neljapäev, 14. detsember 2017

VLOG 26: selle aasta viimane vlog - home alone, võitsin auhinna ja avan pakke

Nagu pealkirjastki lugeda võite on selle postituse staariks minu selle aasta viimane vlogipojuke :) juudas! Alles ma oma Legria sain ja sellega esimesi videosid tegema hakkasin ning nüüd sai järjekorras juba kahekümnekuues video valmis.
Lisaks sellele, et käesolevast vlogist sai selle aasta viimane, saab arvatavasti sellest postitusest siin samuti selle aasta viimane postitus (kui mind muidugi millalgi mingi hullusehoog ei taba ja ma telefoniga mingisugust postitust kokku käkerdama ei hakka). Juba ülehomme sõidan ma Eestisse ja kuna ma arvutit kaasa ei võta, kuulete minust uuesti juba uuel aastal. 
Aasta 2018 tuleb kindlapeale üks äärmiselt sisukas ja hea aasta. Sisukas just sellepärast, et lisaks argielule ja Eesti vahet reisimisele, toimuvad järgmisel suvel meie pulmad. Ning kuigi kõik põhiline on paigas, on siiski veel oi kui palju teha ja mõelda. Sellest kõigest aga juba aastal 2018 :)
Foto: Marko Mäestjärv
Tänasesse agendasse kuulub näiteks pakkimine ja sõpradega jõuluturule minek. Me tegelikult küll käisime seal eelmisel laupäeval, aga laupäeva õhtul oli seal musttuhat inimest ja liikumisruumi lihtsalt ei olnud. Seega proovime täna uuesti! Nägin seal mullivahvli müügiletti ja kuna ma neid kunagi proovinud ei ole, tahan ma täna sealt kindlasti läbi minna ja oma sugarcravingule järgi anda, hehee.
Lõpetuseks aasta 2017 viimane vlog (vaatamiseks ikka hammasratta alt 720p):

Rahulikke jõulupühi ja ilusat vana-aasta lõppu! :)

esmaspäev, 4. detsember 2017

VLOG 25: advendikalender ja šoping

Oleks vist kõigi Eestis elavate inimeste suhtes ülekohtune öelda, aga siiski - õues on nii küllllmm! Tulin tunnikese eest koju ja esimesed veerand tundi mu kõrvad lihtsalt sulasid üles. Milline külm tuul! Vastik!
Aga harjuma peab. Juba järgmisel laupäeval jõuan Eestisse ja hakkan jõulude tähistamisega peale. Mul on küll siin mõned tuled ja viled püsti pandud, aga see päris jõulutunne tuleb mulle kindlasti peale alles kodus. Maalt kuuse toomine ja ehtimine, tuli kaminas, glögi ja kodumaised jõulusaated. Mmmm!
Glögist rääkides pean ma ära mainima, et siin sellist valikut ei ole nagu Eestis. No, et lähed poodi, valid pudeli välja ja teed kodus soojaks. Mkm. Siin on nii, et ostad pudeli punast ja magusat veini, lisaks paki hõõgveinipulbriga (jep, pulbriga, mitte seguga nagu Eestis) ja alles siis segad kodus kõik kokku ja teed soojaks. Ja see ei maitse üldse nii hästi nagu kodus! 
Aaa, ühe asja avastasime me enda siinses kodus veel. :D meile paigaldati millalgi selline andur mis hakkab karjuma siis kui on gaasileke (siin on enamus pliidid gaasipliidid). Ja need kaks korda, mis ma sellel aastal glögi teinud olen, on see andur otsustanud täiest kõrist röökima hakata! On pagan! Lihtsalt röögib mulle kõrvaauku.
Tegelikult tulin ma siia ainult selleks, et oma eelmise nädala vlogi jagada. Näitan oma kukupaid Kiehl'si advendikalendrit ja lobisen niisama. 
Vaatamiseks ikka hammasratta alt 720p:

reede, 1. detsember 2017

Nii unine reede. Ja päkapikud!

Detsembrikuu on lõpuks siin! Saate te ikka aru, et see on selle aasta viimane kuu? Mul endal on küll selle uskumisega pisut raskusi. Alles oli jaanuar ja mul oli esimest korda elus ohatis ja puha.. on ikka mida mäletada eks :)
Tänane reede on olnud nii kodune ja uimane kui veel olla saab. Kui kunagi tähendas reede seda, et on nädalavahetuse algus ja kindel mats, et peab peole minema, siis praegu ei suudaks mind mitte keegi ka püssiähvardusel kodust välja ajada. Kodus on niii hea! Magasime täna Martiniga lausa kaks tundi lõunaund ja see oli parim! Võib-olla oleks kohe hommikuni välja pannud, aga õnneks helises enne äratuskell. 
Ega me siin muidu nii laisad ei ole, et päevad läbi magame, aga eilne õhtu venis taaskord pikaks ja hommikune äratus oli üsna vara. Ja siis oligi seda lõunaund väga vaja.
Selles, et me eile hilja voodisse läksime, saan ma süüdistada ikka meie prantslastest sõpru, keda muud! Et kogu lugu algusest peale ära rääkida, pean ma alustama juba kolmapäevasest õhtusöögist, kus me kõik koos käisime. Sõime ühes hästi heas burgerirestoranis ja istusime seal peaaegu sulgemiseni. Samal õhtul leppisime kokku, et läheme järgmisel päeval (ehk siis neljapäeval) kõik koos šoppama. Eile saime juba kell üksteist kokku ja lahku läksime me alles enne südaööd. Nagu haiged üksteise järele. :D
Ma arvan, et ma pole elus nii pikalt mööda poode tuuseldanud kui neljapäeval. Me käisime ausalt IGAL POOL. Vahepeal käisime ühes prantsuse söögikohas lõunal ja lasime aga edasi. Ka peale tervet päeva poodides ei saanud me üksteisest küllalt, sest peale seda tulid prantslased veel meie poole sööma ja veini jooma ja Kataani mängima. Ja noh, mis mul muud öelda, et time flies when you're having fun :) ma ausalt imestan, et ma peale nii pikka ninapidi koos olemist veel puhtalt prantsuse keelt ei lase. Aga mõnda halba sõna tean juba küll, hehee!
Ma olen viimasel ajal nii palju saia söönud, et ausõna mul on juba saianägu peas.
Ah juudas, kõige olulisema asja unustasin ma üldse rääkida! Mu isiklik päkapikk tõi mulle Kiehl'si advendikalendri! Nii rõõmus! Olin seda juba mitmeid kordi läbi aknaklaasi piilumas käinud ja näed, nüüd on ta mul hoopistükkis kenasti kapipeal vastu vaatamas. No niii tore ikka! Kiehl's on muuseas mu absoluutne lemmik nahahooldustoodete bränd, sest kuigi hinnad on neil toodetel krõbedad siis seda ka asja eest, sest need tooted päris tõsiselt töötavad.
Mu isiklik päkapikk, punases kuues ja puha :)
Nüüd aga lähen ja võtan ahjust kohupiimakoogi välja ning vaatan, mis ma õhtusöögiks välja mõtlen. Muuseas, mu viimase paari kuu absoluutne lemmiksöök on hästi lihtne pastasalat. Võin seda ausalt lõpmatuseni näost sisse ajada. Suure kausi pastasalati jaoks keedan ma ära terve paki pastat (näiteks pennesid), lisan pastale ühe purgi maisi, karbi kirsstomateid, fetat ja oliive. Salatipõhjaks panen mingisugust salatimixi ja peale viilutan ka ohtralt punast sibulat. Maitsestan soola, pipra ja oliiviõliga. Nii lihtne ongi!

Mõnusat nädalavahetust, sõbrakesed!

esmaspäev, 27. november 2017

Toidupoes käimisest ja tibatilluke vlog

Lugesin paar päeva tagasi Anu postitust toidupoes käimise kohta ja jäin mõtlema. Olen sellest ka varem kirjutanud, et mulle meeldib teha nädalamenüü ja kord nädalas üks suurem poeskäik, et kõik vajalik korraga ära osta. Säästad nagu aega ja raha eksole. 
Septembrist saati aga käin ma tööl ja kuidagi on nagu juhtunud nii, et neid kord nädalas poeskäike pole enam eriti ette tulnud. Kord pole mind kodus ja siis pole Martinil aega, siis olen mina pikad päevad tööl ja Martin üldse teises riigi otsas. Seega on need poeskäigud meil sellised, et kas käin mina poes ja ostan paari päeva tarbeks vajaliku ära või käib Martin minu tehtud nimekirjaga poes. Loogiline oleks, et niimoodi poeuksi kulutades läheb kindlasti rohkem raha, sest teate ju küll, et ainult piima järgi minnes ostad sa tegelt umbes kolm asja veel, mis algselt plaanis ei olnud (ning see pood, kus me niimoodi igapäevaselt käime, on tunduvalt kallim kui see pood, kus muidu nädala sisseoste tegime).
Tegelikkuses aga kulub raha veidi vähem ja kui varem pidin ma ikka aegajalt halvaks läinud toitu ära viskama, siis nüüd ma ei mäletagi, millal viimati midagi raisku läks. Ah, valetan, alles üleeile viskasin potipõhja jäänud püreesupi minema, aga noh, seda oli seal tõesti nii vähe, et ei oleks isegi ühe inimese portsjonit välja pigistanud. Hakka või uskuma, et kord nädalas poeskäimine tuleb kallim kui mitu korda käies! 
Eelmise nädala hommikusöök. Ma olin hästi näljane!
Ja üks eelmise nädala õhtusööke - püreesupp ja singi-sibulapirukad.
Poeskäimistest rääkides võin edasi liikuda juba selle juurde, et reedel käisime me üle poole aasta Ikeas. Kuna me sellel aastal Eestis vähemalt kahel korral jõulupidustusi võõrustame, tahtsin ma siit mõned asjad kaasa osta, sest noh.. odav ja kvaliteetne. Kahjuks ma küll kõike ei leidnud mida kodulehelt piilunud olin, aga pole hullu midagi. Selle eest ostsin ma pool kilo piparkooke ja mitu ülihästi lõhnavat küünalt. Need piparkoogid on muuseas ühed igavesed sindrinahad, sest nii kui ühe võtad pead ka teise võtma. Ja kolmanda.. saate aru küll. Ega see nali siin enne ei lõppe kui püksinööp enam kinni ei lähe.
Veel käisime me eelmisel nädalal üle saja aasta kinos, Thori vaatamas. Ja teate! See oli nii äge film! Naljakas ja kuidagi cute. Ning filmi põhilugu tekitas mul iga kord judinaid. :D kui seda veel Eestis mängitakse, siis minge vaatama, päriselt ka! Ideaalne selline nädalavahetuse film, kuhu süvenema ei pea ja näitlejad on väga sümpaatsed.

Edit: kirjutan ja avaldan seda postitust juba ma ei tea mitmendat korda, sest Blogger ussitab. Enam ei jaksa noh! Lõppu kibekiirelt üks tilluke vlog (vaatamiseks ikka hammasratta alt 720p):

laupäev, 18. november 2017

Närvivalust, sõprusest ja uuest lemmiksarjast

Ma olen vist nüüd selles vanuses, et kõigepealt pean oma tervisehädadest kirjutama. Mul on juba umbes poolteist kuud alaseljas mingi närvivalu. No selline, et aegajalt hakkab pistma. Ma ei tea, kas selline asi on võimalik, aga mul on selline tunne, et see valu liigub mu sees ringi. :D mõned päevad tagasi liikus ta paremasse tiiba (abaluu?) ja tänaseks on ta otsaga üldse juba kaela jõudnud. Nagu.. lahku mu kerest palun. :D 
Ei aidanud ka eilne rohke veinijoomine ja kell neli magamaminek, uskuge või mitte onju. Meie prantslastest sõbrad käisid meil külas ja nii me siin sõime, veinitasime ja arutasime maailmaasju. Nad rääkisid muuhulgas, et neil on nii tuus olla, sest neil on sõbrad riigist kust kellelegi sõpru ei ole. :D arusaadav, eestlased ongi ju nii hea ja haruldane sort, et ega meid kõigile ei jagugi! Ja nagu ühe viisaka veiniõhtu lõpetuseks ikka, siis saatsime sõbrad taksosse - kuulake seda - triikraud kotis. Täiesti normaalne mu arust. Tegelikult tuli jutuks, et neil on vaja triikrauda osta ja kuna meil neid juhtumisi kaks tükki oli, andsime ühe neile. Sest milleks kaks triikrauda inimestele, kes nii kui nii kunagi ei triigi :) 
Aususe mõttes peab kirja panema, et koju läksid sõbrad hoopistükkis varem kui kell neli, aga kuna me Martiniga hakkasime sellel nädalal Stranger Things'i sarja vaatama ja meil esimesest hooajast kaks viimast osa vaatamata oli, vaatasime me veel need kah öösel ära. On ikka põnev sari välja mõeldud! Hirmus muidugi ka. Sellel nädalal pidin ühel ööl üksi kodus olema ja kartsin küll natuke. :D meil jõulutuled ka juba üleval ja kui need vilkuma oleks hakanud, siis ma küll ei tea, mis ma teinud oleks (kes sarja vaatavad, saavad aru).
Mul on tegelt natuke ikka kurb ka, et ma siia viimasel ajal nii harva satun. Hoian siiski blogi statistikal silma peal ja näen ju küll, et te siin uue postituse ootuses ikka käite. Lihtsalt.. kiire on. Töö, pulmade planeerimine, kodu ja peika. Iga asi võtab aega ja blogimine ei ole lihtsalt hetkel prioriteet. Kes aga tunneb, et mind igatseb, võib alati Instagramis minu followeriks hakata - ikka endiselt @liinamols nime all :) ega ma muidugi enam sinna ka tihti postitama ei jõua, aga tihemini ikka kui siia. Täitsa hull, ma pole isegi eriti pilte teinud, et siia postituse alla midagi lisada. Mõned siiski leidsin ja nendega peate leppima.
Küpsetasin Martinile nimepäeva puhul trenni muffineid. Ainult mingi 40 tükki :)
Ostsin mõned iluasjad. See tigumask oli küll vastik muide. Nii kleepuv ja imelik.
Ja meie tavaline pudruhommik. Pudru peal on Eestist toodud kamašokolaad :)
Hetkel olen ma muide niiii unine, sest ööund jäi tänu sellele sarjavaatamisele ikka harukordselt väheseks. Lubasin aga enne Martinile, et olen nii kaua üleval kuni ta trennist tuleb ja siis teeme koos ühe lõunaune. Proovin siis hoopis produktiivne olla ja lapin pesud kokku ja pesen mõned masinatäied ka ära. Sest üks, mis vahepeal muutunud ei ole - mustapesukorv on meil endiselt alati triiki täis. Õnneks saab ülejäänud päeva lebotada ja inimeseks tuleb hakata alles õhtuks, sest siis on meie kord prantslastele külla minna. Me ilmselgelt ei saa üksteisest küllalt. :D
Tõmban otsad selleks korraks kokku ja proovin siin mitte jalapealt magama jääda. Teile aga mõnusat laupäeva ja järgmise korrani!

laupäev, 4. november 2017

Eestist tagasi (ja palju pilte)

Ega see vist polekski ju mina kui ma ei alustaks postitust selle vana jutuga, et aeg on vahepeal kuidagi jube kiirelt läinud.. aga on! Ma olen juba hirmul, et järgmine kord kui hommikul silma lahti löön on jõulud käes. Või põmaki - mu pulmad! Või mu esimese lapse sünd.. võin seda nimekirja siin lõpmatuseni jätkata.
Esmaspäeva öösel jõudsime Eestist tagasi Bukaresti. Peab eraldi ära märkima, et peale ligi kolmeaastast pausi saime me Martiniga koos lennata. Nii imelik onju, ise lendame vähemalt neli korda aastas edasi-tagasi, aga ühele lennule ennast sebida ei õnnestu. 
Ja Eestis oli hästi tore nagu ikka :) Martinil oli kaks koondisemängu, millest üks läks väga hästi ja teine oleks võinud minna paremini ehket kodus võit ja võõrsil kaotus. 
Eestis mängu vaadata on ikka niii teistmoodi kui seda teha siin, Bukarestis. Oma riigi toetus on täiega äge! Ja publik oli lihtsalt amazing (siinkohal ka väike patsutus endale õlale. :D). 
Pidasime ära paar sünnipäeva, millest üks algas üldsegi Exit Roomis. Korraldasime mitu istumist ja saime sõpradega aega veeta. Käisin maal ja sain oma tüdrukutega kokku. Külastasime oma pulmakohta ja ajasime asju. Ja muidugi sõime-sõime-sõime. Ausalt, kodus olles ei olnud vist mitte minutitki sellist aega kui mul oleks kõht tühi olnud! 
Vaatasin telefonist pilte ja tundub, et juba enne Eestisse minekut ei jaganud ma siin suurt midagi. Selle vea saab kohe parandatud, sest puistan siia mitmeid pilte, mis on tehtud enne kojuminekut ja sealoleku ajal samuti.
Carbs!
.. sellised väikesed asjad noh!
Enne Eestisse minekut sain veel ilma jakita välja minna. Enam ei saa, nüüd on siin ka külm.


Me pääsesime!
Läksin peikale trenni vastu.
Martin peale mängu (näost näha, et see oli see kaotusega lõppenud mäng).
Naistekas ehk dressipüksid, vein ja näomask. Ja käsipall ofc!
Peale mängu - nägudest näha, et võiduga lõppenud mäng :)
Täna olen juba mitu tundi üksindust nautida saanud, sest Martin sõitis ära mängule. Ja ausalt, peale töötamist ja reisimist pole mul üksiolemise vastu mitte kõige vähematki! Olen hoolega arvuti taga istunud ja guugeldanud, nimekirju teinud ja päringuid saatnud, et paljudes asjades selgust saada. Jep, arvate õigesti, ikka pulmateemal. Ühest küljest tunnen ma, et appii, seda kõike on nii palju, aga teisalt olen ma jube enesekindel, sest sitta kah, kõik on teostatav. Lõhestunud isiksus vist. :D
Nüüd aga üks kuum vann ja iluprotseduurid, hiljem jätkan arvuti taga istumist ning veelgi hiljem hakkan kooki küpsetama. Ideaalne laupäev!


Ps. Ehk oskate jagada soovitusi tordimeistrite osas?  
 

reede, 13. oktoober 2017

Saapad ja valikud

Kujutate ette kui ebaoriginaalne ma praegu oleks, kui ma selle postituse pealkirjaks paneks "13 ja reede" või midagi taolist? :D lihtsalt fyi, kirjutamise juures ON kõige raskem sobiva pealkirja leidmine. Vähemalt minu jaoks.
Ma olen seda kindlasti varem maininud ka, aga tegelikult olen ma väga ebausklik inimene. Ei suuda ma nii, et peale millegi halva välja ütlemist ma üle õla ei sülitaks või näiteks 13. kuupäev ja reede mind tavalisest ettevaatlikumaks ei teeks. Mulle lihtsalt annab see tohutu meelerahu kui ma mõne ebausuga seotud märgi nägemisel "omad rituaalid" ära teen. :D call me cuckoo!
Täna on mul täitsa vaba päev ja mida muud vaba päeva hommikul ikka teha kui kell seitse ärgata? Ma kuidagi tunnen, et viimasel ajal on kaheksa unetundi see maksimum, mis ma lamada suudan. Mitte, et ma kunagi mingi meeletu magaja oleks olnud, aga hetkel on energiat kuidagi palju rohkem. Täna hommikul oli tegelikult hoopis nii, et Martin jõudis koju kell pool seitse ja ju see tegi mind nii rõõmsaks, et uni oligi läinud. :D nagu ma viimases postituses ütlesin, siis oli tal kaugel-kaugel mäng ja peale terve öö kestnud sõitu ta alles varavalges koju saabuski. Vähemalt polnud see sõit niisama ette võetud, sest eileõhtune mäng lõppes võiduga :)
Kuna ta nüüd samuti puhkust vajab, pean ma ennast terve hommikupooliku ise lõbustama. Õnneks pole see raske, sest ka mina olen viimased päevad tööl olnud ja sellist "oma" aega pole mul väga olnudki. Tegelikult peaksin ma korra linnas käima, sest tellisin endale Zarast ühe asja ning täna hommikul tuli teade, et see on kohale jõudnud. Ehk viitsib peika minuga pärast koos sellele järgi minna ja nii pääsen ma vähemalt korra nädalas metrooga ringi kablutamisest. Ärge saage valesti aru - ma endiselt arvan, et metrooga ringi liikumine on suurlinnas parim variant, aga peale eilset metrooga kojutulekut on küll nii, et ma vajan sellest pausi. :D nimelt oli õhtul rong nii täis, et kõigi inimeste vahele litsutuna ei saanud ma isegi kätt taskust välja võtta. Kujutate ette jah, ma olin lihtsalt nagu tikk toosis! Natuke oli naljakas, aga natuke oli ebameeldiv ka. I need my space, onju.
Kui ma kergelt juba sinna šopinguteemale kaldusin, siis näitan teile kaht saapapaari, millele ma silma peale olen pannud. Varsti enam paljalt tennisega läbi ei aja ja sellekspuhkus vaatan ma endale selliseid mugavaid saapaid, mida jaheda ilmaga kanda saaks. Ainuke häda on, et ma ei tea kumb paar mulle rohkem meeldib.. öelge siis sõna sekka, eks!

Kas need:
Või need:
Mulle endale vist sümpatiseerib teine paar pisut enam. Aga samas ma ei tea ka.. aaaahh! Valikud-valikud. 

Löön nüüd selle postituse lukku ja hakkan hoopis pesu pesema, sest muidu võtab see pesukorvi sisu varsti ise jalad alla ja põgeneb siit korterist. Ja seda juba juhtuda ei saa lasta. 

Teile soovin aga hiiglama mõnusat reedet, pange küünlad põlema ja nautige sügist!
 

esmaspäev, 9. oktoober 2017

VLOG 23: sügis Bukarestis, külmetushaigused ja mõnusad õhtud

Oii kui asjalik ma täna olen olnud! Aitas kah sellest lamasklemisest, mis siin viimased päevad toimunud on. Nagu aru saate, siis läks minu külmetus tänu tugevale ravile seekord üllatavalt kiiresti üle. Olgu õnnistatud ingver ja sidrun! Ausalt, ma olen tõesti üllatunud! Tavaliselt põen ikka tubli nädala, enne kui jalad alla saan. 
Aga tagasi selle asjalik-olemise juurde. Koristasin ära terve vannitoa, tuulasin tolmuimejaga korteri peal ringi ja lõpetuseks pesin veel põrandad ka ära. Panin vlogi kokku, tegin poolteist tundi trenni ja muud nipet-näpet veel. Võib endaga täitsa rahule jääda. Kuna ma järgnevad päevad nii kui nii tööl olen, siis ongi hea kui ma täna kodu korda sain ja enne nädalavahetust siin enam lapiga ringi laskma ei pea. Või noh, vale on öelda, et ma seda muidu tegema pean, aga ennast tundes võin ma öelda küll, et vahet pole kui väsinud ma olen, kui mind ikka mingi tegemata asi häirib, siis ära ma selle teen. 
Sellel nädalal olen ma paar päeva üksinda ka, sest Martinil on riigi teises otsas tähtis mäng. Ja sinna riigi teise otsa sõidab nii umbes kümme tundi.. Yikes!
Seekordses vlogis näete väikesed klippe, mis on kokku pandud viimaste nädalate tegemistest. Nagu ikka - niisama jutustamist, mõnusate õhtute toitu ja üle pika aja ka mu peikakest. Pole teda ju siin viimasel ajal üldse näha olnud :) mis teha, kiired ajad! 

Vaatamiseks nagu ikka - hammasratta alt 720p:
 

reede, 6. oktoober 2017

Haigus majas

Ma olen siin vahelduva eduga juba nädalakese kurku valutanud. Jube imelik asi on sellega muide. Nimelt elasin ma kuni 17-eluaastani niimoodi ära, et kurguvalu oli minujaoks selline tavaline asi, et ma väga seda tähele ei pannudki. Mul oli lihtsalt kurk igal hommikul haige! Siis aga käisin mandlilõikusel ja sain teada, et see tunne polnudki normaalne ja teised inimesed ei elagi niimoodi. :D ja nüüd on sedasi, et kui vahel kurk haige juhtub olema, on see minujaoks ikka suur asi. Kohe saad aru noh, et midagi on valesti!
Ei aidanud mu kurguvalule ka see, et eile õhtul mängule minnes omale kleidi selga udjasin ja pärast Martinit natuke väljas ootama pidin. Usu või mitte eksole! Ahjaa, eile oli mul muideks selline tore Uberijuht, kes mu autosse istudes Vivaldi mängima pani. Ja nii me läbi Bukaresti tema musta Passatiga kruiisisime, aknad lahti ja Vivaldi üürgamas.. kui see ei ole elu, siis ma ausalt ei tea mis on. :D
Igatahes on praeguseks see kurguvalu nii kaugele läinud, et nohu on kõige täiega platsis ja palavik veel takkapihta. Öö oli jube kehvakene, ärkasin vist iga tunni aja tagant üles kuni kell pool kuus ma seda enam taluda ei suutnud ja jäingi üles. Saate aru, kell pool kuus ja uni läinud! Kükitasin oma sossu hommikumantli sees, jõin teed ja vaatasin telekast mingi reality kordust. Üritasin küll voodisse tagasi minna, aga kinnine nina ja kondivalu mul seda teha ei lubanud. Ja nii ma siiani üleval olengi. 
Kuna mul täna ootamatult vaba päev tekkis ja ma seda päriselt haiguse peale raisata ei tahtnud, olen ikka vahelduva voodispikutamisega võidu kodus ka asjatanud. Siuksed väikesed asjad siin ja seal. Näiteks purustasin ma praegu ära terve suure küüslaugu, et seda täna kõikvõimalike asjade sisse lisada. Noh, et see tervis ikka tuleks. Pidime õhtul meie legendaarse koduse filmiõhtu tegema ja lausa veinigi limpsima, aga tänasega on selgeks saanud, et mittemingisugust veini ma ei saa, ainult ohtralt teed ingveri, sidruni ja meega! Tänast õhtut olen ma muideks oodanud, sest minuarust pole me Martiniga üksteist terve nädala näinudki. Kuidagi on nii olnud, et kui mina lähen hommikul tööle, siis Martin alles magab ja kui tema tuleb õhtul koju, pesen mina juba hambaid, et voodisse minna. Working peeps life onju!
Kahe nädala pärast olen ma juba Eestimaal ja ootan seda hirmsasti! Tean lihtsalt ette, et nii palju toredat on ees - sõprade-sugulaste nägemine, Martini koondisemängud ja igasugused istumised, Karni pasteedi söömine ja uute restoranide-kohvikute üle vaatamine.. niiii hea :) 

Praegu aga kobin natukeseks teki alla tagasi ja ootan kuni Martin mu küpsiste ja sidrunitega koju tagasi jõuab. Ning siis - edasi ravima!

laupäev, 30. september 2017

Jälle üks postitus minu nädalast

Pidevalt mõtlesin, et oh kui hea, eelmisel nädalal kirjutasin nii mitu korda ja viimase postituse ju alles panin üles ja täna vaatan - viimasest sissekandest juba nädal möödas! Jumalaema! Kuhu see nädal kadus? Tegelikult ma tean küll kuhu ta kadus. Olin neli päeva järjest tööl ja ka õhtud olid tegemisi täis. 
Peale esmaspäevast tööpäeva läksin ma peika mängu vaatama. Üliimelik aeg mängimiseks muuseas - esmaspäeva õhtul, kell kaheksa. Kuna telekanal otsustab, millal mängu üle kantakse, peab leppima sellega mis antakse onju. Ise mõtlesin, et okei, mäng kestab mingi poole kümneni, ehk oleme kümneks kodus. Järgmisel hommikul ju vaja 6.30 ärgata. AGA. Saatuse tahtel tõmmati nimekirjast Martini nimi, kes pidi peale mängu dopinguproovi minema. Ja nüüd ma tean - see protseduur ei ole lühike. :D et teid natuke sel teemal harida, siis seletan ma seda nii, et kui 60-minutilise mängu ajal keha oma paar liitrit vedelikku välja higistab ja peale mängu kaks liitrit vett sisse kaanida, et noh, prooviks tops täis saaks, siis kohe see vedelik põie sisse ei jõua. Keha on ju nii kuival, et suckib kõik endasse. Seega läheb kogu protseduuriga ikka aega. Koju jõudsime me lõpuks alles mingi pool kaksteist ja let me tell you - järgmisel hommikul oli oli kui raske ärgata. 
Teisipäeval oli väsimus nii suur, et peale kojujõudmist ja õhtusöögi pintslisse pistmist läksin ma vist otse voodisse, et eelmist lühikest ööd tasa teha.
Kolmapäeval ootas meid aga õhtusöök meie prantslastest sõpradega. Käisime meie lemmikus kreeka restoranis söömas ja veinitamas ning otseloomulikult lippas aeg jälle niimoodi, et voodisse jõudsin ma taaskord peale südaööd. Prantslastele lihtsalt meeldib ju süüa ja lobiseda, mitte nagu meie, ratsionaalsed eestlased, kes söögi alla kugistavad ja kotile kobivad. :D 
See pilt on tegelikult eelmise pühapäeva kohvikuskäigust. See kook oli nii suur, et ma vaevalt poole jaksasin ära süüa!
Neljapäeval tegime me Martiniga filmiõhtu. Sõime oliive ja juustu ja olime lihtsalt mõnusad. Lihtsalt vahemärkusena ütlen, et viimasel ajal armastan ma oliive kohe eriti! Ja kindlasti kividega oliive! Siin müüakse neid kaalukaubana ja need on nii head ja värsked ja päris. Päris oliivid, saate aru. :D film ise ei olnud minuarust suurem asi, aga no worries, olen hullematki näinud. 
Ja see pilt on hoopiski eelmisest laupäevast. Tegin ise küüslauguleibasid ja oii kui head need said! Kõrvale vaatasime Final Destination 4, sest see lihtsalt tuli telekast. Nii random. :D
Eile (reede) hommikul sõitis Martin ära, et võõrsil võit võtta ja täna öösel koju tagasi tulla. Fingers crossed! Mina aga ajasin riided selga ja läksin ühte keskusesse tuulama. Proovisin küll mõnda asja, aga ei olnud nagu seda ostelmisetuju sees ja tagasi tulin vaid mõne söögiasjaga ja uue kodulõhnastajaga. Koju tagasi jõudes olin juba niii väsinud, et tõmbasin lõunasöögi keresse ja läksin voodisse pikutama. Pikutamisest sai muidugi sujuvalt lõunauni ja lõpuks sain silma lahti alles enne kella kuut. Kohutav inimene! Õhtul ma enam muud ei teinudki kui meisterdasin köögis oma lemmiku tuunikalasalati valmis ja tegin oma trennikava ära. Ja läksin jälle magama. :D
Täna plaanin ma natuke koristada, kuigi peab ütlema, et ega mul siin suurt teha polegi, sest kui mina tööl olnud olen, on Martin ohjad oma kätte haaranud ja siin kloppinud ja kraaminud. Nii tubli kallim! Hiljem teen ma kaneelirulle ja proovin ka üle pika aja natuke lugeda. See hobi on mul ikka täitsa soiku jäänud, millest mul tegelikult nii kahju on. Üritan telefonis scrollimise asemel hoopis lugemise taas kätte võtta. 
Homme läheme me arvatavasti kinno, sest igal hommikul näen ma telekast Hitman's Bodyguardi reklaami ja üks koht sealt ajab mind nii naerma. Seega tuleb see film üle vaadata! Nädala toidušoping tuleb samuti ära teha, sest uus nädal ongi ju kohe käes ning kindlalt ei tule see vähem kiire kui eelmine. 

Seniks aga soovin teile mõnusat nädalavahetuse jätku, palju puhkust ja mõnusat olemist!
 

laupäev, 23. september 2017

Nii hea laupäev!

Ma olin juba ära unustanud, et tööl käiva inimese nädalavahetused on mingi sada korda paremad kui koduse inimese nädalavahetused. Nüüd on laupäevad ja pühapäevad kohe ekstra erilised. Täna näiteks ärkasin pool üheksa, ligunesin pesus, maskitasin ja kreemitasin, lugesin blogisid.. Siis ärkas juba peika üles, sõime ühe piiiika hommikusöögi. Vaatasime Kardashiane. :D kultuursed inimesed siiski!
Tegin üle nädala aja endale vähe kabedama näo pähe ja läksime metrooga kaubanduskeskusesse, kus me tegelt poodides ei kolanudki vaid võtsime kohe suuna toidupoodi. Lonkisime seal ilmatuma kaua ringi ja ostsime nii nädala toidukraami kui ka niisama snäkke ja pudi-padi. Võtsime lõunaks sushit ja tulime oma kaubaga koju tagasi. 
Hiljem pikutasime voodis ja ajasime lihtsalt juttu. Mõnus laupäevake! Pesime mitu masinatäit pesu ja siis läks juba Martin trenni. Ega ma ka kehvem vend ei saanud olla ja tõmbasin samuti retuusi jalga ja tegin oma kava samamoodi ära.
Ostsin eile endale uued jalatsid. Onju coolid? :) ärge mu retupükse tähele pange, tahtsin lihtsalt kiirelt ühe pildi teha ja ei hakanud selleks puhuks mingit outfitti selga ajama.
Praegu on kell juba kaheksa saamas ja mina hüppan kohe duši alt läbi ja vahetan trenniriided koduriiete vastu. Mul on täna hirmus punase veini isu (sest hellou, eile algas sügis) ja nii kui Martin koju jõuab, joome veini ja snäkime. Ostsime poest igasuguseid juustusid ja muid asju, niiet tõotab tulla üks suur mõnulemiseõhtu :) nagu ma millalgi mainisin on Bukarestis nüüd kõvasti musta leiba saada. Leib on siin ikkagi suur asi ning seepärast pole ma ühtegi kuivanud leivajäänust ära visanud, vaid need kõik kokku kogunud ja täna saavadki neist hoopis ühed mõnusad küüslauguleivakesed, mida koos dipikastmega süüa. Nagu ma ikka ütlen, siis see on elu!
Homseks plaaniks on minna tuttavate prantslastega lõunale ning õhtul on Martinil trenn. Tahaks veel H&M'st läbi hüpata, et endale üks mõnus tuunika osta, millega hea tööl käia oleks. Teksadega lihtsalt iga päev käia ei taha.
Minupoolt tänaseks kõik! Nautige aga nädalavahetust, sest ma ütlen - need on imelised!

kolmapäev, 20. september 2017

Lõpuks ometi - VLOG 22!

No tõstke käsi püsti, kes arvas, et siit enam ühtegi vlogi ei tulegi? Mul on käsi praegu püsti igatahes.. Olen alati natuke tobedaks pidanud kui mõni sisulooja mingi tühise apsaka tõttu oma vaatajate/lugejate ees vabandama kukub, aga praegusel hetkel saan ma neist küll täitsa aru. Nagu praegu - panin üle jala ühe vlogi kokku, et midagi lõpuks ometi üles panna oleks, aga omast arust ma seda väga sisukaks vlogiks küll ei loe. Ning mulle läheb nii korda kui te mulle armsaid kommentaare jätate, et ootate uut vlogi vms.. Seega sorri, järgmine tuleb juba sisukam!
Pole nii kaua ühtegi vlogi kokku pannud, et ausaltöeldes isegi ei mäletanud, kustkohast töötlusprogrammil üks või teine asi käis. Piinlik!
Löön aga ruttu selle postituse letti, sest jumal teab, kauaks meil siin elektrit on. Nimelt liigub praegu üks suur torm üle Rumeeniamaa ja kunagi ei tea, mis ta kaasa võib tuua. Kapid on meil igatahes toitu täis ja akud täis laetud, niiet tulgu, mis tuleb!
Parima kvaliteediga vaatamiseks vali hammasratta alt 720p:

esmaspäev, 18. september 2017

Metroost ja kõigest muust

Teate rõõmusõnumit!? Meil läheb vist ka lõpuks jahedamaks! No ei ole ju normaalne, et täna, 18. septembril, oli õues 34 kraadi.. ega see rõõmusõnum tegelikult nii kergelt ka ei tulnud, sest näiteks eile õhtul oli ühes Rumeeniamaa osas nii suur torm, et see lõpetas lausa kaheksa inimese elu. Kurb.
Nii kummaline, et tegelikult ei asu see osa Rumeeniast Bukarestist üldse niii kaugel, aga meil siin polnud tormituultest haisugi. Ei, ikka kõrvetav päike otse lagipähe. 
Kui ma hommikuti kella kaheksa paiku ennast tööle minema asutan, on õues siuke täitsa normaalne, 14-16 kraadi. Selleks ajaks kui ma metroopeatusesse jõuan, on mul tavaliselt juba nii palav, et tuleb esimene kiht riideid maha koorida. Ja no seal ei ole ju muidugi üldse õhku ka, sest tipptunnil on metroos bukarestlasi nagu muda. Ma ise kaasaarvatud.
Ükspäev juhtus minuga lausa esmakordne lugu, ehk ma lihtsalt ei mahtunud rongi! Õnneks käivad need tipptunnil iga paari minuti tagant, seega polnud sellest mahajäämisest hullu midagi. 
Mis me siis veel siin teinud oleme, peale selle, et metrooga mööda linna tiirutame? Jah, saite õigesti aru, lausa me mõlemad oleme praegu allmaa-inimesed. Mina lihtsalt rohkem. Auto on meil juba nädalakese teeninduses elanud, sest mingi jupp läks lihtsalt pooleks. Ja nii me katsetamegi hetkel elu autota. Saab hakkama küll, Uber töötab siin hästi ja nagu öeldud siis metroopeatus on samuti kiviga visata. 
Laupäeval tegime väikese date nighti näiteks. Istusime ühes restoranis juustuvaagna taga ja limpsisime kokteili. Ning muidugi lobisesime maast ja ilmast. Oi kui head on sellised õhtud! Ja kinos käisime me ka. Film oli seekord Martini valikul ja sõjafilm, seega ma nagu väga kommenteerida ei oskagi. 
Viimased nädalad on nii kiirelt läinud, et ma nagu meenutades ei teagi, mis vahepeal toimunud on. Vabadel päevadel tegelen koduste asjadega või teeme peikaga miskit ja tööpäevadel on noh.. töö. :D vihun ikka iga päev oma trennikava teha ja kui ma iga kord peale kava lõppu vannun, et ei iial enam, siis imekombel on see tunne tavaliselt  järgmiseks päevaks üle läinud ja teen oma kava uuesti läbi. Ja siis jälle vannun, et ei iial enam ja.. saate aru küll, nõiaring. 
Tahaks nii, et ma viitsiks jälle tihedamini blogida ka, vlogimisest rääkimata, aga vahel pole aega ja vahel pole isu. Samas on täna alles esmaspäev ja ehk veab ikka vähemalt ühe korra sel nädalal veel välja ka.. never know. Nüüd aga panen asjale punkti ja lähen võtan ahjust kohupiimakoogi välja. Kodu on juba nii head lõhna täis :) 
Kuna mul telefonis muid pilte pole kui pildid hommikusöökidest, siis peate nendega leppima. Kuidas teie putru või muud taolist sööte - kas kokkusegatuna või mitte? Meil siin pidev debatt selle üle, sest Martin on segaja ja ma mitte. :D
Bukarestis pandi püsti üks tore pereäri, kus tehakse musta leiba. Tulin reede õhtul oma leivaga koju ja metroos sõites tundsin terve aja seda mõnusat värske leiva lõhna kotist tulemas. Võite ise arvata kui paksu viilaka ma kojujõudes sellest leivast lõikasin.
 

teisipäev, 12. september 2017

Appi, mis ma süüa teen ehk meie maja nädalamenüü



Arvan, et pea igale perenaisele on tuttav olukord, mil aegajalt lihtsalt ei tea mida kodus süüa teha. Minul näiteks tuli see olukord ette eile, kui meie nädalamenüü peale mõtlema hakkasin. Jätkame nimelt endiselt seda rada, et teeme nädalas ühe suurema toidušopingu ja proovime kogu nädala varud korraga koju tassida. Mis otsa saab, tuleb lihtsalt vahepeal juurde tuua. Hoiab selline mudel ära nii ajaraiskamist ja muidugi ka raharaiskamist.
Mõtlesingi sellest postitusest siin teha taolise väikese nädalamenüü-stiilis sissekande, millesarnaseid ma teiste blogidest lugemist hirmsasti naudin. Olen ise taolistest postitustest niii palju ideid saanud, et ehk on kellelgi minu omast samuti abi.
Meie sellenädalane ostukorv
Üldiselt teen mina süüa niimoodi, et ühest roast jätkuks vähemalt kaheks toidukorraks. Kui veab, siis ka kolmeks. No ei jaksa seal köögis ju rohkem kui ühe korra päevas mässata. Enne vahel isegi jaksasin, aga nüüd.. working girl life. :D
Ühtlasin proovin ma igal nädalal midagi magusat küpsetada, et mitte poest lihtsalt šokolaadi ja kommi osta. Aga juhtub ka seda.. Ja siis proovin veel vähemalt korra nädalas suppi teha. No, et ühel päeval vähem hambaid kulutama peaks või midagi.
Supipäev oligi meie majas justnimelt eile. Valituks sai seekord boršisupp, mida ma juba nii ammu polnud teinud. Supi jaoks pruunistan pannil loomalihatükid soola ja pipraga ning seejärel viskan nad koos puljongikuubiku ja kuuma veega potti keema. Samal ajal viilutan kaks sibulat, riivin jämedalt mõned porgandid, tükeldan mõned kartulid kuubikuteks, riivin jämeda riiviga umbes kolm keedetud peeti ning panen viimased sortsukese äädikaga seisma. Ühtlasi lõikan ribadeks ka väiksema pooliku kapsapea. Kui liha on nii pehmeks keenud, et seda lahti „rebida“ annab, võtan poti tulelt, tõstan liha välja ootama ning ka puljongi jätan alles, et seda hiljem supi sees kasutada. Edasi hautan pannil sibula ja porgandi, lisan paar supilusikat tomatipastat ning tõstan kogu kupatuse potti. Valan juurde allesjäänud puljongi ja lisan kuuma vett ning lasen supipõhjal keema tõusta. Seejärel lähevad potti ka kartulid ja kapsad ning kui nad juba pehmed tunduvad, lisan ka riivitud peedid ja rebitud liha. Peale kümneminutilist keetmist timmin maitset vajadusel soolaga, lisan maitserohelist ja valmis ta ongi! Sellest kogusest saan mina tavaliselt umbes kaks liitrit suppi, mida kaks inimest paar päeva süüa saavad. 
Lisaks tegin ma eile kapis seisvast keefirist ühed mõnusad pontsakad pannkoogid, mida me magustoiduks sõime. Kes ütleb, et esmaspäev ei ole pannkoogipäev!?
Tänane hommikusöök ehk eilsed pannkoogid ja hommikul covrigariest toodud pirukad. NOMS!
..ja ühe teise päeva hommikusöök. Avokaado röstitud leival maitseb jumalikult!
Ühel päeval plaanin ma valmis meisterdada kartulivormi, mis peale ettevalmistust ahjus omasoodu küpseb ja hiljem muud ei nõua kui vaid nahka pistmist. Arvatavasti laon vormi kartuliviilud, lisan sibulat-küüslauku, kindlasti rändab vormi ka veisehakkliha ning kogu kupatuse kallan üle koorega. Ja mis ahjuvorm see ilma krõbeda juustukatteta oleks? Kindlasti mitte selline ahjuvorm, mida meie majas serveeritakse! Juurde pakun mingisugust värsket salatit, olenevalt sellest milliseid köögiviljad näppu jäävad.
Kuna me siin ammu pastat teinud pole, panin ma selle nädala menüüsse ka ühe mõnusa pastaroa kirja. Kavatsen seda teha koos tomatikastme ja mozzarellaga, ehk lisan sisse ka mõnd vürtsikamat vorsti. Kuidagi tuli sellise toidu isu :)
Kuna ma sellel nädalal kaks päeva ja ööd üksiku naisena elama pean, jääb selletõttu ka köögis vaaritamine kahe päeva jagu lühemaks. No ei ole mul nii palju viitsimist, et vaid iseendale süüa teha. :D pigem söön seda, mis ette jääb. Elu!
Viimaseks panin nädalamenüüsse kirja meie majas palavalt armastatud chili con carne, mis on ikka täielik hitt! Pärit on see retsept SIIT ning ausalt – kes seda ühe korra sööb, tahab seda teist korda veel. See on lausa nii hea, et kui me tavaliselt seda riisi, guacamole ja tortillakrõpsudega sööme, siis tegelikult võiks ma seda täitsa paljalt ka endale sisse ajada. Vot nii hea on see roog!
Küpsetamise poole pealt tahaksin ma sellel nädalal valmis teha ühe vormitäie marjamuffineid, seda lihtsal põhjusel, et kõik koostisosad on mul juba kodus olemas. Retsept pärit SIIT.
Selline see meie nädala toidulaud olema saabki ja võin kindlalt öelda, et kõikide roogade valmistamisega peaks iga nuga ja pliiti kasutada oskav inimene vabalt hakkama saama. Noh, kui ikka retsepti ka jälgida. Samuti on kogu nädalamenüü koostisosad kättesaadavad ning rahakotisõbralikud (st midagi ekstravagantset seal kindlasti pole).