esmaspäev, 15. oktoober 2018

Tihe graafik ja hommikuinimeseks olemisest

Teate, millal on mul kõige igavam? Kui ma juba kell kaheksa ärkan ja kella üheteistkümneni vaikselt endale tegevust leidma pean, sest meie majas on reegel, et kell üksteist on viimane aeg kui voodist välja tulema peab. Ja no siis ju ei hakka tamburiini taguma kui teine veel magada tahab. Mõne inimese jaoks on kell üksteist muidugi juba lõuna, aga Martini graafikut arvestades on selline vaba hommiku uneaeg mõistetav. No mina seda muidugi ainult ei mõista, sest kes kurat jaksab nii kaua ühe koha peal lamada? :D

Et sellest hullumeelsest graafikust teile väike ettekujutus luua, siis praegu näeb elu välja nii:
- eile öösel tuli Martin Tel Avivist
- uus mäng kolmapäeval kodus
- neljapäeval lend Zagrebisse
- reedel mäng Zagrebis
- laupäeval lend Timisoarasse (Rumeenia)
- pühapäeva hommikul mäng Timisoaras
- pühapäeva õhtul lend.. ma ei mäletagi enam kuhu, Düsseldorfi?
- sealt edasi esmaspäeval Eesti koondisega Hollandisse
- neljapäeval (?) koondisemäng Hollandis
- reedel (?) Eestisse
- pühapäeval Eesti-Sloveenia mäng
- esmaspäeval tagasi Bukaresti.

Kui see ei ole TIHE graafik, siis ma ausalt ei tea mis on. Mul juba mõnel hetkel läheb endal sassi, et kus ta praegu üldse on. Aga koju ta siiski alati ilmub ja kingitusi toob ka kaasa, niiet mis mul selle vastu olla saab. :D

Sujuvalt järgmise teema juurde minnes, siis täna olen ma kodus, sest lisaks eelmisel nädalal alguse saanud kurgupiinale olen ma kusagilt saanud silmapõletiku. Silmapõletikke on mul elus küllaga olnud, aga sellist mitte nagu praegu - silmad jooksevad pidevalt vett ja hommikul oli ikka tükk tegu, et silmad üldse lahti saada. Guugeldamine andis tulemuse, et tegemist on viirusliku silmapõletikuga. Kust ma selle veel saada võisin? Pole õrna aimugi. Ma ikka tõmban praegu kõike ligi, mis vähegi saadaval on. Hirmus!
Nädalavahetusel olin üsna tubane, sest kuhu sa oma rähmase silmaga ikka lähed. Ainult eile käisime korraks spontaanselt mall'is ja vaatasime kinos Mile 22 filmi. Täielik ajaviide, muud midagi. Sephorast ostsin endale mõned travel size suuruses asjad ja mõned näomaskid ka. Travel size on hea just sellepärast, et niimoodi ei pea kallimat asja täissuuruses ostma ja hiljem kahetsema kui peaks juhtuma, et mõni asi üldse ei meeldigi. Ja kui meeldib, siis saab ju alati juurde osta. Ning käsipagasisse saab väiksemaid potsikuid samuti kenasti panna.
Ja mu uus roosa pusa :)
Laupäeva hommikul, kell kaheksa, hambaarstile minnes. Kell kaheksa!

Küpsetasin kapijääkidest pestopiruka.

Pühapäevane pannkoogihommik. Tegin umbes teist korda elus suuri pannkooke ja pean tõdema, et väikesed pontsakad pannkoogid meeldivad mulle ikka kõvasti rohkem.

Käsipagasist rääkides.. Eesti piletid on mul nüüd olemas ja saabun ma juba neljapäeval. Vana hea poole kuuene lend, aga vähemalt olen varakult kohal :) peakski vaikselt mõtlema hakkama, mida kaasa võtta, sest käsipagasiga on mu võimalused veidi piiratud.

Hakkan nüüd hommikusööki ette valmistama ja palvetan, et ehk ärkab Martin omal jõul varem üles. Kella üheteistkümneni on veel poolteist tundi aega ja ma olen juba nii näljane! Kas kellelgi teisel ka sellist asja on, et ise olete varane ärkaja, aga elukaaslane armastab kaua magada? Või vastupidi? Või olemegi meie ainus paar maailmas, kellel absoluutselt erinev unevajadus on? :D

PS. Minult on palju uuritud, et kas ma enam vloge ei teegi. No teeks ikka kui meeles oleks. :D just see minut lähen ja panen kaamera laadima, ausalt!

 

reede, 12. oktoober 2018

Nädal läbi

Ja ongi järjekordse nädala lõpp käes. Viimati kirjutasin vist nädal tagasi kui mul natukene halb nädal oli. Nädala lõpp oli muidugi positiivsem - laupäeval käisime kinos ja vaatasime Venomit. Mulle meeldis, sest halloo - Tom Hardy. Pehmet filmisnäkki (sest hambaarst ei luba hetkel midagi krõmpsutada) ma küll ei leidnud ja seega lutsutasin umbes tund aega ühte ja sama kommi. Kokkuhoid missugune!
Pühapäeval oli Martinil hästi tähtis mäng, mis lõppes võidukalt. Peale mängu käisime veel söömas, puhkasime mõne tunni kodus ning õhtul läksime aga jälle välja. Istusime koos kahe teise paariga poole ööni sellises Telliskivi-vibe'ga kohas, tegime pulli, rääkisime absoluutselt igasuguseid jutte ja jõime kokteile. Mõnus tsill õhtu :)
Proovin oma juukseid nüüd teisiti ka kanda kui ainult lahtiselt. Tean ainult umbes kahte patsi - hobusesaba ja krunn. :D
Sain postist enda ajakirja kätte, juhhuu!
Nädal ise on muidugi nii kiirelt läinud ja lõppes eile sellise pauguga, et jäin lausa poole päeva pealt tõbiseks. Enne aga kui tõbi kallale tuli jõudsin kell seitse hommikul metroo peale marssida, et järjekordsel hambaarsti visiidil ära käia. Ma muidu pean ennast hommikuinimeseks küll, aga 5.30 äratus on isegi minujaoks too much. Visiidi lõpuks olin ma üle näo juba nii tuim, et üks silm pilkus aegluubis teisele järgi ja isegi oma nina ma ei tundunud. Kuna ma otse hambaarstilt tööle pidin minema, võisin ma üks üsna huvitav hommikune nähtus olla. 
Lõunaks tundsin juba, et pea valutab päris vastikult, aga arvasin, et ju see on üks tuimestuse järelkaja. Mida aeg edasi, seda hullemini hakkas mu kurk tunda andma.. ja mitte neelatades, vaid ta lihtsalt valutaski. Ning pealelõunast olin juba kodus teki all, sest korraga oli kuum ja külm. Muuseas, kui ma nüüd natuke meenutan, siis on mul üsna tavaline see, et enne Eestisse minekut ma endale kusagilt mingisuguse haiguse külge saan.
Täna aga vean oma kere siiski mõneks tunniks tööle, et see päev mitte päris luhta ei läheks. Nädalavahetuseks mul suuri plaane polegi. Homseks hommikuks (jep, mu hambaarst võtab vastu isegi laupäeva hommikul kell kaheksa) on mul hambaarsti aeg ja peale seda võin juba Martinit koju oodata, kes praegu Tel Avivis on. 
Muid nädalavahetuse plaane mul tegelikult polegi ja arvan, et tulevad üsna rahulikud paar päeva. Arvatavasti vaatan oma sarju ja võib-olla küpsetan midagi head. Pühapäeval äkki kiire tiir poodides, sest olen netis paarile asjale silma peale pannud, mida sügiseks-talveks vaja oleks. Mõni asi lihtsalt kulub suure kandmise käigus niimoodi ära, et enne seda kulumist ei märkagi kui järsku vaatad, et ainult mingid räbalad alles on. :D

laupäev, 6. oktoober 2018

Oktoobrikuu Anne&Stiil ja pahatujunädal

Enne kui ma oma väikese vinguga peale hakkan, alustan ma vähe toredama noodiga - ilmus oktoobrikuu Anne&Stiil, kus teiste sportlaste abikaasade kõrval ka mina kogu sellise elustiili ilust ja valust räägin. Kellele huvi pakub, siis lugege artikkel läbi ja andke teada kuidas muljed on.
Ma muidu ei viitsiks üldse ilmast kirjutamisega alustada, aga ma siiski natuke pean. Praegu on nii tobe aeg - hommikul kodust lahkudes on õues nii külm, et tahaks käpikuid kanda, aga lõunaks kütab päike niimoodi, et mõnel päeval tahaks lihtsalt ennast paljaks koorida ja ringi hõljuda. Aah, unistused! Tegelikult on sügis siin hästi ilus ja mõnus ja vigiseda pole eriti midagi (v.a väike ving eespool).
See nädal on kuidagi nii imelik olnud. Tuju on siuke.. meh. Kaks visiiti hambaarsti juurde tekitasid mulle korralikult piina ja paar ööd on sellised valusad ja unetud olnud. Antibiootikumid ja valuvaigistid on öökapil pideva standby peal, et kui vaja on saaks kohe võtta. Söömine on veidi keeruline ja peamiselt olen mingisuguse tibutoidu peal - st kõik peab olema hästi pehme. Lisaks valule tekitasid need visiidid ka korraliku rahakotivalu ja muidugi teeb see ka mulle natuke pahameelt. Aga noh, parata pole midagi. Nagu mu ema mind lohutas, siis vähemalt ei pea ma proteese kandma!
Eile võõrustasime me sõpru. Jõime veini, mängisime kaarte ja lobisesime niisama kella kolmeni öösel. Minu pahatujunädala juures oli selline õhtu mulle hirmus vajalik, sest nalja saab meil alati ja eile naersin ma ikka päris mitu korda pisarateni. 
Täna läheme me aga kõik koos õhtul kinno Venomit vaatama. Ei olnud minu filmivalik nagu te arvata võite. :D kuna popcorn hetkel menüüst mahatõmmatud on, siis üritan juba praegu nuputada kas kinos üldse mingisugust hambututele mõeldud filmisnäkki on. Esimese maailma probleemid!
Eestisse tuleku piletid peaks ma samuti lõpuks ära ostma. Aeg on vahepeal nii kiirelt läinud, et mul on täpselt selline tunne, et alles ma ju tulin Bukaresti ja mis tähendab, et juba peaksin ma uuesti asju pakkima hakkama? Ei viiitsi veel..
Lõppu kaks pilti sellest nädalast - kolm kuud abieluvärki ja kanellirullid. Loodetavasti saab mu pahatujunädal nüüd otsa, sest ma muutun juba iseendale väsitavaks. Ja uus nädal peab algama juba hea tujuga :)
 

 

laupäev, 29. september 2018

Start minu unistuste naeratuse suunas. Go!

Oota, kuhu see september nüüd kadus? Alles nagu hakkas ju. Kuu märksõnadeks võib kirja panna kiire ja trummipõrin - hambad! 
Olen sellel kuul üsna palju üksi kodus olnud, sest nagu ma eelmises postituses ütlesin siis on Martinil ennekuulmatult tihe graafik ja mustmiljon mängu. Praegu on ta lausa terve nädala kodus olnud ja veits on isegi imelik. Et millal sa siis selle kohvri uuesti kokku pakid ja minema hakkad? :D
Septembris alustasin ma ka oma hammaste raviga, mida ma nii pikalt edasi olen lükanud. On asju, mida nendega peab tegema ja on asju, mida ma pigem esteetilistel eesmärkidel teha tahan. Ma tean, et see protsess saab olema valus ja kallis, aga ma olen sellega rahu teinud ja olen selleks valmis. Esimest suuremat valu sain ma tunda kaks nädalat tagasi, millal mul esimest korda elus hammas välja tõmmati. No ikka rõve oli! Ja veel rõvedam on see, et see oli alles järjekorras esimene. Oh well.. õnneks on mu arst tore ja kliinik pigem nagu spa. Järgmisel nädalal on järjekord juureravi käes ja peale seda läheb liistule juba tarkusehammas. Tegevust jagub! 
Kui ma praegu telefoni kätte võtsin, et piltide järgi vaadata, mida ma veel septembris teinud olen, siis tundub, et nagu suurt midagi. Seal on umbes kümme pilti ja viis neist on toidupildid üldse.. märge iseendale - tee rohkem pilte. 
Foto: Anete Toming
Käisime Tai restoranis ja oi kui hea toit seal oli! See salat oli nii vürtsikas, aga nii hea, et ühe käega hoidsin kahvlit ja teise käega nuusikasin nina (mul hakkab vürtsikat toitu süües alati nina jooksma).

Olen käinud mõnel mängul ja veidi oleme koju ka uusi asju ostnud. Alustades küünaldest ja lõpetades diivani ja Xboxiga. Viimane pole küll otseselt "koduasi", aga koju ta meiega tuli ja riiulil seisab. Paar korda olen väljas käinud ja isegi mõned filmid olen ära vaadanud - näiteks "Sicario 2" ja "Wind River". Viimane neist meeldis mulle väga, oli küll kurb ja julm, aga vaadata soovitan ma seda siiski.

Praegu aga naudin ma nädalavahetust kõige täiega. Hommikusöögiks küpsetasin hunniku väikesed pontsakaid pannkooke, mida me nii hapukoore-sibula-kalamarja kui ka moosi ja kohupiimavahuga sõime. Kui see ei ole ideaalne laupäevahommik, siis mina küll ei tea mis on :) kodu on korras, terve pesurest puhtast pesust tühjaks tehtud ja õues paistab päike. Martin peaks varsti jõusaalist koju jõudma, peale mida läheme me sõpradega lõunale ja kaubamajja tuulama. Õhtul aga läheme ühte mängu vaatama ja eks siis paistab, kas peale seda tuleme koju või läheme veel kusagile istuma. 

 

neljapäev, 30. august 2018

Ei saa ma ikka feilimata

Hurraa-hurraa, tagasi Bukarestis! Tegelikult terve nädala juba. Olen nüüd nii tõsine blogija, et tegin lausa uue headeri (ei ole veel siiski rahul sellega) ja uuendasin paremal ribal kõik andmed ja asjad ära. Loodan, et midagi ära ei unustanud. Ikka on veidi kummaline kirjutada, et ma kellegi abikaasa olen või oma vana meiliaadressi asemel uue nimega aadress kirja panna. Rääkimata siis sellest kui ma kusagil oma nime ütlema pean. Aga eks see on vist täitsa okei ka, sest kakskümmend kaheksa aastat olen ma elanud oma elukest ju ühe nimega ja nüüd põmaki, ühest hetkest alates pean ühte teist nime kasutama hakkama. 
Uue nimega dokumentide tegemine läks mul muidu hästi ladusalt. Kuni sinnamaani kui tuli uus allkiri anda.. mida ma muidugi ühtegi korda harjutanud ei olnud. Kirjutasin siis L-tähe ära ja uuest perekonnanimest kolm esitähte samuti ja otsustasin mingil sõnulseletamatul põhjusel, et ah, aitab küll. Ning nüüd on mul kenasti kümme aastat mõlema dokumendi peal äärmiselt konarliku käekirjaga kirjas LJOH. Oh well.. vähemalt on pilt okei.
Kui neid kahte pilti võrrelda, siis pole sellel vanemaks saamisel häda midagi!
Tahaks igast suvistest seiklustest kirjutada, aga päris raske on alustada kui nii kaua eemal olnud oled. Tahaks kirjutada enda tüdrukuteõhtust ja pulmadejärgsest saare-tsillist ja Odessa reisist ja Pärnust ja Intsikurmu festivalist ja Narvast ja kõigest muust toredast, mida ma suvel ette võtsin. Õnneks on mul veidi puhkust veel jäänud ja vaba aega ka, seega loodan, et jaksan kõik ikka riburadapidi ette võtta ja kirja panna. 
Aasta on meil siin muidu juba siuke hooga käima läinud, et hoia ja keela. Martini tiim teeb sellel aastal mingi maratoni ja mängib korraga nelja erinevat liigat. Kes asjaga igapäevaselt kursis ei ole, siis see on hästi suur asi muidu. Tähendab see poole rohkem mänge kui eelnevatel aastatel ja meeletult palju reisimist. Lisaks veel Eesti koondise esindamine, mida võib vabalt veel viiendaks lugeda. 
Hooaja päris-päris esimene mäng toimus muuseas üleeile ja lõppes võidukalt. Selline positiivne aasta algus :) juba homme lendab Martin neljaks päevaks Zagrebi, et taaskord üks mäng maha pidada. Mina jään kodu valvama ja katsun kuidagi selle kuumaga siin toime tulla. Ja see kuum ei ole mingi nali - iga jumala päev 32-34 kraadi! Kuna ma enne puhkuse lõppu veel veidi kodu tuunida tahan siis arvatavasti lähengi nädalavahetusel H&M Home'i ja Zara Home'i niisamuti. Ikeas me juba ükspäev käisime ja ostsime sealt endale muuseas uue diivani, mis laupäeval meieni jõudma peaks. 

Seniks aga - kirjutamiseni!