teisipäev, 29. september 2015

Guilty pleasures

Mul, nagu arvatavasti väga paljudel, on omad sellised väikesed asjad, mis mulle hirmsasti meeldivad. Kõiki oma salajasi lemmikuid ma siia kindlalt kirja ei pane, aga midagi ikka ;)

Mulle hullult meeldib vanu sarju uuesti ja uuesti vaadata. Näiteks Sex and the City't olen ma oma kolmkümmend korda vaadanud, aga hetkel on ikka kuues hooaeg pooleli.. Heal juhul vaatan pool osa päevas, selleks ma tervet sarja umbes terve aasta vaatangi. Hetkel käib siin ühe kanali pealt õhtuti Friends ja me peiksiga vaatame seda iga jumala õhtu (ja päeval kordust ka) ja naerame õhtul ja päeval punktipealt samade kohtade peal. No alati on naljakas! Hetkel venib selle postituse kirjutamine samuti, sest päevane kordus just käib..
Pilt: Instagram - seexandthecity
Ülim rahulolu on laupäeva hommikul pidžaamaväel terve kodu puhtaks kraamida, ise sealjuures nagu viimane rääbis välja nähes!

Kui ma poest mõne uue asja ostan (olgu selleks kasvõi nii tavaline asi nagu hambapasta), siis tahan seda juba kannatamatult proovida. Ise usun, et see on minu juures üks positiivne asi - oskan ka kõige väiksematest asjadest rõõmu tunda :)

Mulle meeldib täiega väikseid spordiennustusi teha. Hommikuti on mul voodis kohustuslik Olybeti ring, et õhtuste käsipallimängude koefid üle vaadata. Aga oma peika mängudele ma enam ei panusta, mulle tundub, et see on kuidagi halb enne.

Minu jaoks on hommikune meikimine täiega oodatud tegevus, eriti kui mul mõni uus meigividin on. Juba enne magamajäämist olen elevil :D
Ma JUMALDAN igasuguste nimekirjade tegemist! Ja veel rohkem meeldib mulle nendest nimekirjadest asju maha kriipsutada. Jõuludeks sain isegi "To do" kirjaga märkmiku :) küll mu sõbrad teavad mind hästi!
Kui rämpsu söömisest rääkida, siis burgerid mind nii väga ekstaasi ei vii, aga friikad! Lemmikud :) eriti kiidan Uulitsa friikaid koos kastmetega. Ükskord sõitsime Martiniga läbi linna kohale ja friikaid polnudki. Ma olin nii pettunud, et keerasin jalapealt ümber ja istusin autosse tagasi :D
Praeguseks kõik, sest see Friendsi kordus segab mind nii väga, et ma üldse ei suuda enam kirjutamisele keskenduda! 

 

esmaspäev, 28. september 2015

Nädalavahetuse järelkaja

See, kes ei uskunud, et ma siin riigis oma paberid korda saan võib nüüd oma mütsi ära süüa! Mingil hetkel olin see mitte-uskuja ka ma ise, niiet head isu mulle. Täna võeti mu taotlusepatakas vastu ja nüüd tuleb lihtsalt mõnel päeval certificat de inregistrarele järgi minna. Vuppppiduuu! Kindlasti oli heaks märgiks see, et ma autoust kinni pannes käe linnusita sisse panin :)
Reedel käisime veel mu pabereid ümber tegemas ja päeval sõitis peika mängule, mis toimus laupäeval ja lõppes võiduga. Reedel olin üldse meganohune ja pea oli nii paks otsas. Isegi päeval magasin mitu tundi jutti kuni Ioana helistas ja mu linna käsutas. Õhtu oli nii mõnus ja soe, niiet istusime oma "tavaliseks" kujunenud kohvikusse ja ootasime mõnda inimest veel. Me polnud vist ligi kuu aega näinud, niiet superhea oli väikest girl-talki teha. Kuna ta vahepeal Kreekas käis, siis tõi ta meile peiksiga veel kingituse ka :) mõõõnus. Tulin vist miski pool üksteist koju ja isegi taksojuht oli mures, et miks mu õhtu nii vara lõppes.
Laupäeval olin aga selline tervisesportlane, et hoia ja keela. Mõtlesin, et lähen jalutan natuke ja kõndisin ja kõndisin kuni jõudsin Cotroceni kaubamajja. Jalutasin seal ka natuke, käisin oma lemmikpoed läbi ja kõndisin koju tagasi. Pärast vaatasin mapsist, et kokku tuli 8km ring. Aga nina polnud enam kinni, niiet ju siis oli kasu :) 
H&M-is tegin endale natuke häbi ka. Ostsin ühe särgi ja kui maksma hakkasin, siis teenindaja seletas midagi ja ütles viimaseks summa. Ma olin natuke hajevil ja väga ei pööranud tähelepanu, aga millegipärast arvasin ma, et ta küsis mu käest väiksemat raha, mitte ei öelnud palju see särk maksab. Mul aga olid ainult sajased kotis, niiet naeratasin laialt ja ütlesin lihtsalt "ei" :) 
Kui ma laupäeviti üksi kodus olen, on mul selline mõnus rütm tekkinud. Suur tass kohvi ja hommikusöök, hiljem "Pealtnägija" kordus ja sinna otsa mu uus lemmiksari "Mustad lesed". Hiljem põhjalik kodu koristamine ja poeskäik. Kõiki mänge üle ei kanna, aga kui kannab, siis vaatan vahepeal neid ka. Siis juba youtube playlist peale (rohkete Taylor Swifti lugude kordusega), pessu ja õhtuks sättima. Armastan oma laupäevasid!
Peika jõudis koju alles peale ühtteist, vahetasime kiirelt klatši ja tegime ühe joogi. Seekord oli takso saamine tõeline peavalu, kolm korda pidime uue takso kutsuma, sest nad lihtsalt ei jõudnud kohale! Linnapeal oli igatahes tore, käisime jälle uues kohas ja tantsisime päris kaua. Ja need kingad, millega ma koguaja peol käin (ja järgmisel päeval luban aknast välja visata), viskan ma küll aknast välja! Alguses on kõik okei ja enne kojuminekut hakkavad varbad niimoodi valutama, et anna kannatust. Seekord sama lugu. Eile olin tõsiselt mures, kui pool päeva ühte varvast ei tundnud. Tänaseks on ellu ärganud ikka.
Eile magasime kaua ja hiljem tegime hot doge ja vaatasime telkut. Siuke mõnus uimane pühapäevake :)
Nagu alguses mainisin, siis sain täna paberid ära anda ja sellega peaks nüüd korras olema. Käisime veel poes ja ma ostsin uue hõbedašampooni ja Placent Active'i juukseampullid. Sellega meenus üks Bukaresti miinuseid: siin on megarauane vesi, niiet ei ole imestada kui ma varsti täielik punapea olen. Juukseampulle (mis on siin nii odavad - 21 leid ehk alla viie euro) hakkame peiksiga koos kasutama, sest tahame mõlemad rohkesti uusi beebijuukseid omale :) 

 

neljapäev, 24. september 2015

Wannabe-toidublogija

Mul on täna kuidagi hirmus paha tuju. Kõik ajab nii kurjaks ja läheb valesti. Esiteks ärkasin täna vastiku alaseljavaluga, mis pole siiani üle läinud. Keha on kuidagi kange ja tükk aega järjest ei jaksa püsti seista. Tahaks ainult, et peika mind mudiks ja pead sügaks, aga teda pole muidugi kodus!
Mitu päeva mõtlesin, et teen ühe kringli. Tänaseks sain lõpuks asjad kokku (ühel päeval polnud poes ei martsipani ega pärmi, ju siis kõik tahtsid kringlit teha) ja mõtlesin, et vot kurat, nüüd teen siukse kringli, et hoia ja keela. Hullult on vaja endale ju midagi tõestada just sellel päeval kui olemine veidi kehva on. Hakkas juba sellega peale, et mulle meenus, et meie ahjuplaat, mille Bacau ahju mõõdu järgi ostunud olime, ei mahugi ju siia ahju. Muidu olen ma pärmitaigna tegemisega üsna sinapeal, aga täna vaatasin veel toorest tainast ja kõhutunne ütles, et täna läheb see saiategu aiataha. Ja ei valetanud see kõhutunne! Mingil uskumatul kombel tuli tainast umbes kolmekordne kogus, mille ma siiski kangekaelselt väiksemasse vormi pressisin. Kuidas ei mahu, peab mahtuma! Pannil kerkis see isend muidugi nii suureks, et ma imestan siiani, et ta ahjuust maha ei murdnud ja mulle kallale ei tulnud.. Õudne.
Täidis aga oligi kusagile kadunud, sest lõpuks saingi ma ahjust kätte lihtsalt.. Pannitäie saia! Nuta või naera. Isegi pilti ma sellest jubedusest siia ei lisa, mis ma teid ikka vastu ööd enam hirmutan.
Praegu podiseb meie pere lemmiktoit plov aga potis ja pean seda kullipilguga jälgima, jumal teab, mis see veel muidu välja mõtleb!

Toidublogijat minust vist ei saa..

kolmapäev, 23. september 2015

Bukarest: plussid

Varsti täitub meil Bukaresti kolimisest 3 kuud. Teised peavad laste minisünnipäevi, aga kuna lapsi mul veel pole, siis oleks täitsa aus, kui ma ka seda päeva tähistaks. Ma ju tahan ka kooki ja tralli! Nagu ma varasemalt kusagil juba maininud olen, siis meeldib mulle täiega kõike tähistada, kasvõi alumise naabri kassipoja nimepäeva (kusjuures siin on nimepäevad nii tähtsad, et ma üldse ei imestaks, kui seda päriselt ka tehtaks). 

Bukaresti miinused tõin ma välja selles postituses, nüüd on plusside kord käes.

Esimese punktina tuleb mulle pähe see, et siin on head naabrid. Olen eelnevalt ka kirjutanud, et inimesed on siin väga head suhtlejad ja see ei käi mitte ainult naabrite kohta, vaid üleüldse. Kuid naabritest rääkides.. Mõni aeg tagasi unustasime võtmed väljapoole ust, et saaks tulla külla keegi keda ooootameee. Tegelikult ei olnud see asi nii lustlik siin midagi, peikal olid käed nagu makarontsikud too päev ja pillas hoopis pudelid trepikotta katki. Koristamise ja sahkerdamisega need võtmed väljapoole jäidki. Umbes nädal hiljem nägin trepikojas ülemise korruse naabrimeest, kes mulle hästi aeglaselt rumeenia keeles seletas, et kas domnişoară (preili) ikka teab, et me olime võtmed väljapoole unustanud ja, et ta koputas mitu korda, aga keegi ei vastanud.. Eks me magasime muidugi, hambad laiali, ja ei kuulnud midagi. Täitsa lollakad ikka, rahakotid esikukapil reas ja võtmed uksel ees - tulge ja võtke nii palju kui tassida jaksate :) see on ka täitsa armas, et kui trepist alla kepsutades naabritädi näen ja ta mulle rõõmsalt "Bonjour!" ütleb :)
Järgmiseks täiesti ebavajalik punkt, aga siiski miski, mis mulle selle suurlinnaelu juures meeldib. Siin on esindatud kõik suuremad brändid, näiteks Sephora, Ikea, Starbucks jne. Mitte, et ma neis kohtades igal nädalal käiks, hell no, aga vahel sisse astuda on päris mõnus. ERITI meeldis mulle see, kui septembri alguses ukselingi küljest uue Ikea kataloogi leidsin :) ning lisaks räägin mitu aega juba Martinile, et peame ikka neid Starbucksi pumpkin spice latte'sid jooma minema, kaua võib neid instapilte vaadata ja ilastada!
Kohe siia kolides tõmbasin omale kohaliku taksoäpi ja ainult selle kaudu siin taksot tellingi. Eriti pole alt õnneks vedanud, kui paar korda välja arvata. Ning mis mulle siinse taksonduse juures meeldib, on see, et taksosid on alati saada ja nad on megaodavad. Teed reede öösel kell kaksteist äpi lahti ja vaatad - hetkel on vabu taksosit näiteks 1100 tükki ja lähim on kahe minuti kaugusel. Kesklinna sõidad umbes 15 minutit ja arve on 15 leid (alla 4 euri). Kui ma nüüd järgmisel kuul Eestis taksoga sõidan, siis kindlapeale mainin taksojuhile ära, et teaaad, meil seal Bukarestis on kogu arve sama suur kui sul siin sisseistumise tasu!
Ja jälle kisub jutt saia peale, no ei saa kohe muidu. Mulle nii meeldivad igal nurgal olevad saiaputkad. Osades saad lihtsalt vana head pätsisaia osta (teate küll, pehme sisu-kõva koorik), aga nendes peenemates saab üldse vinkupirukaid ja moosipätsikesi. Ja see magus saialõhn, mis juba kaugelt tunda on.. No ei ole paremat asja :)
Suurlinnas elamise juures on veel üks võlu - ülipaljud kohad on ööpäev läbi avatud. Ju siis on nii palju nõudlust, et tasub ära näiteks lillepoode ka kell neli hommikul lahti hoida. Kes teab, mõni mees läheb näiteks teisipäeva öösel johmase peaga kodupoole ja vaja naise ees natuke lipitseda, vot kui hea kui kohe lilled käepärast on! 
Ainuüksi meie kodu lähedal tean vist kolme toidupoodi, mis 24/7 lahti on. Ja öist alkoholimüügikeeldu ka ei ole, niiet kui öösel ärkama peaksid ja hammas hirmsasti verel on, siis saab sellegi mure lahendatud :) 
Hullut hea on see, et kõik on käe-jala juures. Me ei ela üldse mitte kesklinnas (Tallinnaga võrreldes elame ehk Mustamäel?), aga kui midagi vaja on, ei ole üldse kaugele vaja minna. Kui ma nüüd mõtlen, mis meie tänaval on, siis tuleb pähe näiteks turg, toidupood, kalastustarvetepood, koopiakeskus (öeldakse vist nii? :D), keemiline puhastus, pitsakoht, kaks restorani, ujula-jõusaal, autopesulad, pank, saiaputka, lillepood, apteek ja kindlasti midagi veel. Ei ütleks, et mingi megasuur tänav oleks muidu.

Kindlasti on neid asju veel, see postitus sai aga päris kiirelt kirjutatud ja las ta praegu jääbki nii. Kui midagi uut meenub, panen jälle kirja. 

EDIT: Praegu on mul selle linnaga täielik love-hate suhe, sest hommikune paberite taotlemine läks kohe suure hurraaga persse. Vähemalt sain oma pumpkin spice latte lõpuks kätte :)
 

teisipäev, 22. september 2015

Saiamaias

Teate mis? Ma sõin eile sellist suhkrupommi, et ma kohe ei teagi, kuidas seda kirjeldada. Ja see oli lihtsalt ju-ma-lik! Paar päeva tagasi mõtlesin, et täiega tahaks sellist kaneelirulli, kus peal on vaniljekreem. Ja nagu tellitud - eile kaubamajas passis juba kaugelt Cinnaboni lett vastu! Raudpoltkindel, et sellest enam niisama mööda minna ei saanud :) kaubamajja läksime üldse selleks muidu, et mu tervisekindlustuse paber ära tuua. Terve aja kui teenindaja pabereid täitis saatsin Martinile pilke, et tead jah, tead jah, kohe lähme saia ostma, kas tead ikka jah!? Täitsa saiahaige ikka, muud ei ole kui anna jahu ja suhkrut ainult. Aga see kaneelirull! See oli nii pehme ja soe ja kaneeline ja kreemine ja hea! Lausa pikutada oleks tahtnud seal sees, vot nii hea oli. Ma ei taha teadagi, kui palju selline pomm süsivesikuid sisaldas, aga ma arvan, et vähemalt nädalaks peaks magusaisuga korras olema. Ei tea, kas siinkohal on sobilik öelda, et tegin hommikul kooki, mis praegu külmas taheneb.. Õhtuks sõime ainult salatit, et päevane kuritegu olematuks teha, kavalpead eksole.
Muidu on tervisekindlustusega ka korras nüüd, kuigi ega seegi nii libedalt läinud, et läksime kohale ja kohe pisteti paber pihku, et näe ela ja ole. Reedel läksime esimesele katsele, aga siis öeldi, et ei saa, vaja on elamisloa paberit. Aga tervisekindlustust on just selleks vaja, et elamisloa paberit saada. Silm ka ei pilgu enam sellise jutu peale :D peika helistas klubi managerile, kes omakorda mingeid asju ajas ja esmaspäeva hommikuks oli meil pakkumine olemas. Nüüd võib rahus kanalisatsiooniauku kukkuda või koeralt hammustada saada. Ptüi-ptüi-ptüi! 
Siis on uut veel seda, et järgmisel kuul kojuminekuks on piletid ostetud. Päris hea hinnaga isegi, ainus miinus aga see, et pean vaid käsipagasiga hakkama saama. Esimest korda elus! Eks siis paistab kui palju nuttu ja hala siin pakkimise ajal tulema hakkab. Kokku jään Eestisse kolmeks nädalaks, ajan veitsu asju ja vaatan perekonna ja sõbrad üle. Nii mõnus, et ma nii värvilisel ajal koju jõuan! :) Ja täitsa uskumatult kiirelt on aeg lennanud siin. Selline tunne, et alles me kolisime siia ja kõik oli nii uus ning võõras. Lõplikult kohanenud ma veel kindlasti ei ole, sest ma olengi selline pikaldane neis asjus, aga küll jõuan :) 
Reedel käisime kinos, labürindijooksja teist osa vaatamas. Selline zombiekas. Läksime viimasele seansile ja ma arvan, et juba mingi tund enne lõppu hakkasin ma nihelema, et huvitav, millal see juba läbi saab. Mitte, et igav oleks olnud, aga lihtsalt, ju siis tuli koduisu peale. Kommipood oli ka täitsa korraliku valikuga, jäin rahule!
Ostsin juuksemaski. Kilose!


kolmapäev, 16. september 2015

Taylor Swift ja pangakaart

Eile võtsin lõpuks julguse kokku ja panin ka päris avalikult kirja, et ma siin seda blogi pean. Kuidagi selline suur samm, sest oma elust kirjutada ja seda igale tahtjale lugemiseks jätta on minu jaoks päris suur asi :) mitte, et ma siin mingit meeletult salajast või glamuurset elu elaks, aga siiski. 
Nädalavahetus möödus rütmis laupäev-plõks-esmaspäev, sest pühapäev oli täielik kadu. Laupäeval jalutasin kõige lähemasse keskusesse siin, mis tegelikult polnud üldse nii lähedal. Hiljem kodus vaatasin kaardilt, et edasi-tagasi teekond on kokku 7km. Kepsud lõid täiega tuld välja pärast :D toidupoes võib nädalavahetusel ikka väga endast välja minna, sest KÕIK on poes lihtsalt. Ma läksin, tunnistan ausalt. Siin on veel paljudel firmadel selline süsteem, et lisaks palgale saad sa töökoha poolt "talonge", st selliseid paberilipikuid, millega saad poest asju tasuta (või odavamalt?). Kassas annad need talongid müüjale, kes nendega mingi protseduuri läbi viib ja siis maksad selle osa mida talongid ei kata, nt alkohol ja tarbekaubad, kui ma õigesti aru olen saanud. Igatahes, kui sa kassas talongiklientide taha satud, siis läheb kindlasti veidi kauem aega, mis ongi paras hetk, et lõplikult närvi minna, kui eelnev riiulite vahel teiste sabas venimine veel seda viimast piiska karikasse ei pannud :D
Peiks jõudis mängult koju alles päris hilja ja ega siin siis enam pikka pidu ei olnud, jõime klaasi veini (ma sundisin teda minuga Taylor Swifti kuulama, sest life is too short to pretend you don't like catchy Taylor Swift songs), vahetasime klatši ning võtsime takso, et linna minna. Vahepeatusena käisime peika tiimikaaslaste juures, kus oli üliiiiarmas kutsikas (Martin, kui sa seda loed, siis mainin sulle juba sajas kord, et sa neile ütleksid, et ma võin koera hoida, kui vaja), kes tahtis ainult ringi karata ja kõhusügamist saada :) linna jõudsime lõpuks täitsa hilja, aga polnud hullu, sest tantsida sai ikka nii, et mul jalad veel eilegi valutasid :P 
Pühapäeval vedelesime vahelduva eduga voodis kuni kella kuueni õhtul, vahelduva eduga siis selles mõttes, et vahepeal siiski tegime silma lahti, jõime fantat ja lobisesime natuke ning siis põõnasime edasi. Õudsad päevavargad! Lõpuks ajas nälg siiski tegudele ja tellisime india toitu. Peiks arvas, et me oleme jubedamad ässad ja palus vürtsikuseks "mediumi" panna. Pühajumal! Peale esimest ampsu lõi mul vist kõrvaaugust ka tuld välja, sest see oli niii spicy! Varsti oli õnneks suu nii tuim, et polnud enam hullu, oleks võinud keedupekki ka näost sisse ajada, maitset ju ei tundnud :D
Eile läksime uuesti panka, et mulle lõpuks see kuramuse arve avada, sest muidu ma ju siin elanik olla ei saa, kui mul kontot pole. Ja pangas oli nii tore! Üsna uskumatu lause, et pangas võib tore olla, tavaliselt võetakse seal ainult raha vähemaks ja selles küll midagi toredat pole :D aga selles pangas oli nii tore teenindaja, et see tegi tuju nii heaks! Ja no kui teenindaja vahepeal küsib, et ega ma juhtumisi modellina tööd ei tee, sest nad kolleegiga arutasid, et ma olevat nii ilus, siis kuidas saabki tuju halb olla, eks :D Paberid said kiirelt korda ja konto avamine oli megalihtne. Ma pakun, et ta palk on mingi triljon leid kuus, et ta oma tööd nii rõõmuga tegi :)
Niiet üks samm elanikupaberile lähemal. Järgmisel nädalal peaks pangakaardi kätte saama, siinse tervisekindlustuse ära tegema ja siis võib juba uuele katsele tähtsasse ametisse minna. Kaua ei anna enam venitada, sest oktoobri alguses saabki juba siin riigis kolm kuud täis ja enne seda pean ma paberid korda saama.

esmaspäev, 14. september 2015

Bukarest: miinused

Pean ennast juba natuke bukarestlaseks nüüd ja peale veidi rohkem kui kahte siinelatud kuud oskan kirja panna mõned punktid, mis mulle Bukaresti juures ei meeldi. Suvalises järjekorras, mis esimesena pähe tuleb.
Liiklus - gggrrhh! Tegelikult ei peakski pikalt peatuma selle punkti juures, sest ma siin peaaegu üle ühe postituse mainin ikka uuesti ja uuesti ära, et siinne liiklus ajab mul kopsu üle maksa. Autosid on lihtsalt nii palju, et kõigil ühte linna ära mahtumiseks tuleb anda signaali. Kõvasti ja palju. Vahel selleks, et kellelgi teada anda, et ta lollakas on, boonuseks on muidugi ka mõni äge žest :) vahel selleks, et kellegi tähelepanu tõmmata. Vahel hoopiski selleks, et eessõitjale märku anda, et "kuule jobu, hakka liikuma", vahet pole, et "selle jobu" ees veel omakorda kümme autot on ja sõita ei saa kusagile. Ei loeee! Tuutu saad ikka!
Täna sõitsime vahepeal näiteks 70-ga. Saime nii mõnegi kurja pilgu, et kuradi turistid, mida te venite siin nagu tatt :D 
Mõni on üldse nii vaene, et isegi suunatuld pole. Vajub vaikselt sinu ritta, oma süü kui õigel hetkel pidurdada ei märka. Ja tuutu saad ka veel, miks sa siis ei vaata, et ma siia ritta tulen!? 
Muidu on veel liikluses teisiti see, et suurtel ringteedel (või väikestel ka, ma ei teagi) annab teed see, kes on ringil, mitte see, kes ringile minna tahab. Triumfikaare juures on nii suur ringtee näiteks, et kunagi maailma raskeimana tundunud Haabersti ring on nagu lumme kusta sellekõrval :D 
Liikluse juurest liigun sujuvalt järgmise punktini, milleks on parkimine. Sellist tasulist parkimist nagu Eestis, siin väga ei ole. Parkimise kunnid on hoopis need inimesed, kes tänaval patseerivad ja vabu kohti "kinni hoiavad", et need soovijatele paari lei eest vabastada. Win-win, keegi saab natuke kommiraha ja parkida soovija saab parkimiskoha. 
Parkimiskoha leidmine on siin selline veidi võimatu missioon, sest autosid on nii palju ja pargitakse ka kõige ulmelisematesse kohtadesse. You name it, I've seen it. Peika just täna avastas, et keegi on arvatavasti öösel autot kriimustanud. Kahtlusalune: halli autoga naaber. Mitte sellepärast, et ta tuntud kui mingi jube kehv parkija või pimesikk on (aga kui tõestust leiab, et see tõesti tema oli, võtan sõnad tagasi), aga meie maja ees on paljudel autodel oma kindel numbrimärgiga koht ja tema koht on seal, kust välja tagurdades meie autot tõenäoliselt kriimustada võiks.
Ja no parkimise juurest võib edasi minna nende taksojuhtide juurde, kes gps-i kasutada ei viitsi. No issand jumal! Sul on ju vajalik seade esiklaasi küljes, pane tööle see siis, ega ma ei judge'i ju, kui sa aadressi peast ei tea :D aaaga ei. Lihtsam on ikka seda arvamisemängu mängida ja möödujaid pommida, kes kus see või teine majanumber on. Eriline lemmik on see, kui ma ise oma google maps'i lahti teen ja kaardilugeja rolli asun :) 
Sihvkakoored - neid on igal pool. Igal pool.
Järgmiseks meenus üks üsna omapärane asi, mis võib juhtuda igal pool, mitte ainult Bukarestis. Meie vannitoa ventilatsiooniava ja sealtkaudu ülemiste naabrite toimetuste kuulmine. Tülid, naljad, ehmatused ja kodukootud karaoke. Kõike saab! Ma pole neid küll näost näkku kohanud, aga hääle järgi tunneks ära küll, nii kaua juba nende tegemiste tunnistajaks olnud, et selline tunne nagu vanad (vetsu)sõbrad oleks :D
Paberimajandus. Jällegi ei käi see vaid Bukaresti kohta, aga hetkel läheb ta kirja ikka. Nagu ma ühes eelmises postituses kirjutasin, siis ajab see siin ikka täiega hulluks. Kõige jaoks on neli korda keerulisem viis kui Eestis ja kõike tuleb teha suure ringiga ja mingite x-nõudmiste järgi. Lugesin ühest expati-foorumist, et kusagil mingit ulmepaberit taodeldes oli vaja kirja panna ema initsiaal. Nagu üks initsiaal. Autor ei saanud ka selle vajalikkusest aru ja kirjutas lihtsalt "M" nagu mother :D Äkki olen ma lihtsalt Eestis paberite ajamisega ära hellitatud, sest seal on kõik nii lihtne? Igalpool tahaks tuusata, et "nooo meil Eestis tuleks ainult paar hiireklõpsu teha ja kõik oleks korras". Aga praegu ei julge, äkki jätavad mu üldse kõigist paberitest ilma veel :(
Linnapildis häirib mind täiega see, et kortermajade ümbrused on nii hoolitsemata ja minu hoodis pole üldse parke. Igalpool vohab lihtsalt üks lõputu hein. Võtaks ise vikati ja nüsiks maha. Ilusamad pargid, või noh, üldse pargid, asuvad aga pigem kesklinnas kui siin (Tallinnaga võrreldes elaks me nagu Mustamäel). Nii nagu ei olegi, et astud koduuksest välja ja lähed parki jalutama. Kõigepealt pead pargile lähedale sõitma ja siis saad jalutada alles. Pole nagu päris see :D 
Viimaseks tuleb pähe selline asi, et kui suure käekotiga poodi minna, siis vaatavad müüja ja turvamees sind nii halvustava näoga, et nende silmis võrdub suur käekott ilmselgelt pätiga. Nii vastik tunne, kui keegi sind kullipilguga jälgib ja sinust halba arvab. Ükskord tegi ühes kingapoes müüja mu ümbes vist oma kolm tiiru ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et noh rott, mis sina siis pänna panna tahad :D olin juba valmis, et kui neljandale tiirule ka tuleb, siis küll küsin, et kas on mingi probleem või mis on. Eestis küll sellist asja märganud ei ole..

Õnneks on mul palju asju, mis mulle Bukaresti juures meeldib ka, nendest kirjutangi järgmisel korral :)

reede, 11. september 2015

Lõpuks sügis!

Sügis on lõpuks Bukaresti jõudnud! Loodan, et nüüd ära ei sõna muidugi. Hetkel on mul siin mõnnamine to the max - õues sajab seenevihma, telekast tuleb "Friendsi" kordus ja mina kirjutan siin, kohvitass laual auramas :) ühe Nutellaga saia pistsin ka tegelt kinni kui nüüd päris aus olla, ups. Peika läks just trenni ja peale seda sõidab mängule. Mäng on tegelikult küll homme, aga kohale tuleb minna ikkagi vähemalt üks päev varem. No, et puhkad ja saad sõiduväsimusest üle ja nii. Kuna blogi statistikat vaadates olen märganud, et see on vahepeal märgatavalt kasvanud ning paar uut lugejat on minult küsinud, et miks ma siin Rumeenias üldse olen, siis kirjutan igaksjuhuks üle, et elame siin, sest minu peiks on käsipallur ning tema klubi ja tööandja asub siin Bukarestis. Ning kuna mul on vaja, et tema pidevalt mu pead sügaks ja tal on vaja, et ma pidevalt tema selga sügaks (ning mitmesajal muud põhjusel muidugi veel), siis ei saagi me ilma üksteiseta hakkama ja kus on üks, seal on ka teine :)
Peale terve nädala ringi asjatamist on täna täielik kodupäev. Suurimaks plaaniks on muidugi riidekapi organiseerimine, aga eks näis kuidas see läheb. Halvim versioon sellest on see, et tõstan kapi tühjaks, tüdinen ära ja lihtsalt ignoreerin magamistuba. Ooh, täiskasvanuelu :D
Avastasime, et kolimise käigus on mu vana telefon, mida ma siin kohaliku numbri jaoks kasutan, kusagile oma elu elama läinud. Teate küll seda lugu, tuli maalt suurlinna, läks paha peale.. Ei tegelt, koos laadijaga on läinud. Mõtlengi siin, et peaks nüüd uue numbri tegema ja siinolles ainult seda kasutama hakkama, sest päris mõttetu on eesti numbriga kohalikke kõnesid teha. Telefoniarve on selline, et kui kuu alguses näed, et arve on tulnud ega siis ei julgegi seda avada enam. Hirmus!
Ükspäev olin täielik köögikata siin. Nimelt ostsin ligi 3kg liha ja pistsin selle ahju, et ta seal aeglaselt küpseks ja pärast mõnus ja suussulav oleks. Ja seda ta oli ka. Ahjus istus kokku vist ligi kuus tundi ja pärast sai seda lausa lusikaga süüa, nii pehme oli :) ja mu lemmik on muidugi see kaste, mida praeleemest teha saab. No seda sööks juba lausa kulbiga, mitte ainult lusikaga! Ja kuna seda liha nii palju, sööme me seda veel tänagi. Või noh, lõpp jääb mulle, sest hetkel olen ma üksi kodus. Esimesel õhtul ahjuliha, teisel päeval soojendatud toit ja täna ülejäänust tomatine pastakaste :) nii võib ühel päeval rohkem teha küll, kui teistel sellevõrra libedamalt läheb.
Eile õhtul mõnnasime ka ikka täiega! Jõime lemmikut siidrit ja ma tegin pannkooke Nutellaga :) kusjuures Nutellat pole ostnud juba teab mis ajast saati, aga eile kohe tuli selline magusaisu, et ei tea, mis ära teeks noh :D 

Sellised reedeõhtused jutud siis.

Paberimajandus

Teisipäevane päev möödus peamiselt asjaajamise tähe all. Kaks kuud pole kokku nii produktiivsed olnud, kui see päev!
Kella kaheksast oli äratus ja peab mainima, et täitsa imelik oli kella peale tõusta :D aga vana trikk - läätsed pähe ja hambad pessu aitab alati ja uni oli enamvähem läinud. 10.30 pidime olema ühes ametimajas, kus välismaalasi alaliste elanikena arvele võetakse ja seda peab ilmtingimata tegema, kui üle kolme kuu riigis viibid. Ärge nüüd kellelegi kellama minge, et me seni siin niisama elanud oleme :D mina vähem, aga Martin (igavene pätt) on siin vaikselt tiksunud juba neli aastat ja peale. Ja polegi veel käeraudades riigist välja saadetud (nagu me nägime, et ühe mehega seal ametiasutuses tehti). Ning, et õigeks ajaks sinna jõuda, pidime hakkama vähemalt tund aega varem kodust minema, sest see liiklus siin!! Ei lasku enam sellesse teemasse. :D
Olime õigel ajal kohal ja prantslased ka, sest neil oli ka seda paberit vaja. Ainuke, kes hilines oli manager (ülla-ülla). Kokku läks meil seal vist esimese hooga ligi kolm tundi, sest vahepeal oli vaja oodata, siis oodata ja veel veidi oodata. Vahepeal veel dokumentidest koopiaid teha, vahepeal kohvikus saia pugimas käia ja siis veel oodata. Õnn oli, et mul eelmise kuu Anne&Stiil kotis oli, mis sellest, et nii kapsaks loetud, et lehed tuleb varsti klammerdajaga kokku lüüa :) 
Ja kujutate ette, ma ei saanud mitte ühtegi paberit, sest minuni järg veel ei jõudnudki! :D aga peika on täieõiguslik bukarestlane nüüd. Sai isegi päris oma "isikukoodi", mida on näiteks vaja, et ühest netipoest mukiasju tellida, voh! Küll ma neid asju juba tean ;)
Hiljem olime veel asjalikud ja jalutasime natuke kaubamajas, peiks käis juuksuris ja auto sai seest ja väljast puhtaks. Nii hea päev :) käisin Sephoras ja tegin lõpuks omale kliendikaardi. Ankeeti täites jooksis mõte täiesti kokku ja vot enam ei tea oma aadressi peast :D teenindaja pakkus mulle igasuguseid tänavanimesid kuni ma lõpuks ikka telefonist järgi vaatama pidin. Päris häbi!
Täna läksime uuele katsele, aga esmalt panka, sest elanikuks saamiseks on vaja:
- tervisekindlustust
-täidetud ankeete
-pangakontot (kus peab kindel summa peal olema)
-dokumendi koopiat.

Siin on aga üks suur AGA. Et elanikupaberit saada, peab olema pangakonto. Et pangakontot saada, peab sul olema elanikupaber. ??? Martin sai panka konto ilusti teha, aga pidi elanikupaberi pärast järgi viima. Täna selgus, et pangakontot mina teha ei saa, sest ühegi minu dokumendi peal ei ole mu rumeenia aadressi ning ühtlasi ei ole minu nime ju samas ka mitte ühegi üürilepingu ega millegi peal. Oleksin ma peiksiga seaduslikult seotud, oleks kõik väga lihtne, aga kuna me ühist perekonnanime ei jaga on asjad mitusada korda keerulisemad.
Nüüd siis uurisin ja guugeldasin hästi usinasti ja kuulsin ühe eks-bukarestlase (jah, see on sõna, ise tegin) käest, et siiski on olemas pank, mis tegelebki minusuguste expat'idega ning neil on spets kontor, kus saab ainult passi alusel kontot teha. Esmaspäeval läheme asja uurima. No kaua võib nii, ma ju tahan ka tähtsat paberit, et saaks meigiasju tellida ja tähtis bukarestlane olla! Ja tööle ka ei saa, kui seda paberit ei ole.. Igatahes. Loodame, et järgmine pangaskäik on edukas ja ma lõpuks ikkagi saan need asjad korda.

neljapäev, 3. september 2015

Silmadest

Üks teema, millest ma veel kunagi kirjutanud pole on minu silmad. Peale kevadel olnud kerget sarvkestapõletikku olen ma hakanud oma silmade tervisele aina rohkem mõtlema ja nende eest paremini hoolt kandma. Ju siis oli mul põletiku näol sellist wake up call'i vaja. 
Kaugele nägemisega on mul probleeme juba põhikoolist saati, oma esimesed prillid sain ma äkki kuuendas-seitsmendas klassis. Süüdistada saan ma vaid iseennast, sest lähedalt telekat vaadata ja hämaras teki all raamatut lugeda on ju niii mõnna! Läätsesid hakkasin ma kandma umbes 16-17 aastaselt ning kannan neid peaaegu iga päev siiani. Aina rohkem olen mõtlema hakanud silmaopile, mis elu nii palju kergemaks teeks :)
Aga sellest kevadisest sarvkestapõletikust. Tellisin endale proovimiseks mingisugused uued läätsed, pidid olema õhemad ja jube mugavad. Võib-olla olidki, aga minu silmale need igatahes ei sobinud. Paar päeva peale esmast kasutamist hakkas üks silm välisnurgast aina punasemaks minema. Kandsin paar päeva prille ja tõmbas tagasi. Proovisin jälle läätsesid ja läks punaseks tagasi. Aga enam prillide kandmisest abi ei olnud. 
Kõige parem osa kogu loo juures on muidugi see, et kogu lugu toimus nädala sees, aga laupäeva õhtul pidin ma kaheks nädalaks Bacausse peika juurde lendama. Kuna punetus järgi ei andnud ja silmas oli tunne juba täitsa halb, läksin ma reede hommikul silmatraumasse. Vaadati ja uuriti ja öeldi, et ei ole hullu midagi, et läksin õigel ajal ja nüüd tuleb ilusasti ravikuur läbi teha. Kirjutati tilgad, mida pidin silma tilgutama iga 15 minuti järel ja salv, mida ööseks silma panna. Paluti laupäeva hommikul tagasi tulla.
Ravisin siis terve ööpäeva korralikult ja läksin laupäeval tagasi. Kohal oli mingi teine arst, kes küsis, et ega ma sel päeval tööl ei ole või ega mul pole vaja kirjutada või pikki tekste lugeda vms. Mul oli nii, et ega muud ei ole jah, kui õhtul pean ära lendama ainult. Arst arvas, et pole hullu ja ütles, et paneb tilgad silma, et see muudab pupilli VEIDI suuremaks ja valguse vastu tundlikumaks. Muidu ütles, et silm allub kenasti ravile ja andku ma tuld ja ravigu samamoodi edasi.
Kui ma kabinetist ooteruumi astusin, kus mu emme mind ootas, siis ta vist küll päriselt ehmatas, kui mind nägi :D ja kui ma lõpuks autosse jõudsin, siis ma ehmatasin ka, sest enne ma ennast ju peeglist ei näinud! Ma nägin lihtsalt imelik välja :D üks silm oli suur nagu tõllaratas ja teine oli tavaline tilluke pupill. Pidin sellise näoga veel poodi minema ja lihtsalt tundsin, kuidas inimesed mind jõllitasid. Ega ise vaataks ka, kui sellist freakshow'd näeks :D
Kohe näha, et peast pime, sellised kulmud teinud omale, et ei oskagi midagi öelda :)
Koju jõudes kirjutasin peiksile, et pangu vaim valmis, ma tulen öösel ja olen ilus! Täielik murphykas jällegi - pole Martinit kaks kuud näinud ja kui lõpuks kohtume, siis ma näen välja nagu keegi, kellele on just luuki tõmmatud!
Muidugi sattusin ma lennul väga jutuka kaasreisija kõrvale, kes oli rumeenlane ja tuli just tööasjus Eestist. Terve aja püüdsin ma silmsidet vältida ja arvatavasti jätsin endast vägagi kahtlase mulje. Lõpuks pidin siiski alla andma ja mainisin jutu sees, et mul on silmapõletik. Viisaka inimesena ta vastas, et nägi küll, aga ei hakanud küsima, miks ma selline välja näen :) väga armas.
Tookord läks põletik enamvähem kergelt üle, korraks veel naases sama nädala sees kui ma Bacaus olin, aga mitte nii hullult, lihtsalt tõmbas veidi punakaks. Tegin oma ravikuuri edasi ja enam pole probleeme olnud (ptüi-ptüi-ptüi!).
Viimased prillid lasin ma teha umbes kaks aastat tagasi, firmaks Versace ning olen nendega väga rahul. Klassikaline must raam ja väike kuldne detail nurgas, hästi minulikud :) prillipoodidest olen ma juba mitmendat aastat Instrumentariumi klient, sest neil on nii meeldiv teenindus ja väga head pakkumised, eriti just prillide tegemise osas. Läätsesid tellin aga leheküljelt www.laatsed.com, kus kaup on kvaliteetne ja mõistlike hindadega ning kohaletoimetamine vaid paari päeva küsimus. Lisaks panevad nad alati paki sisse kommi ka, hihii :)
Niisutavate tilkadena kasutan ma iga päev Ocutearsi silmatilkasid, mis on pakendatud väikeste ampullidena ja sellepärast ei ole nendega ka ohtu, et tilgad enne säilivusaja ületaksid, kui ma need ära kasutada jõuan. Hetkel ongi nad mul otsas ja ma ei ole kursis, kas neid siin müüakse, aga kui ka mitte, siis nägin ma ükspäev telekast jube ägeda silmasprei reklaami, mida hirmsasti proovida tahaks. Nii kerge reklaamiohver!

Ehk oli kellelgi mu silmajuttudest kasu, ja kui ei olnud, siis saite vähemalt pildi sellest, kuidas ma õudukategelasena välja näeksin :)

kolmapäev, 2. september 2015

Nädalavahetusest

Peale viimaste külaliste lahkumist on asjad hakanud viimaks argipäevarütmi loksuma. Uskumatu, juba september käes! Ja järgmisel kuul juba Eestisse! Peab jälle pakkima hakkama :D Hirmus, arvestades asjaolu, et saime sellel nädalavahetusel Bacaust oma viimased kohvrid kätte ja pole isegi neid veel päris lahti pakkinud..
Kohvrid (koos kolme pudeli koduveiniga, skoor!) tõid meile Bacau sõbrad Alexandra ja Radu, kes nädalavahetuseks Bukaresti tulid. Lisaks veinile tõi Alexandra mulle veel kingituse ka, lihtsalt niisama! Nii armas ju, kellele siis kingitusi saada ei meeldi :) laupäeval läks peika mänguks valmistuma ja mina läksin teistega välja istuma. Kaua ei olnud, sest uni oli nii suur, et suu oli vist rohkem lahti kui kinni. Ups!
Koju tulles nägin, et naaber oli tühja pitsakarbi ukse taha tõstnud. Ma saan täitsa aru, miks see talle tuppa ära ei mahtunud, sest see oli üüüüüratu. Ilma naljata! Meie diivanilaud on ka väiksem kui see pitsakarp oli. Tegin tõendusmaterjaliks pildi ka.

Öösel käisin veel unise peaga pesus, sest pühapäeval pidin vara ärkama, et teistega koos Martini mängule sõita. Mäng oli põnev, võttis ikka käed värisema küll :D ma olen üldse selline kaasaelaja, et olen nii põnevil nagu oleks ise platsil! Väristan jalga, vannun ja ropendan (jube hea, keegi ju midagi aru ei saa). Igaljuhul lõppes see mäng võiduga :) 
Kui Bukaresti tagasi jõudsime, käisime veel korraks kaubamajas. Tagasi koju pidin ma sealt sõitma taksoga, sest R ja A peatusid täiesti teiselpool linna. Ilm oli muidugi ülikuum jälle, taksos konditsioneer puudus ja mingit vastikut tossuhaisu tuli ka sisse. Taksojuht aga muudkui andis gaasi ja pani pidurit, gaasi ja pidurit.. Paar kilomeetrit enne kodu hakkas mul nii halb, et palusin ennast maha panna, sest muidu oleks küll seal autos pahandusi juhtunud :D rahulikult koju jalutada oli täiega hea, ei olnud muretki sellega, et peaks paluma kedagi mu juukseid hoida :) 
Õhtuks jõudis Martin koju, tellisime pitsat ja jõime klaasi Bacau-veini ning hiljem läksime R ja A-ga veel kinno. Vaatasime "Vacationit", täitsa naljakas oli, selline absurdihuumor. 
Esmaspäeval pidid sõbrad tagasi Bacausse minema ja selleks puhuks olime kokku leppinud, et läheme enne koos hommikusöögile. Ja no appii, ma sõin kõige maailma parimat omletti üldse! Nagu mu peika hea söögi kohta ütleb - jumalik! Omlett oli kitsejuustu ja vürtsika chorizoga ja viis lihtsalt keele alla! Oskaks ma seda ise teha, teeks ma seda isegi rohkem kui tatart, voh! Lausa nii suured sõnad mu suust :D magustoiduks võtsime Cremeria Emiliast jäätist (jumalik!) ja tegime kuni järgmise jällenägemiseni tsaud ära :)
Ühel õhtul tegin muffineid, Eesti mustikatest muide :) retsept SIIT

teisipäev, 1. september 2015

Angie ja Mari Rumeenias II

Neljapäeval oli äratus varakult, sest tahtsime jõuda 9.30 rongile, et sõita mereäärsesse linna Constantasse. Täielik murphykas - muidu on siin koguaja päike ja üle 30-kraadi kuuma, aga kui on vaja rannatama minna, siis sajab vihma! Ja kui juba siis juba - ühtegi taksot ka ei saanud! Vaene peiks pidi meid siis rongijaama viima, aga kuna just sellel hommikul olid megasuured ummikud ei jõudnudki me oma rongile. Hea, et pileteid varem ära ei ostnud. Läksime siis tund hilisema peale. Kolmetunnine sõit läks ruttu, sest tegime Mari käekotist laua ja mängisime terve tee uno-kaarte :)
Olime paar päeva varem omale ühe apartmendi bronninud ja rongijaamast sinna sõitsimegi. Omanik tuli päris kiirelt kohale, andis võtmed kätte ja ütles, et nautige täiega - isegi raha ei tahtnud kohe saada! Päris usaldav sellessuhtes, et jumal teab, äkki me oleks öö ära maganud, korteri tühjaks teinud ja põlema pannud :D ega ta ju muud peale meie eesnimede ei teadnud. Esimese hooga jalutasime poodi, ostsime veini ja pastamaterjali. Mõõõõnus :) kodus avastasime korterit, tegime süüa ja tsillisime niisama. Hiljem tegin tšikkidele soengut ja meiki ja päris hilja läksime välja. Käisime siiderdamas ja klubis. Oleks ilm soe ja suvine olnud, oleks me ilmselt hommikuni mereäärses klubis tiksunud, aga kuna sadas ja mega tuul oli, siis tulime paari tunni pärast koju. 
Köögikatad
Akna taga kasvasid viinamarjad, toored veel, aga ikkagi - viinamarjad! Akna taga!


Reedel oli ilm sama halb, aga jalutasime siiski vanalinna, tegime kohvi ja promenaadil vana kasiino juures pilte. Üliäge koht mu arvates! Linnavalitsus võiks sinna küll investeerida ja selle koha korda teha.
Mari tegi ossikükki

Plaanisime kella viiese rongiga tagasi sõita, niiet enne tuli veel võtmed üle anda ja oligi kõik. Korteriomanik oli veel nii tore, et viskas meid ise rongijaama ära :) seekord rong ei hilinenud ja õhtuks olime Bukarestis. Ahjaa! Ühes peatuses nägime nii palju rotte, et oleks päriselt võinud neid jalaga segada. Õõõõõõhhh, kui vastik!!
Kodus tegime tatart (noms!), jõime tüdrukute uut lemmiksiidrit Old Mout-i (naljakas nimi, hihii!) ja vaatasime telekast mingit lambifilmi. 
Laupäev oli aga hoopiski gameday ehk hooaja esimene mäng. Väga peen, et siin on mängijate lähedastele omaette sektsioon, kus snäkke ja veini saab :D ei kurda! Mäng lõppes võiduga ja edasi läksime kõik koos sööma ja niisama tsillima. 


Koduteel käisime tüdrukutega poes, ostsime snäkke ja lõpuks Angile kingad. Halleluuja! Osad kutid olid juba meile tulnud, sest pidime hiljem välja minema. Panime kleidid selga ja tegime näod pähe ning läksimegi linna. Sõbrants Bacaust oli ka sellel ajal Bukarestis ja saime tema ja ta sõbrannadega linnas kokku. Niiii äge õhtu oli! Tantsisime tänaval, tegime pilte ja lõbutsesime täie raha eest :) vastu hommikut laekusime koju, sõime Angie voodis krõpsusid ja magasime kaua. 
Pühapäev oli lihtsalt nii lebopäev kui üldse olla veel saab. Peale hilist ärkamist ja hommikusööki läksime otse bassuäärde. Mängisime kaarte, Mari tegi roppu trenni ja vahepeal kastsime ennast ülikülma vette. Ausalt, jääkuubikud hulpisid sees :D 
Esmaspäev oli tüdrukute viimane päev siin ja ühtlasi ka jälle bassupäev. Päevitasime veel korralikult ja õhtul käisime kaubamajas. Tšikid käisid esimest korda Sephoras! Mäletan kui ekstaasis ma ise olin, kui esimest korda sinna sain :D või noh, mis siin salata, siiani olen kui sinna satun, mukiasjad ju! Enne öist lendu magasime paar tunnikest ja viisimegi nad lennujaama ära.  

Niii-niii tore, et meil külas käisite! Kui koju tuleme, toome teile kiivi-laim, kiivi-laim (muud polegi vä?) siidrit kaasa! Või äkki Marile hoopis väike õ?