söögikohad) õhtust sööma ronima vaid tellisime õhtusöögi hoopis endale koju. Üldsegi oleme me Martiniga kokku leppinud, et tema on meil ainus kes hädavajalikke käike ette võtab - peamiselt siis tööle ja poodi. Meie Huuksiga hoiame aga rahus omaette ja väldime kõike ning kõiki nagu jaksame. 
Igatahes tellisime me oma feik pulma-aastapäeval india toitu, vahetasime kinke ja lobisesime poole ööni rõdul. Panime youtube-st vanu laule ja rääkisime igasuguseid naljakaid jutte. Uskumatu, aga meil endiselt on asju mida me teineteise kohta ei tea. 😄Tuleval nädalavahetusel toimub juba järgmine feik tähtpäev ehk Martini 2. juulil olnud sünnipäeva tagantjärgi tähistamine. Need feik tähtpäevad toimuvad meil ikka võimalikult tõetruult - kenamad riided selga, meigid-soengud pähe.
Uue kodu öövaade
Kui muidu on Martin mul lennujaamas lilledega vastas siis seekord ootasid üllatused mind hoopis kodus 😊 

Kuna see postitus juba siuke ühelt teemalt teisele hüppav on, siis kirjutan siia vahele veel selle ka ära kuidas me üldsegi eelmisel teisipäeval Eestist siia tulime. Ma muidu olen üsna julge pliks, aga vot oma tutika beebiga ma esimest korda üksinda lennata ei julgenud. Tegimegi siis nii, et Martin võttis töölt vaba päeva ning lendas meile Tallinnasse järgi. Paar tundi oli ta kodus ning samal õhtul istusime juba kolmekesi lennukisse ja sõitsime tagasi Bukaresti. Lendasime Lufthansaga ning paremini vist ei oleks saanud minnagi. Huuks oli supertubli reisusell - ei mingit nuttu ega miskit, enamuse ajast ta magas, vahepeal sõi ning passis lennuki laetulesid ja pugistas vaikselt naerda. Ka käru ja turvahäll jõudsid kohale ilma ühegi kriimuta - need pakkisime me ise hoolikalt mitmekordsesse mullikilesse. Vahemaandumine oli lühike, napilt alla tunni. Jalutasime lihtsalt ühest väravast teise ning põhimõtteliselt kohe uue lennuki pardale. Mul oli küll plaanis teda kõhukotis tassida, aga kuna ta nii kenasti teki sees magas siis ei hakanudki teda üldse solgutama ja hoidsime teda vaheldumisi kaisus, lisaks tõmbasin temast lennujaamades liikudes veel õhukese salli üle, et ta üleni kaetud oleks. No siuke Michael Jacksoni teema. 😄
See imetamispluus on reisides mu arust täielik must have! Ei pea ennast paljaks kiskuma, aga titeke saab kenasti söödetud ning võid suht kindel olla, et kellelegi oma palja boobiga ebamugavust ei tekita (reisides peab tegelt ka sellele mõtlema - meie jaoks on rinnaga toitmine nii tavaline, aga mõne kultuuri jaoks mitte). 
Vot niimoodi me siin elamegi. Ööpäevas võiks mu arust vabalt topeltarv tunde olla, sest praegu läheb see tempo küll nii, et hambapesu-lõunasöök-ööuni ja ongi uus päev käes. Ideid ja asju, mida ma teha tahaks peksab aga koguaja peale, oleks vaid aega, et kõike korda saata. Loodetavasti saan vaikselt rütmi tagasi ja nüüd Bukarestis olles leian ka aja, et siia tihedamini kirjutama sattuda. Jube kahju oleks kui ma praegust aega kuidagi tuleviku-mina jaoks ei talletaks. 

pühapäev, 26. juuli 2020

Bukaresti-elu update

Tere-tere, üle pika aja! Mõtlesin siin ükspäev, et vist esimest korda elus on päriselt nii, et ma ei oota enam öid, et magada saaks, sest päevad on nii toredad ja ilusad ning ärkvel olla on palju parem kui magada. Väga cheesy lause sai, aga ega ma seda kuidagi sapisemaks ka tegema ei hakka. 😄eks need ööd on pigem sellised pausidega uinakud, aga ei midagi sellist millele hammas peale ei hakka. Ja päevane aeg on tihtipeale hoopistükkis raskem, aga seda pigem vähem kui rohkem. Mõnus on see eluke beebiga.
Midagi põrutavat ma näinud ega teinud ei ole, võtan rahulikult ja tiksun siin vaikses rütmis. Tahaks öelda, et olen siin jubedalt raamatuid lugenud või ma ei tea mis enesearendamisega tegelenud, aga ei - pigem ikka see nädalavahetuste "Meeleheitel koduperenaiste" maraton ja Kroonika. 😄muideks, viimases Kroonikas Ülle Lichtfeldti seeria, no vau! Ma annaks oma elust mõned head aastad ära, et viiekümbiselt siuke relv välja näha! Kõige lähedasem mis ma viimasel ajal mõnele trennile olen on jalutamas käimine, aina kosuva titekese solgutamine ja sellel nädalal ostetud võimlemispallil hüppamine. Peale ühte väga nutust päeva ostsin ma selle saadana palli ära ja pojale paistab see nii meeldivat, et näiteks täna olime juba kell pool seitse hommikul seal ennast väsitamas. 😄ma ausalt ei tea on see pall õnn või õnnetus, aga kasutust ta igatahes leiab.
See pole võimlemispall, see on heinapall. Huuks seda ei näinudki, magas jälle kõik maha. 
Mu meelas poisu. Seljas on tal muuseas see body, mis ma Martinile siis kinkisin kui talle teatasin, et me beebi saame. 😊
Kui minul siin uudiseid pole siis näiteks Martin kolis kogu meie elamise Bukarestis meie uude korterisse. Elame nüüd uuemas ja suuremas korteris, mille juurde ka park kuulub. Pargi-mänguväljaku olemasolu oli muuseas üks põhilisi punkte mida me uude kodu juurde tahtsime. Elu lapsega eks, temaga juba lihtsalt majade vahel keset kivilinna jalutada ei viitsiks. Teiseks oluliseks punktiks oli lifti olemasolu ning ka see on majas olemas. Martini äraolles oleks ma muidu ikka puhta plindris olnud. Lisaks saime veel mõnusa rõdu, parkimiskoha ja tõkkepuuga parkla - ühesõnaga rohkem kui meie nõudmised olid. Korteris elasid enne muuseas meie prantsuse sõbrad, aga kuna nemad sellest hooajast alates tagasi koju pöördusid, saime meie nende korteri üle võtta. 
Mis puutub minu ja poja Bukaresti tagasipöördumises siis see väike reisuke on plaanis ette võtta juba paari nädala pärast kui kõik meie plaanide järgi laabuma peaks. Ma lihtsalt ei jaksa ära oodata, et juba kõik kolmekesi koos olla saaks! Poju kasvab ja areneb nii kiirelt, et iga kord kui midagi uut ära õpib siis tunnen ma meeletut rõõmu ning pisut kurbust, et Martin nendest esimestest kordadest ilma jäänud on. Õnneks aga muutub see peagi. 😊
Mu pärast võiks ta absoluutselt kõik uned niimoodi magada, vot nii armas on see!
Ma siiani ei mõista kuidas me nii armsa inimese endale päriseks saime!? Iga hommik algab kilgete ja naeruga - isegi siis kui see hommik mõnel päeval juba nii pool viis algab. 😄mu väike nööp just ärkaski, lähen temaga nüüd mõnnama, baii!

esmaspäev, 13. juuli 2020

Mina ise peale sünnitust

Seekord üritan ma kirjutada nii, et fookuses poleks mitte beebi vaid ma ise. Peale poja sündi on muidugi loomulik, et kogu tähelepanu temal on, aga ega iseennastki unarusse saa jätta. Ma muuseas saan ise ka viimasel ajal aru, et kui ma kellegagi lobisen lähevad kõik teemad ikka titeasjadele. Mulle üldse ei meeldi see! 😄teisalt ma mõistan, et kui ma ööpäevaringselt ise kogu teemas nii sees olen siis ilmselgelt on mul vaja seda elu oma vestluskaaslase peal välja elada. Seega sõbrad, andke andeks, varsti läheb üle!

Mõtlesin, et kirjutan natuke sellest kuidas ma ise ennast peale sünnitust tundsin. Nagu mitte mingi tund aega pärast sünnitust, aga ütleme näiteks terve juunikuu jooksul. 
Terve raseduse ajal keskendusin ma peamiselt sünnitusele endale ja sellele, et pärast sünnitust on mul beebi, kes hoolt ja armastust vajab. Natuke nagu ei mõelnudki sellele, et kuidas ma ise sellest taastun ja mida tunnen ja mil moel ma ise hoolt vajan.

Sõbrannad on küsinud, et kas ma sünnitusjärgset babyblues'i ka tundsin. Ikka tundsin! Ükspäev vaatasin tuima näoga mingisugust Adam Sandleri filmi ja järgmisel päeval juhtusin uuesti kordust vaatama. No teist korda oli see film juba hulga kurvem kui päev varem. 😄Adam Sandleri film, saate te aru! 
Otseselt arusaamatu kurbuse pärast mul muidu nutt peale tulnud ei ole, aga suurest õnnetundest lähevad mul silmad siiani umbes kord päevas märjaks. No kuidas sa ei taha nutta kui su oma beebi sulle nii pikalt ja mõtlikult silma vaatab!? Lihtsalt kogu maailma siirus on ta silmis ju! Oi blinn, paljalt mõte sellest pilgust teeb mul silma uduseks, no nii armas on see. Ja üle-eelmisel nädalavahtusel hakkas ta mulle naeratama. See polnud selline kogemata-läbi une või taoline naeratus, need naeratused olid reaktsiooniks mu jutule. Issand kui armas see oli, MA LIHTSALT EI VÕI!

Ma teadsin küll, et imetamine võib alguses valus olla. Aga, et see nii valus võib olla! Vaatad oma magavat last ja heldid.. ja siis hakkab vaikselt koitma, et oii kurat, see väike armas piraaja hakkab ju varsti ärkama ja tahab süüa! 
Nüüd ma muidugi tean, et nii valus kui minul alguses olla ei tohiks. Ühe rinnaga polnud midagi, aga teisest toites hoidsin teda ainult väikse nõksu valesti ning tulemuseks oligi korralik põrgupiin. Nagu ma Martinile kirjeldasin siis kujuta ette, et su nibu on päikesepõletuse saanud ja seda küünistab korduvalt üks eriti armas kassipoeg. 😄kasutasin alguses nii Multimami kompresse kui Purelani kreemi kui ka kapsalehte, aga tegelikult oli abi siiski sellest kui endale imetamisnõustaja koju kutsusin. Ta oli nii tore ja abivalmis ning lisaks sellele, et ta mu võtte paika pani andis ta ka niisama hea nõu ja oli üldse üks tore naine. Siet.ee lehelt saate leida enda piirkonna nõustaja ning temaga seeläbi kontakteeruda - minu juures käis Eeva-Lote, kes enda abi Tallinnas ja Viimsis pakub.
Samal teemal jätkates siis ilma rinnapatjadeta ma hetkel elu ette ei kujuta. Kui see piim ikka ükskord tulema hakkab, siis ta tuleb. 😄Ega ma ei arvanud, et ta päriselt tulebki niimoodi ojadena! No nii, et annad külili pikutades lapsele süüa ja samalajal vaatad, et oi, teisest rinnast tilgub samalajal lapsele pähe. Oh, piimuškin! 
Kindlasti soovitan neid patju, mis seest geelitäidisega on - mul on sõbrannalt saadud Canpol Babies padjad ja need on palju paremad kui Lansinohi omad, mis ma ise ostsin.
Ostsin endale raseduse ajal H&M-st kaks paari imetamisrinnakaid, maksid ülivähe, mingi 20€ kokku vist. Neid kahte paari ma nüüd kannangi ja esimesteks nädalateks on nad ideaalsed, sest kuna nad siin tulest ja veest ja igapäevasest uputamisest läbi käima peavad siis pole neist kahju just sellepärast, et nad nii vähe maksid. Vaikselt hakkab aga see tunne tekkima, et tahaks ennast jälle vähe naiselikumana tunda ja olen hakanud vähe kabedamaid imetamisrinnakaid vaatama. Näiteks NEED Change'i omad on mu arust väga ilusad. Äkki oskate te mulle soovitada, kust ma veel vaadata võiks?

Imetamisega seoses on paratamatuks kaaslaseks pidev nälg, janu ja minu puhul ka magusaisu. Kui esialgne pidev näljatunne on kuidagi kusagile tahaplaanile jäänud, siis vedelikku tarbin ma küll liitrite kaupa, sest mul on koguaja janu. Joon ma hommikul (vahel ka lõunal) tassi kohvi ning päeva jooksul hulganisti vett ning kindlasti ka presskannutäie apteegitilli teed. See on mulle täitsa maitsema hakanud! Alles ükspäev käisin poes oma magusavarusid täiendamas ja korvi läksid nii Geisha, halvaa, marmelaadikommid, Kismet, kaneeliküpsised kui ka kook. Ärge küsige, mis neist tänasest alles on. 😄
Vanasti naersin sõbrannasid kui nad rääkisid, et neil oma salajased magusasahtlid on, nüüd olen ise täpselt samasugune. Selles mõttes lausa hea, et praegu üksi elan, sest muidu oleks Martin sada prossa mu sahtlikallal ja vot siis oleks tüli majas. 😄
Kõht on muidugi pehme nagu pärmitaigen, aga nagu näha siis see mind magusast eemale ei hoia. Ma tegelt väga ei põe ka ja annan endale andeks, sest hetkel seda energiat ikka kulub - seda enam, et ma praegu "üksikema" rollis olen ja suht 24/7 liikumises olen. Jumala kindlalt saan ainuüksi kodus ringitatsates päevapeale kümme tuhat sammu täis ning kaal langeb ka mu magusaisust hoolimata (kaalun praegu ikka rohkem kui enne rasedust). Uskumatu asi see imetamine ikka.
Käisin reedel lapsekandmiseks kotti ostmas, sest viimase nädalaga on mu randmed ja sõrmed nii valusaks muutunud. Beebi tahab palju süles tsillida ja väga suure osa päevast teen ma kodus asju niimoodi, et ühel käel kannan last ja teisega teen toimetusi. Väga väsitav, aga samas on väga huvitav tunda kuidas sõrmed oleks nagu trenni teinud ja "lihasvalu" kannatavad. Valisin ma LennyUpgrade koti ja ostsin ma ta Kiddsty poest. Eile ja täna proovisin Huuksi selles veidi harjutada ning kui ta eile kohe karjuma pistis, siis täna oli ta märksa rahulikum. Või lihtsalt leppis olukorraga. Lisaks paistab ta arvavat, et kotti minek tähendab seda, et süüa saab, sest nii kui ta sinna panna hakkab ta kohemaid ringi vaatama, et kustpoolt see boob nüüd tuleb. 

Hakkan tasapisi sellesse emaduse-rütmi sisse elama ja vaikselt tundub, et hakkan taas iseendaks saama. Näiteks ükspäev panin üle mitme kuu sõrmused sõrme ja ostsin isegi paar uut meigiasja. Mõlgutan juba mõtteid, et võiks ka lash lifti minna ning piilun netipoodides riidekraami. Kas keegi Nails by Nature kodust geellakkide komplekti proovinud on? Ma siis mõtlen, et ehk oleks tellimist väärt. Ühekordse geelpediküüri eest maksan umbes 35€ ning siis ei olegi ju kogu korduvkasutatava komplekti eest 58€ maksta üldse palju.. igatahes kui teil selles suhtes miskit kaasa rääkida on siis andke aga takka.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga rohkem märkimisväärseid asju millest kirjutada mulle pähe ei tulnud. Lähen nüüd titeriideid sorteerima, sest uskuge või mitte, aga mõned asjad võin ma ära pakkida, sest need on pojale juba väikesed! Nägemiin!

