teisipäev, 13. detsember 2016

Topeltlõua seiklused

Pikutasin üleeile magamistoas kui peika tuppa tuli ja ütles, et ma olen ilus. Olin just sellises asendis, et lõug oli vastu rinda ja vastasin, et jaa, kindlalt olen jube ilus, mingi lott paistab kenasti välja. Selle asemel, et mulle üks kaunis vale öelda, et ah mis räägid, pole sul mingit lotti, vastas ta jumala rõõmsalt: "Ei, üldse ei paista!". :) Aus poiss!
Pühapäevane päev läks ennustatult VÄGA laisalt. Vaatasime filme, sõime kevadrulle ja nuudleid ning korra ikka pistsime nina toast välja ka. Läksime spets kaubamajja, et mulle retuuse osta (mida ma muidugi lõpuks ei saanudki), aga lõpuks tuli uue rüüga koju ikka Martin. Aja kokkuhoiu mõttes lõikasime läbi H&M-i, et Starbucksist kooki ja piparkoogi lattet osta ja möödaminnes nägi peika üliägedat bomberit. Allahinnatud viiekümne euro pealt kahekümnele. Üks oli alles - muidugi tema suurus. Kuidas tal jälle niimoodi veab, ma ei saa aru!? :D Ausalt, ma olen kade juba!

Ärkasin täna juba pool seitse, sest Martinil on homme riigi teises otsas mäng ja tänane päev läheb tal puhtalt sõidu peale. Issand kui õnnelik ma olen, et ma hetkel tema nahas pole, sest 12h bussisõitu ma hetkel küll ära ei händliks. Ärgates oli mul kohe selline tunne, et ma pean aknast välja vaatama, sest ma lihtsalt tundsin, et seal on midagi head ootamas. Ja oligi! Lumi oli maha tulnud :) küll mingi õrnõhuke kiht, mis arvatavasti õhtuks sulanud on, aga asi seegi.
Hommikusöögi pistsin just pintslisse ja nüüd löön diivanil nurru ning blogin. Hiljem lippan kaubamajja, sest mul on paar jõulukinki endiselt ostmata ja äkki saab sellega täna korda. Oma põrsamõõtu kohvri peab ka lagedale otsima, sest vaikselt on vaja sinna asju sisse loopima hakata. Oi kuidas ma ei viitsi asju pakkima hakata. Veel vähem aga viitsin ma ööl vastu reedet kell kolm ärgata, sest kell kuus on mul juba esimene lend. Täiega imelik, et praegu tundub see varane ärkamine ja lendamine nagu maailma vastikuim asi, aga kui see reede juba kätte jõuab, siis ei olegi nagu nii hullu. See on mul alati sedasi, ei tea miks. Ju ma siis enne lendu mõistan, et pääsu pole ja lepin olukorraga.
Minu mõnusad hommikusöögid ja keskel filmiõhtu snäkid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar