kolmapäev, 7. aprill 2021

Külapeal

Teate mis reklaam on mu arust maailma tobedaim? See pesuresti reklaam, kus küsitakse, et ooo, kas oled väsinud igal aastal uue pesuresti ostmisest? Näidake mulle seda vaest inimhinge kes igal aastal mingi näkatsi otsa koperdab ja järgmisel aastal jälle ja ka veel sellest järgneval aastal.. ja saate aru küll kuhu ma sihin. Reklaam on küll meeldejääv, aga täielik antireklaam mu arust - kui mu pesurest homme saba andma peaks siis seda konkreetset pesuresti ma küll ei ostaks. 😄

Olgu, päevakajalisemate teemade juurde edasi. 

Olime möödunud nädalavahetusel maal öökülas. Jäime üheks ööks, aga vaadetes seda padjanni mis ma kaasa tassisin, tundus nagu läheks me sinna vähemalt maipühani. Ega mul väga midagi põrutavat rääkida polegi, oli täpselt nii mõnus nagu ma arvasin. Jalutasin palju, koksisime mune, tegime munajahti ja olime täitsa niisama. H-l paistis suht suva olema, et me sinna össaks jäime, kukkus unne nagu nott ja hommikul oli rõõmus, et rohkem nägusid kui vaid minu oma otsa vaatas. Öösel muuseas laiutas niimoodi, et ainult tänu heale õnnele ei kukkunud ma voodist välja. 

H maia näoga oma sokke vaatamas (kes seda lugu ei tea, lugege mu eelmist postitust).

Ma olen ikka nii harjunud omas kodus magama, et üks asi oli mulle maal võõras. Pime oli! Kodus paistab tänavavalgus niimoodi sisse, et päris pime meil öösel ei ole - mulle väga sobib see. Maal aga oli pime nagu kotis, mitte midagi ei näinud. Kui Huuks öösel juua tahtis siis enne otsisin kättpidi üles kus ta suu üldse on. 😄

Kui ma juba valguse ja pimeduse teema juurde läksin siis tellisime endale koju uued voldikkardinad. Rulo.ee-l oli märtsis korralik allahindluskampaania ja juba täna peakski kuller uute aknakatetega tulema. Natuke peavad nad oma aega ootama kuniks abikaasa koju jõuab ja nad akende ette monteerib - ma võin muidu küll igast asjadega hakkama saada, aga neid ma päris kindlasti üksinda paigaldama ei hakka. 😊

Sain ju nädalavahetusel esimese sellesuvise pulmakutse! Nii tore, juhhei! Viimane pulm kus ma käisin, oligi mu enda oma ja päris tore on nüüd ise külalisena minna. Fun fact: abiellub minu tädipoeg kes meie pulmas Martini pimesi visatud käsipalli kinni püüdis (mina viskasin vallaliste naiste sekka oma kimbu, Martin meestele oma elukutsele vastavalt käsipalli). Tegelen aktiivselt endale kleidi otsimisega ja mul on täiesti kinnisideeks, et see kleit peab olema punane. Seega - kes kusagil ilusat (ja pikka) punast kleiti näeb, andke aga heaga mulle teada. 


Okei, mu kompanjon ärkas, jutul lõpp!

neljapäev, 1. aprill 2021

Pettumus

Olen teile ju oma antikehade testi tulemuse võlgu mida ma eelmisel nädalal tegemas käisin. Konkreetselt on siiani selline tunne nagu ma oleks koolilaps ja kontrolltöös halva hinde saanud. 😄 tulemus oli..trummipõrin..260. Nagu aru saada võib siis läksin ma veidi suurema numbri peale välja ja olen natuke nagu pettunud. Võite mürki võtta, et mõne nädala pärast lähen ma uuele katsele, nii ma seda asja ei jäta!

Mõtlesin juba, et nii igavast teemast nagu kellakeeramine ma küll kirjutama ei hakka, aga võta näpust, tite uni on ikka selline A ja O. 😄 Olime laupäeval terve päeva maakodus ja koju jõudsime päris õhtul. H läks tavalisest hiljem magama ja mina, naiivitar, lootsin, et magab järgmisel hommikul ma ei tea kui kaua.. tutkit! Ärkas hoopis vana kella järgi kell 6. Konkreetselt undas terve päeva nagu udupasun, isegi poes pistis kisama, mida ta muidu kunagi teinud ei ole. Ma ei tea mitu korda ma päeva jooksul hambaid kokku surusin, et rahulikuks jääda. No ikka väga mitu. Õhtuks oli ta väsinud nagu vana kott ja kui ta lõpuks magama jäi siis tegin ma midagi sellist, mida ma vist juba 1,5 aastat teinud ei olnud. Veinipudeli tegin lahti! Päris üksinda ma oma klaasikest siiski nahavahele ei pannud, tegime Martiniga facetime'i - ma seltskondlik "joodik" siiski. 😄 ei hakka tagasi ajama, väga maitses. Tegimegi juba abikaasaga nalja, et varsti hakkan Huuksi aina varem ööunne panema, et punni pealt maha keerata saaks. 

Läheme sel nädalavahetusel üle pika aja H-ga minu vanaema juurde maale öökülla. Mu vanaema iga jumalama kord küsib, et kas ikka ööseks ka jääme ja kui ma tavaliselt eitavalt vastan (sest titega omas kodus ikka kergem), siis seekord lähen küll tulede ja vilede saatel uksest sisse, viskan kogu meie padajanni nurka ja saan vanaemale meie össaks jäämisega rõõmu teha. Ta elab muidu üksi ja kuigi igal nädalal sugulastest keegi tal külas käib siis eks üksildaseks võib minna sellegipoolest. Lisaks on H ja vanaema üksteise suured fännid - vanaemale teeb H palju nalja ja H-le vanaema ka - ju mõtleb, et miks ta nii kortsus on. 😄 aga vanaema võibki kortsus olla, ta on siiski 88-aastane juba.

Ilusate ilmadega on maal lebo - tita kärusse ja jalutama. Või saan ta terrassile magama panna. No igatepidi mõnus maavärk. 😊 Tegelikult peangi ma poega harjutama hakkama, et ka mujal on okei ööbida, sest juba juunis läheme me Martiniga pulma ja Huuks peab oma vanaemaga ööseks koju jääma. Hakkama saavad nad kindlasti, lihtsalt tahaks, et pisarateta ja võimalikult kergelt. 

Huuksist rääkides. Need kauaoodatud ülemised hambad lõikusid! Aga nüüd said need hambad sellise hoo sisse, et enam ei saa pidama. Midagi ajab neid igemeid nii sügelema, et täna proovis H näiteks külmkappi hammustada. Teda ei saatnud suurem edu, sai hoopis haiget. Tegi natuke kisa ja läks uuele katsele, seekord oli juba targem - hammustas diivanit. Hiljem tuli vanaema külla ja ilmselgelt nägi H selles võimalust mida ei saanud kasutamata jätta. 😄 üritas näiteks ämma käekella hammustada. 

Muidu on Huuksil üks ese, ilma milleta ta enam üldse elada ei oska. Tema armas-kallis villane sokk. Eks talle seegi meeldib sellepärast, et vill sügab hästi igemeid. Ja nii ta siin pool päeva ringi roomabki, sokk suus. Koer või laps, ma ei tea. Sokk on talle muide nii kallis, et kui eelmisel nädalal vereproovi andma pidi, siis sokki hoidis kõvasti samalajal käes. Ju oli julgem nii.

Oeh, ma võikski siia igasuguseid suvalisi asju kirjutama jääda, aga tegelt on mul täna päris palju teha ja jokutamiseks aega pole. Sel nädalal arvatavasti ma rohkem siia ei jõua, aga uuel nädalal juba uutel teemadel.

Ilusaid kevadpühi!

H käis sõbrannal külas. Sõbranna tahtis täiega tundeid välja näidata ja muudkui käis, musitas-kallistas. H ei saanud hästi aru, mis toimub. Poisid - need ikka ei mõista!


teisipäev, 23. märts 2021

Veidi pojast

Te lihtsalt ei usu milline võinäpp ma olen! Üleeile näiteks lipsas kohupiimakauss niimoodi käest, et terve tuba oli kohupiima täis - põrand, laud, diivan, kardinad, vaip. Isegi laps sai kohupiimaga vastu kaalikat. 😄 teisel niigi raske aeg, hambad tulemas ja ema loobib veel kohupiimaga kah. Eile suutsin kaaneta veetopsi lahtisesse kuivainesahtlisse kukutada. Sain niimoodi kuivatada ja koristada, et seda nägu. Kõige suurem kahju oli muidugi mu kaeraküpsistest, mis üleujutuse alla jäid. Ainult mingi puder jäi alles neist. Kurb. Teisalt oli mul nii kui nii plaanis seda sahtlit koristada. Ju universum andis omaltpoolt tõuke, et ma seda kiiremini teeks.

H hammaste tulekust räägin ma juba ma ei tea kui kaua, aga no ei lõiku need paganad. All on tal kaks esimest hammast juba novembrist saati väljas ja nüüd oota neid ülemisi nagu ilmaimet. Igemed on seal küll superpaistes ja kohati isegi lillaks tõmmanud, nii et any day now. Viimased päevad on ta väga viril olnud, ainult ripub mu jala küljes ja karjub "EMMÄÄÄÄÄÄÄ". Eile nuttis vaeseke nii suuri pisaraid, et endalgi oli nutumaik suus. Õnneks igemegeel on seni leevendust pakkunud. 

Martin on nüüdseks küll tagasi Bukarestis, aga ma räägin teile siiski tagantjärgi kuidas Huuks teda üle 1,5 kuu vastu võttis. Nimelt saabus Martin seekord öösel ja H nägi teda alles hommikul ärgates. Väga huvitav oleks teada, et kuidas ta sellest muidu aru saab - lähen magama, kõik nii nagu ikka, ärkan üles, paps passib otsa. 😄 

Nii pea kui H oma voodis ärkas ja lobisema kukkus, võtsin ta sülle ja näitasin eemalt, et näe, issi on kodus. Martin hakkas tema muidugi kohe jutustama ja tegelema ning ega seal erilist võõrastamist ei olnudki. Muidugi teeme me iga päev vähemalt ühe videokõne ka sel ajal kui H üleval on, et nad Martiniga "lobiseda" saaksid ja näod ära ei ununeks. 

Mulle nii meeldib, et Huuksi jaoks ei ole enam ainult mina kogu tema maailm ja, et Martin talle sama oluline on. Kuidagi nagu võtab minu õlult koormat vähemaks. Teisalt muidugi on ka see aeg mil Martinit siin ei ole sellevõrra raskem, aga sellest me ei räägi. Mitte, et see mingi tabuteema oleks, aga me leppisime abikaasaga kokku, et parem on kui ma ei räägi näiteks hetkedest kui H Martinit taga otsib (või ei otsi, who knows😄) või muud taolist. Nagu ma ennegi olen öelnud siis ei ole meil siin temata kerge ja ei ole temal seal meieta kerge. See aeg tuleb lihtsalt mööda saata ning varsti oleme jälle kõik kenasti koos. 😊

Jube kurvaks kiskus see viimane lõik kuidagi. Tegelt ei ole hullu midagi, sellise elukorralduse oleme me ise valinud ja mingisugust haletsust ma ei otsi, lihtsalt jagan ja arutlen. Räägin teile hoopis ühe naljaka seiga mis mul eile juhtus. Jalutame H-ga ja üks naine lastega läks meist mööda. Olime just neist möödunud kui üks väike päda seisma jäi ja mulle komplimendi tegi. Ah, et millise? "Ilus käru", muidugi. 😄 mind ajas nii naerma, täiega naljakas mu arust. 😄

Eile oli üldse suur päev, sain üle mitme aja 10 000 sammu täis. Pidin lausa kaks jalutuskäiku tegema, aga hakkama sain. Jube uhke tunne kui alles eelmisel nädalal ühel päeval telefon päeva lõpuks 11 sammu näitas. 😄Progress missugune!

Nüüd aga pakin ma meid autosse ja läheme minu ema juurde. Mitu nädalat passisime kodus, nüüd vaja natuke sotsiaalsed ka olla, muidu hakkan varsti samamoodi häälitsedes suhtlema nagu poeg. 😄

Lisan siia lõppu ühe asja, mis mul endal enam kasutust ei leia ja mis minult maha ärida saab - uueväärne LennyLamb LennyUpgrade Mesh kandekott (110€, post hinnas). Ostusoovi või lisainfo puhul kirjuta mulle johannsonliina@gmail.com. Vsjo!



reede, 19. märts 2021

Koroona - tehtud

Nonii - kurjajuur kätte saadud. Abikaasa oli kolm nädalat kodus ja ma ei postitanud mitte kordagi. Null! Ah, et mis me need kolm vahepealset nädalat siis tegime? No eks ikka koroonas olime. 

Okei, päris kolm nädalat me siin ei tõbetanud, aga mõnda aega küll. Martinil läks kõik kergelt üle, põhiliselt vaid peavalu ja külmavärinad, minul oli mõned päevad 38-kraadine palavik, lihasvalu, peavalu, köha. Maitsemeel kadus mõlemal umbes päevaks, aga lõhna ei tunne ma siiani. Ei tea kas see üldse enam tagasi tuleb, eks paistab.

Igatahes lõi kogu see haigestumine meil kõik plaanid sassi. Martin tuli tegelikult Eestisse just koondise pärast, aga kuna ta enne koondisenädala algust haigestus ja ka mind nakatas, istusime kodus nagu murumunad, tellisime e-selverist süüa ja passisime aknast välja. No ühesõnaga tegime kõike seda, mida teised "normaalsed" paarid juba eelmisel kevadel teha said (kevadel olin mina siin, kodus, ja Martin Bukarestis). 😄 valetaksin kui ütleksin, et ma seda kolmekesi kodusolemist ei nautinud - vastupidi, kui haigus välja jätta siis oli meil täiega mõnus ja tore. Teadupärast oleme me pidanud palju aega lahus veetma ja kuidagi tegimegi nalja, et koroona ulatas oma "abistava" käe ja tegi meile väikese time outi.

Teisalt - kui me haigestunud ei oleks, kükitaksime praegu juba kenasti mitmendat päeva Bukarestis nagu meil plaan oli. Mitte ainult plaan, isegi piletid olid meil olemas. Kuna me aga haigeks jäime, ei saanud mina eelmisel nädalal pojaga planeeritud arstilkäike teha, pidin uued ajad panema (praeguses olukorras kui arstidel käed tööd täis sain ma need ajad alles järgmiseks nädalaks) ning piletid ootele panema. Üksinda ma H-ga lendama ka ei hakka, seda enam, et Martin juba aprillis uuesti koju tuleb. Poleks nagu mõtet. Nii siis lendaski Martin eile üksinda tagasi, mis parata. 

Vahetult peale haigestumist-terveks saamist lendamine on muidugi üks korralik paberite ajamine ja telefoni otsas rippumine, aga mis teha kui töö ootab. Praeguseks on abikaasa juba kenasti ja viperusteta Bukarestis tagasi, nii et kogu sebimine läks asja ette. Nüüd peame siis pojakesega siin seniks asju kontrolli all hoidma kuni Martin tagasi on. Eilne päev oli mu jaoks muidugi megaväsitav, sest üle pika aja H-ga kahekesi olla.. kui muidu nagu ei saagi aru, et kahekesi väsitav on, siis praegu on kontrast tuntav. 😄

Imelik niimoodi öelda, aga kui ma haigeks jääma pidin siis praegu oli selleks parim aeg. Just selles mõttes, et Martin kodus oli. Ei kujuta ettegi kuidas ma Huuksiga kahekesi hakkama saanud oleks, sest oma kõige tõbisematel päevadel ei jaksanud ma teda süllegi võtta, tema eest hoolitsemisest rääkimata. Positiivse (pun intended) poole pealt võib veel välja tuua selle, et õnneks meie kedagi teist ei nakatanud, põdesime rahulikult oma põdemised ära ja nii ongi.

Kirjutasin eelpool, et vahetult peale terveks tunnistamist uuesti lennukisse astumiseks on teha vaja korralik kodutöö paberimajanduse näol. Näiteks oli üheks dokumendiks antikehade test, mis näitaks, et organismis on tekkinud kasvõi mõnedki antikehad. Soovitatakse seda testi teha umbes 2.-3. nädalal peale haigestumist, mitte varem. Kuna abikaasal aega oodata ei olnud, pani ta paar palvet antikeha-jumala poole teele ja läks testima kohe peale haigusloo lõpetamist. Ja tulemus? Üle 800 ühiku! Sõprade tulemustega võrreldes on see number päris suur. Kas on keegi mu lugejate seas, kes koroona läbipõdenuna antikehade testil käinud on? Mis tulemuseks saite, mind õõõudsalt huvitab? Ise plaanin järgmisel nädalal testimas käia, sest noh - õõõudsalt huvitab. 😄

Sellised uudised siis terviserindelt. Ahjaa, unustasin mainida, et tita pääses haigestumisest, mis oli ilmselgelt meie jaoks suurim rõõm. Uurisime teda iga jumala päev ning kui ta veidigi virilam tundus, pistsime ka kohe kraadi alla. Ei tea kas ta on meie teadmata juba vaktsineerimas käinud või mis värk on, aga tema on terve kui purikas (ptüi-ptüi-ptüi).

Foto: Mona Õispuu

Praeguseks aga nägemiin sõbrad, kirjutan varsti jälle, kurjajuur on ju Bukarestis. 😄

teisipäev, 23. veebruar 2021

Eelmisel nädalal

Mingil ajal nägin Instast ühel oma lemmik välismaisel blogijal nii ägedaid pükse, et muidugi oli mul neid KOHE endale ka vaja. Ma juba olen kord selline, et kui ma midagi näen mis mulle väga meeldib siis leian ma selle asja kasvõi maa alt üles, aga endale pean ma selle saama. 

Muidugi leidsin ma need püksid ka, aga takistuseks minu ja pükste vahel oli see, et Eestisse neil tarnet ei olnud. Õnneks pole ma algaja online-šoppaja ja nüüdseks on mu kauaoodatud püksid siin. Kasutasin nimelt esimest korda sellist teenusepakkujat nagu OstaEU, kelle kaudu saab Euroopa netipoodide (kes Eestisse pakke ei saada) kaupa endale koju kätte tellida. Nii lihtne ja odav - kodulehel on näidistega kirjas kuidas sa paki vormistama pead ning kui ma ei eksi siis maksin ma kogu teenuse eest 6€, millest pool oli Eesti sisene pakiautomaadi teenus. What a time to be alive, et praegusel ajal sellised võimalused on eks.


Oii ma olen valmis kui ükskord vabadusse saab, oma kümme outfiti juba kapis ootamas. Siuke tunne nagu ma ei tea mis elu reisiks ma valmistun, et neid hilpe kokku ostan endale. 😄enda vabanduseks ütlen, et ma ei ostnud vahepeal umbes aasta aega endale peaaegu midagi, las ma siis praegu elan ka natuke. 

Ja Pepcost ostsin ma endale uue vaasi, tänan küsimast. 😄 Jällegi on tegu Instagrami-mõjutustega, aga sellest viiest eurost kahju ka pole mis selle vaasi eest maksin. Pepcos olin enne võib-olla ainult ühe korra käinud ja ma täiega üllatusin kui palju ägedat kaupa seal oli. Lasteriided polnud eriti mu stiili, aga kodukaupu oli seal küll ja veel, mis silma jäi. Kes odava rahaga kodu värskendada tahab siis vut-vut Pepco poole. 

Reedel käisin sõbrannadega Platzis söömas. Kolm tundi kaagutasime niimoodi, et ilma naljata oli mul järgmisel päeval hääl natuke ära. Võtsime koosoldud ajast absoluutselt viimast ja lahkusime kaks minutit enne sulgemist - no jumal teab millal me jälle silmast-silma kohtume. Enne kui mind hukka mõistate, et praegusel ajal niimoodi restos leelotamas käisin siis olgu öeldud, et kõik me oleme terved nagu purikad, peamiselt kodused ning mitmel meist on kole tõbi läbi põetud/antikehad olemas. 

Platzis on muide mega pakkumine praegu - kolmekäiguline menüü maksab 13€. Mul läks parkimine ka rohkem maksma kui toit! Ja väga hea oli, tõesõna. 

Tol õhtul muuseas jäi poeg esimest korda kellegi teisega peale minu või Martini ööunne (minu emaga) ja neil läks siin kodus kõik nagu lepase reega. Nii kui emps magavast titast pildi saatis oli mul nagu kivi südamelt langenud - juhhuu, vabaduuus. 😄need, kes ise emad, mõistavad kindlasti. Peamegi teda hoolega harjutama, sest suvel peab ta lausa mitmel korral terveks ööks vanaemade hoidu jääma ja muidugi tahan ma, et kõik ka siis sujuks. Ja küll sujubki, poisu on tubli ja vanaemad on tal ka imelised. 😊

Pööran nüüd kogu oma tähelepanu banaanipannkookidele, enne kui ma midagi ära kärsatan. Mõnusat päevakest!