kolmapäev, 15. juuli 2015

Predeal

Peale paari päeva Bukarestiga kohanemist meil pikka pidu polnud, sest kogu tiim (koos naiste ja lastega, kes neid kaasa tahtis) kupatati linnast välja, umbes 3 sõidutunni kaugusele Predeali. Guugeldades sain teada, et elab seal umbes 5000 inimest ning eriti populaarne on see koht talvel, seda just mägede tõttu. Oii kui ilus seal oli! 
Ei tea, kuidas see pilt siia vahele eksis.. Edev ilmselgelt!


Jube kahju, et piltide kaudu ei saa pooltki nii palju edasi anda, kui sooviks. Mäed tunduvad piltidel nagu künkad ja rohi pole üldse nii roheline kui tegelt ja nii edasi ja nii edasi.. Saate mu mõttest aru küll. Ilm oli seal hoopiskist jahedam kui Bukarestis ja mõnel päeval isegi sadas. Ja ühel päeval sadas kohe nii, et jääb alatiseks meelde :D Räägin selle nalja ruttu ära.
Istusime allkorrusel ja sõime lõunat. Kõik said aru küll, et kisub vihmale, aga no mis seal ikka, söömist pooleli ei jäta ju! Ja see vihm siis tuli. Tuul tuli ka - selline suvine torm nagu.. ja järsku hakkas kellelgi kiire, sest tuli meelde, et toas jäi aken lahti. Ja siis hakkas mul ka kiire, sest meenus, et aken on lahti. Ja vannitoa aken on lahti. Ja rõduuks on lahti.. ja rõdul kuivavad riided.. Lidusin kiirelt tuppa ja nii kui toa ukse lahti tegin, tundsin kuidas külm ja märg õhk näkku vastu lõi - vihm sadas ammu tuppa, vaip lirtsus nagu ma ei tea misasi ja alguses ei teadnud ma üldse, kust päästetöödega alustada :D ruttu aknad kinni, suur rätik õlgade peale ja rõdule riideid päästma (kingad viskasin hoo pealt jalast ära). Kahmasin riided sülle ja hakkasin vannitoa poole punuma panema, et riided dušikabiini visata, ise samal hetkel mõtlesin, et riided tilguvad nii kõvasti, et kindlasti saab põrand märjaks ja peab ettevaatlik olema, et ei kukuks. Aga ei, hilja juba, lagunesin aegluubis vannitoa põrandale külili nagu viimane padujoodik (omastarust ju jõhker daam muidu!) ja hakkasin täiega enda üle naerma :D polnud aega pikutada seal, sest jalatsid jäid veel rõdule, käbe püsti ja tagasi. Üks õnnetu sokk oli rõdu kaugemasse nurka lennanud, aga mina seda päästma ka ei hakanud, vaadaku ise, kuidas hakkama saab! Lõpuks sain rõduukse kinni ja samal hetkel asutus Martin tuppa, kellele ma muidugi KOHE oma graatsilisest kukkumisest pidin rääkima. Polnudki ammu koonu pannud :)
Muidu oli tore, olime väikeses hotellis ja pere, kes seda pidas oli väga sõbralik. Nagu rumeenlased ikka :) kuttidel oli hommikuti trenn ja õhtuti käisid nad jooksmas. Vahepeal käisime peikaga poodides kommituuril ja sõitsime natuke ringi. Õhtuti oldi kõik koos väljas, tehti grilli, lobiseti ja mängiti niisama. Ja ühel õhtul tegid kaks kutti niiii hea söögi! Täpselt minu maitsele. See oli midagi sellist vürtsika tomati-lihapaja sarnast, mmmmmmm kui hea! 
Laupäeva pärastlõunal võtsime suuna uuesti Bukaresti poole ja kuna ma juba enne välja uurisin, et teepeale jääb Sinaia ja seal asuv Peles'i loss, siis tahtsin kindlapeale sinna ka minna.  Sisse me enam kahjuks ei saanud, sest jõudsime kohale peale kella nelja, aga ka väljast oli see loss täiega uhke ja kena. Jalutasime ja tegime pilte ja jutustasime, et huvitav, millised inimesed seal kunagi elanud on.. Mis draamad ja armukolmnurgad ja salapärased mõrvad ja kõik muu veel seal kunagi juhtuda võis. Kujutlusvõimega probleeme pole ühesõnaga :) tagasiteel ostsime veel vaarikaid kaasa, et osa kohe kinni pista ja veidi läks talveks sügavkülma ka.
Aga see päev läks veel paremaks, sest enne kojujõudmist käisime veel poes ja ma leidsin tatart!!! Seda päris õiget. Panime tatra korvi ja jalutasime poes edasi, kui varsti üks naine küsima tuli, et ohhoo, kust tatart saite? :D Martin ütles talle küll, aga pärast ma siiski arvasin, et no oli vaja öelda, nüüd ostab kõik mu suure vaevaga leitud tatra ära veel!
Ja uskuge või mitte, see päev läks veel paremaks, sest kojujõudes nägime, et töömees on käinud ja puuduvad riiulid paika pannud ja veel muud nipet-näpet teinud. Boonusena oli koristaja ka veel käinud! No mida sa hing veel tahta oskad :) Ülejäänud õhtu vedelesime teleka ees ja vaatasime mingisugust rannafilmi, mis lõpuks juba nii segaseks läks, et ajas lausa une peale (selguse huvides olgu öeldud, et seekord jäi diivanile magama peika, mitte mina).
Muide, kas ma pole mitte tubli olnud - uus postitus iga jumala päev!? Kiitust nõuan, ei midagi muud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar