neljapäev, 15. detsember 2016

Minevikumood

Ma peaks praegu umbes kolmesaja muu asjaga tegelema, aga vot võta näpust, üldse ei viitsi. Tegelt ma olen niigi tubli olnud täna juba, pakkisin natuke asju, saatsin meile, broneerisin aegu, tegin lõunasöögi ja trummipõrin.. lakkisin küüned ära!
Otsisin arvutist ühte dokumenti ja juhtumisi sattusin oma vanade piltide kausta läbi lappama. Päris mark ikka, mida sealt leida võib. :D jagan mõnda pilti siia ka, aga mitte palju, sest liiga palju häbi pole ka korraga hea.
Millal veel siis väike (orkuti)pilt teha kui kell neli hommikul peolt koju minnes? Ma arvan, et selle pildi tegemise ajal olin ma gümnaasiumilaps ja supervärviline baleriina oli vägagi in style. A mis pidu oli? Kellega ma seal käisin? Mis laigud need seal maas on? 
Selle pildi ajalugu ma vähemalt tean! See oli üks aastavahetuspidu ning teemaks oli vene stiil. Ma küll ei tea kui stiilne ma olin, aga püss oli mul kaasas ja punased sukapüksid olid jalas.
Sellise outfitga käisin ma ühes pulmas. See pluus on muuseas üle kümne aasta vana ja endiselt mu kapis esindatud. Seelik on ka alles, aga seda ei ole ma juba ammuilma kandnud. Ei meeldi enam lihtsalt.
Käisime ühel kevadel Kakerdaja rabas ning see päev on ajaloos kirjas kui mu maolähedaseim kogemus üldse. Astusime nimelt Mariga vaskussile peale ja nagu daamidele kohane - panime igaüks oma suunas jooksu. Õnneks uss meid kätte ei saanud. Seljas on mul mu maailma lemmikuim Obamaga t-särk, millel oli kirjas DOPE. Särk on siiani alles, aga Obama kulus ammu maha.
See kleit oli mu täielik suvehitt! Mu arust sobis ta mulle ülihästi, aga enam ma seda vist selga ei pane kuigi mu kapis on ta siiani. Ja need juuksed noh! Nii pikad, läikivad ja ilusad. Annaks armas jumal mulle kannatust, et ma oma juuste eest ka edaspidi nii head hoolt kanda viitsiksin kui ma seda siis tegin.
Ma täpselt ei tea, miks me Mariga keset südasuve vanad mantlid-kasukad kaltsukottidest välja koukida otsustasime, aga tõestusmaterjal on olemas, et seda me tegime. See kasukas on vist praeguseks mingi kolmkümmend aastat vana ja juttude järgi on see pea kõiki mu suguvõsa lapsi talvel soojas hoidnud. Olge rahulikud, mitte ühel ja samal talvel, meil on kõigil ikka vanusevahet ka. 
Sellel kleidil on minu jaoks suur emotsionaalne väärtus ning kuigi ma seda enam ei kanna, ei ole ma seda sellegipoolest ära visanud. Sellel samal õhtul kui see pilt tehtud on, sain ma nimelt Martiniga tuttavaks. Praegu ma vaatan küll, et see on suht mingi öösärgi mustriga, aga ju sel oma võlu oli, kui ma tookord oma (praeguseks juba) kihlatule sellega meelde jäin.
See pilt on tehtud 2013. aastal Klaipedas. Martini tollane klubi mängis millegipärast leedukatega ning mina koos sõpradega otsustasin seda mängu vaatama sõita. Nii tore kohtumine oli, sest enne seda polnud me kolm ja pool kuud üksteist näinud. Kõik mu pildilolevad riided on mul kenasti alles, ainult kandnud ei ole ma neid enam ammu. Martin kandis oma outfiti arvatavasti ribadeks ning sellest enam midagi alles ei ole.

Aga aitab nüüd lobast! Homme, samal ajal, olen ma juba Eestis ning hetkeseisuga tulen ma sinna pooltühja kohvriga. Kuna kuu aega ma vaid paari riidehilbuga olla ei taha, siis tuleb see kohver mul nüüd täis laduda. Ma ei hakka lubama, et ma Eestis olles mingi hirmus tubli blogija olen, aga instagrami postitan ma kindlasti (@liinamols).

teisipäev, 13. detsember 2016

Topeltlõua seiklused

Pikutasin üleeile magamistoas kui peika tuppa tuli ja ütles, et ma olen ilus. Olin just sellises asendis, et lõug oli vastu rinda ja vastasin, et jaa, kindlalt olen jube ilus, mingi lott paistab kenasti välja. Selle asemel, et mulle üks kaunis vale öelda, et ah mis räägid, pole sul mingit lotti, vastas ta jumala rõõmsalt: "Ei, üldse ei paista!". :) Aus poiss!
Pühapäevane päev läks ennustatult VÄGA laisalt. Vaatasime filme, sõime kevadrulle ja nuudleid ning korra ikka pistsime nina toast välja ka. Läksime spets kaubamajja, et mulle retuuse osta (mida ma muidugi lõpuks ei saanudki), aga lõpuks tuli uue rüüga koju ikka Martin. Aja kokkuhoiu mõttes lõikasime läbi H&M-i, et Starbucksist kooki ja piparkoogi lattet osta ja möödaminnes nägi peika üliägedat bomberit. Allahinnatud viiekümne euro pealt kahekümnele. Üks oli alles - muidugi tema suurus. Kuidas tal jälle niimoodi veab, ma ei saa aru!? :D Ausalt, ma olen kade juba!

Ärkasin täna juba pool seitse, sest Martinil on homme riigi teises otsas mäng ja tänane päev läheb tal puhtalt sõidu peale. Issand kui õnnelik ma olen, et ma hetkel tema nahas pole, sest 12h bussisõitu ma hetkel küll ära ei händliks. Ärgates oli mul kohe selline tunne, et ma pean aknast välja vaatama, sest ma lihtsalt tundsin, et seal on midagi head ootamas. Ja oligi! Lumi oli maha tulnud :) küll mingi õrnõhuke kiht, mis arvatavasti õhtuks sulanud on, aga asi seegi.
Hommikusöögi pistsin just pintslisse ja nüüd löön diivanil nurru ning blogin. Hiljem lippan kaubamajja, sest mul on paar jõulukinki endiselt ostmata ja äkki saab sellega täna korda. Oma põrsamõõtu kohvri peab ka lagedale otsima, sest vaikselt on vaja sinna asju sisse loopima hakata. Oi kuidas ma ei viitsi asju pakkima hakata. Veel vähem aga viitsin ma ööl vastu reedet kell kolm ärgata, sest kell kuus on mul juba esimene lend. Täiega imelik, et praegu tundub see varane ärkamine ja lendamine nagu maailma vastikuim asi, aga kui see reede juba kätte jõuab, siis ei olegi nagu nii hullu. See on mul alati sedasi, ei tea miks. Ju ma siis enne lendu mõistan, et pääsu pole ja lepin olukorraga.
Minu mõnusad hommikusöögid ja keskel filmiõhtu snäkid.

pühapäev, 11. detsember 2016

Sunday-funday

Oeh kui mõnus pühapäevahommik! Kohv ja lõhesaiad nahavahel, küünlad põlevad ja telekast käivad hetkel Gilmore Girls'i vanad osad. Kui õues veel laia lund sajaks oleks kõik täitsa ideaalne. Aga ei - iga päev 10 kraadi sooja ja päike paistab otse silmamunna. Ausalt, paha hakkab juba. :D tahan tuisku ja tuult!
Eile oli Steaual mäng ja mul oli stress level sott, sest ma niiii hullult tahtsin, et Martini klubi võidaks. Ja õnneks nad võitsid ka :) iga issanda kord kui Martini koduklubi mängib mõne tema vana klubi vastu (ta on Rumeenias olnud kolmes erinevas klubis) olen ma eriti närvis, sest ma tahan, et vana klubi näeks millest nad nüüd ilma on. :D haige inimene olen, ma tean! Nii kui seda videot nägin, tundsin selles enda ära. I feel you, sister!
                    
Kujutate ette, et mingi neli aastat tagasi käisin ma üldse esimest korda käsipalli vaatamas? Mitte sittagi ei saanud aru ja terve aja pommisin Mari küsimustega. Miks ta kollase kaardi sai? Miks see viga oli? Mis see tähendab? Õnneks oli ta megakannatlik ja ei läinud kettasse kui ma sama asja ka mingi neli korda küsisin. :D
Ja siin ma nüüd olen - elan võõras riigis, sest minu kihlatu on käsipallur. Naljakas kuidas asjad ikka täiesti oma rada käivad. 
Minu käsipallur magab muidugi õndsat und alles, sest eile käisime veits peol ikka ka. Ma muidugi ei suuda ilmaski nii kaua põõnata ja olen juba mingi kolm tundi üleval olnud (kell on praegu 12), hehe. Tänane päev on muidu täitsa vaba ja plaane polegi. Tahaks üle ilmatu pika aja kinno seda Jennifer Anistoni komöödiat vaatama minna ning paar jõulukinki on ka veel ostmata. Endale tahaks Zarast ühed retuusid leida ja selline tunne on, et õhtusöögiks tahaks hiinakat tellida. Sellised tagasihoidlikud soovid mul tänaseks päevaks ongi.

 

reede, 9. detsember 2016

Viimase nädala asjad

Vaatasin, et telefoni on viimase nädala aja tegemiste kohta mõned pildid kogunenud, mida ma siia lisanud ei olegi. Oli ju vaja neid wishliste ja retsepte jagada ning niisama lobapostitused jäid täitsa soiku. Milline horror eksole! 
Eelmisel nädalal käisime ühes ägedas outlettide keskuses, kus oli täiega palju poode. See oli nagu mingi väike omaette linnake kohe. Mul olid sellest vaatepildist silmad muidugi nii rattas peas, et unustasin isegi pilti teha. Kui järgmisel korral sinna lähen, siis teen. Ma sealt midagi ei ostnud (kuigi palju ilusaid asju oli), sest ma niisama emotsioonioste teha ei tahtnud, muidu on ikka nii, et raha raisatud, aga neid asju mis tegelt vaja on, neid ikka pole. Peika sai aga paar asja küll. Eriline vedamine oli saabastega, mida vaid üks paar alles oli ja juhtumisi just tema number! Lisaks olid need vist oma 50% alla hinnatud ja kassas selgus, et ka sellest hinnast läks veel 30% alla. Mõnel ikka joppab :) 
Star Warsi maraton on siin majas täie hooga peal. Nädala ajaga on viis episoodi vaadatud ja ennustan, et enne järgmist reedet saavad ka viimased kaks otsa. Ma ei oleks iial seda uskunud, et ma need tõesti ära vaatan, aga slap my ass and call me Sally - siin ma nüüd olen ja tean kes on Jabba the Hutt ning Chewbacca. 
Chewbaccast rääkides.. Saan juba ühe asja oma jõulu-wishlistist maha kriipsutada, sest sain endale soovitud faux fur jaki. Näen selles nagu väike karvane fashionista välja ja mulle see meeldib! See jakk on nii mõnus ja soe ja imeline! Proovin selle imetoreda jaki millalgi pildile saada, siis näete ikka ka millest ma räägin.
Ükspäev käisime kohalikul jõuluturul ära. Täitsa jõulutunne tuli peale! Turg ise oli parasjagu suur ja müüdi selliseid asju nagu jõuluturul ikka. Inimesi oli muidugi tohhuijaa ja pidevalt pidi vaatama, et kellelgi otsa ei koperdaks. Glögi oli hästi hea ja esimest korda elus sõime churrosid. Nutellaga. Rohkem vist polegi vaja öelda :)
Eile küpsetasin sellise laari pannkooke, et oh sa mu meie. Nagu ei mõelnud ka, et vist läheb paljuks, istusin aga tooliga pliidi ees, veiniklaas käes, ja andsin takka. Aga selle eest oli neid pärast nii hea pugida. Ning kui ka hommikuks pannkoogid olemas olid, ei olnud mingit nurinat kuulda :) oh elu-elukest!

Kui ma peaksin elu lõpuni vaid üht plaati kuulama, siis oleks selleks kindlalt Bruno Marsi uus plaat!

neljapäev, 8. detsember 2016

Retseptineljapäev: freakin' imelised täidetud paprikad juustukastmega

Kõigi koduperenaiste enimküsitud küsimus on kindlasti see, et mida küll õhtusöögiks süüa teha. Hell, ma isegi küsin seda igal jumala nädalal kui meie nädalamenüüd välja mõtlen! Olen seda varemgi maininud, et suurema poeskäigu teeme me ühel korral nädalas ning selleks, et nimekiri näpus, mööda poodi kablutada ja vajalike asju kokku krabada, tuleb juba varem menüü välja mõelda. Kuna me enamjaolt kõik söögikorrad kodus sööme (paar korda nädalas käime kusagil söömas või tellime koju), siis proovin ma aegajalt uusi retsepte katsetada, et asi päris üksluiseks ei läheks. 
Tegin üleeile esmakordselt täidetud paprikaid juustukastmega. Kuna ma muidu suurem paprikasõber (st suurtes kogustes ja toorena) pole, ei olnud mul ka huvi neid varem valmistada. Ei mäletagi hetkel, kust mul see idee neid nüüd teha tuli, aga hea, et tuli, sest let me tell you - need tulid f r e a k i n' imemaitsvad! Kohe nii maitsvad, et kui ma eile hommikul peikale lõunasöögivariante ette ladusin, ütles ta vaid ühe sõna, milleks oli: "Paprikaaaaaaaid!". Kuna mul üleeilsest materjali alles jäi, siis sõimegi me rõõmsate nägudega täidetud paprikaid ka eile.
Täidetud paprikate valmistamiseks läheb vaja:
2-3 suurt punast paprikat
100 g riisi
250 g hakkliha
2 küüslauguküünt
keskmine sibul
paar sl tomatipastat
soola-pipart
* muud meelepärast (mina lisasin veel natuke ananassikonservi, sest mul oli seda mingist teisest söögist üle)

Juustukastme valmistamiseks läheb vaja:
2 sl jahu
u 150 ml piima
riivjuustu
soola
õli

Esmalt poolita ja puhasta paprikad. Pane paprikapoolikud suurde anumasse ja vala peale keev vesi (nii ei jää paprikad hiljem ahjus tooreks). Keeda riis ning haki sibul ja purusta küüslauk. Viska sibul ja küüslauk pannile ning hauta neid paar minutit õlis. Lisa seltsi ka hakkliha ning maitsesta kogu kupatus soola ja pipraga (või misiganes maitseainetega, mis sulle meeldivad). Kui riis on valmis, pane hakkliha-sibulasegu riisile lisaks ning sega hulka tomatipasta ning muud meelepärased asjad.
Juustukastme jaoks pane pannile pisut õli ning kuumuta selles paar minutit jahu. Lisa piim, riivjuust ja oma maitse järgi soola ning sega kuni saad ühtlase segu.
Nüüd võta paprikapoolikud kuumast veest välja, pane sobiva suurusega ahjuvormi ning täida hoolega hakkliha-riisiseguga. Viimaks kata poolikud juustukastmega ning pane umbes 180 kraadi juures 45 minutiks ahju. 
Serveeri hapukoorekastme ja värske salatiga.

Kuna ma siin juba retseptihoos olen, siis kirjutan kiirelt soolase toidu juurde lisaks ka magustoiduretsepti. Saate kohe kaks käiku korraga! Äkki olen ma seda retsepti siin blogis juba varem jaganud, kes seda enam mäletab, aga igaksjuhuks panen ma ta siia kirja. Tegemist on toorjuustuglasuuriga kaetud porgandikoogiga, mille sarnast olen ma söönud nii Starbucksis kui ostnud Selverist. Mulle ta igatahes hirmsasti meeldib, sest ta on mahlane ning "jõuluse" maitsega. Väiksematele magusaarmastajatele meeldib ta ka, sest kord terve päeva lapsi hoides piiksusid nad õhtul nagu üks mees: "Kas palun saab veel seda piparkoogi-kooki?".
Retsept on pärit SIIT.
Mina küpsetasin seda kooki 26 cm läbimõõduga lahtikäivas vormis.

Vaja läheb:

Tainas: 
 2 suurt muna
170 g suhkrut (2 dl)
1 tl vanillisuhkrut
100 g sulatatud võid
150 g riivitud porgandit
120 g nisujahu (2 dl)
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
muskaatpähklit
* mina lisan tainale ühe peotäie hakitud kreeka pähkleid 
 
Glasuur:  
100 g toorjuustu
50 g pehmet võid
100 g tuhksuhkrut
1 tl vanillisuhkrut 
* mina lisan glasuurile väikese sortsu sidrunimahla, sest mulle meeldib magusa koogi peal pigem hapukas glasuur
 * kõige peale puista helde käega kookoshelbeid (mida mul hetkel kahjuks kodus polnud)

Esmalt vooderda vorm küpsetuspaberiga. Seejärel klopi munad ja suhkrud kohevaks vahuks (mina olen laisk ja viskan kõik blenderisse ning lasen seal paar minutit pöörelda). Sega suures kausis muna-suhkrusegu riivitud porgandite, sulatatud või, omavahel segatud kuivainete ja hakitud kreeka pähklitega.
Kalla tainas vormi ning küpseta 200 kraadises ahjus 20-30 minutit. Kontrolli koogi küpsust puutikuga - kui koogi keskele torgatud puutikk enam tainaseks ei jää, on kook valmis.
Jahuta. Sega toorjuustuglasuuri ained omavahel ühtlaseks ning määri jahtunud koogile. Kaunista kookoshelvestega.


kolmapäev, 7. detsember 2016

Bucket list: detsembrikuu

Kümme päeva veel ja olengi taas kodumaal. Ei tea, millal see edasi-tagasi lendamine mulle nii koblakasse viskab, et ma täitsa paikseks tahan jääda? Hetkel on aga kõik veel täitsa hästi, elu ei ole ilmaski rutiinne ega igav ning tulevikus on lastelastele huvitavaid lugusid rääkida nii mis kole. :) aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! 
Mul on alati niimoodi, et häid ideid tuleb pähe kõige suvalisematel hetkedel ja siis on tükk tegu, et neid päriselt kaa meeles pidada. Olen proovinud muideks niimoodi teha, et kui mõni hea mõte tuleb, siis kirjutan selle kibekiirelt telefonimärkmetesse üles, sest vastasel juhul on 50-50 võimalus, et see mulle üldse enam kunagi uuesti meenub. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada! Tahan kirja panna hoopis oma detsembrikuu bucket listi ehket asjad, mida ma tahan jõulukuul kogeda ja korda saata.

Kui Eestis lund jagub, siis tahan ma täiega minna snowtuubima (kas selle kohta on mingi muu sõna ka või? :D mul on selline tunne, et nagu oleks, aga vot meelde ei tule). Ma olen seda ainult ühe korra Valgehobusemäel teinud ja see oli niiii fun! Istud suure sõõriku sees ja lihtsalt naudid sõitu. Mida paremat oskad sa veel tahta, ah? Kindlasti tahan ma minna jõuluturgudele nii siin Bukarestis kui ka koduses Tallinnas. Tahan süüa mandariine ja õhukesi piparkooke, soovitavalt koos nagu üks moodne butterbrot olema peaks. Tahan meeles pidada neid, kes aasta jooksul mind nõu ja jõuga mingisugustes tegemistes aidanud on. Aastalõpp on ikka ju kokkuvõtete tegemise aeg ning vanade võlgade tasumiseks paremat aega ei ole. Maniküür olgu vaid jõulutoonides (minu slängis on need jõuluküüned) ja kaunistatud ohtra glitteriga. Millal siis veel kui detsembrikuus! Tahan nautida kuuma glögi ja külma ilma. Astud kargest õuest sooja kohvikusse ja tellid ühe vürtsika glögi - ideaalne :) Tahan saata jõulukaarte. Minuarust on see nii armas traditsioon mis kindlasti vajab taaselustamist. Tänapäeval on see ju lausa nii mugav, et postkontorisse ei pea minemagi - valid sobivad pildid välja, kirjutad aadressid juurde ja ülejäänu eest hoolitseb juba teenusepakkuja (vaata näiteks SIIT).
Ilma "Home Alone" filmi esimese osata võin ma jõulutundest vaid und näha, seega on see minu jaoks kohustuslik detsembrikuu osa. Minul on see küll juba korda saadetud, aga kodu kaunistamine on absoluutne must have. Ära pakitud jõuluasjade lahtipakkimises ja tubadesse paigutamises on midagi nii pidulikku ja erilist. Kunagi ei meeldinud mulle absoluutselt kingitusi pakkida, aga näed - vanemaks saades ikka tekib oskusi juurde ning nüüd on kingituste pakkimine üks mu lemmiktegevusi! Pakkimise all ei pea ma silmas kingtuse panemist kinkekotti vaid ikka seda vana head kleeplindi, paela ja paberiga mässamist. Niimoodi pakitud kingitus on ikka hoopis midagi muud! Kõigi detsembrikuu tubaste tegevuste taustaks panen ma mängima oma jõuluaja lemmiku - Michael Buble (kuigi hetkel pakub Bruno Marsi uus plaat talle jõhkrat konkurentsi!). Kas laternamatkadest olete kuulnud? Mina olen ja täiega loodan, et leian aja, et sinna detsembrikuus minna. Matkade graafikut vaata SIIT. Kuna meil Martiniga on koos Eestis olemiseks kaks nädalat, tahaks ma, et selle aja jooksul saaksime me teha sõpradega mitmeid-mitmeid jõuluistumisi koos lauamängude ja muidugi.. Glögiga! 

Mis teie jõulukuu bucket listi kuuluvad? :)
Kõik pildid via Pinterest
 

 

pühapäev, 4. detsember 2016

A mis ma lauale panen?

Kes minu blogi või Instagramikonto jälgijad on teavad arvatavasti ammu kui väga mulle meeldib igasuguseid snäkilaudu (tervitused sõber Mihklile, kes iga mu pildi alla #sexer kirjutab!) kokku panna. Kuna detsembrikuus peksab kokkusaamiseid peale uksest ja aknast ning tihtipeale tuleb laua katmisesse ka oma panus anda (või kogunisti terve menüü välja mõelda), mõtlesin ma kirja panna mõned oma lemmikud, mis alati külalistele peale lähevad. Terve jõulukuu ju verivorsti ja hapukapsast näost sisse ei aja ning siis on hea kui mõned erinevad ideed kohe varrukast võtta on!
Meie majas on klassikalistel singirullidel ja täidetud munadel alati hea minek. Singirulle ma ilma küüslauguta ette ei kujuta, kuid kes küüslauku ei fänna jätku see välja. Täidetud munasid kaunistan ma alati mingi kalatootega (lõhefilee või kalamarjaga), sest see väike soolane lisand annab nii palju juurde. Minu arvates on igasugused täidistega korvikesed ja rukkinööbid alati kindlapeale minek! Geniaalsed tooted lihtsalt. Täidiseid saab ju teha mustmiljon ja igaüks leiab midagi vastavalt enda maitsele.
Mõned minu lemmikud on näiteks..
  • tuunikalaga - purustatud tuunikala tomatikastmes, punane sibul, natuke majoneesi, sool-sidrunipipar
  • tursamaksasalatiga - tursamaks, sibul, keedetud muna, sool
  • riisi-suitsukalasalatiga - riis, keedetud muna, till, suitsukala, hapukoor, majonees, sool-pipar
  • juustu-küüslaugu täidis - riivjuust, purustatud küüslauk, sool, majonees (sama segu, mida singirullide sisse keeran)
  • heeringasalatiga - hapukoor, heeringafilee (minu lemmik on traditsiooniline!), roheline sibul
  • seenesalatiga - hapukoor, soolaseened, sibul
  • pasteediga - enda lemmik pasteet (mul näiteks Selveri pasteet või Karni oma), toorjuust, kaunistuseks natuke granaatõunaseemneid :)

Ühte mõnusat veinilauda ei kujuta ma ette ilma kohustuslike snäkkideta - erinevad juustud (minu suur lemmik on Kalamatsi Meierei praejuust, mis praegu on müügil hoopis SELLISES pakendis), vinnutatud hallitusvorst, juurikad ja dipp, väiksed marineeritud kurgid, oliivid, makrapulgad, viinamarjad ja krõpsud. Viimase puhul soovitan poelettidel ringi vaadata, sest minuarust on krõpsuvalik nii laiaks läinud, et tavalisi kartulikrõpse annab nii paljude variantidega asendada. Minu erilised lemmikud on tavalised tortillakrõpsud, mida ma serveeriksin guacamolega, mida teen nii:
  • 2-3 pehmet avokaadot
  • 2 küüslauguküünt
  • poole laimi mahl
  • pool keskmist punast sibulat
  • sool
  • tšillipulber
Koori avokaado pehme sisu koore seest välja ja pane parajasse kaussi. Lisa purustatud küüslauguküüned, pigista peale poole laimi mahl, lisa maitse järgi soola-tšillipulbrit. Püreesta kogu kupatus saumiksriga (kindlasti saab päris pehmeid avokaadosid ka kahvliga ühtlaseks massiks teha) ning viimaseks sega juurde peenelt hakitud punane sibul. Noms!

Kellel rohkem aega ja viitsmist on, siis küpsetised on vist küll alati tõeline hitt. Väikeste viineripirukate, pitsarullide või muffinite tegemine ei peaks kellelgi üle jõu käima ning boonusena lähevad nad peale igas vanuses külalistele. Kes aga suuremat soolast pirukat teha tahab, siis praktika on näidanud, et SEE pirukas on väga popiks osutunud (muutnud olen vaid nii palju, et täidisele lisan singikuubikuid). Sibulapiruka idee on pärit minu sõbranna Kelly käest ning peale seda kui tema seda pakkus, olen ma alati selle piruka valmistamise juurde tagasi läinud. 
See postitus on inspireeritud asjaolust, et minu armas roosa beebitelefon ütles mulle paar päeva tagasi, et telefonimälu on nüüd nii täis, et isegi kaamera kasutamise keelab ta ära. Pidin suuremat puhastustööd tegema ja kõik oma sajad toidupildid ümber paigutama. Ja nii nad nüüd siin ongi. Ehk saab keegi siit mõne hea idee ning kui mõne asja osas küsimusi tekib, siis andke aga takka - vastan rõõmuga. Kui kellelgi mõni hea snäkiidee lisada on, siis selles osas olen ma samuti üks suur kõrv!

reede, 2. detsember 2016

Jõulusoovid ja sünnipäevasoovid

Olen alati mõelnud, et jube kehvake lugu, et minu sünnipäev jaanuarikuus on. Noh, et talv ja pläga on maas ja ilm on külm. Ilmaski ei saa ma teha sellist ekspromt suvesünnipäeva, et kutsud lähedased suveõhtul randa, üks tüüp mängib kitarri, kõik istuvad ümber lõkke ja grillivad vahukomme ja maisi ning lobisete varaste hommikutundideni tähistaeva all (jep, kusagilt cheesy'st ameerika komöödiast on see idee arvatavasti tulnud). 
Ühe boonuse olen ma jaanuarikuus sündimise kohta oma varsti 27-aastase elu jooksul avastanud küll. Nimelt võib juhtuda, et need kingid mida sa jõululaupäeval kuuse alt ei leia, saad sa hoopiski mõne nädala pärast oma sünnipäeval kätte! Kas pole tore!? 
Allpool olev wishlist kannabki mõlemat rolli - seal on asjad, mida ma endale tahaksin nii jõuludeks kui ka sünnipäevaks. Tahtmisi on mul ilmselgelt palju ja kõiki neid ma endale lähiajal saada ei loodagi. Küll aga pole nad seal täitsa mõttetult, sest mina usun, et oma soovid tuleb kirja panna ja välja öelda ning küll nad ka varem või hiljem su juurde tee leiavad. :)
Meie Bukaresti kodus ei ole maailma mugavaim elutoamööbel ning sellepärast tahaksin ma, et vähemalt tugitooli teeks mugavamaks üks suur ja soe lambanahk. Ideaalis tahaksin ma SEDA või SEDA lambanahka. Karvastel teemadel jätkates.. Mulle on hirmsasti meeldima hakanud faux fur jakid. Proovisin ükspäev H&M-i lasteosakonnas (tüdrukute riiete seas on vahel tõelisi pärle!) ülituusa tumedat jakki ja nüüd ei saa ma seda enam peast välja. Kodulehelt ma seda kahjuks ei leidnud. Minu vana sirgendaja on mind truult teeninud juba aastaid ning ilmutab väikseid väsimusemärke. Elab, aga mis elu see on! Uue sirgendaja osas mul kindlat lemmikut ei ole, aga tundub, et Diva omad on päris asjalikud. Küljed võiksid olla kaarjad, sest siis saab ikka lokke ka teha. Endiselt elan kortsuhirmus (Martini eilne nali: "Mina sulle küll näkku vaadates 26 ei ütleks..". Ma läksin kohe nii rõõmsaks, et vastasin, et see lause oli isegi parem kui abieluettepanek, mille peale ta ütles, et ma tal lause lõpetada laseks.. "Pigem ikka 36!". On loll :D) ja sellepärast tahan ma endale Kiehl's Powerful-Strenght Line-Reducing Concentrate seerumit. Hind on küll mürgine, aga pidavat teda jaguma kauaks ajaks ning nahahoolduse arvelt ma järeleandmisi ei tee. Kuna eelmisel aastal jõuludeks saadud parfüümi olen ma aastaga tilgatumaks teinud, siis soovin ma endale ka uut lõhna ning Trussardi "Donna" oleks selleks ideaalne. Kooki teha mulle meeldib ning ühed ilusad magustoidukahvlid kuluksid ära küll. Julienne lõikur on miski mida ma olen niii ammu endale soovinud ja tundub, et selle võiks jõuluvana mulle nüüd lõpuks tuua. Kõik lõigun ära! Mary Lou Manizer särapuuder on vist olnud mu wishlistis ka varasematel aastatel, aga nagu näha pole ma veel seda endale saanud. Äkki sellel aastal joppab! Kõige kallim asi minu soovinimekirjas on kindlasti Canon Legria Mini X. Ühelegi blogijale seda ilmselgelt tutvustama ei pea, teistele teadmiseks aga, et tegemist on väikese videokaameraga, millega mugavalt videoid teha saab. Ja not to toot my own horn here, aga ma usun, et ma teeks täitsa vaadatavaid videoid. :D Kvaliteetne presskann kulub meile hästi ära! Rumeenlased lihtsalt ei kasuta sellist atribuuti ja siinsest kaubandusest selle leidmine on täielik peavalu. Hetkeseisuga oleme jagu saanud kahest presskannust ja miski ütleb mulle, et ega praegusel ka pikka iga oodata pole. Martin armastab mulle ikka märkust teha, et muidu olen sisse pakitud nagu mammi muiste, aga luupeksukondid on ikka paljad. :D selleks tahaksingi ma endale ühtesid tuusasid tenniseid, mis mu alastuses olevad kondid kordki kinni kataks. Hetkel olen sobivaimad leidnud Zarast. Veel kuluks mulle ära üks pehme põsepunapintsel. Hetkel kasutusesolev hakkab samuti oma aega ära elama ja üsna rääbakaks kuluma. Viimaseks sooviks on mul aga Mario Badescu näosprei, mida minuteada Eestist hetkel ei saa, aga siin olen ma seda müügil näinud küll. 
 
Tegin seda postitust vahelduva eduga kokku oma kolm päeva ja olen sellest praeguseks nii tüdinenud, et isegi kokkuvõtet kirjutada ei viitsi. :D küll aga ei ole see raskeim asi millega ma täna tegelema pean, sest peika küsis juba enne, et kas täna on lõpuks see õnnis päev kui ma temaga Star Warsi esimest osa vaatan. Oeh. Obi-Wan Kenobi, siit ma tulen!

 

kolmapäev, 30. november 2016

Mina küsin, sina vasta

Ossa poiss kus Bukarestis oli täna alles liiklus! Homme on siin nimelt suur riigipüha ja sellega seoses oli täna vist ka lühendatud tööpäev ning omakorda sellega seoses ametlik hullumaja valla. Me tegelt sõitsime ainult kodust mingi viie kilomeetri kaugusele kaubamajja, aga edasi-tagasi sõit võttis aega oma 40 minutit. Ja tuutu lasi peika vist mingi kümme korda (lõpus vist törtsutas signaali juba suurest rõõmust, et kodu paistma hakkas).
Käisin täna muuseas üle kahe ja poole aasta Mcdonaldsis. Ei saa salata, need friikad olid ikka täiega head. Minu jaoks on selline asi ikka megasuur sündmus, mida ma juba pikalt ette planeerima pidin. :D kuidas teiega lood on, sööte tihti rämpsu? Kui avalikult sellist pattu tunnistada ei taha, siis anonüümselt saab ka kommenteerida muidu. :D Mulle ikka need kuu viimased päevad istuvad - oktoobrikuu viimasel päeval sain sõrmuse sõrme, novembrikuu viimasel päeval käisin mäkis (suht võrdväärsed sündmused eks).. Ei tea, mis detsember toob, hehe. 
Linn on nii mõnusalt pühaderüüs, igal pool laternad ja lipukesed. Rumeenlastele ikka tähistada meeldib! Tähistamisest rääkides meeldib mulle hirmsasti, et rumeenia keeles võib suht iga õnnesoovi edastada kolme lihtsa sõnaga. Tahad kellelegi sünnipäevaks õnne soovida? La multi ani! Tahad head uut aastat soovida? La multi ani! Tahad homse riigipüha puhul naabrimeest õnnitleda? La multi ani! Ei mingit palju õnne sünnipäevaks või head uut aastat või muud keerulist. Mulle meeldib noh! Kordki on ka nende peale mõeldud, kelle jaoks see keel võõras on.
Ma küll mõtlesin, et ma sellel aastal oma jõulukinkide soovinimekirja siia ei pane, aga vist pean seda siiski tegema, sest Martin kukkus täna ähvardama, et vastasel juhul ootab mind kuuse all ümbrik rahaga. Olgu tal siis rõõmus olla, kui ma sellega ükskord valmis saan ja tema elukese veidi kergemaks teen. 
Ja homme ju ongi juba 1. detsember! Minul muuseas hakkasid väiksena päkapikud käima just sellel kuupäeval. Nüüd aga kuulen igalt poolt, et paljudel lastel käivad päkapikud juba esimesest advendist saati! Nagu vanemad.. vältige hommikust lasteaia esikukappide ees toimuvat väikeste inimeste draamat ja leppige kokku onju*. :D selgub, et ma olen täna üks suur küsija, aga millal teil päkapikud käima hakkasid? Või teie lastel?
Ja tegelt tuli mul üks küsimus veel meelde (või kaks..). Nimelt on igasugused täiskasvanud daamide advendikalendrid täiega popid - The Body Shop, Joik, NYX. Olete neist mõne omanikud? Millist kõige enam tahaksite? Ja kui homme mõne akna lahti teete, võite öelda ka mis seal sees oli, sest ma olen täiega uudishimulik (ja natuke kade kah, eriti põnev tundub mulle see NYX-i oma) :) 
* - mõtlesin seda lauset naljaga, sest kuigi olen pidanud kümneid kordi lastele seletama, miks mõnel lapsel tulevad päkapikud varem ja teisel hiljem, siis saan muidugi aru, et sellist asja vanemad kokku leppida ei saa.
 
 

teisipäev, 29. november 2016

Kuidas lennureisi enda jaoks võimalikult mugavaks muuta

Shoutout kõigile kaaskannatajatele, kes lendamist samamoodi kardavad nagu mina! Kuna see hirm mind aga lendamisest endast ei päästa, siis tuleb sellega lihtsalt kuidagimoodi hakkama saada. Ja hakkama saama ma pean, sest ainuüksi sellel aastal olen ma astunud lennukisse 20 korral (jah, ma lugesin üle). Ning see aasta pole veel läbigi!
Et aga lendamist enda jaoks võimalikult mugavaks teha, olen ma välja mõelnud mõned trikid (mis trikid nad tegelt suurt on, aga nimetame neid siiski nii).
Enne minu trikkide juurde jõudmist pean ma ütlema, et tegelikult on parim trikk kellegagi koos lendamine. Minul seda lõbu aga varnast võtta pole ja nii ma peaaegu alati üksinda reisingi. Suvel sain Horvaatiasse lennata koos kümne sõbra-sugulasega ja see sündmus oli mu jaoks vaata, et sama põnev kui reis ise. :D
  • Pileteid ostes soovitan kindlasti vaadata Nordica ja LOTi pakkumisi, kelle kohta minul on hetkel ainult kiidusõnu lausuda. Kõige vähem julgen soovitada Lufthansat, sest kuigi neil on väga palju plusse, on neil ka üks suur miinus - pidevad streigid, mis reisiplaanidele paraja hoobi võivad panna.
  • Check in'i tehes valin ma endale ALATI aknaaluse koha. Ma lihtsalt pean ülevaadet omama, mis seal väljas toimub! Lisaks saab magama jäädes pead vastu seina toetada, mida muudel kohtadel istudes teha ei saa. Ükskord tegin ma Lufthansaga väikest koostööd, mis paljude muude asjade hulgas tähendas seda, et ühel lennul paigutati mind viimasesse ritta, vahekäigu kõrvale, ja aknast nägin ma välja nii umbes viie sentimeetri jagu. Ja seda viit sentimeetrit ma terve aja jõllitasingi. :D
  • Paki käsipagasisse midagi, millega lendude ajal või lendude vahel ennast lõbustada. Minul on tavaliselt kaasas mõni ajakiri, ristsõnad ja tahvelarvuti, kust ma lendude vahel mõnd sarja või youtube'i videoid vaatan. 
  • Mina võtan alati kaasa mingeid snäkke, mida sarju vaadates nosida saan. Tavaks on saanud näiteks mõni õun, pähklid, Tuc'i juustuküpsised ja mingi väike šokolaad.
  • Lennates on minu number üks aksessuaar suur ja soe sall. Täielik must have! Kui uni peale tuleb, panen selle pea ja seina vahele; kui külm hakkab, kerin ennast selle sisse sooja. 
  • Lennukisalongis on mul alati käepärast näts, piparmündikommid ja telefon. Esimesed kaks selleks puhuks, kui kõrvad lukku lähevad ning viimane selleks, et seal Tetrist mängida saaks. Ma olen täielik vanakooli tšikk ikka, haha!
  • Käsipagasis on mul alati olemas paratsetamool, huulepalsam ja niisutavad silmatilgad. Lennukiõhk on lihtsalt nii kuiv, et see lausa sunnib huuli limpsima ning katkiste huulte ennetamiseks palsam ära kulubki. Kuiva õhu pärast on vajalikud ka silmatilgad, eriti läätsekandjatele. Tabletid on aga kaasas lihtsalt igaks juhuks, sest parem on kui nad kotis olemas on kui, et lennujaamast apteeki otsida.
  • See punkt vist mingi shocker ei ole, aga siiski - käi alati enne lendu vetsus. Lennukivetsu mina minna ei taha - enne tulgu surm.
  • Kui lennuhirm ikka väga hull on, siis räägi murest perearstile ja lase endale tabletid välja kirjutada. Mul on ka need alati kaasas, aga kasutanud ei ole ma neid enam ammu, sest need teevad mind nii uniseks, et neid võttes magasin ma tavaliselt juba enne õhkutõusu.
  • See punkt tundub paljudele kindlasti tobe, aga minu jaoks on see reegel: ma ei pidutse ilmaski enne järgmise päeva lendu. Ma lihtsalt ei händliks seda ära kui mingi uimase peaga kusagile trippima (trippima võeh kui kole sõna) peaksin. :D
  • Ja viimaseks: vahet pole kui varajasele lennule ma minema pean - ma söön alati hommikust. Jep, isegi kell kolm öösel :) tühja kõhuga reisimine teeb mind lihtsalt kurjaks. 


Sellised on minupoolsed soovitused ja ehk saab keegi siit miskit head kõrva taha panna. Kui kellelgi veel mingi hea trikk varuks on, siis andke aga teada, olen täiega huvitatud!

esmaspäev, 28. november 2016

Eelmise nädala säravaimad hetked

Kui ma kunagi selle blogi esimest osa pidama hakkasin, siis tegin ma seda peamiselt selleks, et ei peaks igal nädalal sõpradele-tuttavatele eraldi sama juttu kirjutama, et mis me siin teeme ja kuidas läheb ja mis uudist. Ajapikku on läinud muidugi nii, et muid lugejaid on kindlasti rohkem kui oma sõpruskonda, aga teate - mul pole selle vastu mitte kõige vähimatki :) nii headele lugejatele nagu mul on pole mul üldse kahju kirjutada. Loen iga kommentaari huviga ja päris tihti loen neid veel Martinile ka ette, sest tema kanda on siin blogis ikkagi meespeaosa roll.
Ma tean, et paljude arvates on postitused sellest kus-käisin-mida-tegin maailma kõige igavamad, aga call me crazy - mulle meeldivad need täiega! Ning sellepärast käesolevast postitusest eelmise nädala highlighte lugeda saabki.
Nagu ma millalgi eelmisel nädalal kirjutasin, siis oli Martinil kolmapäeval hirmus tähtis mäng oma igipõlise rivaali vastu. Ja nad kaotasid, kurat võtaks! Mängiti seda mängu ühes kaugemas saalis ja mina otsustasin sinna minna metrooga ning lisaks veel oma poolteist kiltsu jalutada. Taksoga oleks sinna sõita olnud täiesti mõttetu, sest kell viis õhtul läbi Bukaresti sõita.. ma arvatavasti oleks neljapäeva hommikuks kohale jõudnud. Kes nüüd arvab, et oi jumal, kuidas ma pimedas ja võõras linnaosas niimoodi üksi ringi kõndida julgen, siis joke is on you - ma tunnen ennast Bukarestis tuhat korda turvalisemalt kui Tallinnas. Ausalt. 
Pool teed saalini oli minu üllatuseks politseiga turvatud, niiet karta polnud seal küll miskit. Kartsin ma aga natuke hiljem kui saali ees meie ameeriklastest sõpru ootasin. :D fännid on siin hirmus tulised ja kui juba mitmesajapealine kamp klaaspudeleid lennutama hakkas, siis mõtlesin ma küll, et no joppenpuhh, raudselt surab keegi mulle veinipudeliga roosi makku ja siia ma siis jäängi.
                      
Õnneks on politsei siin selles suhtes tasemel, et varustus oli neil arvatavasti parem kui Eesti politseinikel pronksiöö ajal ning kõik rahutused suruti kiirelt maha. Niii kahju, et ma politseinikest pilti ei mõistnud teha, sest siis saaksite te hoopis parema ettekujutuse.
Laupäeva lõunal pidime me oma ameeriklastele külla minema, sest neljapäeval pidasid nad tänupüha ning sellel puhul nad meid laupäeval kostitasidki. Nädala sees oleks suht võimatu olnud sellist istumist teha ning sellepärast see laupäeva peale jäigi. Martinil oli hommikul trenn ja jutt jäi, et pikka jokutamist tal ei ole, kiirelt koju ja otse külla. Küll aga astus elu vahele ja juhtus hoopis nii, et trennis sai Martin silma siukse paugu, et pidi hoopis haiglasse minema. Midagi hullu ei ole, lihtsalt silma all on umbes kahe sentimeetrine haav ja silmas väike verevalum. Külla me aga ikkagi jõudsime, stiilselt neli tundi hilinedes, hehe. Niii tore õhtu oli - sõime kõike traditsioonilist alates kalkunist kuni kõrvitsapirukani välja ja veini rüüpasime veel peale. No mida oskab üks inimhing veel elult tahta! Rääkisime igasuguseid põnevaid asju ja vaatasime ameerika jalgpalli. Aru ei saanud ma sellest mitte essugi, aga nägu oli selle eest jube asjalik ees :) öösel jõudsime koju ning kujutate ette - ma ärkasin pühapäeval alles pool üksteist! Minusuguse hommikuinimese jaoks oli see üle pika aja absoluutne rekord!
Pannkoogihommik.
Ja lõpetuseks üks esmaspäevahommikune selfiekas. Pole juukseharja (meigist rääkimata) ega midagi näinud, aga ise eluga rahul.