laupäev, 29. august 2015

Angie ja Mari Rumeenias

Nagu eelmise postituse lõpust lugeda võis tegid tüdrukud mulle imelise üllatuse ja tulid Bukaresti lubatust varem. Ja kõik mängisid nii hästi kokku, et ma ei aimanud mitte midagi! Laupäeval veel emme ja tädid uurisid, et mis ma nüüd vahepeal kaks päeva teen, ma vastasin, et mis ikka, toad korda ja pesud masinasse, et uute külaliste jaoks valmis olla. Täielik suitsukate lihtsalt! Emme hakkas kohe suruma, et ma ikka KOHE PRAEGU voodipesud ära peseks :D mõtlesin küll, et mis rutt nendega nüüd on, aga noh, ei viitsinud pikalt taidlema hakata ja panin pesud masinasse. Hiljem oli muidugi selge, miks linade ja rätikutega lood nii pakilised olid :)
Igatahes olin sellisest armsast üllatusest nii liigutatud, et isegi pillisin natuke :') nii armas noh!
Tädi Ene sai oma juusturiiviga ikka lennukisse ja läinud nad olidki. Näpistasin tüdrukuid veel mitu korda, et kohale jõuaks, et nad juba siin on :) võtsime takso (taksojuhil oli muide eriti kiire vist, vahepeal oli 130 rauas) ja tulime koju. Tšikid tõid meile nii palju komme ja asju, et ma üldse ei imesta, et neil lubatud 8kg asemel mingi sott oli! 
Kuna nüüd oli meil kaks päeva rohkem aega tsillida, siis pühapäeval võtsime suuna otse basseiniäärde. Ilm oli ülikuum ja basseinis ennast jahutada ideaalne. Õnneks seekord enam ära ei põlenud, aga kreemitasime ennast ka muidugi iga minuti tagant. Õhtul tuli peika Vasluist tagasi ja hiljem läksime veel vanalinna istuma.. Vist oli see pühapäev jah, ei mäletagi enam õigesti.
Esmaspäeval saatsin ülejäänud hop on-hop off bussiga sõitma ja jäin ise koju puhkama, sest arvatavasti sõin mingil eelneval päeval ühes söögikohas kahtlast burgerit, niiet kõht valutas mitu päeva ja olemine oli suts kehv. Positiivne osa sellejuures - burksi ja friikate isu on null. Olin kummelitee, saia ja tablettide peal ning inimeseks ma jälle saingi. Õhtul olime kodus, tegime süüa ja mängisime Scrabblet.
Teisipäeval saatsin tüdrukud parlamendipaleesse tuurile ja leppisime kokku, et kui neil seal on käidud läheme poodidesse. Kirjutasin kõik aadressid neile ilusti roosa post-it paberi peale valmis :) hiljem saimegi kaubamajas kokku ja tuulasime päris kaua poodides. Keegi päris tühja käega koju ei pidanud tulema. Kodus tegime järgmiseks päevaks juustukoogi valmis, sest järgmisel päeval oli Angeelika sünnipäev :) õhtul panime ennast ilusasti riidesse ja läksime Caru cu beresse sööma. Sõin esimest korda suppi, mida serveeriti kukli seest. Kausist meeldib ikkagi rohkem, muidu lõpus tuleb mingi saiapudru vastu :D
Taksojuhid on öösel muidu korralikud patsaanid - küsime, et kas koju saab, vastavad, et jaajaa, ikka saab. 50 lei eest (tavakas on maksimum 15)!!! Õnneks leidub alati ikka normaalseid ka, kes ausa raha eest koju toovad.
Kolmapäev oli Angeelika sünnipäev, mida ei juhtu iga päev! Nii tore, et külalistel siinoleku ajal sünnipäevad ikka on. Plaan oli, et Mari tuleb kell 9 magamistuppa, võtame õhupallid ja kingitused ja äratame Angie lauluga üles. Okei, see osa läks ladusalt. Tagasi elutuppa sisse hüpates oli Mari essa, ilma prillita ja läätseta muidugi, ja ega ta siis ei näinud, et Angiet siin üldse polegi! Laulsime niisama tühjas elutoas, kuni Angie vetsust, hambahari suus, välja tuli :D
Kuna meil oli sel päeval missioon Angile kingad leida, võtsime peale sünnipäevahommikusööki suuna poodidesse. Kingi ei saanud, aga kõike muud küll. Vahepeal põikasime sisse Herastrau pargis olevasse village museumisse, jalutasime seal ringi ja tegime palju pilte. Kassiga tegime selfie ka, tema küll väga ei tahtnud, aga meie tahtsime väga selle eest :) hiljem kammisime veel poode läbi kuni kell oli palju ja tulime koju, et sättida ja paar õhtusöögieelset drinki teha.
Palun tähele panna, kui abivalmilt ma kassivarbaid toetan!
Kuhu me aga Angie viisime, oli talle üllatus. Mitte, et ta oleks teadnud, kuhu me läheme, kui me öelnud oleks, aga ikkagi. Igatahes läksime me Biutiful by the Lake'i, millest ma siin blogis juba ka varasemalt rääkinud olen. Tšikid andsid plusspunkte kenade teenindajate eest! 
Õhtul pidime veel veidi pakkimist tegema, sest järgmisel hommikul kappasime taaskord läbi vihma ja tuule rongijaama, et Constantasse sõita.
Et seda postitust mitte liiga pikaks venitada, teen siinkohal pausi ja edasi kirjutan juba järgmisel korral :)

neljapäev, 27. august 2015

Eve, Anne ja Ene Rumeenias

Rohkem kui kaks nädalat tagasi, 10. augusti öösel, jõudsid mu emme ja tädid Bukaresti. Käisime neil lennujaamas vastas ja kodus istusime veel päris kaua üleval ja jutustasime kuni kell oli märkamatult juba viis hommikul saanud! Heas seltskonnas ja veiniklaasi taga ikka aeg lendab :) 
Järgmisel hommikul ei saanud kaua magada, sest juba kella üheteistkümneks olime me broneerinud kohad parlamendilossi külastusele. Lossituur kestis vist umbes poolteist tundi ja andis meile arutamiseks päris palju kõneainet. Kes Bukaresti satub peab seal ilmtingimata ära käima! Sellest hoonest kirjutasin ma eelnevalt juba ühes posituses, niiet kordama ma ennast ei hakka. Küll aga mainin ma seda, et kui ma teile siin sellest kirjutan, siis ausõna ei saa te selle hoone suurusest tegelt mingit aimu, sest ilma seda nägemata te seda ette ei kujuta :D  
Peale parlamendihoone külastamist läksime me vanalinna lõunale, meie Martiniga sõime salateid, ülejäänud traditsioonilist oasuppi ja magustoiduks papanaše (põhimõtteliselt kohupiimapontšikud, serveeritakse hapukoore ja moosiga). Peale seda pidi Martin trenni minema ja meie jalutasime veel veidi vanalinnas ning kuna kuumus oli päris hull, tulime hoopis kodust läbi, panime ujumisriided selga ja läksime basseini äärde. Pean ära mainima, et ma olin ainus, kes seal vahepeal silma looja ei lasknud :D eelmine öö oli siiski üsna üürikeseks jäänud, millest ka teised nii unised olid.
Õhtul panime kleidid selga ja läksime õhtusöögile ühte rumeenia restorani, mis oli päris äge koht, bänd mängis ja kogu sisustus oli ka väga rumeeniapärane. Sõime erinevaid kohalikke suupisteid, mis üksmeelselt suurepärasteks kuulutati ;) palju punast sibulat ja erinevaid juustusid, üliküpseid tomateid ja oliive, vinetet (baklažaanimääre?) ja paneeritud juustu ning muidugi valget veini mulliveega. Mmmmm kui hea!
Kolmapäev algas ühe rumeenia muuseumi külastusega, mis täitsa huvitav. Ühes ruumis oli vanaaegse klassiruumi sisustus ja ossa poiss, kus seal läks poseerimiseks lahti :D hiljem muidugi selgus, et pildistamiseks on eraldi luba vaja, aga noh, ega me siis vanu pilte sellepärast ära ei kustutanud. Muuseumist väljudes pidi umbes kümme sammu astuma ja juba olimegi hop on-hop off bussipeatuses. Mõned minutid ootamist ja peaaegu tühi buss oligi kohal. Pilet maksis 25 leid (alla 6 euro) ja tegi kokku päris mõnusa ringi. Muidugi istusime katusel, et mingisugustki jahutust saada, sest väljas oli jälle mingi 35 kraadi! Ülisuur tuul oli ka, suutsin isegi ühe turisti plehku pannud kaabu kinni püüda ja otseloomulikult sain seal katusel sõites veel plaksti ühe puuoksaga piki nägu kah, vedas, et läätsed pähe jäid :D
Lõunat sõime jälle vanalinnas, teised proovisid traditsioonilisi suppe, ma jäin vana hea caprese salati juurde :) õigesti tegin vist, sest need supid meie seltskonnas väga popiks ei saanud. Tädi Annel vedas veel eriti, sest ta oli lausa nii julge, et sõi lehmakõhunahasuppi. Või midagi sarnast. Sellest saime teada muidugi siis, kui pool suppi söödud oli, sest keegi ei tuvastanud, et mis organid seal sees küll on :D juhtub! Aga need magustoidud seal.. Isetehtud jäätised, pannkoogid šokolaadiga ja maailma kõige parem tiramisu! Aaaahh, ilastasin just natuke. 
Hiljem läksime edasi ühte suurde kaubamajja, kus korralikult rumeenia kaubandust toetati. Külalistel oli muidugi vaid käsipagas, aga heidutada nad sellest ennast ei lasknud, sest hinnad on siin head ja eriti veel allahindluste ajal. Spoilin juba ette ära, et ma ei tea kuidas see võimalik on, aga peaaegu kõigil jäi kohvri kaal 8kg ringi. Ja ma olen siis see loll, kes iga kord oma 25-kilost kohvrit järgi sikutab. :D
Kuna Martin pidi neljapäeval Vasluisse turniirile sõitma ja meie pidime hommikuse rongiga Brasovisse minema, oli kolmapäevaõhtu meil viimane ühine õhtu koos. Sellel puhul tahtsid emme ja tädid meid tänada ja läksime arvatavasti kõige popimasse rumeenia restorani Caru cu Beresse sööma. Olin enne selle kohta tegelt mitte kõige positiivsemat arvustust lugenud, aga meie kogemus oli täiesti vastupidine. Koht ise on üüüratusuur, aga peale toitude tellimist olid nad lauas vähem kui viieteist minutiga! Vein oli taaskord hea ja toit aus. Lobisesime maast ja ilmast ning oli JÄLLE üks supertore õhtu! Teisiti ju nii hea seltskonnaga ei saakski, eks :)
Neljapäev oli tädi Ene sünnipäev ja seda ei juhtu iga päev! Peale hommikukohvi sõitsime rongijaama, et Brasovisse sõita. Eelnevalt olen seal kaks korda käinud ja mõlemal korral Anu juures La Despanis peatunud. Sõit läks ruttu ja vähem kui kolme tunni pärast olimegi kohal. Enne La Despani jõudmist käisime veel kaubamajas, kus ühes poes küll puhas vuuk tehti. :D  Külalistemajja jõudes ajasime natuke juttu ja läksime kohe sinna lähedale restorani sööma. Õhtul mulistasime natuke basseinis ja hiljem läksime kesklinna õhtusöögile ja sünnipäeva tähistama. Magama jäin ma sellel õhtul vist küll enne kui pea patja sai, sest väsimus oli ikka nii suur.
Reedene päev oli plaanitud linnaga tutvumiseks ja niisama jalutamiseks. Kokku tuli vist oma 20 000 sammu, sest taksoga ei sõitnud me sellel päeval üldse! Esmalt kõmpisime läbi linna ühe kindluse juurde. Ei leidnud muidugi kohe õiget kohta ka üles, tiirutasime veidi ringi ja lõpuks mäe otsa kohale jõudes selgus, et kindlus oli üldse kinni, just our luck :D edasi jalutasime läbi linna ja käisime veel poodides kuni jõudsime keskväljakule mu Brasovi lemmikrestorani :) sõin maailma parimat lasanjet! Peale lõunat sõitsime cable car-iga üles Tampa mäkke, kus on vaateplatvorm, et kogu linnale pilk peale heita. Peale seda käisime veel poodides ja mul lagunesid jalatsid jalga ära, niiet pidin hoo pealt omale uued ostma, ikka juhtub :D edasi jalutasime juba koju, sest taksot lihtsalt ei olnud saada. Väikelinna asi :) kodus hüppasime kohe basseini väsinud jalgu jahutama ja peale väikest puhkust läksime õhtusöögile.
Laupäeval pidime tagasi Bukaresti sõitma rongiga mis pidanuks väljuma 9.30. Minuteada käivad rongid siin nagu kellavärk ja sellepärast olin veits üllatunud, kui rong juba 15-minutit hilinenud oli.. Kuna enamus inimesi oli ka perroonil, siis jäime ka sinna, kes jalutas niisama, kes puhastas Anu kaasa pandud kreeka pähkleid. Vaatasin seal ühele poole ja teisele poole ja lõpuks üks kutt hakkas minuga rääkima, et kas ma ikka tean, et rong 160 minutit hilineb..? Ei saa öelda, et ma seda teadnud oleks :D õnneks läks aeg jälle ruttu ja rong tuli isegi veidi lubatust varem. Bukaresti jõudsime kella 12 asemel hoopis kell 14.30 ja kui Brasovis oli veidi jahedam kui siin, siis niipea kui rongist maha astusime lõi Bukaresti kuumus jälle näkku. Käisime kodust läbi ja läksime siia lähedale sööma, peale mida tegime veel tiiru kabanduskeskuses, seekord oli põhirõhk kosmeetikal ja kommidel :) õhtul oli aeg pakkimiseks, kohvitamiseks ja muidugi viimseteks fotosessioonideks. 


Paar tundi und ja kell kaks öösel võtsime takso, et lennujaama sõita. Olin tõlgirollis ja palusin teenindajal piletid välja printida ning olin valmis, et noh, saadan nüüd nad turvakontrolli ja vaatan, et nad ilusti minema saavad, sest tädi Enel oli ometi vaja riiv üle piiri toimetada. Aga nad ikka venitasid ja lobisesid veel ja lõpuks selgus miks! Nimelt olid nad kõik ühed kavalad susserdised ja tegid mulle sellise üllatuse, et lennujaamast ei tulnud ma koju mitte üksi, vaid kolmekesi :) nimelt pidid Mari ja Angeelika saabuma ööl vastu teisipäeva, aga tegelikult saabusid nad juba selsamal ööl!
Ja mul ei olnud kõige vähimatki aimu, hihii :') sellest kõigest aga järgmises postituses, sest kui pikaks võib üks jutt minna!?

Supertore, et meil külas käisite ja olete alati tagasi oodatud :) aga võtke järgmisel korral ikka karueemaldaja ka kaasa!

laupäev, 8. august 2015

Allergiaparakad

Eelmise postituse jätkuks pean rääkima, et mu allergia põhjus on vist avastatud. Arbuus muidugist! Pole ka ime, kui ma seda iga päev niimoodi näost sisse ajasin nagu homset ei tuleks. Guugeldasin veits ja selguski, et august on selline aeg kui paljud viljad valmivad ja siis süüakse neid liiga palju ja võibki allergia tekkida. Nüüd pole juba kaks päeva midagi peale banaani söönud ja uusi punne pole tekkinud. Täna ei saanud isegi tomatit võiku peale panna!! Mis juustusai see selline oleks :D sõin suure vihaga paljast sepikut. 
Läksin siin oma sügelusehirmuga päris üle võlli juba, süüdistasin Martinit punnide majja toomises ja tahtsin juba madratseid põlema panna. Magamistoas nägin kihulast (vist?) ja arvasin, et äkki see on mind näksamas käinud ning seepärast karjusin hüsteeriliselt Martinile, tapa ta, tapa taaaaa!!! Martin oli sellise näoga, et naine palun, võta kokku ennast :D aga no ma olin enne ju kõikvõimalikke variante guugeldanud ja siis tulevad alati vastuseks kas vähk või süüfilis, niiet ka kihulane oli nende edasikandjana kahtlustatav :D aaah, nali naljaks, kurb tõsiasi on see, et arbuusi ega muid vilju ma hetkel süüa ei saa. Tegelt veits rõõmus samas, et see allergia ikkagi tatrast ei olnud, sest siis oleks küll siin majas pisaraid nähtud :)
Muidu on siin vaikus enne tormi, sest torm tuleb koos algava nädalaga. Ei, meil ei hakka sadama :D esmaspäeva öösel läheme lennujaama külalistele vastu ja hakkame oma esimese turismigrupiga peale. Vaatasin kalendrist, et kui kõik külalised lahkunud on, siis saabki augustikuu juba läbi. Ma ainult selleks ootan endiselt suve lõppu, et õhk veidigi jahedamaks läheks ja ei oleks enam nii, et hambaid pestes higimull mööda selga alla jookseks. Ma tegelt ka ei liialda :D 
Pikka juttu täna ei teegi, lihtsalt annan teada, et järgneva kahe nädala jooksul pole siit mõtet midagi otsida, sest arvatavasti ei tee isegi läpakaklappi vahepeal lahti. 

Ja nüüd - kanapastat tegema! :)

PS. Leidsin täna maast kümme leid, see peab mingi hea märk olema, sest seal kus on, sinna tuleb juurde! :D

esmaspäev, 3. august 2015

Minu söögisaladus

Tunnen ennast nagu täitsa reisikorraldaja hetkel! Nädalapärast saabuvad juba mu emme ja tädid, niiet teen praegu hoolega plaane, et jõuaks neile huvitavamaid kohti nende viie siinoldud päeva jooksul näidata. Kaks päeva oleme Bukarestis, vahepeal sõidame rongiga Brasovisse ja siis veidi vähem kui terve päeva oleme jälle Bukarestis. Vahepeal kaks päeva rahu majas ja siis tulevad juba Mari ja Angeelika siia! Tore ikka Bukarestis elada, külalisi tuleb uksest ja aknast :D
Aaaga tegelikult üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis söögijutte tahtsin puhuda. Rääkisin siin suure suuga alles, et leidsin poest seda õiget tatart eksole :D noh, sellega on lugu nii, et peika oli vahepeal peaaegu kaks nädalat treeninglaagris ja ma olin üksi kodus. Ja kui üksi oled, ega siis väga süüa teha ju ka ei viitsi.. Ja noh, paljastan siis oma imeliku saladuse ja ütlen välja, et ma sõin kaks nädalat jutti iga jumala päev tatart! Vahel ühe korra, vahel kolm korda päevas, aga sõin. Ja mis kõige hullem, sööks veelgi edasi, aga kuidagi imelik hakkas :D mis ma ajan, tegelt sõin alles eilegi veel.. Aaaahhh, ma olen nagu mingi sõltlane, ei julge tunnistada palju seda sisse jahvatada jaksan :D ma vajan abi, tõsiselt. Aga no see mõnus, soe tatar külma hapukoorega.. Mmmm :) lisaks on sellele tatrahullusele lisandunud veel arbuus. Aga selles pole ma üksi süüdi, sest seda sööb peiks ka, lisab igal hommikul smuutisse ja nii teda ikka läheb. Nädala jooksul juba neljas käsil! Rumeenia on ju arbuusimaa, suure arbuusi saab umbes 1,5 euroga kätte ja neid kõige paremaid müüakse meil kohe maja kõrval. Hästi küpsed ja õhukese koorega, parimad arbuusid mis ma kunagi söönud olen! 
Eile ostsime lisaks veel kohalikke viinamarju, punased ja magusad. Nii mõnus, et hetkel nii palju värsket kraami süüa saab. Kuigi ega seegi kõrvalnähtudeta ei möödu - mul millestki on juba väike allergia tekkinud, millest aga, seda veel ei tea. Ei imesta, kui tatrast :D
Ahjaa, need kes küsisid, kas meil siin heeringat vaja on, siis nüüd on vastuseks ei, sest ka seda leidsime oma uuest kodupoest Kauflandist. Tegime ükspäev värske kartuli, punase sibula ja muidugi ohtra hapukoorega. Nagu kodus oleks! Pits viina oli puudu muidugi :D ja Kauflandist leidsime veel tumedat leiba ka. Selle kohta must leib oleks vist vale öelda, sest seda ta päris ei ole. Veidi on võõra maitsega ja säilitusaineid nii täis, et seda saaks vist jaanipäevani süüa, aga muidu üsna okei. Säilitusaineid on siin üldse kõiges nii palju, aga samas ma mõistan ka, ilmad on nii kuumad, et näiteks piim tõmbaks ennast tükki juba poest koju kõndides. 
Gaasiahju mõistatuse näksis Martin läbi. Tuleb lausa akrobaatikat rakendada ja põrandal püherdada, et ahi tööle saada :D katsetanud veel ahju praktikas ei ole, aga kapis ootab kapsapea, mis hirmsasti pirukaks tahab saada, niiet lähipäevil tuleb see töö ette võtta. 
Hakkan nüüd blogisid lugema ja arbuusi vitsutama. Pöidlad pihku, et ma kööki minnes harjumusest hoopis tatrapotti tulele ei pane!

pühapäev, 2. august 2015

Augustikuu algus

Meie kodus on praegu üks koht, kus kannatab olla - seal, kus on ventilaator. Ehk siis käib asi meil praegu nii, et terve päeva kükitame elutoas, ventilaator teeb jahedat õhku. Kui uneaeg tuleb, võtame oma armsa õhumasina selga ja viime selle magamistuppa. Hommikul tuleb ta meiega jälle elutuppa tagasi, selline katkematu ring. Poleks kunagi uskunud, et ma nii palju jaksan ilmast jahvatada, aga näe, jaksan küll!
Esmaspäeval olime mõned tunnid bassu ääres ja ma põlesin täiega ära. Katsetasin kookosõli päikesekaitsekreemi asemel ja võin ausalt öelda, et ei töödanud üldse :D arvan, et asi on selles, et Eesti päikesega töötab ta küll, aga kuna siin on päike lihtsalt nii palju tugevam, siis siin pole sellest üldse tolku. Õhtul käisime veel kinos seda sipelgamehe-filmi vaatamas ja täitsa okei oli isegi. Jah, Martin valis ilmselgelt filmi :D keskuseid on siin hästi palju ja tavakas on see, et esimesed kaks korrust on poed ja kolmandal on söögikohtade ja kino korrus. Igatahes oli tore kinoõhtu, polnudki ammu käinud :)
Üldiselt olemegi püüdnud palavate ilmadega seal püsida, kus vähegi jahedam on. Martinil jäi ükspäev isegi trenn ära, sest saalis oli ligi vist oma 50 kraadi sees!
Aijah, kui juba trennide peale jutt läks, siis Martin täna näitas mulle, kus nende uus saal asub.. Ta nagu on maninud küll enne, et ümbrus on selline, et üksi ja pimedas sinna oma jalga ei tõsta, aga et asi nii hull on, ma poleks uskunud :D see oli selline tühermaa, et isegi hulkuvad koerad sinna oma jalga ei tõsta! Lihtsalt kusagil võpsikus, betoonseinade vahel oligi saal. Isegi asfaltteed ei olnud! Oh Bukarest, sa ikka suudad jätkuvalt üllatada.
Nädalavahetusest veel nii palju, et eile käisime Herastraus jalutamas ja hiljem sõime pitsat ja vaatasime filmi. Siuke mõnna :) täna käisime botaanikaaias ja vanalinnas. Botaanikaaed nagu suurem asi polnud, selles mõttes, et Eesti omaga ei anna võrreldagi. Aga siin olid kilpkonnad! Ujusid vabalt koos kaladega ühes tiigis ringi ja ajasid oma kilpkonnaasju. Üks suur oli meile täitsa lähedal, uuris meid ja päevitas niisama. Teised olid parves vastaskaldal ja osad pikutasid vesiroosilehtedel. Kilpkonnade idüll :) 
Pargiviinamarjad. Täna just nägin, et meie maja ees kasvavad ka!
Vanalinnas jalutasime lihtsalt ringi ja vahepeal tegime väikse limonaadi. Ma nagu pole märganud, et Eestis selline asi nagu limonaad väga popp oleks, aga siin küll. Igas söögikohas on mitu-mitu varianti, mille vahel valida. Hästi head! 

Ja kujutate ette - Bukarest polegi vist nii suur, kui me arvasime, sest lambist juba Martin nägi tänaval tuttavaid :D