kolmapäev, 17. august 2016

Dubrovnik: osa kaks

 Loe esimest osa SIIT.

Teisipäevaks olime ühe büroo kaudu endale kolme saare paaditripi kinni pannud. Ütleme nii, et ma kujutasin seda asja natuke teisiti ette kui tegelikult välja kukkus. Algatuseks lubati meid meie kodu lähedalt peale võtta, mida õnneks ka tehti. Hiljem selgus muidugi, et me oleks võinud ka jala sadamasse jalutada, sest see oli kodust umbes viie minuti kaugusel. Aga sellest peale võtmisest.. :D juhiks oli mingi õudne jorss (kes hiljem osutus laevakapteniks), kellel - kuulake seda - vedelesid armatuuril lihtsalt mustad trussad! Paras mulle, et sellist vaatepilti juhtusin nägema, sest ise ju pidevalt lõõbin, et reisile minnes peavad trussikud ja pass ikka kaasas olema.
Paat ise oli suht vana kolu, mille väljasõit hilines ligi tund aega. Meeskond oli üsna johmane ja lubatud lõunasööki serveeriti lubatud kella kolme asemel juba esimesele saarele jõudes (!). Saared ise olid muidugi väga ilusad, lubatud "sandy beaches" olid ka olemas, aga rannariba pikkus oli mingi 50 meetrit. Ahjaa, merisiile oli seal samuti sõna otseses mõttes jalaga segada. Loo moraal - ära usu kõike, mida lubatakse :)
Kolmapäevast tegime šopingupäeva ja tuulasime mõnuga mööda poode. Leidsin endale roheka maika, leopardimustrilised kodupüksid, kõrvarõngad, halli pusa ja ühe t-särgi. Midagi üleliigset ei ostnud ja olen kõiki asju pidevalt kasutanud ka, niiet emotsiooniostud need ei olnud ja kappi seisma ei jää.
Neljapäevaks olime me aga välja valinud ühepäevase reisi Montenegrosse. Kuna me tegime seda sama büroo kaudu, mille kaudu paaditripi valisime, siis olime natuke skeptilised, et mis meile seekord vastu saadetakse. Kõik läks aga lepase reega ja kohale sõitis kõigi mugavustega minibuss koos kahe juhiga. Montenegro on nii ilus riik ja kellel võimalust, siis külastage seda kindlalt! Kahjuks on aga Montenegroga sellised lood nagu paljude ilusa loodusega riikidega - inimesed ei oska hinnata seda, mis on neile antud ja ei oska seda ilusat ümbrust ka hoida. Käisime Kotoris ja Budva linnas ning Kotor meeldis mulle kindlalt palju rohkem kui Budva, mis oli lihtsalt üks suur linn, suurte hoonetega. Kuigi ka Budval oli üks suur pluss - meie giid viis meid lõunale ühte kohta, kus menüüd olid isegi eestikeelsed!
Reedeks-laupäevaks meil enam suuri plaane ei olnud. Sõitsime lihtsalt bussiga natuke kaugemale, käisime poodides ja rannas. Reede päeval ja öösel sadas hullult vihma ja selline äikesetorm oli, et ma olin jumalast kindel, et nüüd paneb küll majakatus minema, aga õnneks jäi kõik ikka omale kohale. Vihma tuli niimoodi, et trepp, mis meie maja kõrvalt üles tänavale viis, oli nagu kosk. Meil oli muidugi vaja sinna pläterdama ja pilte tegema minna, hea, et vool endaga kaasa ei viinud. Naabritel oli muidugi nalja nabani kui me seal ringi trallasime, ma olin veel pidžaamaväel kusjuures. Aga noh, yolo eksole. Laupäeval tegime veel linnapeal aega parajaks ja kella viiest olimegi juba lennujaamas, et tagasi koju sõita.
Oppa, saingi kõik lõpuks kirja ja rohkem postitusi Horvaatia teemadel ei tule, nüüdsest kuulete ikka vaid minu Bukaresti tegemistest ja Eesti asjadest. Endiselt on oodatud kõik küsimused, mis teil tekkima peaksid!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar