neljapäev, 27. august 2015

Eve, Anne ja Ene Rumeenias

Rohkem kui kaks nädalat tagasi, 10. augusti öösel, jõudsid mu emme ja tädid Bukaresti. Käisime neil lennujaamas vastas ja kodus istusime veel päris kaua üleval ja jutustasime kuni kell oli märkamatult juba viis hommikul saanud! Heas seltskonnas ja veiniklaasi taga ikka aeg lendab :) 
Järgmisel hommikul ei saanud kaua magada, sest juba kella üheteistkümneks olime me broneerinud kohad parlamendilossi külastusele. Lossituur kestis vist umbes poolteist tundi ja andis meile arutamiseks päris palju kõneainet. Kes Bukaresti satub peab seal ilmtingimata ära käima! Sellest hoonest kirjutasin ma eelnevalt juba ühes posituses, niiet kordama ma ennast ei hakka. Küll aga mainin ma seda, et kui ma teile siin sellest kirjutan, siis ausõna ei saa te selle hoone suurusest tegelt mingit aimu, sest ilma seda nägemata te seda ette ei kujuta :D  
Peale parlamendihoone külastamist läksime me vanalinna lõunale, meie Martiniga sõime salateid, ülejäänud traditsioonilist oasuppi ja magustoiduks papanaše (põhimõtteliselt kohupiimapontšikud, serveeritakse hapukoore ja moosiga). Peale seda pidi Martin trenni minema ja meie jalutasime veel veidi vanalinnas ning kuna kuumus oli päris hull, tulime hoopis kodust läbi, panime ujumisriided selga ja läksime basseini äärde. Pean ära mainima, et ma olin ainus, kes seal vahepeal silma looja ei lasknud :D eelmine öö oli siiski üsna üürikeseks jäänud, millest ka teised nii unised olid.
Õhtul panime kleidid selga ja läksime õhtusöögile ühte rumeenia restorani, mis oli päris äge koht, bänd mängis ja kogu sisustus oli ka väga rumeeniapärane. Sõime erinevaid kohalikke suupisteid, mis üksmeelselt suurepärasteks kuulutati ;) palju punast sibulat ja erinevaid juustusid, üliküpseid tomateid ja oliive, vinetet (baklažaanimääre?) ja paneeritud juustu ning muidugi valget veini mulliveega. Mmmmm kui hea!
Kolmapäev algas ühe rumeenia muuseumi külastusega, mis täitsa huvitav. Ühes ruumis oli vanaaegse klassiruumi sisustus ja ossa poiss, kus seal läks poseerimiseks lahti :D hiljem muidugi selgus, et pildistamiseks on eraldi luba vaja, aga noh, ega me siis vanu pilte sellepärast ära ei kustutanud. Muuseumist väljudes pidi umbes kümme sammu astuma ja juba olimegi hop on-hop off bussipeatuses. Mõned minutid ootamist ja peaaegu tühi buss oligi kohal. Pilet maksis 25 leid (alla 6 euro) ja tegi kokku päris mõnusa ringi. Muidugi istusime katusel, et mingisugustki jahutust saada, sest väljas oli jälle mingi 35 kraadi! Ülisuur tuul oli ka, suutsin isegi ühe turisti plehku pannud kaabu kinni püüda ja otseloomulikult sain seal katusel sõites veel plaksti ühe puuoksaga piki nägu kah, vedas, et läätsed pähe jäid :D
Lõunat sõime jälle vanalinnas, teised proovisid traditsioonilisi suppe, ma jäin vana hea caprese salati juurde :) õigesti tegin vist, sest need supid meie seltskonnas väga popiks ei saanud. Tädi Annel vedas veel eriti, sest ta oli lausa nii julge, et sõi lehmakõhunahasuppi. Või midagi sarnast. Sellest saime teada muidugi siis, kui pool suppi söödud oli, sest keegi ei tuvastanud, et mis organid seal sees küll on :D juhtub! Aga need magustoidud seal.. Isetehtud jäätised, pannkoogid šokolaadiga ja maailma kõige parem tiramisu! Aaaahh, ilastasin just natuke. 
Hiljem läksime edasi ühte suurde kaubamajja, kus korralikult rumeenia kaubandust toetati. Külalistel oli muidugi vaid käsipagas, aga heidutada nad sellest ennast ei lasknud, sest hinnad on siin head ja eriti veel allahindluste ajal. Spoilin juba ette ära, et ma ei tea kuidas see võimalik on, aga peaaegu kõigil jäi kohvri kaal 8kg ringi. Ja ma olen siis see loll, kes iga kord oma 25-kilost kohvrit järgi sikutab. :D
Kuna Martin pidi neljapäeval Vasluisse turniirile sõitma ja meie pidime hommikuse rongiga Brasovisse minema, oli kolmapäevaõhtu meil viimane ühine õhtu koos. Sellel puhul tahtsid emme ja tädid meid tänada ja läksime arvatavasti kõige popimasse rumeenia restorani Caru cu Beresse sööma. Olin enne selle kohta tegelt mitte kõige positiivsemat arvustust lugenud, aga meie kogemus oli täiesti vastupidine. Koht ise on üüüratusuur, aga peale toitude tellimist olid nad lauas vähem kui viieteist minutiga! Vein oli taaskord hea ja toit aus. Lobisesime maast ja ilmast ning oli JÄLLE üks supertore õhtu! Teisiti ju nii hea seltskonnaga ei saakski, eks :)
Neljapäev oli tädi Ene sünnipäev ja seda ei juhtu iga päev! Peale hommikukohvi sõitsime rongijaama, et Brasovisse sõita. Eelnevalt olen seal kaks korda käinud ja mõlemal korral Anu juures La Despanis peatunud. Sõit läks ruttu ja vähem kui kolme tunni pärast olimegi kohal. Enne La Despani jõudmist käisime veel kaubamajas, kus ühes poes küll puhas vuuk tehti. :D  Külalistemajja jõudes ajasime natuke juttu ja läksime kohe sinna lähedale restorani sööma. Õhtul mulistasime natuke basseinis ja hiljem läksime kesklinna õhtusöögile ja sünnipäeva tähistama. Magama jäin ma sellel õhtul vist küll enne kui pea patja sai, sest väsimus oli ikka nii suur.
Reedene päev oli plaanitud linnaga tutvumiseks ja niisama jalutamiseks. Kokku tuli vist oma 20 000 sammu, sest taksoga ei sõitnud me sellel päeval üldse! Esmalt kõmpisime läbi linna ühe kindluse juurde. Ei leidnud muidugi kohe õiget kohta ka üles, tiirutasime veidi ringi ja lõpuks mäe otsa kohale jõudes selgus, et kindlus oli üldse kinni, just our luck :D edasi jalutasime läbi linna ja käisime veel poodides kuni jõudsime keskväljakule mu Brasovi lemmikrestorani :) sõin maailma parimat lasanjet! Peale lõunat sõitsime cable car-iga üles Tampa mäkke, kus on vaateplatvorm, et kogu linnale pilk peale heita. Peale seda käisime veel poodides ja mul lagunesid jalatsid jalga ära, niiet pidin hoo pealt omale uued ostma, ikka juhtub :D edasi jalutasime juba koju, sest taksot lihtsalt ei olnud saada. Väikelinna asi :) kodus hüppasime kohe basseini väsinud jalgu jahutama ja peale väikest puhkust läksime õhtusöögile.
Laupäeval pidime tagasi Bukaresti sõitma rongiga mis pidanuks väljuma 9.30. Minuteada käivad rongid siin nagu kellavärk ja sellepärast olin veits üllatunud, kui rong juba 15-minutit hilinenud oli.. Kuna enamus inimesi oli ka perroonil, siis jäime ka sinna, kes jalutas niisama, kes puhastas Anu kaasa pandud kreeka pähkleid. Vaatasin seal ühele poole ja teisele poole ja lõpuks üks kutt hakkas minuga rääkima, et kas ma ikka tean, et rong 160 minutit hilineb..? Ei saa öelda, et ma seda teadnud oleks :D õnneks läks aeg jälle ruttu ja rong tuli isegi veidi lubatust varem. Bukaresti jõudsime kella 12 asemel hoopis kell 14.30 ja kui Brasovis oli veidi jahedam kui siin, siis niipea kui rongist maha astusime lõi Bukaresti kuumus jälle näkku. Käisime kodust läbi ja läksime siia lähedale sööma, peale mida tegime veel tiiru kabanduskeskuses, seekord oli põhirõhk kosmeetikal ja kommidel :) õhtul oli aeg pakkimiseks, kohvitamiseks ja muidugi viimseteks fotosessioonideks. 


Paar tundi und ja kell kaks öösel võtsime takso, et lennujaama sõita. Olin tõlgirollis ja palusin teenindajal piletid välja printida ning olin valmis, et noh, saadan nüüd nad turvakontrolli ja vaatan, et nad ilusti minema saavad, sest tädi Enel oli ometi vaja riiv üle piiri toimetada. Aga nad ikka venitasid ja lobisesid veel ja lõpuks selgus miks! Nimelt olid nad kõik ühed kavalad susserdised ja tegid mulle sellise üllatuse, et lennujaamast ei tulnud ma koju mitte üksi, vaid kolmekesi :) nimelt pidid Mari ja Angeelika saabuma ööl vastu teisipäeva, aga tegelikult saabusid nad juba selsamal ööl!
Ja mul ei olnud kõige vähimatki aimu, hihii :') sellest kõigest aga järgmises postituses, sest kui pikaks võib üks jutt minna!?

Supertore, et meil külas käisite ja olete alati tagasi oodatud :) aga võtke järgmisel korral ikka karueemaldaja ka kaasa!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar