esmaspäev, 14. september 2015

Bukarest: miinused

Pean ennast juba natuke bukarestlaseks nüüd ja peale veidi rohkem kui kahte siinelatud kuud oskan kirja panna mõned punktid, mis mulle Bukaresti juures ei meeldi. Suvalises järjekorras, mis esimesena pähe tuleb.
Liiklus - gggrrhh! Tegelikult ei peakski pikalt peatuma selle punkti juures, sest ma siin peaaegu üle ühe postituse mainin ikka uuesti ja uuesti ära, et siinne liiklus ajab mul kopsu üle maksa. Autosid on lihtsalt nii palju, et kõigil ühte linna ära mahtumiseks tuleb anda signaali. Kõvasti ja palju. Vahel selleks, et kellelgi teada anda, et ta lollakas on, boonuseks on muidugi ka mõni äge žest :) vahel selleks, et kellegi tähelepanu tõmmata. Vahel hoopiski selleks, et eessõitjale märku anda, et "kuule jobu, hakka liikuma", vahet pole, et "selle jobu" ees veel omakorda kümme autot on ja sõita ei saa kusagile. Ei loeee! Tuutu saad ikka!
Täna sõitsime vahepeal näiteks 70-ga. Saime nii mõnegi kurja pilgu, et kuradi turistid, mida te venite siin nagu tatt :D 
Mõni on üldse nii vaene, et isegi suunatuld pole. Vajub vaikselt sinu ritta, oma süü kui õigel hetkel pidurdada ei märka. Ja tuutu saad ka veel, miks sa siis ei vaata, et ma siia ritta tulen!? 
Muidu on veel liikluses teisiti see, et suurtel ringteedel (või väikestel ka, ma ei teagi) annab teed see, kes on ringil, mitte see, kes ringile minna tahab. Triumfikaare juures on nii suur ringtee näiteks, et kunagi maailma raskeimana tundunud Haabersti ring on nagu lumme kusta sellekõrval :D 
Liikluse juurest liigun sujuvalt järgmise punktini, milleks on parkimine. Sellist tasulist parkimist nagu Eestis, siin väga ei ole. Parkimise kunnid on hoopis need inimesed, kes tänaval patseerivad ja vabu kohti "kinni hoiavad", et need soovijatele paari lei eest vabastada. Win-win, keegi saab natuke kommiraha ja parkida soovija saab parkimiskoha. 
Parkimiskoha leidmine on siin selline veidi võimatu missioon, sest autosid on nii palju ja pargitakse ka kõige ulmelisematesse kohtadesse. You name it, I've seen it. Peika just täna avastas, et keegi on arvatavasti öösel autot kriimustanud. Kahtlusalune: halli autoga naaber. Mitte sellepärast, et ta tuntud kui mingi jube kehv parkija või pimesikk on (aga kui tõestust leiab, et see tõesti tema oli, võtan sõnad tagasi), aga meie maja ees on paljudel autodel oma kindel numbrimärgiga koht ja tema koht on seal, kust välja tagurdades meie autot tõenäoliselt kriimustada võiks.
Ja no parkimise juurest võib edasi minna nende taksojuhtide juurde, kes gps-i kasutada ei viitsi. No issand jumal! Sul on ju vajalik seade esiklaasi küljes, pane tööle see siis, ega ma ei judge'i ju, kui sa aadressi peast ei tea :D aaaga ei. Lihtsam on ikka seda arvamisemängu mängida ja möödujaid pommida, kes kus see või teine majanumber on. Eriline lemmik on see, kui ma ise oma google maps'i lahti teen ja kaardilugeja rolli asun :) 
Sihvkakoored - neid on igal pool. Igal pool.
Järgmiseks meenus üks üsna omapärane asi, mis võib juhtuda igal pool, mitte ainult Bukarestis. Meie vannitoa ventilatsiooniava ja sealtkaudu ülemiste naabrite toimetuste kuulmine. Tülid, naljad, ehmatused ja kodukootud karaoke. Kõike saab! Ma pole neid küll näost näkku kohanud, aga hääle järgi tunneks ära küll, nii kaua juba nende tegemiste tunnistajaks olnud, et selline tunne nagu vanad (vetsu)sõbrad oleks :D
Paberimajandus. Jällegi ei käi see vaid Bukaresti kohta, aga hetkel läheb ta kirja ikka. Nagu ma ühes eelmises postituses kirjutasin, siis ajab see siin ikka täiega hulluks. Kõige jaoks on neli korda keerulisem viis kui Eestis ja kõike tuleb teha suure ringiga ja mingite x-nõudmiste järgi. Lugesin ühest expati-foorumist, et kusagil mingit ulmepaberit taodeldes oli vaja kirja panna ema initsiaal. Nagu üks initsiaal. Autor ei saanud ka selle vajalikkusest aru ja kirjutas lihtsalt "M" nagu mother :D Äkki olen ma lihtsalt Eestis paberite ajamisega ära hellitatud, sest seal on kõik nii lihtne? Igalpool tahaks tuusata, et "nooo meil Eestis tuleks ainult paar hiireklõpsu teha ja kõik oleks korras". Aga praegu ei julge, äkki jätavad mu üldse kõigist paberitest ilma veel :(
Linnapildis häirib mind täiega see, et kortermajade ümbrused on nii hoolitsemata ja minu hoodis pole üldse parke. Igalpool vohab lihtsalt üks lõputu hein. Võtaks ise vikati ja nüsiks maha. Ilusamad pargid, või noh, üldse pargid, asuvad aga pigem kesklinnas kui siin (Tallinnaga võrreldes elaks me nagu Mustamäel). Nii nagu ei olegi, et astud koduuksest välja ja lähed parki jalutama. Kõigepealt pead pargile lähedale sõitma ja siis saad jalutada alles. Pole nagu päris see :D 
Viimaseks tuleb pähe selline asi, et kui suure käekotiga poodi minna, siis vaatavad müüja ja turvamees sind nii halvustava näoga, et nende silmis võrdub suur käekott ilmselgelt pätiga. Nii vastik tunne, kui keegi sind kullipilguga jälgib ja sinust halba arvab. Ükskord tegi ühes kingapoes müüja mu ümbes vist oma kolm tiiru ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et noh rott, mis sina siis pänna panna tahad :D olin juba valmis, et kui neljandale tiirule ka tuleb, siis küll küsin, et kas on mingi probleem või mis on. Eestis küll sellist asja märganud ei ole..

Õnneks on mul palju asju, mis mulle Bukaresti juures meeldib ka, nendest kirjutangi järgmisel korral :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar