kolmapäev, 30. november 2016

Mina küsin, sina vasta

Ossa poiss kus Bukarestis oli täna alles liiklus! Homme on siin nimelt suur riigipüha ja sellega seoses oli täna vist ka lühendatud tööpäev ning omakorda sellega seoses ametlik hullumaja valla. Me tegelt sõitsime ainult kodust mingi viie kilomeetri kaugusele kaubamajja, aga edasi-tagasi sõit võttis aega oma 40 minutit. Ja tuutu lasi peika vist mingi kümme korda (lõpus vist törtsutas signaali juba suurest rõõmust, et kodu paistma hakkas).
Käisin täna muuseas üle kahe ja poole aasta Mcdonaldsis. Ei saa salata, need friikad olid ikka täiega head. Minu jaoks on selline asi ikka megasuur sündmus, mida ma juba pikalt ette planeerima pidin. :D kuidas teiega lood on, sööte tihti rämpsu? Kui avalikult sellist pattu tunnistada ei taha, siis anonüümselt saab ka kommenteerida muidu. :D Mulle ikka need kuu viimased päevad istuvad - oktoobrikuu viimasel päeval sain sõrmuse sõrme, novembrikuu viimasel päeval käisin mäkis (suht võrdväärsed sündmused eks).. Ei tea, mis detsember toob, hehe. 
Linn on nii mõnusalt pühaderüüs, igal pool laternad ja lipukesed. Rumeenlastele ikka tähistada meeldib! Tähistamisest rääkides meeldib mulle hirmsasti, et rumeenia keeles võib suht iga õnnesoovi edastada kolme lihtsa sõnaga. Tahad kellelegi sünnipäevaks õnne soovida? La multi ani! Tahad head uut aastat soovida? La multi ani! Tahad homse riigipüha puhul naabrimeest õnnitleda? La multi ani! Ei mingit palju õnne sünnipäevaks või head uut aastat või muud keerulist. Mulle meeldib noh! Kordki on ka nende peale mõeldud, kelle jaoks see keel võõras on.
Ma küll mõtlesin, et ma sellel aastal oma jõulukinkide soovinimekirja siia ei pane, aga vist pean seda siiski tegema, sest Martin kukkus täna ähvardama, et vastasel juhul ootab mind kuuse all ümbrik rahaga. Olgu tal siis rõõmus olla, kui ma sellega ükskord valmis saan ja tema elukese veidi kergemaks teen. 
Ja homme ju ongi juba 1. detsember! Minul muuseas hakkasid väiksena päkapikud käima just sellel kuupäeval. Nüüd aga kuulen igalt poolt, et paljudel lastel käivad päkapikud juba esimesest advendist saati! Nagu vanemad.. vältige hommikust lasteaia esikukappide ees toimuvat väikeste inimeste draamat ja leppige kokku onju*. :D selgub, et ma olen täna üks suur küsija, aga millal teil päkapikud käima hakkasid? Või teie lastel?
Ja tegelt tuli mul üks küsimus veel meelde (või kaks..). Nimelt on igasugused täiskasvanud daamide advendikalendrid täiega popid - The Body Shop, Joik, NYX. Olete neist mõne omanikud? Millist kõige enam tahaksite? Ja kui homme mõne akna lahti teete, võite öelda ka mis seal sees oli, sest ma olen täiega uudishimulik (ja natuke kade kah, eriti põnev tundub mulle see NYX-i oma) :) 
* - mõtlesin seda lauset naljaga, sest kuigi olen pidanud kümneid kordi lastele seletama, miks mõnel lapsel tulevad päkapikud varem ja teisel hiljem, siis saan muidugi aru, et sellist asja vanemad kokku leppida ei saa.
 
 

teisipäev, 29. november 2016

Kuidas lennureisi enda jaoks võimalikult mugavaks muuta

Shoutout kõigile kaaskannatajatele, kes lendamist samamoodi kardavad nagu mina! Kuna see hirm mind aga lendamisest endast ei päästa, siis tuleb sellega lihtsalt kuidagimoodi hakkama saada. Ja hakkama saama ma pean, sest ainuüksi sellel aastal olen ma astunud lennukisse 20 korral (jah, ma lugesin üle). Ning see aasta pole veel läbigi!
Et aga lendamist enda jaoks võimalikult mugavaks teha, olen ma välja mõelnud mõned trikid (mis trikid nad tegelt suurt on, aga nimetame neid siiski nii).
Enne minu trikkide juurde jõudmist pean ma ütlema, et tegelikult on parim trikk kellegagi koos lendamine. Minul seda lõbu aga varnast võtta pole ja nii ma peaaegu alati üksinda reisingi. Suvel sain Horvaatiasse lennata koos kümne sõbra-sugulasega ja see sündmus oli mu jaoks vaata, et sama põnev kui reis ise. :D
  • Pileteid ostes soovitan kindlasti vaadata Nordica ja LOTi pakkumisi, kelle kohta minul on hetkel ainult kiidusõnu lausuda. Kõige vähem julgen soovitada Lufthansat, sest kuigi neil on väga palju plusse, on neil ka üks suur miinus - pidevad streigid, mis reisiplaanidele paraja hoobi võivad panna.
  • Check in'i tehes valin ma endale ALATI aknaaluse koha. Ma lihtsalt pean ülevaadet omama, mis seal väljas toimub! Lisaks saab magama jäädes pead vastu seina toetada, mida muudel kohtadel istudes teha ei saa. Ükskord tegin ma Lufthansaga väikest koostööd, mis paljude muude asjade hulgas tähendas seda, et ühel lennul paigutati mind viimasesse ritta, vahekäigu kõrvale, ja aknast nägin ma välja nii umbes viie sentimeetri jagu. Ja seda viit sentimeetrit ma terve aja jõllitasingi. :D
  • Paki käsipagasisse midagi, millega lendude ajal või lendude vahel ennast lõbustada. Minul on tavaliselt kaasas mõni ajakiri, ristsõnad ja tahvelarvuti, kust ma lendude vahel mõnd sarja või youtube'i videoid vaatan. 
  • Mina võtan alati kaasa mingeid snäkke, mida sarju vaadates nosida saan. Tavaks on saanud näiteks mõni õun, pähklid, Tuc'i juustuküpsised ja mingi väike šokolaad.
  • Lennates on minu number üks aksessuaar suur ja soe sall. Täielik must have! Kui uni peale tuleb, panen selle pea ja seina vahele; kui külm hakkab, kerin ennast selle sisse sooja. 
  • Lennukisalongis on mul alati käepärast näts, piparmündikommid ja telefon. Esimesed kaks selleks puhuks, kui kõrvad lukku lähevad ning viimane selleks, et seal Tetrist mängida saaks. Ma olen täielik vanakooli tšikk ikka, haha!
  • Käsipagasis on mul alati olemas paratsetamool, huulepalsam ja niisutavad silmatilgad. Lennukiõhk on lihtsalt nii kuiv, et see lausa sunnib huuli limpsima ning katkiste huulte ennetamiseks palsam ära kulubki. Kuiva õhu pärast on vajalikud ka silmatilgad, eriti läätsekandjatele. Tabletid on aga kaasas lihtsalt igaks juhuks, sest parem on kui nad kotis olemas on kui, et lennujaamast apteeki otsida.
  • See punkt vist mingi shocker ei ole, aga siiski - käi alati enne lendu vetsus. Lennukivetsu mina minna ei taha - enne tulgu surm.
  • Kui lennuhirm ikka väga hull on, siis räägi murest perearstile ja lase endale tabletid välja kirjutada. Mul on ka need alati kaasas, aga kasutanud ei ole ma neid enam ammu, sest need teevad mind nii uniseks, et neid võttes magasin ma tavaliselt juba enne õhkutõusu.
  • See punkt tundub paljudele kindlasti tobe, aga minu jaoks on see reegel: ma ei pidutse ilmaski enne järgmise päeva lendu. Ma lihtsalt ei händliks seda ära kui mingi uimase peaga kusagile trippima (trippima võeh kui kole sõna) peaksin. :D
  • Ja viimaseks: vahet pole kui varajasele lennule ma minema pean - ma söön alati hommikust. Jep, isegi kell kolm öösel :) tühja kõhuga reisimine teeb mind lihtsalt kurjaks. 


Sellised on minupoolsed soovitused ja ehk saab keegi siit miskit head kõrva taha panna. Kui kellelgi veel mingi hea trikk varuks on, siis andke aga teada, olen täiega huvitatud!

esmaspäev, 28. november 2016

Eelmise nädala säravaimad hetked

Kui ma kunagi selle blogi esimest osa pidama hakkasin, siis tegin ma seda peamiselt selleks, et ei peaks igal nädalal sõpradele-tuttavatele eraldi sama juttu kirjutama, et mis me siin teeme ja kuidas läheb ja mis uudist. Ajapikku on läinud muidugi nii, et muid lugejaid on kindlasti rohkem kui oma sõpruskonda, aga teate - mul pole selle vastu mitte kõige vähimatki :) nii headele lugejatele nagu mul on pole mul üldse kahju kirjutada. Loen iga kommentaari huviga ja päris tihti loen neid veel Martinile ka ette, sest tema kanda on siin blogis ikkagi meespeaosa roll.
Ma tean, et paljude arvates on postitused sellest kus-käisin-mida-tegin maailma kõige igavamad, aga call me crazy - mulle meeldivad need täiega! Ning sellepärast käesolevast postitusest eelmise nädala highlighte lugeda saabki.
Nagu ma millalgi eelmisel nädalal kirjutasin, siis oli Martinil kolmapäeval hirmus tähtis mäng oma igipõlise rivaali vastu. Ja nad kaotasid, kurat võtaks! Mängiti seda mängu ühes kaugemas saalis ja mina otsustasin sinna minna metrooga ning lisaks veel oma poolteist kiltsu jalutada. Taksoga oleks sinna sõita olnud täiesti mõttetu, sest kell viis õhtul läbi Bukaresti sõita.. ma arvatavasti oleks neljapäeva hommikuks kohale jõudnud. Kes nüüd arvab, et oi jumal, kuidas ma pimedas ja võõras linnaosas niimoodi üksi ringi kõndida julgen, siis joke is on you - ma tunnen ennast Bukarestis tuhat korda turvalisemalt kui Tallinnas. Ausalt. 
Pool teed saalini oli minu üllatuseks politseiga turvatud, niiet karta polnud seal küll miskit. Kartsin ma aga natuke hiljem kui saali ees meie ameeriklastest sõpru ootasin. :D fännid on siin hirmus tulised ja kui juba mitmesajapealine kamp klaaspudeleid lennutama hakkas, siis mõtlesin ma küll, et no joppenpuhh, raudselt surab keegi mulle veinipudeliga roosi makku ja siia ma siis jäängi.
                      
Õnneks on politsei siin selles suhtes tasemel, et varustus oli neil arvatavasti parem kui Eesti politseinikel pronksiöö ajal ning kõik rahutused suruti kiirelt maha. Niii kahju, et ma politseinikest pilti ei mõistnud teha, sest siis saaksite te hoopis parema ettekujutuse.
Laupäeva lõunal pidime me oma ameeriklastele külla minema, sest neljapäeval pidasid nad tänupüha ning sellel puhul nad meid laupäeval kostitasidki. Nädala sees oleks suht võimatu olnud sellist istumist teha ning sellepärast see laupäeva peale jäigi. Martinil oli hommikul trenn ja jutt jäi, et pikka jokutamist tal ei ole, kiirelt koju ja otse külla. Küll aga astus elu vahele ja juhtus hoopis nii, et trennis sai Martin silma siukse paugu, et pidi hoopis haiglasse minema. Midagi hullu ei ole, lihtsalt silma all on umbes kahe sentimeetrine haav ja silmas väike verevalum. Külla me aga ikkagi jõudsime, stiilselt neli tundi hilinedes, hehe. Niii tore õhtu oli - sõime kõike traditsioonilist alates kalkunist kuni kõrvitsapirukani välja ja veini rüüpasime veel peale. No mida oskab üks inimhing veel elult tahta! Rääkisime igasuguseid põnevaid asju ja vaatasime ameerika jalgpalli. Aru ei saanud ma sellest mitte essugi, aga nägu oli selle eest jube asjalik ees :) öösel jõudsime koju ning kujutate ette - ma ärkasin pühapäeval alles pool üksteist! Minusuguse hommikuinimese jaoks oli see üle pika aja absoluutne rekord!
Pannkoogihommik.
Ja lõpetuseks üks esmaspäevahommikune selfiekas. Pole juukseharja (meigist rääkimata) ega midagi näinud, aga ise eluga rahul.
 

teisipäev, 22. november 2016

Hambad valgeks ehk Warpaint

Usun, et enamus teist on midagigi kuulnud Warpaint'i hambavalgendajast. Mina olin sellest samuti kuulnud ja peale pikka kaalumist otsustasin selle viimati Eestis olles tellida. Enne tegin muidugi põhjalikku guugeldamistööd ja uurisin enne/pärast pilte, sest kolmekümmet seitset eurot (ühe potsiku hind) niisama tuulde lasta ma ei tahtnud. 
Olen Warpaint'i nüüdseks kasutanud ligi kuu aega ja mis ma siis asjast arvan? Esimese ja kõige olulisema asjana pean ma ütlema, et mulle nii meeldib, kui puhtaks see hambad teeb. Hambad nagu päriselt kriuksuvad puhtusest. :D Teiseks teeb see hambad tõesti valgemaks. Siinkohal nean ennast väheke, et enne Warpaint'i kasutama hakkamist ma oma hammastest pilti ei teinud, oleks praegu hea võrdlusmaterjal olemas. Üle oma varju muidugi ei hüppa, aga paari tooni võrra säravamat naeratust tasub oodata küll. See aga ei juhtu muidugi niisama, vaid selleks peab oma hambaid hoolsalt kaks korda päevas Warpaintiga pesema. Kolmandaks olen ma täheldanud, et minu igemed ei ole enam nii tundlikud kui varem. Vahel tuleb ikka ette, et hambaharjaga liiga kõvasti nühkides teen ma endale natuke liiga ning ige hakkab mõnest kohast veidi veritsema. Warpaint'i kasutades pole ma sellist asja märganud. 
Hetkel on minu naeratus igatahes selline (pilt on tehtud tavalise päevavalguse käes, ühtegi värvi heledamaks/tumedamaks töödelnud ma ei ole, ainult teravust lisasin):
Ühe miinuse leidsin ma siiski ka. Nimelt usun ma, et Warpaint ei pruugi kõigile sobida. Ideaalis oleks me Martiniga seda mõlemad kasutama hakanud, aga peale paari kasutuskorda ütles ta, et talle see ei sobi, sest vastupidiselt minule on tema igemed sellega just tundlikumaks muutunud ja hambaid harjates on veidi valus. Kahju!
Mulle seda kasutada meeldib, mis sellest, et mu suu on selle käigus sama must kui Jüriöö. Aga kuna tulemust on, siis kavatsen ma Warpainti kasutamist hoolega jätkata. Kellele siis särav naeratus ei meeldiks onju! 
Minuarust on Warpaint'il hetkel ka mitu loosi käimas, seega tasub huvilistel õnne proovida. Ning kes õnnele lootma ei jääda ei viitsi, see kirjutagu Jõuluvanale, sest mulle tundub see päris hea asjana, mida endale jõuludeks soovida. 

esmaspäev, 21. november 2016

Võidujanu

Kas teie teadsite, et laupäeval tähistati meestepäeva? Mina teadsin ja suutsin seda sellel aastal lausa meeles pidada. Mul oli isegi peikale kingitus tellitud ja puha, aga kahjuks ei jõudnud see sinder Eestis olles mu postkastis maanduda, niiet maha ta jäigi ning kätte saab selle väikese kingi mu lemmikmees siis kui detsembris kodumaale jõuame. Küll aga oli meil hirmus mõnus päev, sest mängisime üle pika aja Scrabble't, jõime veini ja sõime ühe hea õhtusöögi. Tegin loomaliha punase veini kastmes ja kolme šokolaadi koogikesi (retsept pärit SIIT). Ühtegi pilti mul kahjuks ei ole, seega peate mu sõnu uskuma.
Scrabble'st sattusin ma taaskord lausa niivõrd vaimustusse, et sundisin peikat seda ka veel eile mängima. Ehk ei ole "vaimustus" see päris õige sõna selle staadiumi kohta kus mina olin, aga kutsume seda hetkel siiski nii (khkhm, tegelt oleks õigem sõna vast võidujanu, trots ja/või kadedus :D). Ning kuna ma ka eile võiduta jäin, siis miski ütleb mulle, et ega ka see kolmas mäng tulemata jää.
Eelmisel nädalal tegime arvatavasti maailma kiireima Ikea külastuse, mis võttis meil ausalt vist mingi 15 minutit aega. Ega me suurt midagi sealt ei ostnudki, ainult mõned jõuluasjad - väikese kuusetaolise taime, jõulutulukesed ja küünlaid. Ikea küünlad on nii head mu arust! Nad päriselt lõhnavad hästi ja maksavad seejuures minimaalselt. Enne jõule on valik ka üsna lai ja igaüks peaks vastavalt oma eelistustele midagi leidma. 
Hetkel on mul kurk natuke haige (lasin doktor Martinil ükspäev oma kurku taskulambiga vaadata ja tema professionaalne arvamus oli: "Mädane.. Aga muidu ilus!"), aga loodetavasti saab sellega enne kolmapäeva korda, sest siis leiab aset Steaua (Martini koduklubi) ja Dinamo (Steaua igipõline rivaal) vaheline mäng. Peetakse seda Bukaresti suurimas saalis, kus on 5300 kohta ja reedeks oli müüdud juba üle 3000 pileti. Rumeenlased ei ole mingid rahulikud fännid ja käed rüpes seda mängu keegi vaatama ei tule. Lisaks on siin hästi popp selline asi, et tiimidel on oma fännid, keda kutsutakse "ultrateks". Kirjeldaksin ma ultraid kui suurt karja paljaste torsodega mehi, kes terve mängu oma tiimile kaasa elavad, karjuvad ja laulavad. :D ma muidu seda pilti siia panna ei tahaks, aga eelneva paremaks mõistmiseks ma seda siiski teen:
http://www.romanianultras.net/stelistii-in-derby-etapa-33/
Muideks otsustasin ma, et kuna me nagunii enne jõule Eestisse ära tuleme, võin ma juba praegu siin kodu ära kaunistada küll. Et seda mõnusust siin ikka võimalikult kaua nautida saaks! Lumest pole siin muidugi veel haisugi, aga jõulumeeleolu on mul peal ikka. Eestist toodud piparkoogid ja verivorstid on ammu keres, aga vähemalt on veel glögitamine ees. 
Mõnusat nädala algust!

reede, 18. november 2016

Pildipostitus - Marko Mäestjärv Photography

Saime mõned päevad tagasi fotograafi juures tehtud pildid kätte ja oleme täiega rahul. Ma olen neid pilte nüüdseks nii palju vaadanud, et põhimõtteliselt on piltide järjekord juba peas ja lemmikud on ilmselgelt paigas. 
Iga kord kui ma neid fotosid uuesti vaatan, elan ma nagu seda päeva uuesti läbi. Ja mida lõpupoole ma vaatamisega jõudma hakkan, seda kiiremini hakkab mu väike süda põksuma. :D viimased pildid on ju nimelt sellest, kuidas Martin mu kätt palub ning ma olen lihtsalt niii õnnelik, et sellest hetkest meil nüüd jäädvustus olemas on. 
Jagan mõnda pilti teiega ka, aga mitte liiga palju. Jõuluteemalised pildid jäägu ikka detsembrikuusse ja selle tähtsa hetke pilte ma siin jagada ei soovi. Vähemalt hetkel olen ma seda meelt küll. 
 

teisipäev, 15. november 2016

Päev pärast kihlumist ehk kuidas ma olin sunnitud iseendale politsei kutsuma

Kui eilne postitus oli läbinisti romantiline ja armas, siis täna kirjutan ma vastukaaluks sellest, mis juhtus minuga pärast kihlumist. Olgu tänane postitus hoiatuseks tulevastele kihlujatele, kui lolliks võib üks inimene pärast nii suurt üllatust minna. :D olen teid hoiatanud!
Mul on nimelt hirmus peenikesed sõrmed (selgus, et lausa suurus 14,5) ja iseenesest mõistetavalt oli minu kihlasõrmus mulle suur. Päev pärast kihlumist otsustasin kullassepa* juurde minna, et see parajaks teha. Sõitsin mööda Järvevana teed, suunaga Mustamäelt Ülemistele kui olin ületamas raudteeülesõitu. Enne aga märkasin, et okei, punane tuli läks põlema, st rong tuleb ja peab seisma jääma. Jäin seisma ja olin juhtumisi esimene auto enne ülesõitu. Passisin seal rahulikult ringi ja mõtlesin oma kihlamõtteid kui järsku kuulsin, et käis väike kolks. Vaatan ringi - ei näinud nagu midagi, kust see hääl tulla võiks. Aga siiiis! Vaatasin üle parema õla tagasi ja mida ma näen - tõkkepuu on ennast kenasti mulle tagaklaasile külitama sättinud. Tundsin ennast hetkega lihtsalt kõige rumalama inimesena maailmas. Kuidas-kuidas-kuidas ma ei märganud, et ma lihtsalt tõkkepuu all seisma jäin? Olgu öeldud, et tegelikult on seal kaks ülesõitu järjest ja samuti ka kaks tõkkepuud. Ja kuna seal tõkkepuu ja tegeliku ülesõidu vahel on veel hea mitukümmend meetrit ruumi, siis ju ma eeldasin, et tõkkepuu jääb minust ettepoole (ega ma nagu spets ei vaadanud ka enne, sest noh, selline asi ju minuga ikkagi esmakordne).
Olin siis omast arust jube kaval ja lasin autol natuke ettepoole liikuda (kuna ees ju ruumi oli), sest ma arvasin, et siis see tõkkepuu lihtsalt liigub sujuvalt oma loomulikku asendisse. Aga vot mulle üllatust kui see näkane tõkkepuu selle lükke peale hoopiski posti küljest ära tuli ja suure kolinaga maha kukkus!
stupid photo:  440070489.gif
Selleks hetkeks oli mul juba nii häbi, et olin valmis maa alla vajuma ja mulla ka veel peale kraapima. Ega siis muud üle ei jäänudki kui läksin autost välja, seisin käed puusas ja inspekteerisin olukorda. :D kuna ma liiklust kinni panna ei tahtnud, siis tugev naine nagu ma olen, vinnasin selle kuradi tõkkepuu sealt tee pealt kõnniteele. Terve selle paar minutit kui ma seal toimetasin, ma lihtsalt tundsin, kuidas minu taga autodes ootavad inimesed mind silmadega puurisid ja mu üle naersid. Ega ma ise oleks samamoodi teinud kui mina see loll seal väljas poleks olnud! :D
Rong oli selleks ajaks juba mööda läinud ja mina sõitsin kiirelt üle, jäin ohukatega tee äärde seisma ja helistasin Martinile. Ta arvas, et kindlasti peaksin ma politsesisse helistama, sest seal on kaamerad üleval ja pärast on mingi jama, et ma lihtsalt minema sõitsin. Ja vanglas abielluda oleks veits kehvake. Helistasin siis politseisse, rääkisin oma loo ära ja pidin jääma politseid ootama. Ootasin mingi kümme minutit kui tagasi helistati ja öeldi, et sellepärast politsei kohale ei tule, tuleb hoopis raudtee esindaja, kellega me siis asjad korda saame ajada. Ootasin siis veel umbes 45 minutit, mille jooksul ma korduvalt oma kurba ja süüdlaslikku ilmet harjutada sain. :D lõpuks vaatasin, et mingi auto tuli kohale, läksin kribinal sinna ja kukkusin ette ja taha vabandama. See mees kes seal oli kruttis juba tõkkepuud tagasi posti külge ja küsis ainult tugeva vene aktsendiga, et "kõik korras, ise korras, auto korras, leke pole", mul oli nii, et jajaa, kõik korras, ainult see tõkkepuu noh! :D Ta arvas, et kõik on taaskord korras ja võime sõbralikult lahku minna küll. Ma olin nii rõõmus, et olin sunnitud teda lausa käega katsuma (ärge küsige miks) ja ega palju puudu polnud, et talle ühe matsaka musi oleks ka veel teinud.
Inimesed räägivad küll "rasedaajust", et asjad kipuvad ununema ja oled kole hajameelne, aga olgu tõde teiega - on olemas ka "kihlaaju" ja mina olen selle elav näide :) olen seda lugu vist sama palju rääkinud kui seda, kuidas Martin mind endale naiseks palus, sest ega oma lollust ja head nalja ei saa siis ainult endale hoida.

* kellel samamoodi on vaja muuta valgest kullast sõrmust, siis seda teevad Tallinnas vähesed - nt Viru Keskuses oleva Goldtime'i poe kullasepp. Soovitan!

esmaspäev, 14. november 2016

Minu väga õnnelik Halloween (ehk kuidas ma nüüd kihlatud olen)

Oktoobrikuu viimaseks päevaks oli meil kokku lepitud pildistamine Marko Mäestjärve juures. Kuna me kumbki polnud varem taolisel sessioonil käinud, siis oli meil vaid üks lootus ja selleks oli see, et me kaamera ees puised ja igavad poleks. Etteruttavalt võib ära öelda, et kuigi ma enda kohta seda öelda ei oska, siis Martin oli nagu kala vees ja võttis nii sujuvalt poose, et vaata ja imesta. :D
Kokku oli meil tunniajane sessioon, mis läks väga mõnusalt ja tsillilt. Kuigi mul mõne teise fotograafiga võrdlusmomenti pole, siis mina soovitan Marko juurde pildistama minna küll. Tema stuudios on hetkel niii ilusad ja hubased jõulunurgad, et koli või sinna jõuluõhtut veetma. Kui tundub, et poosid on otsa saanud ja midagi teha ei oska, siis võite kindlad olla, et tal on kindlasti mõni hea idee olemas ja tuimasid passipilte te tegema hakkama ei pea.
Nüüd aga siis selle kõige magusama osa juurde. Juba paar päeva varem tabasin Martinit ennast nii armunud näoga vaatamast, et pidin pidevalt küsima, et mis värk on, joob salaja kusagil või mida. Sessiooni lõpupoole tegime me pilte jõulunurgas, mis oli mõeldud pigem istumise/pikali olemise piltide jaoks. Mingil ajal hakkas Martin uurima, et kas ma äkki tahaks mõned pildid ka üksinda teha (eks ikka selleks, et oma jakitasku kallal käia). Kuna mul poseerimise vastu ju kunagi midagi pole, tegin ma mõned pildid üksinda ära. Edasi hakkas ta uurima, et kas saaks veel mõned pildid püsti teha. Fotograaf arvas küll, et täispikkuses pildid seal head ei tule, sest koht on ikkagi teistsuguste piltide jaoks mõeldud. Martin aga surus ikka edasi, et mõned pildid ära teeks ja mul oli ka juba niimoodi, et no isver, teeme siis need pildid ära, kui sa nii väga tahad. :D 
Seisin seal siis käed puusas, et no millise poosi võtan kui kõrvale vaatasin ja Martinit ühel põlvel nägin. Siis ma sain aru, et ooooh shit, siin pole vaja enam mingit poosi võtta!
Seda, mida Martin mulle ütles, ma siia ei kirjuta, sest see pole kellegi teise asi kui vaid meie (olgu öeldud, et pärast pidin ma üle küsima, mida ta ikkagi ütles, sest tuli see ju täieliku üllatusena ja olin kergelt öeldes rabatud :D). Aga ju ta ikka midagi head ütles, kui ma lõpus sellele kõige tähtsamale küsimusele jaatavalt vastasin :)
Abielust olime me enne rääkinud küll ja ma olin kindel, et ühel päeval see ettepanek ka tuleb. Aga alati mõtled ju, et kusagil tulevikus.. Niiet sel hetkel ma seda oodata ei osanud. Ühtlasi on imetore, et minu kihlatu (appike!) mind endale naiseks paluda otustas just fotograafi juures, kes kiirelt reageeris ning niiviisi on meil sellest imelisest hetkest igaveseks mälestus olemas. Tore on ka see, et ta seda teha otsustas just kodumaal, sest sel moel saime me juba samal õhtul sõpraderingis seda tähtsat sündmust tähistada - sushi ja šampusega. Olgu öeldud, et see nädal mööduski täielikult tähistamise tähe all ja šampust ei joonud ma vist vaid kahel päeval seitsmest, vat nii hullult kukkusin pudelisse lausa. :D
Nüüd siis mõlgutamegi vaikselt mõtteid, et millise stiili suunas liikuda, mida me kindlalt sellelt päevalt ootame ja mida me kindlasti sellest päevast ei taha. Mõtlemisainet on tõesti hiiglama palju ja hetkel ma väga ei teagi, millest alustada. Guugeldamisest vist, hehe. 

 
 

reede, 11. november 2016

Kõrvavalu, Wolt ja sünnipäevad

Lendasin Eestisse seekord esmakordselt LOTiga ja pean ütlema, et kui üks asi välja arvata julgen ma seda lennufirmat soovitada küll. Bukarestis ei soovinud isegi keegi mu suure põrsa mõõtu kohvri kaalu teada saada! Tallinna lend aga toimus mingisuguse väiksemat tüüpi purilennukiga (ma tegelt ei tea kuidas seda tüüpi lennukit nimetada), millega maandudes mu vasak kõrv nii kohutavalt valutama hakkas, et ma tõesti ei teadnud kuhu oma pea pista. Kuna selline valu mind lendamisel esmakordselt tabas ei olnud ma selleks üldse valmis (kui selliseks asjaks üldse valmis olla saab). Kõrvad olid nii hullult lukus, et ma tõesti ei kuulnud isegi omaenda neelatust ja pool pead oli tulikuum. Ega seal muud teha polnudki kui küüned peopessa suruda ja oodata kuni rattad maad puudutavad. Ma saan nüüd täitsa aru neist inimestest, kes suurest kõrvavalust lennukis nutavad. I feel you, soul sisters!
Martin lendas muuseas Eestisse punktipealt sama lennu (ja purilennukiga), ainult paar päeva hiljem ja ütles, et ka tema pidi sama asja üle elama. Samuti pani ta tähele, et nii mõnigi inimene hoidis peast kinni ja pidas ilmselt plaani kuidas oma kõrvakiled pastakaga läbi surgata, et see piin ükskord lõppeks.
Umbrohi aga teadupärast ei hävine ning lennujärgsel päeval olin ma juba nagu uus :) krabasin aga sünnipäevakinke kokku (käisin kahe Eestis oldud nädala jooksul neljal sünnipäeval), külastasin juuksurit ja lasin oma ripsmeid lash lifti abil kenasti kaardu rullida. 
Taaskord inimeseks saadud, julgesin ma Martini nädala lõpus riiki lubada ning meie mõnusad paar puhkusepäeva võisid alata. Reedel ootas meid kohemaid minu sõbranna sünnipäevapidu, mille teemaks oli "Back to School", sest tagasi kooli M. jaanuarikuust lähebki. Kooli ei lähe ta aga mitte Eestimaale, vaid hoopis kaugemale ning sünnipäev oligi hea võimalus kõik sõbrad kokku kutsuda ning kaht tähtsat sündmust korraga tähistada. 
Laupäeva hommik algas aga kodus vedelemise ja puhkamise saatel, sest õhtul ootas ees juba uus sünnipäev! Lõunaks tellisime Wolt-i äppi kaudu aga endale Uulitsast ühed mõnusad burgerid-friikad (proovisin vegeburksi ja appike, kui hea see oli! boonusena ei olnud kõhus pärast sellist rasket tunnet nagu mul tavaliselt peale burgerinosimist on ja suutsin lihtsa vaevaga isegi õhtuseks outfitiks mõeldud crop top-i selga libistada, hehe) ja nagu ikka, läks see söök koos keelega alla. Kasutasin seda äppi esmakordselt ja mulle täiega meeldis. Elu on ikka nii lihtsaks läinud - valid söögi välja, esitatad tellimuse, ootad ja võtad söögi vastu. Ei mingit oo-kas-mul-on-ikka-piisavalt-sula teemat :)
Mari juubelipidu oli hiiglama tore - hea söök, lõbusad mängud, mõnusad inimesed ja tants ning trall. Sünnipäevalaps ise oli nii tantsuhoos, et hommikuks olid isegi varbad kingast väljapääsu leidnud! Kahtlemata märk lõbusast peost. 
Pühapäeval korjasime peopaigast oma väsinud riismed kokku ja sõitsime järjekorras kolmandale sünnipäevatähistamisele (!). Ma ise ka ei usu, kuidas me jaksasime, aga õnneks oli viimane selline rahulik istumine hea seltskonna ja hea toiduga. Ei pea vist kirjutamagi, et õhtul magasin mina juba enne kella kümmet nagu ühele kolmel sünnipäeval käinud daamile kohane.
Järgnevast nädalast ja mu elu suurimast komplimendist juba järgmises postituses! 

neljapäev, 10. november 2016

Tagasi blogilainele

Tsiteerides oma suurt lemmikut Bruno Mars'i, siis: "Guess who's back again?"
No ei ole minust inimest, kes Eestis olles blogisse kirjutama jõuaks. Seda kasvõi sellisel lihtsalt põhjusel, et oma arvutit ma kaasa vedada ei viitsi ja veelgi vähem viitsiksin ma postitusi kirjutada telefonis või tahvelarvutiga. Viitsimatuse tipp on muidugi see, et lugeda ei viitsi ma ka teiste blogisid, niiet hetkel ootab mind Bloglovin'is üle 200 lugemata postituse. Ja nüüd ma neid siis ajapikku järgi loengi, sest minu sisemine kontrollifriik ei luba asju niisama vahele jätta. 
Ega ma väga ei oskagi oma vahepealseid tegemisi kuidagi järjestada, sest tehtud sai vist kõike. Mõndade sõbrannadega ma küll kohtuda ei jõudnud, aga pole hullu, sest veidi enam kui kuu aja pärast pakin oma kohvri uuesti kokku ja lendan jõuludeks kodumaale. 
Püüan teha nii, et need postitused liiga pikaks ei läheks ja neis mingigi loogiline järjestus oleks. Kes see siis viitsib mu kilomeetriseid jutte lugeda, mis alguse saavad näiteks sellega kuidas mul maandumisel kõrv nii hullult valutama hakkas, et löö või lennukiaken eest ja hüppa välja ning lõppevad sellega kuidas on nüüdsest minu sõrmes hiiglama ilus sõrmus ja ma ennast eluks ajaks Martinile lubasin. Kõik ikka järjekorras eks :)
Pean veel ära mainima, et niii imelik oli lumisest ja jõulumeeleolus Eestist tulla sügisesse Bukaresti, kus mind tervitas vihm ja üle kümne kraadi sooja. Väga ennast sellest heidutada aga ma ei lase, sest eile sõime juba jõulusööki ja oii kui hea see oli. Ahjukartulid ja kaste, peekonisse keeratud verivorstid, hapukurgid ja peedisalat. Ja muidugi sinep ja leib. Ainult mulgikapsad olid puudu (just mulgikapsad, that's the shit).
Enne Eestisse minekut sain ma ühele poole ka oma keeltekooliga, niiet selle kursuse ja nende kaaslastega on mul selleks korraks kõik. Mõtlen veel, kas alustada uuest aastast järgmise mooduliga või mida selles vallas üldse teha, sest kuigi mulle kursuse ülesehitus meeldis, tundsin ma, et suulisest poolest jäi seal siiski puudu (mida ma just rohkem harjutada tahaks). Ahjaa, ühe toreda tuttava skoorisin ma sealt juurde küll ning novembri lõpus olemegi nende pere juurde Tänupüha õhtusöögile oodatud. Nii armas mu arust, et nad meid külla ootavad! 
Postituse lõppu kaks pilti minust ja minu kihlatust (appike!), millest esimene on tehtud sünnipäeval-slash-"Tagasi kooli" teemapeol ning teine minu kalli Mari juubelipeol.