reede, 20. aprill 2018

Reedene loba

Ma ei saa aru, mis mul viga on! Eile ärkasin kell kuus, täna ärkasin kell pool seitse. No kamoon! Vabad hommikud, saaks ju magada ja puha, aga vot ei oska. Positiivse poole pealt oli mul eile kella kaheteistkümneks juba jalatsikapp korda tehtud, aknad pestud, poes käidud, köök koristatud ja muud väiksemad toimetused tehtud. 
Lõunal läksin veel paariks tunniks tööle ja õhtul vaatasin Martini mängu. Tema tiim oli niii tubli! Nad on nüüd kenasti poolfinaalides kirjas ja kurat, parem oleks, et meistritiitel sellel hooajal ära tuleks!
Täna ärkasin ma esimese hooga sellepeale, et õues oli nii kõva vihm ja äike. Selle aasta esimene kusjuures. Martinit ka polnud ja siis ma lihtsalt rullisin seal voodis tükk aega. Lõpuks panin mingi suvaka meigivideo tööle ja jäin selle saatel uuesti magama. Ma ei tea miks, aga igasugused videod on minujaoks nii uinutava toimega. :D

Muul teemal jätkates.. Ma ei ole viimased paar kuud enam üldse blogisid lugenud. Tõele au andes pole ma üldse midagi lugenud. Peale oma pulmanimekirjade ja meilide muidugi. Aga mulle tundub, et ega seal blogimaailmas midagi plahvatuslikku juhtunud ei ole ka. Paeluvad mind ikka sarnased pealkirjad ja eemaletõukavad on ikka samad persoonid. Kustuta või Bloglovini äpp ära, mis ta seal ikka tühja ruumi võtab :)

Praegu ootan Martinit koju, kes varsti Bukarestis maanduma peaks. Hiljem läheme oma abielusõrmustele järgi ja toome auto teenindusest ära. Vahepeal pean veel paaris poes käima, sest mõnda asja on vaja osta. Näiteks on mul vaja osta ühed uued kanatissid. :D ma arvan, et paljud teavad mida selle nime all kutsutakse, aga kes veel ei tea, siis jutt on sellisest rinnahoidjast millel pole ei paelu ega seljatagust kinnitust (näevad välja nagu kaks kanafileed - inglise keeles "chicken breast"). Martinile olen ma sellel alal juba sellist koolitust teinud, et kui vahel kleidiproovi minema hakkan, siis ta ikka uurib, kas mul kanatissid on ikka kaasas :) classy!

Homme läheme sõpradega tänavatoidu- ja veinifestivalile. Võtame teki ja mängud kaasa, sööme ja tsillime pargis. Kõlab nagu ideaalne laupäev onju. Ootused on igatahes kõrged.
Eelmisel nädalavahetusel sõbrantsiga kokteilil. Mõnusad soojad õhtud on siin!

teisipäev, 10. aprill 2018

Märtsikuu läbi piltide

Iga kord kui keegi ütleb, et mulle läbi minu blogi kaasa elab, vajub mul süda natuke kõhtu, sest mida siin ikka kaasa elada on kui ma ennast mingi kord kuus näole annan.. et hakkab natuke piinlik enda laiskuse pärast. Isegi laiskuseks on seda vale nimetada, sest laisk ma ju ei ole, aga prioriteet see blogimine ka praegu ei ole.
Igatahes vajus mul süda kõhtu viimati täna hommikul kui ma märkasin, et FB blogigrupis keegi minu blogi taga otsis. Kuna mul juhtumisi täna ka haigusepäev on ja ma kodus olen, siis oli selge - täna peab kirjutatud saama.
Hakkab juba tavaks saama, et oma igakuist postitust jutustan ma lihtsalt läbi piltide. Ei ole lihtsalt meeles, mis ma vahepeal teinud olen. 

Esimesena torkavad pähe näiteks sellised asjad:

-  käisime tüdrukutega Constantas Rumeenia karikat vaatamas. Ja see oli üle aegade mu elukese üks kõige sitemaid nädalavahetusi! Ehk olete kuulnud, et Rumeenia on väga korrumpeerunud riik ja seda otseloomulikult ka spordis. Martini klubil oleks väljakul võinud olla ka sada meest, aga seda mängu ei oleks nad võitnud nii ehk naa. Ma olin tollel õhtul lihtsalt nii vihane ja kurb, et mõtlesin, et ega järgmine päev saab küll ainult parem tulla.
Little did I know, et sellise mõttega esitasin ma kellelegi kusagil kõrgemal ainult ühe suure väljakutse, sest uskuge või mitte, aga järgmine päev oli veel hullem! Constantasse sõites oli väljas 20 kraadi ja päike ning tagasitulles vaatas vastu -2 kraadi, lumi ja suletud kiirtee. Kahe tunni asemel mööda kiirteed logistasime me koju kuus tundi mööda külavaheteid. 
Õhtul kodus olles pugesin ma Martini kaissu ja lihtsalt nutsin. Nutsin kogu selle ebaõigluse pärast. Ma ei tea noh, olen siin riigis küll juba mitmendat aastat ja peaksin ju teadma kuidas siin asjad käivad, aga seekord läks mulle kogu see asi kohe eriti hinge. Niiet seekord ei vajanud lohutust mitte Martin, aga hoopis mina. Et edasi anda kui halb see nädalavahetus ikka päriselt oli, pean ma mälestuste talletamise nimel kirja panema ka selle, et ma isegi tegin ühe suitsu. Mina, kes ma mitte ilmaski ei suitseta. Õnneks ei hakanud see mulle meeldima ka, endiselt oli see sama vastik kui ma mäletasin ja muud ma sellest ei saanud kui järgmisel päeval valutava kurgu. Võeh!
- ostsin ära enda pulmakleidi! Kui ma viimases postituses kirjutasin, et kõigist proovitud kleitidest jäi mulle kipitama kaks kleiti, siis hiljem järele mõeldes avastasin ma, et tegelikult mõtlesin ma vaid ühele kleidile. Seda kleiti läksin ma uuesti proovima ning veendusin, et jah, see saab olema minu pulmakleit. Tegime lepingu ära ja võtsime minu mõõdud ning nüüd ongi jäänud vaid proovides käia kuni kleit valmis saab (ateljees proovisin ma näidist, minu kleit ehitatakse üles nullist ja täpselt minu keha järgi). Kohe peale lepingule allakirjutamist kustutasin telefonist ära kõik pildid proovitud kleitidest ja klõpsasin "unfollow" pea kõigile varem Instagramis jälgitud pulmakleidikontodele. Lihtsalt selleks, et ma ei hakkaks tegema seda vana head mängu enda peas, et "aga milline ma siiski selles kleidis välja oleks näinud..". Ei, otsus on tehtud ja vsjo.
- käisin Eestis. Ajasin peamiselt pulmaasju ja oi millise tempoga veel! Neli kohtumist päevas oli minujaoks käkitegu. Asjad olid nii hästi plaanitud, et ühtegi tühja auku minu päevaplaanidesse tihtipeale ei jäänudki, kõik asjad jooksid lausa ludinal paika. Veel pidasime me minu kalli emme juubelipidu, tähistasime lihavõtteid ja otseloomulikult jõudsin ma ka ühe tiiru peol käia. 
Bride to be asju ajamas ehk esiplaanil plaaster, sest mis muud ikka mööda linna ringijoostes juhtub kui see, et jalatsid hakkavad hõõruma. Mõõdulint on seal muidugi ka, sest jumal teab, mis vahepeal mõõtmist saada tahab.
Ahjaa, kutseid saatsin samuti laiali!
Tema kleidid lähevad lühemaks ja minu omad pikemaks. :D
Minu emme on õpetaja, kellele meeldib reisida ja sudokusid lahendada. Aga seda saite vist isegi pildilt aru :) Tort on pärit superandeka Tiia käe alt, kelle leiate Facebookist Tiia tortide alt.
Lihavõtted maal. Minu muna koksuvõistlust ei võitnud :(
Vanaema tegi meie pere plikadele (plikad on meil vanuses 2-31) kindad. No niii armsad ju!
Käisin sellises kohvikus nagu Vigri kohvik. Ja mu jumal kui hea kohv seal oli! Ma muidu mingi eriline kohvihammas ei ole ja üks tass päevas on minujaoks absoluutne maksimum, aga vot see kohv oli küll hea. Sojapiimaga muideks. Proovisin kodus samamoodi sojapiimaga kohvi teha, aga üldse ei tulnud nii hea välja :(
- möödunud nädalavahetusel käisime me sõpradega Brasovis pikka nädalavahetust pidamas. Siin olid nimelt lihavõtted ja kuna poisid vaba nädalavahetuse said (mida ei juhtu üldse nii tihti kui arvata võiks), siis oligi ainult kohustuslik pealinn hüljata ja minu lemmiklinna sõita. Ja nii mõnus oli! Avastasime uusi restorane ja sõime nii palju head toitu, et eile Bukaresti tagasi tulles oli mul küll vist saianägu peas, sest kõik söödud juustupirukad ja kalmaarid ja koogid ja omletid ja friikad pidid ju kusagile oma jälje siiski jätma.. õnneks sain ma kergendatult hingata kui ennast eile kaalusin, sest sealt vaatas vastu ikka sama number, mis varem. Kaalunumbris pole ma kunagi nii väga kinni olnud, aga kuna pulmakleit nüüd töös on, ei ole siin enam mingisugust pullimist. :D
Jalutasime sealses vanalinnas, mängisime hästi palju mänge ja naersime nii, et mul ausalt lõpuks küljekont valutas. Peatusime nagu ikka Brasovi parimas külalistemajas Anu juures (link). 
Mu Guillaume, mu Marianne ja mu Martin
Eip, siin ei ole midagi lisada.
 Ning lõpetuseks veel mõned pildid, mis ma telefonist leidsin:
MKR-i uus hooaeg on täies hoos!
Aastal 2013 said meist Facebookis sõbrad. Aastal 2018 saavad meist abikaasad :)
Eestis ei viitsi ma üldse süüa teha (või pigem pole kellelegi teha?), Bukarestis aga on viitsimist küll. Õhtusöögiidee - kana-mangopallid, riis, külm kaste ja porgandikook.
Aprill ja mai tulevad meil siin veel kiiremad kui juba möödunud kuud kokku olnud on. Lausa hirm tuleb peale kui ma oma märkmiku lahti löön! 
Järgneva kaheksa nädala jooksul võõrustame kahtesid külalisi, käime tööl, teeme ettevalmistusi pulmadeks, pakime suviseks kojusõiduks ilmatuma hulga asju kokku, käime üritustel ja üritame ka koduseid kohustusi kontrolli all hoida. Ning mis kõige tähtsam - Martinil hakkavad pühapäevast alates mängud, mille tarbeks terve aasta pingutatud on. Kohal olla kavatsen ma neil mängudel absoluutselt kõigil, sest kui millalgi toetust vaja näidata on, siis on see nüüd. 
Ahjaa, ma kunagi ammu lubasin, et kirjutan pulmade planeerimise kohta ka pikema postituse. Lubasin ma seda muidugi millalgi eelmisel aastal. Kui kellelgi sellise postituse vastu huvi olema peaks, siis andke aga teada. Pead ei anna, et see enne sügist ilmavalgust näeb, aga kes teab..

reede, 2. märts 2018

Möödunud nädalad - kodumaa pidu, talv Bukarestis ja pulmakleit

Täna hommikul lugesin Mirjami postitust mälestustest ja nende säilitamisest ning tundsin, et see postitus kõnetas mind. Ta lihtsalt jõudis minuni õigel ajal. 
Sellel aastal olen siia kirjutama jõudnud vaid ühel korral ning Legria kogub üldse vaikselt riiulil tolmu. Aga ometigi on praegu minu elus nii põnev ja mäletamistväärt periood, mida ma kindlasti kunagi meenutada tahaks. Hetkel võin ju mõelda küll, et ah, küll mul kõik ikka meeles püsib, aga tegelikult ei ole ju nii. Elu tuleb peale ja uued sündmused ja asjad tulevad peale ning äkki ma ei mäleta enam kümne aasta pärast mingisugust tunnet või naljakat olukorda või jumal teab mida.
Ja miks ma üldse seda blogi pidama hakkasin? Et oma elu kirja panna, et kõike eelpool mainitut ka aastaid hiljem mäletada. Seega haarasin ma kohe oma arvutil sarvist ja tegin ruttu kaane lahti, et siia kirjutama tulla. Noh, enne kui jälle see vastik süütunne peale tuleb, et miks ma muude (oluliste) asjadega ei tegele. 
Panengi siis riburadapidi kirja asjad, mida ma möödunud nädalatest meenutada tahan. Siit nad tulevad!
- tegime Martiniga oma kohustusliku Eesti Laulu vaatamise õhtu. Tähendab see seda, et tuleb süüa snäkke ja juua mulli ning kritiseerida tol õhtul esitusele tulevaid laule. Hästi mõnus! Praegu just tuli meelde, et finaalkontsert on ju juba homme! Kuna minuteada meil homseks õhtuks muid plaane tehtud ei ole, saamegi taaskord läpaka telekaga ühendada ja mõnulema kukkuda.
- tegin kaks raksu vastlakukleid ja sain Martinilt niii ilusa tulbikimbu. Vastlakuklite tegemises lähen ma igal aastal aina osavamaks, ausalt. Puhas lust, ma ütlen! Teisel pildil on minu kingitud kaart Martinile. Sest ma olen classy
- käisime Steaua-Dinamo (Rumeeniamaa suurim vastasseis) jalgpallimatši vaatamas. Pole sõnu noh! Raketid, tossupommid.. hea, et eluga tulema sai.
- pidasime Eesti pidu ja tähistasime oma riigi saja aastaseks saamist. Sada on ikka meeletult ilus number ju. 100! Olin juba paar päeva varem nii pidulikus meeleolus, et tahtis lausa silma märjaks võtta. Seoses silma märjaks võtmisega teen ma juba tükk aega endale ühte kummalist trenni. Üldsegi mitte füüsilist, oh ei. Nimelt ei taha ma enda pulmapäeval nutuse näoga ringi käia ja otsustasin juba pool aastat varem igasuguseid kurbasid filme vaatama hakata ning nende ajal mitte nutma hakata. Et ikka pulmapäeval kõigile emotsioonidele immuunne olla. :D kõige raskem trenn EVER. Juhtumisi oli sel ajal Martini ema meil siin külas ja nii me käisimegi saatkonnas peol ning hiljem vaatasime kodus vastuvõttu ja jõime veini. Eelmisel õhtul käisime väljas söömas ning suure päeva soojenduseks mängisime ühte teemakohast mängu.
- ja meil tuli siin nüüd lõpuks lumi maha. Ikka nii korralikult, et maanteed suletud ja koolid kinni. No selline regular Eesti tali. :D aga järgmiseks nädalaks lubab juba 12 kraadi sooja, niiet no worries.
- ning minu nädala highlight - hakkasin lõpuks endale pulmakleiti otsima. Ja see on nii raske! Oleks ma seda enne teadnud, oleks äkki isegi varem pihta hakanud.. ilusaid kleite on nii palju! Kõige raskem on minujaoks vist hetkel see, et kuna kõik disainerid lubavad iga kleidi juures muuta kõike seda mida mina soovin, siis on väga raske endale lõpptulemust ette kujutada. Infot tuleb ju nii palju peale. Õnneks on mul kaasas olnud minu kallis Marianne, kes mind igas kleidis absoluutselt iga nurga pealt pildistab ning ausa arvamusega abiks olnud on. See on hästi oluline. Hetkel on mul võistlustules kaks kleiti ning arvatavasti pean ma neid kahte järgmisel nädalal veelkord proovima minema, et see asi lõpuks lukku panna. Pole siin aega raisata eksole. 
See kleit konkurentsis ei ole, aga tegin ta uduseks ikka. Nii igaks petteks.
Oeh kui hea tunne on praegu! Suutsin kirjutamisele keskenduda ega mõelnud peaaegu üldse muudele kohustustele. :D YAY! Nüüd aga tuleb tavaellu tagasi sukelduda ja tubli olla, et oma kilomeetripikkusest to-do listist asju maha tõmmata saaks. 

Mõnusat nädalavahetust! :)

reede, 9. veebruar 2018

Minu 2018. aasta esimene postitus (ups!)

Enne kui veel üks inimene küsida jõuab kas ma veel kunagi siia kirjutada ka kavatsen, teen ma käbedalt selle 2018. aasta esimese postituse ära. Veeburarikuu ja mina teen alles esimest postitust. Naerukoht. :D
Oijah. Tuleb välja, et kui ma veel eelmise aasta lõpus arvasin, et käesolev poolaasta tuleb hästi kiire, siis tegelikult tuleb (ja juba on) ta kohe hästi-hästi kiire. Kuupäevad kalendris vahetuvad hämmastava kiirusega ja to-do list venib aina pikemaks. 
Ainult napid kuus kuud ongi meie pulmapeoni jäänud. Kuigi kõik põhilised asjad on meil paigas ja olemas, on teha veel niiii kuradi palju. Ja need, mis jäänud on, on need kõige rohkem läbimõtlemist vajavad asjad. 
Lisaks tööl käimisele ja pulmade planeerimisele olen ma enda kanda võtnud veel mõned.. projektid. Nimetagem neid praegu nii :) kodus pole ma vist ammuilma peale söögitegemise muud teinud ja kõik muud toimetused on jäänud Martini õlule. Õnneks on ta hästi tubli ja saab kõigega hakkama. Saab hakkama sellega, et kodu oleks korras ja saab hakkama ka minu väsimusest tulenevate tujudega. Õnneks on need pigem harvad nähud. :D lisaks saab ta hakkama ka oma meeskonnaga liigatabelis esikoha hoidmisega, mis on kind of a big deal.
Mis vahepeal toimunud on, ma siia muidugi lahti kirjutama ei hakka, sest minu viimasest postitusest saab varsti lausa kaks kuud (!). Olin kokku kuu aega Eestis, pidasime maha mitu jõulupidu ja ühe aastavahetusepeo, nägin sõpru ja sõbrannasid, käisin ägedates kohtades söömas, mängisin vist sadu tunde igasuguseid lauamänge, sain aasta võrra vanemaks ja muuhulgas ronisin ühe päeva jooksul oma kümme korda ühest aknast sisse ja välja. Kasukaga. Ärge küsige!
Teate, see esimene postitus üle ilmatuma pika aja on niigi traumeeriv, seega lisan siia lihtsalt ühe posu pilte mis kõige paremini edasi annavad, mida ma oma "blogipausi" ajal tegin :)
Mu kuusepuu! Ja vanaema lumivalged kummikud
Võitsin ju loosiga Mäerannast need üliilusad EV100 teemalised hoiukastid. Ma ei saa üle kui ägedad nad on!
Mu grande familia ehk jõulud vanaema juures. Vanaema koob meil nii palju, et kindad-sallid on olemas meil kõigil - ole sa 85-aastane või vähem kui 1-aastane. EV100 puhul tõid kõik oma käpikud kaasa ja tegimegi sellise pildi - 100 vanaema kootud kinnast!

Me ei tahtnud igavat aastavahetusepilti. :D
Minu kallid!
Martin tegi vahepeal ikka natuke tööd ka, mitte nagu mina - ainult pidu ja puhkus :)
Valisime oma pulmatordi välja. Võitjaks sai muidugi see, mis kõige rohkem söödud :)
Minu tüdrukud ja Babulja. Pliinid olid megahead!
Vana hea Sesoon. Käisin sünnopäevadeidil ja sõin oma lemmikut - kaheksajalga
Võitsin :)
Läksin ju Bukarestist ära poole detsembrikuu ajal, niiet avamata jäid täpselt pooled advendikalendri aknad. Tagasi tulles oli muidugi jube mõnus need kõik korraga lahti teha.
28!
Ofc olen ka mina kogumispäeviku hasardiga kaasa läinud! Pildil 50€ eest kaupa. Lisaks mahtus selle summa sisse veel ka 10kg kartulikott.
Võtab ülihästi mu praeguse olukorra kokku. :D