neljapäev, 22. august 2019

Kultuurne inimene siiski, käin näitustel ja puha (lisaks üks mõnus pastaretsept)

Kaks päeva oligi nüüd seda lõbu, et sai teise inimese lähedust tunda ja kellegi teisega peale iseenda rääkida. Okei, no nii üksik elu mul nüüd ka pole, aga saate mõttest aru siiski. 
Martin on praeguseks juba teise linna poole teel ja tagasi jõuab ta laupäeval. Sellegipoolest olid meil koos kaks toredat päeva. Haha, kui ma ise kirjutaja rollis ei oleks, siis väga siukest abielu ette ei kujutaks küll, et üks inimene jube õnnelik on, et KAKS PÄEVA oma abikaasaga koos olla saab. :D edasi läheb tegelt lebomaks, sest turniirid saavad seekordsega läbi ja järgmisel korral olen ma üksi alles septembris (mis on ju ainult kohe algamas :D).
Igatahes käisime me teisipäeval Triumfikaare sees Banksy näitust vaatamas. Kui Banksy nimi teile midagi ei ütle, siis tegemist on selle anonüümse kunstnikuga, kelle töö on näiteks "Balloon Girl". Seda tavaliselt ikka teatakse.
Näitus oli minuarust väga äge. No isegi see Triumfikaare sees käimine oli omaette kogemus, sest muidu see külastajatele avatud ei ole ja ma isegi ei teadnud, et sinna sisse minna saab. Banksy näitused rändavad vist tavaliselt mööda suuremaid linnu, nii et kellel võimalust on, siis külastage kindlasti.
Hiljem käisime veel lõunat söömas ja poes. Paar tunnikest puhkasime kodus ning seejärel läksime sõpradega põgenemistuppa. Seekord oli tuba Rappija Jacki teemaline ja üsna keeruline. Välja saime me viis minutit enne aja lõppu ja ühe vihjega. Põgenemistuba ise asus muuseas nii pimedal ja väikesel tänaval, et üksi ma sealt koju minna küll ei oleks julgenud. Jällegi pro tip minu poolt - hangi endale partner, kes sind kaitseb kui sul parakad peal on ja sa iga krõbina peale võpatad :)
Sellest üleeilsest lõunasöögist rääkides, siis ma ei tea kas seal sees oli midagi halba või mis minuga toimus, aga eile hommikul ärkasin ma nii vastiku kõhuvaluga, et terve päeva polnud ma päris ma ise. Vedelesin pool päeva voodis ja nagu.. no kehv oli olla. Tänaseks olen igatahes korras ja tunne on hea. Muuseas ükspäev tuli sõpradega jutuks, et keegi meist pole nii palju oma elus külmetuste ja muude jamadega haige olnud kui Bukarestis elades. Eks seal on tegelt mitu loogilist seletust ka - inimesi on lihtsalt nii palju, et pead-jalad koos olles on bakteritel tore ühelt teisele rännata. Vee kvaliteet.. Pidev konditsioneeri kasutamine siseruumides, sest kuumaperiood on väga pikk. Õhk on väga saastunud, mis hingamisteedele kindlasti kasuks ei tule. No neid põhjuseid ikka leiab.
Ainus asi, mida ma eile edukalt tegin oli lõuna- ja õhtusöök. Lõunasöögi retsepti võin teiega jagada ka, õhtusöögi oma jätan teiseks korraks.
Lõunasöögiks oli pasta sealihaga köögiviljakastmes. Ülimalt tänuväärne asi, sest sinna sisse saab mistahes juurikaid panna. Ideepoolest oleks ma seda tomatipasta või purustatud tomatitega teinud, aga kuna mul neid polnud ja ma alles siinsesse ellu uuesti sisse elan, siis tuli kodus olemasolevatest asjadest söök valmis meisterdada (ehk kastme hulka läks nii ketšupit kui tšillikastet).
Igatahes läheb vaja:

spagette või muud meelepärast pastat
sealiha (kogus oleneb sellest kui liharikast pastat soovid, aga ka üldse ilma lihata maitseb ta kindlasti sama hästi)
üks sibul
küüslauku vastavalt maitsele (aga pigem alati rohkem kui vähem)
üks suur porgand
pool paprikat
üks suurem tomat
umbes 300ml vahukoort (või kohvikoort)
ketšupit (asenda tomatipastaga)
tšillikastet
soola-pipart
võid ja/või oliiviõli
riivjuustu

Prae liha või-õlisegus pipraga kuldpruuniks ning peale valmimist pista potti ootele. Samal lihamahladega pannil kuumuta läbi hakitud sibul, purustatud küüslauk ja riivitud porgand. Lisa needki lihale seltsiks. Nüüd kuumuta pannil ka tomat-paprika ning peale valmimist viska potti. Vahepeal pane pasta keema, lisa vette ka sool. Nüüd kastmepotile kuumus alla - lisa veidi vett, tšillikastet vastavalt maitsele ning tomatipasta (minu puhul ketšup). Lase keema tõusta ning seejärel keera kuumus väiksemaks. Lisa vahukoor ning lase irvakil kaane all aeg-ajalt segades umbes 20 minutit podiseda. Maitsesta soolaga.
Sega pasta kastmega kokku ja lase hea maitsta! Serveerides lisa riivjuust.
Egas muud miskit. Täna või homme pean ma poodi kingitust vaatama minema, sest sõbrannal on järgmisel nädalal sünnipäev. Pidu tuleb ka ja selleks puhuks on see kõige suurem mure murtud, sest ma juba tean, mis ma selga panen! Mu otsingutel oli õnne ja ma leidsingi Zarast selle jumpsuiti, millest ma kirjutasin. Istub nagu valatult! Muide, kes tööle-kooli või niisama igaks petteks endale ühte casual kleiti otsib, siis Zaras on praegu müügil hästi lihtsad ja mugavad igapäevased kleidid. Mina ostsin halli, aga teisi värve oli veel ja nüüd ma mõtlengi, et äkki peaks ühe veel ostma. Hind jäi kümne euri kanti, nii et igati okei mu arust. Vot siin on paremini seda kleiti näha:

esmaspäev, 19. august 2019

Tagasi Bukarestis (jällenägemised ja hüvastijätud)

Meil on igal suvel Martiniga selline skeem, et tema puhkuse lõppedes mina temaga kohe tagasi Bukaresti ei tule. Lihtsalt sellepärast, et sellel ei ole mõtet - mina küpseksin pikalt linnas, sest temal on juulis paar nädalat hooajaeelne ettevalmistuslaager mägedes ja mis ma siis siin ikka üksinda passiksin. Nii ka seekord - tema tuli juba juuli alguses tagasi ning mina lendasin 8. augustil järgi. Millalgi juulis rannas vedeledes tuli meil aga Mariga plaan, et miks mitte teha Martinile üllatus ning ehmatada teda lennujaamas ühe naise asemel kahega. :D PS. Tulin esimest korda läbi uue Istanbuli lennujaama ja jommajooo kui suur see on! 
Üllatus läks täie ette, sest kuigi peaaegu AINULT kõik teadsid, siis keegi välja ei lobisenud ning Martin enne kusagilt haisu ninna ka ei saanud. Ta oli niii kohkunud (minu Instagrami konto @liinajohannson highlightside alt saab seda näha) ja tema reaktsioon oli täiega armas. Ma hakkasin mõtlema, et selline üllatuste tegemine on meie kambas üldse kuidagi väga populaarne ja üksteisele tüssu tegemises minnakse ikka väga kaugele. :D
Igatahes oli siiajõudes väljas üle kolmekümne kraadi kuuma ja isegi õhtuhämarus ei aidanud kuumuse kadumisele kaasa. Tõime kohvrid koju ja lippasime kohe kõrvaltänavasse õhtust sööma ja veinispritzi jooma. Nii hea oli jälle näha ja lobiseda ja pulli teha :) me pole muuseas sel suvel üldse õieti koos olnudki - heal juhul napid neli nädalat tuleb kokku. Elu-eluke!
Nädalavahetuseks oli meil aga planeeritud ühele suvefestivalile minemine. Läksime koos oma prantsuse sõpradega ja meie kõigi jaoks oli see esimene festival Rumeenias. Nimeks oli Summer Well ja kes Intsikurmu festivalil käinud on, siis see kujutab ette milline vibe Summer Well'il oli. Väga tsill ja mõnus! Hästi palju erinevaid tegevusi ja kohti niisama puhkamiseks (võrkkiiged, autokastid ja mis kõik veel). Toidutänav oli meeletu! Ma ausalt oleks peaaegu igast kohast midagi võtta tahtnud, aga tegelt sõin vist mõlemal päeval ainult ühe korra (ühel päeval megaaa head hot dog'i ja teisel krevette) - väljas oli 37 kraadi ja ega siis erilist isu küll polnud. Esinejaid ma küll väga ei teadnud, aga ühest kohalikust bändist sattusin küll vaimustusse. Võrdluseks võib tuua, et kui Eestis on Trad.Attack!, siis siin on Subcarpati.
Üks asi mis meie, eestlased, märkasime oli see, et purjus inimesi polnud üldse. Osteti jooke küll, aga silma ei hakanud, et keegi täis oleks olnud. Hakka või uskuma, et eestlased ei oskagi alkoholi normaalselt tarbida.. 
Esmaspäeval käisime basseini ääres ning õhtul läksime Martini sõpruskohtumist vaatama. Iga uue hooaja alguses on siuke tunne nagu oleks uuesti esimene koolipäev - nii palju uusi nägusid ja täpselt ei pane veel nime ja inimest kokku. Lisaks ei saa aru ka, et mis keeles kellegagi rääkima peab, sest kust mina tean milline on uus brasiilia kutt või milline on uus rumeenlane. :D ega neile rahvus ju otsa ette kirjutatud ei ole. Hiljem käisime veel terve tiimiga söömas ja nii see pikk päev õhtusse saigi.
Teisipäeval oli Martinil õnneks vaba päev ja vedelesime peaaegu terve päeva termides (https://therme.ro/en/). Kes kunagi Bukaresti juhtuma peaks, siis ma tungivalt soovitan terme külastada. Seal on mingi sada erinevat sauna, sisebasseinid, välibasseinid, veetorud ja söögikohad. Terve päev kulub seal ära kindlasti. Hinnad on enam kui mõistlikud ja igav ei hakka seal küll mitte kellelgi. Õhtul aga käisime hoopis Prison Break'i põgenemistoas ja peale seda veel söömas ka. Ma olen viimasel ajal põgenemistubadest nii sees! Tahaks kohe igasuguseid proovida. Ainult mitte hirmsaid, siis ma hakkan kartma. :D mu kõige õudsam põgenemistuba on muuseas olnud Tallinnas, "Saw" filmi oma. Reaalselt olin koguaja kellegi selja taga ja täitsa kasutu. :D 
Kolmapäev aga kulus lihtsalt asjatamistele ja vedelemisele ning midagi suurt me korda ei saatnudki. Pidime küll õhtul sõpradega õhtusöögile minema, aga kuna Martini õhtune trenn venis nii pikale ning järgneval ööl pidid nii Martin kui ka Mari lahkuma, siis otsustasime, et on targem koju jääda, kaarte mängida ning pakkida. 
Neljapäeva öö oligi siuke katkendlik, sest kell kaks läks ära Martin ja kell kuus läks ära Mari. Lagi oli muidugi see, et mõlemal oli ümberistumine Istanbulis ning seal said nad veel uuesti kokku. :D 
Jumala ausalt - neljapäev oli mulle veits raske. Imelik oli üle mitme kuu täiesti üksinda olla ja veidi kurb tunne kippus vägisi peale. Samas ma ju teadsin, et see tunne tuleb ja see oli okei, sest ma olin selleks valmis. Ma olen sellist kokkusaamiste-lahkumiste elu juba piisavalt kaua elanud, et teada - kurvad hetked lähevad alati mööda :) üritasin hoopis tegus olla ja koristasin-kasisin terve päeva. 
Täna on aga juba esmaspäev ja täna tuleb lõpuks Martin Moskvast tagasi! Lõpp üksinda magamisel ja lõpp iseendaga rääkimisel! :D loo puänt on muidugi see, et neljapäeval sõidab Martin jälle kolmeks päevaks ära.. Ma ei tea, nutta või naerda! Ütlesin juba talle, et ta peab mind selle kahe päeva jooksul, mis ta kodus on, mind võimalikult palju ära tüütama, et ma tema lahkudes kurvastama ei hakkaks. Ta lubas endast parima anda.
Nüüd aga sätin linnapeale, et juba kolmandasse Zarasse minna. Mul nimelt on üks jumpsuit hirmsasti hinge peal ja enne ma alla ei anna kui see mulle kuulub. Saatku mind edu!

reede, 16. august 2019

Panin raha hakkama ja ostsin nahahooldustooteid

Teine päev üksinda kodus ja otsustasin kuumust trotsida ning pistsin nina toast välja. Polnudki nüüd nii kuum - "ainult" 27 kraadi! Võtsin suuna metroo poole, et kaubanduskeskusesse sõita ja teate kui imelik oli.. kuna ma ligi kolm kuud siit eemal olnud olen, siis olid nii paljud asjad võõrad, aga samas oli kõik ikka vanaviisi.
Näiteks renoveeritakse ühte suurt kortermaja, mis mulle teele jääb kui ma metroole jalutan. See on hiiglama suur maja ikka ja te ei kujuta ette kui palju filipiinlasi selle maja kallal töötas! Juhtumisi nägin ükspäev kuidas nad peale tööpäeva lõppu bussi ootasid ja no kujutage ise ette mingisugust paarisajapealist kiivriparve teeääres sumisemas. Ajas veits itsitama küll. :D Igatahes käis täna selle maja kallal nii vilgas elu ja võõrkeelne mulin, et ma läksin korraks errorisse, et oot-oot, kus ma olengi!?
Siis on vahepeal hästi palju väiksemaid ärisid maha lammutatud ja nende asemele lihtsalt korralikud kõnniteed ja murulapid tehtud. Ma täiega imestasin, sest muidu oota mingisugust muutust siin nagu ma ei tea mis ilmaimet, aga nüüd on kahe ja poole kuuga sellised muutused toimunud, et vaata ja imesta.
Jalutasin tükk aega poodides ringi, proovisin riideid küll, aga ei ostnud midagi. Olin lihtsalt otsustusvõimetu, ei muud. Selle eest ostsin ma palju nahahooldustooteid. Terve suve pole ma õieti midagi ostnud, olen aga tublisti vanu asju kasutanud ja nüüdseks olid päris mitmed asjad täitsa otsa saanud.
Kiehl'sist ostsin ma oma kõige maailma lemmikuima silmakreemi. Olen seda umbes 4-5 tükki eelnevalt ära kasutanud ja vahepeal ka igasuguseid muid proovinud, aga pole veel sellist leidnud mis Kiehl'si oma üle trumpaks. Ei ole paremat olemas! Douglasest sain ma endale uue pintsli, millega oma kulme välja joonistada. Eelmise ruunasin ma niimoodi ära, et ainult paar karva oligi veel pintslipea küljes alles. Siis leidsin sealt veel Mario Badescu näosprei meigikinnituseks. Olen seda enne ka kasutanud ja mulle meeldib see väga. Mario Badescu ise on muuseas rumeenlane, aga oi kui kaua ma pidin ootama, et tema tooteid siit müügilt leida. Nii kummaline mu arust! Keegi The Ordinary tooteid ka kasutab? Mina olen enne kahte seerumit proovinud ja mulle täiega meeldisid. Eriti meeldivad mulle The Ordinary toodete hinnad. Mega! Nüüd ostsin kolmanda ja loodan, et meeldib samuti.
Sephorast ostsin endale uue peitekreemi (Make Up For Ever Ultra HD Concealer, toonis 33). Ma suvel jumestuskreemi kasutanud polegi, sest avastasin, et mu Fenty Beauty oma on hetkel päevitunud nahaga liiga hele. Nagu tont nägin välja. Kuna ma päevitunud olen siiski üsna lühikest aega aasta lõikes, ei hakanud ma tervet tumedamat jumestuskreemi ostma vaid ostsin lihtsalt tumedama peitekreemi, millega paar järgmist kuud läbi ajada. Viimaseks ostsin ma veel Pixi Glow Tonicu, mida ma enne ka kasutanud olen ja mis mulle väga-väga meeldis. Lisaks terve posu testreid :)
Praegu aga vedelen täitsa niisama ja pesen juba mitmendat masinatäit voodipesusid ja rätikuid. Telekast käib mu guilty pleasure ehk 90 days sari ja varsti peaks endale mingi õhtusöögi ka välja mõtlema. Ma ilmaski ei viitsi midagi meisterdama hakata kui ma üksi kodus olen. Reaalselt sööngi võikusid ja joon vett. :D ja ei kurda!

Tänaseks kõik, räägime varsti jälle!

neljapäev, 15. august 2019

Kokkuvõte: juuli 2019

Tere, sõbrakesed! Eesti suvi on minu jaoks selleks aastaks ametlikult läbi ja juba täpselt nädal aega olen ma ka Bukarestis tagasi. Täna olen ma ka esimest päeva täiesti üksinda, sest täna öösel lendas tagasi Eestisse minu Mari ja täna öösel lendas Moskvasse Martin, kellel seal nüüd mõned päevad turniir on. Üksiku hundi elu, siit ma tulen! Tegelikult pole mul vahel üksiolemise vastu midagi - vastupidi, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, siis on üksiolek vahel lausa hädavajalik :)
Kes minu Instagrami (@liinajohannson) jälgib, see juba teab, et Mari tuli minuga kaasa üllatusena. Mitte, et see mulle üllatus oleks olnud, et keegi sabas käib, aga ikka Martinile üllatuseks. Ma ei tea kas ma seda siin maininud olen (ju ikka olen), aga Martiniga sain ma tuttavaks just Mari kaudu. Nimelt olid nemad juba mitmeid aastaid väga head sõbrad olnud kui mina lõpuks Martiniga kohtusin. Jaaa ülejäänu on juba ajalugu :)
Pilt küll ruttab potituse teemast ette, aga meie eelmisel nädalavahetusel ühel festivalil. Miinus üks jalg. :D
Kes igatahes veel Martini üllatusejärgset reaktsiooni näha tahab, siis minu Instakontol on see highlightside all olemas.
Kuna ma blogimisest hirmsal kombel puudust tundnud olen (no ikka nii väga, et peas on juba läbimäng toimunud, et kuidas ma midagi postitustesse sõnastan), siis saan ma nüüd järgemööda kõik postitused kirja panna.
Hakkame peale sellega kus järg viimati pooleli jäi ehket mis sai siis kui me Kreekast tagasi Eestisse jõudsime.. Martini puhkus hakkas lõpule jõudma ja viimased päevad veetsime me sõprade seltsis. Pidasime Martini sünnipäeva ja käisime pea igal õhtul kellelgi külas. Käisime FÖPPil (minu lemmikpidu Tallinnas!) ja Martin käis sõpradega Põhjala pruulikoja privaattuuril, mida ta hiljem taevani kiitis. Mõeldud oli see sünnipäevaüllatusena tema parimale sõbrale ja tundus, et ka kõik ülejäänud kutid jäid täiega rahule. Seega - kes ideepuuduses vaevleb ja mõnda õllesõpra üllatada tahab, siis usun, et see tuur on kindlapeale minek. Info tuuride kohta leiab Põhjala kodulehelt.
Loodan, et keegi sõber ei pahanda, et selle pildi siia lisasin! Samas.. kes mu peale pahane olla saab, vaata kui armas ma vajadusel oskan olla. :D
Juba Kreekas olles mõtlesin ma mitu head korda, et kui ma Eestisse jõuan, siis tõmban kohe metsapoole ajama. Eip, keegi mind hulluks ei ajanud, aga mõte liikus sinnapoole, et kindlasti on kukeseened ninad sambla alt välja pistnud ja oleks vaja korjama minna. Mõeldud-tehtud:
Seenel käisin ma veel mitmeid kordi ja nüüd on minu Eesti-kodu sügavkülmas üsna korralik kogus kukeseeni ootamas. Ma muuseas esimest korda tegin nii, et panin lihtsalt puhastatud seened karpidega külma. Varem olen ma nad või ja sibulaga läbi kuumutanud ja siis karpidesse pannud, aga seekord otsustasin teisiti proovida. Kuidas teie kukeseeni säilitate muidu?
Eesti kodust rääkides, siis vaadake kui ilusad mu rõdulilled on! Või no, õigem oleks öelda, et olid. Nüüd kaunistavad nad juba minu ema kodu rõdu. Nende lilledega oli muuseas nii, et nad nagu õitsesid ühe korra ära ja siis ma isegi olin veidi pettunud, et okei, kogu muusika ja rohkem õisi ei tulegi, aga vot siis hakkasid nad uuesti ja veel kaunimalt õitsema.
Okei, mu jutt läks juba käest ära. :D peale seda kui Martin Eestist ära sõitnud oli, läksin mina tüdrukutega Riiga Ed Sheeranile. Jäime terveks nädalavahetuseks ja muidugi oli meil megatore. Kontsert ise mulle mingit hiiglama suurt muljet ei jätnud, oli pigem siuke meh. Ja kui igav hakkas, siis ronisime lihtsalt üksteisele selga. :D
Vahepeal käisin ma veelkord sõbrannadega FÖPPil, teiste sõbrannadega esimest korda Mon Repos restoranis ja ühe nädalavahetuse veetsin ma enda uhiuue väikese sugulasega, keda ma veel näinud ei olnudki. Mu süda lihtsalt läheb rõõmust katki kui meie sugulasteperre uusi toredusi aina juurde tuleb 
Meil rahulik naistekas ja järsku naabrite kass lauataga. Ju ta oli siis ka tüdruk!
Mon Repos sõin tuunikala cevichet ja mulle väga meeldis, ainult see vaarikas seal sees oli mu jaoks imelik.. nagu siuke tunne, et sinu koht küll siin sees ei ole. :D
Mis muidu teie lemmikud suvesöögid on? Ma pildistasin ühel päeval oma terve päeva suvesöögid üles ja vaieldamatuks lemmikuks oli tol päeval müsli jogurtiga. No on ikka hea asi välja mõeldud..
Kuna ma suur Stigi fänn olen, siis kinkis Mari mulle pileti, et Stigi&Victorit Kalju-lavale kuulama minna. Väga hea kontsert oli, mulle meeldis! Nägin seal muuseas meie pulma videograafi ja peale seda meenus meile mõlemale, et pulmavideo mälupulk oli tema kätte hoiule jäänud. Nüüdseks on see juba kenasti minu pulma-muuseumis :)
Maa-kodus käivad meil hetkel suured ehitustööd ja pidevalt on õu inimesi täis ning kopad saalivad edasi-tagasi ringi. Täitsa tavakas, et lõunasöögilauas istub kaksteist nägu! Ükspäev panime näiteks aja peale kappe kokku, sest miks mitte. :D
Ja viimasel Eestis oldud nädalavahetusel käisime me Intsikurmul. Minu absoluutne lemmikfestival! Nii tsill ja heade emotsioonidega koht. Ainuke miinus oli, et õhtul läks ikka meeletult külmaks - ainult seitse kraadi! Sõrmed olid ikka täitsa jääpurikad ja ega siis ei olnudki muud teha kui koju sooja minna. Lemmikuimaks kontserdiks osutus prantsuse punt nimega Chinese Man, keda ma täitsa juhtumisi kuulama sattusin, aga kes nii ägeda energiaga laval oli, et lihtsalt tõmbas kuulama-vaatama.
Uskumatu, aga saingi selle postitusega ühele poole. Kuna ma nüüd teisipäevani üksi kodus olen, siis on mul kenasti aega, et ka kõik järgnevad planeeritud postitused kirja saada ja olengi omadega järjel. 
Aitäh teile, et vaatamata pikkadele pausidele siin ikka uut postitust otsimas käite ja need ka ära jaksate oodata! :)

teisipäev, 23. juuli 2019

Kreeka: osa kaks - Veria ja Thessaloniki

Esimest osa Kreeka reisist saad lugeda SIIT.


Peale kolme päeva "maaelu" pakkisime oma kompsud kokku ja võtsime taaskord suuna Thessaloniki poole, et linnaelu üle vaadata. Seesama päev, pühapäev, oli muuseas meie esimene pulma-aastapäev! 
Esmalt viisime rendiauto ära ning seejärel sõitsime juba enda hotelli. Broneerisime eelnevalt ühte linnasüdames asuvasse butiik-hotelli toa, et ei transpordi ega muu pärast muretsema ei peaks. Hotell oli armas, ei midagi väga uhket, aga sellegipoolest oli kõik olemas. Hotelli staff oli täiega vastutulelik ja tore ning selle eest minupoolsed plusspunktid.
Esmalt jalutasime natuke linnapeal ning valisime kohta kuhu maha potsatada ja lõunat süüa. Valituks osutus üks mereäärne koht ja valitud söögiks minu ajatu klassika - kreeka salat ja friikad. Elu! Vahepeal käisime hotellis puhkamas ning õhtusöögiks valisime Tripadvisoris soovitatud restorani. Martini sõnul sõi ta seal enda elu parimat veisepõske, mida ta kirjeldas vaid ühe sõnaga - jumalik. Ma proovisin ka ja ausalt, oli küll suussulav ja justnimelt jumalik. 
Esmaspäevane plaan oli aga selline, et võtsime taaskord rendiauto ja sõitsime tunnikese kaugusele Veria linna, kus Martin kunagi kümme aastat tagasi elas ja enda väliskarjääri alustas. Ossa jutt kus seal linnas alles elu kees! Esmaspäeva lõuna ja restoranid olid nii puupüsti täis, et polnud kohta kuhu istuda. Nagu reede õhtu Tallinna vanalinnas oleks olnud! 
Linn oli täiega armas ja mulle väga meeldis seal. Jalutasime ringi ja Martin näitas mulle kus ta kunagi elas ja kus midagi toimus. Ma küll tean enda abikaasat üsna hästi ja muidugi on ta mulle sadu lugusid rääkinud kuidas tema elu enne mind oli, aga peale tema esimese välisriigi elukoha nägemist mõistsin ma veel enam kui tugeva ja tööka inimesega ma enda elu sidunud olen. Ta ei ole kunagi kurtnud kui raske oli algus ja üksinda ühes Kreeka väikelinnas hakkama saamine, kus peaaegu keegi inglise keelt ei rääkinud. Aga hambad ristis sai ta hakkama - treenis, õppis ja sai aga aina paremaks. Mitte igaühel ei ole nii palju tahtejõudu ja töökust ning nagu ma viimasel ajal meediast näen, siis ei pea nii mõnedki sportlased oma esimese välislepinguga isegi aastat vastu. 
Käisime tema kunagises kodusaalis ka :)
Hiljem saime veel Martini kunagise treeneriga kokku ning veelgi hiljem kohtusime ühe Martini kunagise klubikaaslasega, kes muideks inglise keelt ei rääkinud. Martin on mulle maininud küll, et oskab Kreeka keelest paari sõna, aga ütleme nii, et tegelikult oli ta taaskord tagasihoidlik ja sai vestluse täitsa kenasti peetud. Ega ma muidugi väga adekvaatne hindaja ei ole, sest ma ju seda keelt ei oska (oskan öelda "tere" ja "aitäh"). :D
See sõber muuseas pidas seal kohvikut ja pani meile teepeale "väikese" karbi maiustusi kaasa.
Ma kahjuks ei saa teile seda suhkrulaksu sõnadega edasi anda, aga teate seda tunnet kui midagi on nii magus, et siin tagumiste hammaste juures hakkab mingi imelik tunne ja ila hakkab jooksma? :D kui teate, siis võite ette kujutada kui magusad need baklavad olid. Ja ka muidugi imehead.
Õhtuks kimasime oma Fiati-punniga linna tagasi ja viisime auto ära. Jalutasime sööma ja muljetasime möödunud päevast. Ahjaa, kuna järgmisel päeval oli Martini sünnipäev, uurisin ma temalt enne, et mida ta enda sünnipäeval teha tahab. Tema vastas nii muuseas, et tahaks voodis šampanjat juua. Olgu nii, boss! Kui ta esmaspäevaõhtul duši alla läks, hakkas mul kiire. Tahtsin toast välja lipsata ja vastuvõttu kimada, et administraatoriga plaani pidada, et järgmisel hommikul ukse taga pudel ja klaasid ootamas oleks. Aga ma ei saanud ju uksekaarti elektripesast välja võtta, sest siis oleks mu plaan automaatselt läbi kukkunud olnud. :D niipea kui Martin vannituppa kadus, panin ma toas muusika hästi valjult mängima, et ta mu põgenemist ei kuuleks ja lükkasin tennised jalga. Jätsin ukse paokile ja palvetasin, et see vahepeal kinni ei vajuks ja, et mu plaan sedaviisi läbi ei kukuks. Kõik läks lausa nii ladusalt, et sain administraatoriga plaani kokku lepitud ja enne käimapandud laulu lõppu olin juba toas tagasi. Skoor!
Martin oli järgmisel hommikul just nii üllatunud nagu ma lootsin ja täiega mõnus päeva algus oligi tehtud. Või no mis seal ikka kurta on kui juba enne hambapesu sumin peas on. :D peale hommikusööki võtsime suuna mereäärse White Toweri poole, ronisime 37-kraadise kuumaga sinna otsa ja nautisime tuult. Edasi aga tegime merel väikese tiiru ning peale seda jalutasime veel linnas ringi. Peale lõunasööki võtsime suuna kohaliku õlipoe suunas, et kodustele erinevaid asju kaasa osta. See õlipood oli täpselt selline nagu ma ette kujutasin - väike pood, aga tuugalt asju täis. Omanik oli umbes meievanune mees, kes muidugi kohe lobisema kukkus. Nagu hea poepidaja ikka, siis rääkis ta meile erinevatest toodetest ja arvas, et me võiks ikka paar napsu ka ära proovida. Jumala ausalt - kui õues on 37-kraadi kuuma, siis pole palju vaja ja peale kahte napsu hakkas mul juba veits seest imelik. :D esimene oli tsipuro (nagu kange puuviljanaps) ja see mulle ei meeldinud. Ta oli nii kange ja meenutas mulle rumeenlaste palincat, mis mulle samuti üldse ei meeldi. Ma ei tea kas sellepärast, et esimene naps mulle nii vastukarva oli või oligi päriselt järgmisena proovitud ouzo hea (polnud millegipärast kunagi proovinud), aga tõesti, see lagritsamaitse ei olnud üldse halb. Ahjaa, maailm on ikka väike küll! Selgus, et poeomanik töötab muidu professorina Tampere ülikoolis ja alles paar kuud tagasi käis ta Tallinnas. Vot siis!
Samal päeval kinnitas seda väikese maailma asja üks olukord veel. Nimelt jalutasime tänaval ja põrkasime kokku Martini koondisekaaslase ja tema perekonnaga! Leppisimegi kohe õhtusöögiplaani kokku ja peale mõnetunnist puhkust me koos sööma läksimegi. Kuna õhtusöök üsna pikale venis ja meil sel ööl äratus kell pool kaks olema pidanuks, siis ei hakanudki me enam magama minema, vaid pakkisime asju ja lobisesime niisama. Kella kolmeks olime me juba lennujaamas ning järgmisel hommikul kenasti kodus tagasi. :)

Kreeka meeldis mulle väga ja juba me arutasimegi Martiniga, et järgmisel korral Kreekasse minnes võiks külastada Ateenat, Nafpliot ja mõnda väiksemat saart. Võtsin täna rannas muuseas "Minu Kreeka" raamatu uuesti ette, et see nüüd teise pilguga üle lugeda.