laupäev, 9. jaanuar 2016

Minu armsad asjad

Eile õhtul ei tulnud kohe und ja nagu ikka läks mõte rändama. Mõtlesin ühest ja teisest ja lõpuks jäin ühe teema üle päris pikalt mõtteid mõlgutama. Nimelt asjadest. Ei, sellest ei tule järjekordne wishlist. :D tegelikult jäin mõtlema asjade tähtsusest inimeste elus. Ma ei oska päris hästi seda sõnastada, aga silmas pean ma seda, kuidas mõndade inimeste jaoks on nende isiklikud asjad neile väga suure tähtsusega ja teiste jaoks mitte - läheb katki, siis ostab uue, kaob ära - mis siis ikka!

Mäletan, et kui ma veel päris pätakas olin, eks vast algklassides ikka käisin, sain ma klassiekskursioonilt Siimusti savitehasest (jah, see on päris koht :D) sellise suure ripatsi, kus oli savist süda ja auk oli veel läbi, et saaks ise paela sealt läbi panna. Mu emme pani sealt tumepruuni nahast paela läbi ja mulle nii meeldis see ehe. Igatahes kaotasin ma selle tädil külas olles kusagile põllupeale ära, niiet koju jõudes tolknes mul ainult see nahariba ümber kaela. Issand kui kurb ma olin! Ja ma ei julgenud veel kellelegi öelda, et selle südame kaotus mulle nii korda läks, sest lapsemõistus vist arvas, et teised poleks äkki aru saanud, miks mulle ühe väikese saviplönni kaotamine nii maailma lõpuna tundus. :D

Aga ega asjad siis nende paarikümne aastaga muutunud ole, kus sa sellega! Sain jõuludeks kolm snowglobe'i ning udupea nagu ma olen, unustasin ma nad külma ilmaga koos muude asjadega üheks ööks autosse. Järgmisel päeval pidin ennast muidugi maa alla kiruma ja veel mulla ka peale kraapima, sest muidugi olid nad ju külmaga jäässe läinud ja toasoojas hakkasid üles sulama ja pragunema. Üks jäi terveks, ühe sisse tuli mõra ja veidi vett läks kaotsi ning üks läks täitsa katki. :( Siiani olen nende pärast kurb noh!

Lisaks rääkis Martin, et kaotas nüüd Bukaresti tagasi lennates oma tähtsad kõrvaklapid kusagile ära. Ma pole neid kunagi kasutanud, aga kaasa tunnen ikka! :D 

Ehk andis see väikese ülevaate sellest, kuidas ma oma asjadesse kiindun. Nad on ju ikkagi minu hoolega valitud, hoitud ja armastatud asjad. Mõne inimese jaoks on vist ükskõik kui mõni asi ära kaob või katki läheb, sest noh, peaaegu alati saab ju uue osta. Minu jaoks on esemed aga alati ka mingisuguse mälestusega seotud ning usun, et ka sellepärast ma neid nii kõrgelt hindan. Ise pean ma sellist oma asjade hoidmist ja väärtustamist enda juures muidugi positiivseks - esiteks oskan ma ka kõige väiksematest asjadest rõõmu tunda (näiteks uus hambahari või juuksepalsam - naisss, tahaks juba proovida! :D) ning teiseks saan ma aru, et mitte miski ei kuku niisama sülle. Muidugi ei tähenda see seda, et ma asju inimestest ja mälestustest tähtsamaks peaksin, aga see on juba täitsa teine teema, millele ma täna ei keskendu.

Huvitav oleks kuulda, kuidas teised oma isiklikesse esemetesse suhtuvad? :)

1 kommentaar:

  1. mina olen samasugune nagu sina. Väga väärtustan oma asju, ostan asju väga vähe, aga kui, siis on selleks kindel põhjus. Ja lemmikriided kannan ribadeks, enne kui uued ostan.

    VastaKustuta