reede, 27. märts 2020

Kaks nädalat isolatsiooni ja mu päevarutiin

Minul saab tänasega kaks nädalat isolatsioonis elamist täis. Peab ütlema, et päevad on möödunud üllatavalt ruttu! Päevarutiin küll suures plaanis ei erine, aga ega muud oodata ei olegi ju. Ärkan 7.30-8.00, scrollin telefonis ja loen uudiseid. Pesen hambad, kreemitan ja kammin ning hiljemalt poole kümneks on mul hommikusöök söödud. Seejärel paar tunnikest arvuti taga - blogin või tegelen muude asjadega, suhtlen empsi, Martini ja sõpradega. Peale seda aga teen kas varajase lõuna, millele järgneb tunniajane jalutuskäik või teen enne jalutuskäigu ja seejärel lõuna. Lõunasöögi kõrvale vaatan tavaliselt tunnikese Netflixi (hetkel siis "You'd") ja peale seda lasen natuke leiba luusse ja passin telefonis. 
Peale lõunalebo tegelen nende asjadega, mis parasjagu päevakorras on. Lappan netipoode, et beebile puuduolevaid asju leida, koristan, sorteerin riidekappi, valmistan endale õhtusööki või teen misiganes vaja teha on. Vahepeal teeme Martiniga facetime'i ja nii see aeg läheb. Kella seitsme paiku söön õhtust ja peale seda hakkab mu jaoks juba diivaniaeg ehk vaatan mingeid saateid ja passin jälle netis. Enne voodisseminekut õlitan oma vatsakese sisse, kreemitan ja teen muud asjad ning enne päris magamajäämist lobiseme veel Martiniga ning üritan natuke youtube's midagi vaadata. Tavaliselt suudan ma mõnda videot maksimaalselt viis minutit jälgida ja kell üksteist ma juba magan. Rasked päevad onju, mõni ime, et uni suht kohe niidab. 😄
Mul on ülikahju, et mul mõnda raamatut lugeda ei ole. Raamatukogud on teadupärast kinni ja mu tahvelarvuti, mida ma muidu e-raamatute lugemiseks kasutan on Bukarestis. Telefonist ma ka midagi lugema ei suudaks hakata, sest see ekraan on mu jaoks ikka liiga väike. Nii loll noh, oli mul vaja see tahvel just seekord maha jätta! Eks ma siis ootan kuni uus Viimsi Teataja mu postkasti saabub ja loen vähemalt sedagi. 😄
Kahju on mul sellest ka, et nüüd tükk aega perekooli loenguid ei toimu. Ma olin ennast juba kolmele kirja pannud, aga sellega läks nagu läks. Minuteada ITK omasid kusagil ju videotena üleval ka ei ole? Parandage kui ma eksin, pliis! Tahaks ennast harida küll, muidu on nii, et toome lõpuks selle tita haiglast koju, paneme diivani peale ja laiutame käsi, et mis temaga siis nüüd peale hakata. Ma muuseas olen päriselt kuulnud, et nii on juhtunud küll. 😄 kogu aur läheb sünnituseks valmistumise peale ja edasine on must maa. Oh elu-eluke!

Bitchisin siin ükspäev ilmaasjata Omniva kullerit taga, sest eile jõudis mu fotopakk kohale nagu naksti. Olen tellimusega megarahul! Fotolõuend on üliäge ja fotoraamat on täpselt samamoodi minu suur lemmik. Lappan seda juba mitmendat korda niimoodi nagu näeks seal olevaid pilte esimest korda elus (tellitud myprint.ee-st kui te veel ei tea 😄).
Mõõduks on 90x60, seega ikka päris korralik.
Tänane jalutuskäik lükkub kindlasti sinna peale lõunasöögiaega, sest sain just kullerilt sõnumi, et mu järjekordne pakk peaks enne kella kahtteist kohale jõudma. Arvan, et see on mu tellitud isofix turvahällile, aga päris kindel samas ei ole ka. See on see kui mitut saadetist korraga oodata on! Nordbaby.ee-s on praegu väike allahindlus ja kuna sealt mõnda asja nii kui nii vaja oli siis millal veel tellida kui mitte praegu. 
Ma igas jumala postituses räägin mingi asja ostmisest või tellimisest ja ma vaikselt hakkan juba iseennast ärritama. 😄 ainult asjad, asjad, asjad! Teisalt kui sa millegi ostule nii kui nii mõelnud oled, siis on just praegu õige aeg seda teha ja mõned(kümned) eurod kokku hoida. Selleks ma teiega nii hoogsalt neid soodukaid jagan ka, sest äkki tulevad kellelegi kasuks.

Olgu siis, rohkem ma teid midagi ostma ei meelita ja tõmban tänaseks otsad kokku. Olge terved ja elame veel!

kolmapäev, 25. märts 2020

Söön oma sõnu

Mul vähemalt viimased nädal aega tekitab absoluutselt kõik kõrvetisi, mis ma ära söön. Enne seda olid mul viimati kõrvetised vist Bukarestis ja siis polnud mitu nädalat midagi häda ja nüüd on nad täie rauaga tagasi. Peale hommikusööki on mitu tundi okei eks ja siis enne lõunasööki on kõrvetised platsis ja sujuvalt kestab see niimoodi kuni magamaminekuni välja. Ma tean küll, et Renniet võtta on okei, aga ma siiski olen seda meelt, et mida vähem igasuguseid tablette süüa seda parem. Terve raseduse jooksul olen ma siiski kokku ühe Rennie tableti poolekaupa ära söönud, sest nii räigelt kõrvetas lihtsalt. Ausalt, mul olid lausa pisarad silmas viimati kui selle teise poole tabletti ära närisin. Üldse on mul nii, et kõht on nagu koguaja viimase vindini täis kuigi ma ju tegelt toidukorra ajal ei söö rohkem kui enne rasedust (vett joon küll liitrite kaupa, meeletu janu on pidevalt ja selline tunne, et vesi ei kustuta janu tegelt üldse). Teisest küljest on jällegi nii, et kui kahe eine vahe juba pikemaks kui neli tundi venib siis on mul kohe paha olla ja ei jaksa püstigi tõusta. Nokk kinni, saba lahti.

Veidi on mul neid asju kirjutades selline tunne ka, et ma nagu ei tohiks neid kirjutada. Et tegelt on mul nii lebo rasedus olnud ja patt oleks üldse millegi üle kiunuda. Teisalt ma tahan neid asju kirjutada, sest olenemata sellest, et teie neid asju loete jäävad need ju ka mulle mälestuseks alles. No ja lõppkokkuvõtteks on see ikkagi minu bisnjakk ja minu rasedus ja minu blogi.. nii et kannatage ära või lugege midagi muud. 😄
28+1
Koristasin eile oma riidekappi ja panin need asjad kõrvale, mida ma veel tükk aega kanda ei saa. Võib ametlikult öelda, et neid viimaseid on nüüd rohkem kui neid riideid, mis kappi alles jäid. 😄 Mitte, et ma mingi meeletult kosunud oleks, aga kuna ma riietuses muidu pigem selliseid kehasse asju eelistan siis need mulle hetkel muidugi selga ei lähe. 
Vahel näen kusagil mõnda ägedat riietuseset müügiks ja mõtlen, et oh, võiks ju ära osta ikka, eks siis peale suve saab kunagi kanda. Siis aga koputab kaine mõistus lagipähe ja ütleb, et ole marurahulik, selle aja peale võib mu maitse juba sada korda muutunud olla ja see asi jääks lihtsalt seisma. Seega üritan ma lihtsalt netipoode vältida ja mitte endale asju ette kujutama hakata. Okei, see viimane lause oli selles osas vale, et netipoode ma tegelt ei väldi, aga endale ka midagi ei telli. Tellin hoopis teate küll kellele. 😄 Kurat võtaks, alles kuu aega tagasi olin maailma kõige kõvem vend oma jutuga, et beebil pole muud vaja kui armastust, piima ja sooja kodu, aga nüüd tellin praemunade ja B. A. Baracuse nägudega riideid kokku. Oma käitumise vabanduseks on mul öelda ainult seda, et tellin riideid järgmises suuruses, mitte enam vastsündinule. Aga siiski.. taevas halasta mu peale!

Võtsin eile Netflixis uue sarja ette - "You". Paar esimest osa on vaadatud ja veel siukest tunnet ei ole, et omg-omg, pean seda vaadata saama, muidu on minuga kõik. Aga põnev on ta küll jah, vastupidist ma ei väidagi. Ainult kõik tegelased tunduvad nii lollid ja siuksed vastikud tõusikud. No konkreetselt keegi pole sümpaatne praegu. Võib-olla on asi hoopiski minus..
Valmis! 
Tahaks varsti jalutama minna, aga ei julge kodust lahkuda, sest ootan Omniva kullerit, kes mu myprint.ee paki kohale tooks. Olen kuulnud, et nende just nende Omniva kulleritega on üks rist ja viletsus ning sellepärast üritan kohe eriti valvas olla. Eks siis näete, millise fotolõuendi välja valisin. 😊 
Eile muuseas oli niii mõnus jalutada! Tegin kohe suure ringi ja mõtted kippusid vägisi suvesse. Päikeseprillid ees, klappides suvised lood, päikesekaitsekreemi spetsiifiline lõhn ninas (mul on viimasel ajal näkku nii palju tillukesi pigmendilaike tekkinud, et üritan nüüd päikese suhtes eriti hoolas olla) - no katsu sa mitte suvele mõelda. Seda enam, et selle aasta suvi tuleb minu elu kõige erilisem suvi. ❤️

esmaspäev, 23. märts 2020

Isolatsioonitujud (üheteistkümnes päev)

Tänane hommik algas täpselt nii nagu üks õige esmaspäev algama peab. Kohv oli mul juba valmis ja tegin endale võikut ning kuidagi juhtus nii, et singiviil sulpsas kohvitassi. Kui see ei ole facepalm moment, siis ma ei tea mis on. Nii tugev ma polnud, et singiviilu sealt seest ära söönud oleks, aga kohvi jõin küll ära. 

Laupäev tähistas minu jaoks üheksandat isolatsioonipäeva ja oli mu jaoks seni kõige raskem päev. Ei midagi ületamatut ega sellist, et hakkaks peaga seina auku taguma, aga veits hiilisid sellised "kaua veeeel" mõtted pähe. Ma muidu üritan niimoodi mitte mõelda, sest realist minus teab, et see isolatsiooniaeg on pikk - isegi ehk pikem kui arvata võib ja pole mõtet ennast selle teemaga üles kruttida. Aga no kui tuju on paha, siis ta ongi paha ja justnimelt need mõtted, mida ma muidu endale keelan, pähe tulema hakkasidki. Oma osa oli kindlasti ka halval ööunel, mida mul muidu juba ilmatuma ammu olnud pole. Ma olen ise nagu titt ju - magada ei saa ja siis tujutsen. Õnneks pole mul kellegi peale oma halba tuju siin välja valada, hehe. 
Pühapäev oli juba märksa parem, sest ööuni oli hea ja ilm ilus. Jalutasin mereäärde ja seal oli ausalt nii soe nagu oleks suvi juba kohe-kohe käes. Päikese käes silmad kinni pannes võis lausa unustada, et tegelikult kindad käes on ja maailmas hetkel nii palju halba toimub. Aga varsti ongi päriselt suvi ja praegu aktuaalsed teemad loodetavasti ainult mälestus raskest kevadest. Nagu mulle viimasel ajal mõelda meeldib, siis the comeback is always greater than the setback.

Eile täitus mul juba 28. rasedusnädal ja algas kolmas trimester. Jommajoo! See on ju viimane trimester! Neljandat enam ei ole! Peale seda tulebki see laps välja pressida ja siis ma olengi ema. Veits hirmutav, aga nagu selline hea-hirmutav. 😊 Mis mul veel ostmata on? Käru on valitud, aga ostnud veel ei ole. Turvahäll on olemas, aga isofixi ei ole (ostmas käies oli poest otsas, hetkel on küll juba kohal, aga ma pole järgi käinud).. siis tahan veel Eestisse vooditasku osta (Bukarestis on voodi koos kõige vajalikuga olemas) ja Jyskist olen ühte sellist põrandal aelemise vahtvaipa vaatamas käinud (lisaks on mul üks puslevaip tellitud, aga selle plaanin ma Bukaresti viia). Jyski vaiba puhul ootan allahindluse ära ja siis ostan. Üks apteegiring tuleks veel teha ja sleepcarrieri pean ka lõpuks ära tellima, kaua ma räägin seda juba. Ühesõnaga paljalt see laps ringi käima ei peaks, aga kõike veel olemas ka ei ole. Õnneks aega veel on. 
Ükspäev mõtlesin, et issand kui tore, et mul see blogi ikka on. Veel toredam on see, et te siin ikka lugemas käite ja kommenteerite, sest praeguse suhtlemispõua ajal on see ikka üks ilmatuma tore asi. Mul oleks kohe nagu palju sõpru kellega igasuguste asjade üle arutada! Iga kommentaar siin või Facebookis või Instagramis teeb mulle täiega rõõmu ja olgem ausad - aitab isolatsioonis aega mööda saata. Seega mu soovitus kõigile, kes kunagi mõelnud on blogima hakata või näiteks Instas mingisugust spets lehte tegema hakata või youtube'i oma platvorm luua - tehke seda! 

laupäev, 21. märts 2020

Päevakorrapunktid (kolmas isolatsioonipäeviku sissekanne)

Äkki on aeg käbedalt endale uus domeen osta ja see blogi siin "elu Viimsiks" ümbernimetada? Selles mõttes, et Bukarestis ma ju hetkel ei ole ja heal juhul olen ma seal uuesti alles poole aasta pärast. Ma ausalt mõtlen, et neil kes siia lehele esmakordselt satuvad võib paras segadus olla, et mis kuradi elu Bukarestis, ise kükitab Eestis, paneb oma tuhande tükiga puslet kokku ja kasvatab vatsa. 😄 uutele nägudele teadmiseks - ma muidu ikka elangi peamiselt Bukarestis, aga kuna ma oma esiklapsukest ootan siis praegu olen ma pikemalt kodumaal. Pidasin vajalikuks seda üle korrata, sest mulle tundub, et seoses koduse isolatsiooniga on inimestel aega rohkem blogisid avastada ja seda kinnitavad ka lugejanumbrid.

Nii, see teema ära räägitud, liigume oluliste päevakorrapunktidega edasi.

- Viimase nädala jooksul on mulle kaks uudist siirast rõõmu teinud. Üks oli see, et ühes  akvaariumis lasti pingviinid mööda maja tuiama, sest külastajaid ju nii kui nii polnud ja see uudis tegi mu väikese südame nii rõõmsaks! Esiteks on pingviinid mu suured lemmikud ja teiseks süüdistan üldsegi neid rasedahormoone, et see mulle nõnda hinge läks.
Teine tore uudis oli see, et kuna inimesed karantiinis on siis tungisid elevandid Hiinas kohalikku istandusse, panid 30 liitrit veini londivahele ja keerasid põõsasse magama. Nad vist ei saanud seda memo, et ei tee praegu mingisuguseid istumisi. Nii naljakas mu arust!

- Ma ikka käin siin iga päev natuke jalutamas ja üleeile oli esimest korda mul selline tunne, et issand, ma ei jaksa! Ikka teosammul venisin ma siiski oma teekonna läbi, aga seda 2,5 kilomeetri pikkust ringi tegin ma tund aega, seda ma teile ütlen. No oligi siuke tunne, et kõht veab mind maapoole ja siia ma jään. Eks ma samas pean hakkama tasapisi harjuma, et seitsmes kuu rasedust on kohe varsti käes ja ega siis olemine ei jäägi nii kergeks nagu ta seni olnud on. 
Samas käisin ma eile lausa kaks tundi jalutamas ja tegin oma 13 000 sammu, nii et polnud teist nägugi. Ei ole need päevad ikka vennad.

- Mu viimase nädala hobi? Kolan sotsiaalmeedias ja teen igasuguste internetipoodide sooduskoodidest screenshotte, et ma neid ära ei unustaks ja neid ikka kasutaks ka. Seni pole veel ühtegi asja tellinud ja nüüd peab endale üldse meelde tuletama, et ma oma ostud enne ära teeks kui need koodid kehtetuks muutuvad. Ma olen ikka nii pikaldane vahel. Endale midagi tellida ei plaani, aga kuna pojale nii kui nii asju vaja on siis oleks õige aeg need tellimused praegu ära teha. Näiteks Scandikidsis on hetkel koodiga "kevadscandikidsis" -25% allahindlus ja Najelli sleepcarrieri (mida ma nii ehk naa osta plaanin) pealt hoiaks juba korralikud eurod kokku.
Edit: midagi ma nüüdseks ikkagi ostsin. Lindexis on beebiasjadele -25% allahindlus, nii et beebikas sai endale mõned tuduriided.

- Ma olen aru saanud, et igal esmarasedal on selliseid avastusmomente, et ossa, miks keegi mulle sellest või sellest asjast enne ei rääkinud? Mu jaoks on üks selliseid avastusi see, et beebil on oskus sind seestpoolt jalaga tagumikku lüüa. Väga kummaline tunne mu arust. Ja mitte ainult tagumikku.. lihtsalt istub seal nagu kubjas ja klohmib mind seespidiselt.

- Pulmapiltidest tehtud fotoraamatu sain ma viimaks valmis, juhhuu ja valleraa! Aga mul on uus mure. Lisaks fotoraamatule tahan ma lasta teha ühe suure fotolõuendi minu ja Martini pildiga ning otseloomulikult ei suuda ma seda õiget pilti välja valida (tean ainult seda, et see pilt peab olema horisontaalne ja neutraalsetes või sinakates toonides)! Kuna mul selle postituse juurde mingisugust sellenädalast pilti nii kui nii panna ei ole siis näitan teile hoopis mõnda varianti, mille vahel ma hetkel valimas olen.

Vot sellised mu favoriidid hetkel ongi. Onju raske valida! Kõigi fotode autoriks on Maris Sits ning tema koduleht on nähtav SIIT

Praeguseks aga kõik! Tehke nädalavahetusele kohaselt pannkooke ja minge jalutama - aga muidugi mitte karjakaupa!

kolmapäev, 18. märts 2020

Isolatsioonipäevik (osa kaks)

Isolatsiooni kuues päev - let's gooo

Kui ma reedest pühapäevani olin täiesti kodune, siis esmaspäeval pidin ma kodust korraks lahkuma küll. Mul nimelt oli aeg järjekordseks ämmaemanda visiidiks, mis pühapäeva õhtul selgus - ära jäi. Arusaadavatel põhjustel ei toimugi märtsis-aprillis ühtegi ambulatoorset visiiti kui ma nüüd õigesti aru sain. Ma veidi alguses muretsesin küll, et okei, viimati käisin ju läbivaatusel jaanuari lõpus ning kui ma nüüd maikuu alguses uuesti lähen siis jääb ju kahe külastuse vaheks kolm kuud, mis päris pikk aeg tundub.. Kuna mul aga ühtegi kaebust ei ole ja pojake ilmselgelt kõhus aktiivne on siis tegelikult mul ju muretsemiseks põhjust ei ole. Rääkisin nii enda ämmakaga kui ka sõbrannaga, kes samuti ämmaemandana töötab ning mõlemad rahustasid mind väga. Kindlasti ongi parem kui ma praegu haiglasse minema ei pea. Las lapsuke aga küpseb. 😊
Väike vahemärkus: kui ma varem 3D ultrahelipiltide tegemises suurt vajadust ei näinud, siis praegu ma mõtlen, et ehk võiks siiski teha. Ühest küljest saaks mälestuseks midagi ägedat ja teisalt saaks vahepeal beebi ära näha.. ma ei tea, mis te arvate? Muidugi ei kipuks ma sinna kohe vaid prooviks aega saada millalgi aprillikuuks kui loodetavasti asjad juba veidi rahunenud on.
Kuigi arstivisiit ära jäi siis toidupoodi pidin ma minema siiski. Okei, ilmselgelt mu köögikappides tuul ei ulgunud, aga näiteks piimatooteid polnud mul enam üldse. Ja oii kui väga ma oma kohupiimasid praegu armastan! 
Valmistasin ennast muidugi korralikult ette - ühes taskus kummikindad ja teises desinfitseerija. Polnud ju kolm päeva õues käinud ja ega ei teadnudki mis seal ootamas on. Põhimõtteliselt olin isegi zombierünnakuks valmis. 😄 esmalt uksest välja minnes oli selline tunne nagu ma teeks midagi seadusevastast. Kuidagi väga ettevaatlikult ja kiirel sammul tatsasin auto poole, et jumala eest keegi mind ei näeks. No täitsa imelikuks ikka siin isolatsioonis läinud!
Poes oli juba vähe julgem tunne, sest seal oli teisi inimesi ka. Osad riiulid olid küll tühjad, aga midagi ostmata mul ka ei jäänud. Vastupidi - elan ju üksinda ja poearve tuli mingi 60€, mis mu jaoks üksiolles ikka väga suur summa on. Samas on kapid nüüd igasuguseid asju täis ja uuesti peaksin ma poodi minema arvatavasti umbes kahe nädala pärast kui siiski. Jälgisin hoolega muidugi erinevate asjade kuupäevi ka, et ma nad ikka kõik ära tarbida suudaks ja miskit raisku ei läheks.
Neid pannkooke ostan ma esimest korda (tegelikult üldse vist esimest korda elus ostan pannkooke sellisel kujul), aga need vareenikud on küll maailma parimad! Natuke keetmist ja seejärel pannil kuldseks praadimist - kõrvale küüslaugune hapukoore-majoneesi kaste.. mmm! Ma olin külmaletis juba täitsa kurb, sest pelmeeniosa oli täiesti tühi ja mõtlesin, et vähe sellest, et minu lemmikuid pole, ei ole sealt üldse midagi võtta. Igaksjuhuks piilusin nurgatagusesse sügavkülma ka ja mida ma näen - minu kallikesi lademes ootamas! Küll on hea, et keegi ei tea, et need nii maitsvad on! Võib-olla teengi praegu valesti, et neid kiidan siin, lähete ja ostate mu eest kõik ära. 😄
Ja ei saa unustada, et sinna 60€ sisse jäi ka näiteks mu uus pusle. 😄 nii imelik kui seda ka öelda on, aga kokku panema hakata pole ma seda veel jõudnudki. Istud kodus ja aega ei leia, ennekuulmatu eks! 
Tegelikult tegelesin ma esmaspäeval lisaks poetuurile igasuguste muude asjadega ning eile, teisipäeval, olin lausa nii julge, et käisin näiteks jalutamas ja tõin pakiautomaadist ühe saadetise ära. Tellisin Tradehousest kulmuvärvi ja kätedesinfitseerijat, mida seal lausa uskumatul kombel saada oli (ei saa pead anda, et postituse ilmumise hetkel seal veel midagi alles on). Endal mul sellega kitsas käes ei ole, aga vaja oli mul seda hoopis abikaasale, kes teadupärast Bukarestis on. Linnas, kus elab kaks miljonit inimest, sellist defkakaupa saada ei ole ja siis ma mõtlesingi tema rõõmuks talle hoopiski n-ö esmaabipaki saata.
No ilmselgelt ei piirudunud ma ainult selle ühe pudeli kätegeeliga onju. 😄 kui juba, siis juba! Seega tulin ma eile oma jalutuskäigult koju, panin talle paki kokku ja seejärel viisin selle veel pakiautomaati ka. Nüüd tuleb ainult pöidlaid hoida, et see esmaabipakike kusagil teepeal kaotsi ei lähe ja ta selle ka võimalikult ruttu kätte saab.

Teine suurprojekt, millega ma praegu tegelen, on pulmapiltidest fotoraamatu kokkupanek. See pole üldse nii lihtne kui kõlab! Pilte on ju palju ja kujundusevariante veel rohkem. Põhimõtteliselt võid sa neid pilte sinna igatmoodi sättida! Lisaks avastasin ma, et myprint.ee kaudu saab praegu -25% soodustust seega oleks õige aeg ka mõned suured fotolõuendid ära tellida. Loodan ikka paari päeva jooksul oma projekti lõpetada ja tellimuse sisse anda, sest millal siis veel selliste asjadega tegeleda kui mitte nüüd.

Ilm on küll täna üsna hall, aga sellegipoolest mõtlen ma ühe kiire jalutusringi teha. Viimsis elamise võlu - loodust ja ruumi on nii palju, et kui ei taha siis kellegagi kokku ei puutu. Hiljem aga jätkan oma fotoprojektiga ja no äkki jõuan selle pusleni ka. 😄

Seniks aga püsige terved ja.. elame veel!