esmaspäev, 6. juuli 2020

Üksikema memuaarid

Päris intrigeeriv pealkiri, kas pole? 😄

No tegelt on asi nii, et eelmisel pühapäeval pidi Martin tagasi Bukaresti sõitma, sest tänavu algab käsipallihooaeg varem. No ikka tänu covidi-pahalasele. Siis ma olengi umbes kuujagu üksikema rollis kuniks me augustis Hugoga Bukaresti järgi läheme. 
Mis ma siis oma kaheksa üksioldud päeva kohta öelda oskan? No nõme on. 😄mitte otseselt sellepärast, et need kaheksa päeva meeletult rasked oleks olnud, vaid sellepärast, et nende kaheksa päeva sisse on jäänud nii meie teine pulma-aastapäev kui ka Martini sünnipäev. Leppisime juba kokku, et sellel aastal teeme mängult nii, et abiellusime hoopis augustis ja Martin on tänavu samuti augustis sündinud ning tähistame oma olulisi päevi siis kui jälle kõik kolmekesi koos oleme. 
Kui kuller pulma-aastapäeval interfonis "proua Liinat" palus siis ma olin küll nagu, et.. who dat? 😄
Tulles tagasi sellejuurde, et need kaheksa päeva päris kontimurdvad olnud pole siis raskemaid hetki on olnud küll. Näiteks ühel õhtul kui ma meie graafikut kuidagi paika ei saanud ja beebi kõhupaha kannatas ning sellepärast ainult minu kaisus tahtis olla. Nii me siis kaisutasimegi siin mitu head tundi ning mu sisemine kärsitus luges mulle peas ette kõiki neid asju mis mul tegelikult plaanis teha oli. Lõpuks jäi pojake siiski magama ja ma sain enamvähem kõik asjad kiirelt tehtud. Tunni ajaga said koristatud-pestud terve vannituba, sai pestud kraanikausis olev mäekõrgune nõudekuhi, pakitud lahti kaks kotti (tulime päeval maalt), laialiolevad riided said lapatud ja riidekappi, jõudsin kiire õhtusöögiampsu teha ning ka ennast unevalmis panna. Tunni ajaga! Minu esimene õppetund emana: mida ma enne oma vaba ajaga tegin? 😄

Huuksi graafik (nii palju kui seda graafikuks nimetada kannatab) näeb välja umbes nii:
kell üheksa ööunne (ja sealt edasi iga 2-3h tagant söömine)
kella viie-kuue paiku arvab ta, et võiks ärgata - mina nii ei arva (veits passime üksteisele otsa, teeme vannitoas hommikutoimetused ära, tagasi voodisse ning loodan, et ta jääb uuesti tukkuma)
kella üheksa-kümne ajal algab tema esimene pikem päevauni, kestab nii paar-kolm tundi - sellel ajal saan ma pesus käia ja hommikust süüa, koristada või olenevalt päevast kas koduseid asju teha või meie kompsud valmis panna kui kusagile minek on
edasine vastvalt päevaplaanidele: kui kodust välja, siis beebil kõht täis sööta ja kogu see karavan autosse pakkida, kui kodune päev siis lebo - tema ärkveloleku ajal "suhtleme", teen talle spaad, käime jalutamas, teen talle õhtuvanni kuniks kell saab üheksa ja tuleb jälle magama kobida. 

Väga wild, ma tean. 😄

Pean eraldi ära märkima need päevad kui me kusagile sõitma peame. Esiteks asjade kaasapakkimine - võtab terve igaviku. Tema kott + minu kott, käru, turvahäll ja muu nodi. Toa ja auto vahet käin vähemalt 3-4 korda. Isofixi saatsin juba Martiniga Bukaresti ja ärge küsige mitu korda ma ennast selle otsuse eest maapõhja kirunud olen. See turvavööga hälli kinnitamine ajab mu konkreetselt hauda! Selleks ajaks kui ma ta kinni saan olen ma ise juba nii väsinud, et võiks tagasi magama minna. 
Kui Martin veel kodus oli, siis oli tema õlul kogu turvahälli-vankrimajandus. Nädalajagu olen nüüd ise hakkama pidanud saama ja saan kah. Siiski - kui mind kusagil parklas pusserdamas näete, siis laske mul olla, sest vahel mul võtab mõni asi lihtsalt aega. 😄
Kolmapäeval läksin maale - kõik asjad autosse; titeke rihmadega kinni; kaks minutit sõitu, et poodi jõuda; titeke lahti; käru rattad välja; adapterid külge; turvahäll ratastele ja poodi; poes käidud; turvahäll uuesti autosse ja rihmadega kinni; raam ja kaubad autosse ja sõit maale võis alata. Täitsa haige! Poes viibisin ma kindlalt vähem aega kui autosse saamine ja sealt väljatulemine aega võttis. Ja seda ma teile ütlen, et kui mu käelihased kuu aja pärast vähemalt sama suured kui Martinil ei ole, siis ma olen küll max pettunud. 😄
Tegelt olime me terve eelmise nädala sotsiaalselt aktiivsed ja vurasime ringi. Nädala alguses olime mitu päeva maakodus. Seal on ikka kerge - astud uksest välja, titeke vankrisse ja põldude vahele jalutama. Lisaks on maakodus kergem, sest seal on mu turvavõrgustik ning näiteks sööma (rääkimata sellest, et ise süüa tegema ei pea) või vetsu minemiseks ei pea õiget hetke ootama. See on juba nii suur asi! 
Reedel sain ma oma tüdrukutega kokku - sõime head-paremat ja lobisesime, Huuks magas  samalajal rahulikult oma pesas. Nädal varem olime me tüdrukutega lausa kahel järjestikusel õhtul koos ja tähistasime sünnipäevasid, aga no teate küll - siis ei saa rahulikult ikka omi jutte rääkida ja neid omi jutte on meil kuhjaga. 
Laupäeval tulid Hugole vanaemad külla, tõid kingitusi ja nunnutasid lapselast. Hugol muideks sai laupäeval juba esimene elukuu täis! Hiljem pakkisime endid autosse ja sõitsime veel ühele sünnipäev-soolaleib suguvõsaüritusele. Päev läks nii pikaks, et koju jõudsime me alles peale kella kümmet. Huuks pidas ennast terve aja nii viisakalt üleval, et magas kogu peo maha. 😄esimese kiunu tegi ta alles maja ees kui ta turvavöö lahti tegin mis oligi ideaalne ajastus, sest kui ta ise ärganud poleks, oleks ma pidanud talle läbi une boobi suhu toppima, vot nii viimase vindi peal oli see asi. 😄
Vahelduseks pilt minust, olge lahked. Tellisin selle pusa vahetult enne sünnitust ja käia ma sellega vist ei jõudnudki. Kannan siis nüüd, aga alumise ääre topin alati püksivärvli vahele, muidu on siuke tunne nagu oleks ma mõne Martini rüü selga ajanud.
Uksest sisse taarusin ma nagu koormaeesel, sest mitu korda toa-auto vahet ma seekord käia ei viitsinud ja seepärast vinnasin kõik asjad korraga tuppa. Kolm kotti, lilled, võtmed ja turvahäll - kõik tõin ära. Külla ma tegelt kolme kotiga ei läinud, aga kuna Huuksi  aina kingitustega üle külvatakse siis tulen ma viimasel ajal igaltpoolt rohkemate asjadega tagasi kui läksin. Mis pojakese elul nii viga - rikas nagu kröösus.
Eile aga puhkasime nädalast ja vedelesime terve päeva voodis nagu voostrid. Kaisutasime ja magasime lõunaund ning mina mõnnasin kõigi peojärgsete toitudega, mis mind kapis ootasid. Elu nagu mõškinil. 😊

Nüüd aga uus nädal! Suuri plaane pole, aga ühel päeval tahaks poodi kolama minna, sest kui üle poole aasta endale midagi ostnud ei ole siis nüüd juba vaikselt võiks. Kolmapäeval on Hugol esimene arstivisiit, mida ma põnevusega ootan, sest hirmsasti tahaks juba teada kui palju mu pojuke kosunud on. Arvan, et kaalu on juurde tulnud vähemalt kilo, sest põsed on tal küll juba nii toredad ja pehmed nagu väikesed kuklid. 😊

Nautige suve ja tehke beebisid, nad on supernunnud ikka! 😄