esmaspäev, 14. november 2016

Minu väga õnnelik Halloween (ehk kuidas ma nüüd kihlatud olen)

Oktoobrikuu viimaseks päevaks oli meil kokku lepitud pildistamine Marko Mäestjärve juures. Kuna me kumbki polnud varem taolisel sessioonil käinud, siis oli meil vaid üks lootus ja selleks oli see, et me kaamera ees puised ja igavad poleks. Etteruttavalt võib ära öelda, et kuigi ma enda kohta seda öelda ei oska, siis Martin oli nagu kala vees ja võttis nii sujuvalt poose, et vaata ja imesta. :D
Kokku oli meil tunniajane sessioon, mis läks väga mõnusalt ja tsillilt. Kuigi mul mõne teise fotograafiga võrdlusmomenti pole, siis mina soovitan Marko juurde pildistama minna küll. Tema stuudios on hetkel niii ilusad ja hubased jõulunurgad, et koli või sinna jõuluõhtut veetma. Kui tundub, et poosid on otsa saanud ja midagi teha ei oska, siis võite kindlad olla, et tal on kindlasti mõni hea idee olemas ja tuimasid passipilte te tegema hakkama ei pea.
Nüüd aga siis selle kõige magusama osa juurde. Juba paar päeva varem tabasin Martinit ennast nii armunud näoga vaatamast, et pidin pidevalt küsima, et mis värk on, joob salaja kusagil või mida. Sessiooni lõpupoole tegime me pilte jõulunurgas, mis oli mõeldud pigem istumise/pikali olemise piltide jaoks. Mingil ajal hakkas Martin uurima, et kas ma äkki tahaks mõned pildid ka üksinda teha (eks ikka selleks, et oma jakitasku kallal käia). Kuna mul poseerimise vastu ju kunagi midagi pole, tegin ma mõned pildid üksinda ära. Edasi hakkas ta uurima, et kas saaks veel mõned pildid püsti teha. Fotograaf arvas küll, et täispikkuses pildid seal head ei tule, sest koht on ikkagi teistsuguste piltide jaoks mõeldud. Martin aga surus ikka edasi, et mõned pildid ära teeks ja mul oli ka juba niimoodi, et no isver, teeme siis need pildid ära, kui sa nii väga tahad. :D 
Seisin seal siis käed puusas, et no millise poosi võtan kui kõrvale vaatasin ja Martinit ühel põlvel nägin. Siis ma sain aru, et ooooh shit, siin pole vaja enam mingit poosi võtta!
Seda, mida Martin mulle ütles, ma siia ei kirjuta, sest see pole kellegi teise asi kui vaid meie (olgu öeldud, et pärast pidin ma üle küsima, mida ta ikkagi ütles, sest tuli see ju täieliku üllatusena ja olin kergelt öeldes rabatud :D). Aga ju ta ikka midagi head ütles, kui ma lõpus sellele kõige tähtsamale küsimusele jaatavalt vastasin :)
Abielust olime me enne rääkinud küll ja ma olin kindel, et ühel päeval see ettepanek ka tuleb. Aga alati mõtled ju, et kusagil tulevikus.. Niiet sel hetkel ma seda oodata ei osanud. Ühtlasi on imetore, et minu kihlatu (appike!) mind endale naiseks paluda otustas just fotograafi juures, kes kiirelt reageeris ning niiviisi on meil sellest imelisest hetkest igaveseks mälestus olemas. Tore on ka see, et ta seda teha otsustas just kodumaal, sest sel moel saime me juba samal õhtul sõpraderingis seda tähtsat sündmust tähistada - sushi ja šampusega. Olgu öeldud, et see nädal mööduski täielikult tähistamise tähe all ja šampust ei joonud ma vist vaid kahel päeval seitsmest, vat nii hullult kukkusin pudelisse lausa. :D
Nüüd siis mõlgutamegi vaikselt mõtteid, et millise stiili suunas liikuda, mida me kindlalt sellelt päevalt ootame ja mida me kindlasti sellest päevast ei taha. Mõtlemisainet on tõesti hiiglama palju ja hetkel ma väga ei teagi, millest alustada. Guugeldamisest vist, hehe. 

 
 

3 kommentaari:

  1. Hahaa, kukkusid pudelisse :D Nii lahe Liins:P Palju õnne teile! Nii tore on näha, et sa nii õnnelik oled, sest sa ju lihtsalt väärid parimat! :) Musid kallid!

    VastaKustuta
  2. Aitäh, kulla Teele! Sa oled nii armas! Musimopsud!

    VastaKustuta
  3. http://sport.ohtuleht.ee/770744/eesti-koondislane-unustas-abieluettepanekut-tehes-olulise-detaili

    VastaKustuta