reede, 13. oktoober 2017

Saapad ja valikud

Kujutate ette kui ebaoriginaalne ma praegu oleks, kui ma selle postituse pealkirjaks paneks "13 ja reede" või midagi taolist? :D lihtsalt fyi, kirjutamise juures ON kõige raskem sobiva pealkirja leidmine. Vähemalt minu jaoks.
Ma olen seda kindlasti varem maininud ka, aga tegelikult olen ma väga ebausklik inimene. Ei suuda ma nii, et peale millegi halva välja ütlemist ma üle õla ei sülitaks või näiteks 13. kuupäev ja reede mind tavalisest ettevaatlikumaks ei teeks. Mulle lihtsalt annab see tohutu meelerahu kui ma mõne ebausuga seotud märgi nägemisel "omad rituaalid" ära teen. :D call me cuckoo!
Täna on mul täitsa vaba päev ja mida muud vaba päeva hommikul ikka teha kui kell seitse ärgata? Ma kuidagi tunnen, et viimasel ajal on kaheksa unetundi see maksimum, mis ma lamada suudan. Mitte, et ma kunagi mingi meeletu magaja oleks olnud, aga hetkel on energiat kuidagi palju rohkem. Täna hommikul oli tegelikult hoopis nii, et Martin jõudis koju kell pool seitse ja ju see tegi mind nii rõõmsaks, et uni oligi läinud. :D nagu ma viimases postituses ütlesin, siis oli tal kaugel-kaugel mäng ja peale terve öö kestnud sõitu ta alles varavalges koju saabuski. Vähemalt polnud see sõit niisama ette võetud, sest eileõhtune mäng lõppes võiduga :)
Kuna ta nüüd samuti puhkust vajab, pean ma ennast terve hommikupooliku ise lõbustama. Õnneks pole see raske, sest ka mina olen viimased päevad tööl olnud ja sellist "oma" aega pole mul väga olnudki. Tegelikult peaksin ma korra linnas käima, sest tellisin endale Zarast ühe asja ning täna hommikul tuli teade, et see on kohale jõudnud. Ehk viitsib peika minuga pärast koos sellele järgi minna ja nii pääsen ma vähemalt korra nädalas metrooga ringi kablutamisest. Ärge saage valesti aru - ma endiselt arvan, et metrooga ringi liikumine on suurlinnas parim variant, aga peale eilset metrooga kojutulekut on küll nii, et ma vajan sellest pausi. :D nimelt oli õhtul rong nii täis, et kõigi inimeste vahele litsutuna ei saanud ma isegi kätt taskust välja võtta. Kujutate ette jah, ma olin lihtsalt nagu tikk toosis! Natuke oli naljakas, aga natuke oli ebameeldiv ka. I need my space, onju.
Kui ma kergelt juba sinna šopinguteemale kaldusin, siis näitan teile kaht saapapaari, millele ma silma peale olen pannud. Varsti enam paljalt tennisega läbi ei aja ja sellekspuhkus vaatan ma endale selliseid mugavaid saapaid, mida jaheda ilmaga kanda saaks. Ainuke häda on, et ma ei tea kumb paar mulle rohkem meeldib.. öelge siis sõna sekka, eks!

Kas need:
Või need:
Mulle endale vist sümpatiseerib teine paar pisut enam. Aga samas ma ei tea ka.. aaaahh! Valikud-valikud. 

Löön nüüd selle postituse lukku ja hakkan hoopis pesu pesema, sest muidu võtab see pesukorvi sisu varsti ise jalad alla ja põgeneb siit korterist. Ja seda juba juhtuda ei saa lasta. 

Teile soovin aga hiiglama mõnusat reedet, pange küünlad põlema ja nautige sügist!
 

esmaspäev, 9. oktoober 2017

VLOG 23: sügis Bukarestis, külmetushaigused ja mõnusad õhtud

Oii kui asjalik ma täna olen olnud! Aitas kah sellest lamasklemisest, mis siin viimased päevad toimunud on. Nagu aru saate, siis läks minu külmetus tänu tugevale ravile seekord üllatavalt kiiresti üle. Olgu õnnistatud ingver ja sidrun! Ausalt, ma olen tõesti üllatunud! Tavaliselt põen ikka tubli nädala, enne kui jalad alla saan. 
Aga tagasi selle asjalik-olemise juurde. Koristasin ära terve vannitoa, tuulasin tolmuimejaga korteri peal ringi ja lõpetuseks pesin veel põrandad ka ära. Panin vlogi kokku, tegin poolteist tundi trenni ja muud nipet-näpet veel. Võib endaga täitsa rahule jääda. Kuna ma järgnevad päevad nii kui nii tööl olen, siis ongi hea kui ma täna kodu korda sain ja enne nädalavahetust siin enam lapiga ringi laskma ei pea. Või noh, vale on öelda, et ma seda muidu tegema pean, aga ennast tundes võin ma öelda küll, et vahet pole kui väsinud ma olen, kui mind ikka mingi tegemata asi häirib, siis ära ma selle teen. 
Sellel nädalal olen ma paar päeva üksinda ka, sest Martinil on riigi teises otsas tähtis mäng. Ja sinna riigi teise otsa sõidab nii umbes kümme tundi.. Yikes!
Seekordses vlogis näete väikesed klippe, mis on kokku pandud viimaste nädalate tegemistest. Nagu ikka - niisama jutustamist, mõnusate õhtute toitu ja üle pika aja ka mu peikakest. Pole teda ju siin viimasel ajal üldse näha olnud :) mis teha, kiired ajad! 

Vaatamiseks nagu ikka - hammasratta alt 720p:
 

reede, 6. oktoober 2017

Haigus majas

Ma olen siin vahelduva eduga juba nädalakese kurku valutanud. Jube imelik asi on sellega muide. Nimelt elasin ma kuni 17-eluaastani niimoodi ära, et kurguvalu oli minujaoks selline tavaline asi, et ma väga seda tähele ei pannudki. Mul oli lihtsalt kurk igal hommikul haige! Siis aga käisin mandlilõikusel ja sain teada, et see tunne polnudki normaalne ja teised inimesed ei elagi niimoodi. :D ja nüüd on sedasi, et kui vahel kurk haige juhtub olema, on see minujaoks ikka suur asi. Kohe saad aru noh, et midagi on valesti!
Ei aidanud mu kurguvalule ka see, et eile õhtul mängule minnes omale kleidi selga udjasin ja pärast Martinit natuke väljas ootama pidin. Usu või mitte eksole! Ahjaa, eile oli mul muideks selline tore Uberijuht, kes mu autosse istudes Vivaldi mängima pani. Ja nii me läbi Bukaresti tema musta Passatiga kruiisisime, aknad lahti ja Vivaldi üürgamas.. kui see ei ole elu, siis ma ausalt ei tea mis on. :D
Igatahes on praeguseks see kurguvalu nii kaugele läinud, et nohu on kõige täiega platsis ja palavik veel takkapihta. Öö oli jube kehvakene, ärkasin vist iga tunni aja tagant üles kuni kell pool kuus ma seda enam taluda ei suutnud ja jäingi üles. Saate aru, kell pool kuus ja uni läinud! Kükitasin oma sossu hommikumantli sees, jõin teed ja vaatasin telekast mingi reality kordust. Üritasin küll voodisse tagasi minna, aga kinnine nina ja kondivalu mul seda teha ei lubanud. Ja nii ma siiani üleval olengi. 
Kuna mul täna ootamatult vaba päev tekkis ja ma seda päriselt haiguse peale raisata ei tahtnud, olen ikka vahelduva voodispikutamisega võidu kodus ka asjatanud. Siuksed väikesed asjad siin ja seal. Näiteks purustasin ma praegu ära terve suure küüslaugu, et seda täna kõikvõimalike asjade sisse lisada. Noh, et see tervis ikka tuleks. Pidime õhtul meie legendaarse koduse filmiõhtu tegema ja lausa veinigi limpsima, aga tänasega on selgeks saanud, et mittemingisugust veini ma ei saa, ainult ohtralt teed ingveri, sidruni ja meega! Tänast õhtut olen ma muideks oodanud, sest minuarust pole me Martiniga üksteist terve nädala näinudki. Kuidagi on nii olnud, et kui mina lähen hommikul tööle, siis Martin alles magab ja kui tema tuleb õhtul koju, pesen mina juba hambaid, et voodisse minna. Working peeps life onju!
Kahe nädala pärast olen ma juba Eestimaal ja ootan seda hirmsasti! Tean lihtsalt ette, et nii palju toredat on ees - sõprade-sugulaste nägemine, Martini koondisemängud ja igasugused istumised, Karni pasteedi söömine ja uute restoranide-kohvikute üle vaatamine.. niiii hea :) 

Praegu aga kobin natukeseks teki alla tagasi ja ootan kuni Martin mu küpsiste ja sidrunitega koju tagasi jõuab. Ning siis - edasi ravima!

laupäev, 30. september 2017

Jälle üks postitus minu nädalast

Pidevalt mõtlesin, et oh kui hea, eelmisel nädalal kirjutasin nii mitu korda ja viimase postituse ju alles panin üles ja täna vaatan - viimasest sissekandest juba nädal möödas! Jumalaema! Kuhu see nädal kadus? Tegelikult ma tean küll kuhu ta kadus. Olin neli päeva järjest tööl ja ka õhtud olid tegemisi täis. 
Peale esmaspäevast tööpäeva läksin ma peika mängu vaatama. Üliimelik aeg mängimiseks muuseas - esmaspäeva õhtul, kell kaheksa. Kuna telekanal otsustab, millal mängu üle kantakse, peab leppima sellega mis antakse onju. Ise mõtlesin, et okei, mäng kestab mingi poole kümneni, ehk oleme kümneks kodus. Järgmisel hommikul ju vaja 6.30 ärgata. AGA. Saatuse tahtel tõmmati nimekirjast Martini nimi, kes pidi peale mängu dopinguproovi minema. Ja nüüd ma tean - see protseduur ei ole lühike. :D et teid natuke sel teemal harida, siis seletan ma seda nii, et kui 60-minutilise mängu ajal keha oma paar liitrit vedelikku välja higistab ja peale mängu kaks liitrit vett sisse kaanida, et noh, prooviks tops täis saaks, siis kohe see vedelik põie sisse ei jõua. Keha on ju nii kuival, et suckib kõik endasse. Seega läheb kogu protseduuriga ikka aega. Koju jõudsime me lõpuks alles mingi pool kaksteist ja let me tell you - järgmisel hommikul oli oli kui raske ärgata. 
Teisipäeval oli väsimus nii suur, et peale kojujõudmist ja õhtusöögi pintslisse pistmist läksin ma vist otse voodisse, et eelmist lühikest ööd tasa teha.
Kolmapäeval ootas meid aga õhtusöök meie prantslastest sõpradega. Käisime meie lemmikus kreeka restoranis söömas ja veinitamas ning otseloomulikult lippas aeg jälle niimoodi, et voodisse jõudsin ma taaskord peale südaööd. Prantslastele lihtsalt meeldib ju süüa ja lobiseda, mitte nagu meie, ratsionaalsed eestlased, kes söögi alla kugistavad ja kotile kobivad. :D 
See pilt on tegelikult eelmise pühapäeva kohvikuskäigust. See kook oli nii suur, et ma vaevalt poole jaksasin ära süüa!
Neljapäeval tegime me Martiniga filmiõhtu. Sõime oliive ja juustu ja olime lihtsalt mõnusad. Lihtsalt vahemärkusena ütlen, et viimasel ajal armastan ma oliive kohe eriti! Ja kindlasti kividega oliive! Siin müüakse neid kaalukaubana ja need on nii head ja värsked ja päris. Päris oliivid, saate aru. :D film ise ei olnud minuarust suurem asi, aga no worries, olen hullematki näinud. 
Ja see pilt on hoopiski eelmisest laupäevast. Tegin ise küüslauguleibasid ja oii kui head need said! Kõrvale vaatasime Final Destination 4, sest see lihtsalt tuli telekast. Nii random. :D
Eile (reede) hommikul sõitis Martin ära, et võõrsil võit võtta ja täna öösel koju tagasi tulla. Fingers crossed! Mina aga ajasin riided selga ja läksin ühte keskusesse tuulama. Proovisin küll mõnda asja, aga ei olnud nagu seda ostelmisetuju sees ja tagasi tulin vaid mõne söögiasjaga ja uue kodulõhnastajaga. Koju tagasi jõudes olin juba niii väsinud, et tõmbasin lõunasöögi keresse ja läksin voodisse pikutama. Pikutamisest sai muidugi sujuvalt lõunauni ja lõpuks sain silma lahti alles enne kella kuut. Kohutav inimene! Õhtul ma enam muud ei teinudki kui meisterdasin köögis oma lemmiku tuunikalasalati valmis ja tegin oma trennikava ära. Ja läksin jälle magama. :D
Täna plaanin ma natuke koristada, kuigi peab ütlema, et ega mul siin suurt teha polegi, sest kui mina tööl olnud olen, on Martin ohjad oma kätte haaranud ja siin kloppinud ja kraaminud. Nii tubli kallim! Hiljem teen ma kaneelirulle ja proovin ka üle pika aja natuke lugeda. See hobi on mul ikka täitsa soiku jäänud, millest mul tegelikult nii kahju on. Üritan telefonis scrollimise asemel hoopis lugemise taas kätte võtta. 
Homme läheme me arvatavasti kinno, sest igal hommikul näen ma telekast Hitman's Bodyguardi reklaami ja üks koht sealt ajab mind nii naerma. Seega tuleb see film üle vaadata! Nädala toidušoping tuleb samuti ära teha, sest uus nädal ongi ju kohe käes ning kindlalt ei tule see vähem kiire kui eelmine. 

Seniks aga soovin teile mõnusat nädalavahetuse jätku, palju puhkust ja mõnusat olemist!
 

laupäev, 23. september 2017

Nii hea laupäev!

Ma olin juba ära unustanud, et tööl käiva inimese nädalavahetused on mingi sada korda paremad kui koduse inimese nädalavahetused. Nüüd on laupäevad ja pühapäevad kohe ekstra erilised. Täna näiteks ärkasin pool üheksa, ligunesin pesus, maskitasin ja kreemitasin, lugesin blogisid.. Siis ärkas juba peika üles, sõime ühe piiiika hommikusöögi. Vaatasime Kardashiane. :D kultuursed inimesed siiski!
Tegin üle nädala aja endale vähe kabedama näo pähe ja läksime metrooga kaubanduskeskusesse, kus me tegelt poodides ei kolanudki vaid võtsime kohe suuna toidupoodi. Lonkisime seal ilmatuma kaua ringi ja ostsime nii nädala toidukraami kui ka niisama snäkke ja pudi-padi. Võtsime lõunaks sushit ja tulime oma kaubaga koju tagasi. 
Hiljem pikutasime voodis ja ajasime lihtsalt juttu. Mõnus laupäevake! Pesime mitu masinatäit pesu ja siis läks juba Martin trenni. Ega ma ka kehvem vend ei saanud olla ja tõmbasin samuti retuusi jalga ja tegin oma kava samamoodi ära.
Ostsin eile endale uued jalatsid. Onju coolid? :) ärge mu retupükse tähele pange, tahtsin lihtsalt kiirelt ühe pildi teha ja ei hakanud selleks puhuks mingit outfitti selga ajama.
Praegu on kell juba kaheksa saamas ja mina hüppan kohe duši alt läbi ja vahetan trenniriided koduriiete vastu. Mul on täna hirmus punase veini isu (sest hellou, eile algas sügis) ja nii kui Martin koju jõuab, joome veini ja snäkime. Ostsime poest igasuguseid juustusid ja muid asju, niiet tõotab tulla üks suur mõnulemiseõhtu :) nagu ma millalgi mainisin on Bukarestis nüüd kõvasti musta leiba saada. Leib on siin ikkagi suur asi ning seepärast pole ma ühtegi kuivanud leivajäänust ära visanud, vaid need kõik kokku kogunud ja täna saavadki neist hoopis ühed mõnusad küüslauguleivakesed, mida koos dipikastmega süüa. Nagu ma ikka ütlen, siis see on elu!
Homseks plaaniks on minna tuttavate prantslastega lõunale ning õhtul on Martinil trenn. Tahaks veel H&M'st läbi hüpata, et endale üks mõnus tuunika osta, millega hea tööl käia oleks. Teksadega lihtsalt iga päev käia ei taha.
Minupoolt tänaseks kõik! Nautige aga nädalavahetust, sest ma ütlen - need on imelised!

kolmapäev, 20. september 2017

Lõpuks ometi - VLOG 22!

No tõstke käsi püsti, kes arvas, et siit enam ühtegi vlogi ei tulegi? Mul on käsi praegu püsti igatahes.. Olen alati natuke tobedaks pidanud kui mõni sisulooja mingi tühise apsaka tõttu oma vaatajate/lugejate ees vabandama kukub, aga praegusel hetkel saan ma neist küll täitsa aru. Nagu praegu - panin üle jala ühe vlogi kokku, et midagi lõpuks ometi üles panna oleks, aga omast arust ma seda väga sisukaks vlogiks küll ei loe. Ning mulle läheb nii korda kui te mulle armsaid kommentaare jätate, et ootate uut vlogi vms.. Seega sorri, järgmine tuleb juba sisukam!
Pole nii kaua ühtegi vlogi kokku pannud, et ausaltöeldes isegi ei mäletanud, kustkohast töötlusprogrammil üks või teine asi käis. Piinlik!
Löön aga ruttu selle postituse letti, sest jumal teab, kauaks meil siin elektrit on. Nimelt liigub praegu üks suur torm üle Rumeeniamaa ja kunagi ei tea, mis ta kaasa võib tuua. Kapid on meil igatahes toitu täis ja akud täis laetud, niiet tulgu, mis tuleb!
Parima kvaliteediga vaatamiseks vali hammasratta alt 720p:

esmaspäev, 18. september 2017

Metroost ja kõigest muust

Teate rõõmusõnumit!? Meil läheb vist ka lõpuks jahedamaks! No ei ole ju normaalne, et täna, 18. septembril, oli õues 34 kraadi.. ega see rõõmusõnum tegelikult nii kergelt ka ei tulnud, sest näiteks eile õhtul oli ühes Rumeeniamaa osas nii suur torm, et see lõpetas lausa kaheksa inimese elu. Kurb.
Nii kummaline, et tegelikult ei asu see osa Rumeeniast Bukarestist üldse niii kaugel, aga meil siin polnud tormituultest haisugi. Ei, ikka kõrvetav päike otse lagipähe. 
Kui ma hommikuti kella kaheksa paiku ennast tööle minema asutan, on õues siuke täitsa normaalne, 14-16 kraadi. Selleks ajaks kui ma metroopeatusesse jõuan, on mul tavaliselt juba nii palav, et tuleb esimene kiht riideid maha koorida. Ja no seal ei ole ju muidugi üldse õhku ka, sest tipptunnil on metroos bukarestlasi nagu muda. Ma ise kaasaarvatud.
Ükspäev juhtus minuga lausa esmakordne lugu, ehk ma lihtsalt ei mahtunud rongi! Õnneks käivad need tipptunnil iga paari minuti tagant, seega polnud sellest mahajäämisest hullu midagi. 
Mis me siis veel siin teinud oleme, peale selle, et metrooga mööda linna tiirutame? Jah, saite õigesti aru, lausa me mõlemad oleme praegu allmaa-inimesed. Mina lihtsalt rohkem. Auto on meil juba nädalakese teeninduses elanud, sest mingi jupp läks lihtsalt pooleks. Ja nii me katsetamegi hetkel elu autota. Saab hakkama küll, Uber töötab siin hästi ja nagu öeldud siis metroopeatus on samuti kiviga visata. 
Laupäeval tegime väikese date nighti näiteks. Istusime ühes restoranis juustuvaagna taga ja limpsisime kokteili. Ning muidugi lobisesime maast ja ilmast. Oi kui head on sellised õhtud! Ja kinos käisime me ka. Film oli seekord Martini valikul ja sõjafilm, seega ma nagu väga kommenteerida ei oskagi. 
Viimased nädalad on nii kiirelt läinud, et ma nagu meenutades ei teagi, mis vahepeal toimunud on. Vabadel päevadel tegelen koduste asjadega või teeme peikaga miskit ja tööpäevadel on noh.. töö. :D vihun ikka iga päev oma trennikava teha ja kui ma iga kord peale kava lõppu vannun, et ei iial enam, siis imekombel on see tunne tavaliselt  järgmiseks päevaks üle läinud ja teen oma kava uuesti läbi. Ja siis jälle vannun, et ei iial enam ja.. saate aru küll, nõiaring. 
Tahaks nii, et ma viitsiks jälle tihedamini blogida ka, vlogimisest rääkimata, aga vahel pole aega ja vahel pole isu. Samas on täna alles esmaspäev ja ehk veab ikka vähemalt ühe korra sel nädalal veel välja ka.. never know. Nüüd aga panen asjale punkti ja lähen võtan ahjust kohupiimakoogi välja. Kodu on juba nii head lõhna täis :) 
Kuna mul telefonis muid pilte pole kui pildid hommikusöökidest, siis peate nendega leppima. Kuidas teie putru või muud taolist sööte - kas kokkusegatuna või mitte? Meil siin pidev debatt selle üle, sest Martin on segaja ja ma mitte. :D
Bukarestis pandi püsti üks tore pereäri, kus tehakse musta leiba. Tulin reede õhtul oma leivaga koju ja metroos sõites tundsin terve aja seda mõnusat värske leiva lõhna kotist tulemas. Võite ise arvata kui paksu viilaka ma kojujõudes sellest leivast lõikasin.
 

teisipäev, 12. september 2017

Appi, mis ma süüa teen ehk meie maja nädalamenüü



Arvan, et pea igale perenaisele on tuttav olukord, mil aegajalt lihtsalt ei tea mida kodus süüa teha. Minul näiteks tuli see olukord ette eile, kui meie nädalamenüü peale mõtlema hakkasin. Jätkame nimelt endiselt seda rada, et teeme nädalas ühe suurema toidušopingu ja proovime kogu nädala varud korraga koju tassida. Mis otsa saab, tuleb lihtsalt vahepeal juurde tuua. Hoiab selline mudel ära nii ajaraiskamist ja muidugi ka raharaiskamist.
Mõtlesingi sellest postitusest siin teha taolise väikese nädalamenüü-stiilis sissekande, millesarnaseid ma teiste blogidest lugemist hirmsasti naudin. Olen ise taolistest postitustest niii palju ideid saanud, et ehk on kellelgi minu omast samuti abi.
Meie sellenädalane ostukorv
Üldiselt teen mina süüa niimoodi, et ühest roast jätkuks vähemalt kaheks toidukorraks. Kui veab, siis ka kolmeks. No ei jaksa seal köögis ju rohkem kui ühe korra päevas mässata. Enne vahel isegi jaksasin, aga nüüd.. working girl life. :D
Ühtlasin proovin ma igal nädalal midagi magusat küpsetada, et mitte poest lihtsalt šokolaadi ja kommi osta. Aga juhtub ka seda.. Ja siis proovin veel vähemalt korra nädalas suppi teha. No, et ühel päeval vähem hambaid kulutama peaks või midagi.
Supipäev oligi meie majas justnimelt eile. Valituks sai seekord boršisupp, mida ma juba nii ammu polnud teinud. Supi jaoks pruunistan pannil loomalihatükid soola ja pipraga ning seejärel viskan nad koos puljongikuubiku ja kuuma veega potti keema. Samal ajal viilutan kaks sibulat, riivin jämedalt mõned porgandid, tükeldan mõned kartulid kuubikuteks, riivin jämeda riiviga umbes kolm keedetud peeti ning panen viimased sortsukese äädikaga seisma. Ühtlasi lõikan ribadeks ka väiksema pooliku kapsapea. Kui liha on nii pehmeks keenud, et seda lahti „rebida“ annab, võtan poti tulelt, tõstan liha välja ootama ning ka puljongi jätan alles, et seda hiljem supi sees kasutada. Edasi hautan pannil sibula ja porgandi, lisan paar supilusikat tomatipastat ning tõstan kogu kupatuse potti. Valan juurde allesjäänud puljongi ja lisan kuuma vett ning lasen supipõhjal keema tõusta. Seejärel lähevad potti ka kartulid ja kapsad ning kui nad juba pehmed tunduvad, lisan ka riivitud peedid ja rebitud liha. Peale kümneminutilist keetmist timmin maitset vajadusel soolaga, lisan maitserohelist ja valmis ta ongi! Sellest kogusest saan mina tavaliselt umbes kaks liitrit suppi, mida kaks inimest paar päeva süüa saavad. 
Lisaks tegin ma eile kapis seisvast keefirist ühed mõnusad pontsakad pannkoogid, mida me magustoiduks sõime. Kes ütleb, et esmaspäev ei ole pannkoogipäev!?
Tänane hommikusöök ehk eilsed pannkoogid ja hommikul covrigariest toodud pirukad. NOMS!
..ja ühe teise päeva hommikusöök. Avokaado röstitud leival maitseb jumalikult!
Ühel päeval plaanin ma valmis meisterdada kartulivormi, mis peale ettevalmistust ahjus omasoodu küpseb ja hiljem muud ei nõua kui vaid nahka pistmist. Arvatavasti laon vormi kartuliviilud, lisan sibulat-küüslauku, kindlasti rändab vormi ka veisehakkliha ning kogu kupatuse kallan üle koorega. Ja mis ahjuvorm see ilma krõbeda juustukatteta oleks? Kindlasti mitte selline ahjuvorm, mida meie majas serveeritakse! Juurde pakun mingisugust värsket salatit, olenevalt sellest milliseid köögiviljad näppu jäävad.
Kuna me siin ammu pastat teinud pole, panin ma selle nädala menüüsse ka ühe mõnusa pastaroa kirja. Kavatsen seda teha koos tomatikastme ja mozzarellaga, ehk lisan sisse ka mõnd vürtsikamat vorsti. Kuidagi tuli sellise toidu isu :)
Kuna ma sellel nädalal kaks päeva ja ööd üksiku naisena elama pean, jääb selletõttu ka köögis vaaritamine kahe päeva jagu lühemaks. No ei ole mul nii palju viitsimist, et vaid iseendale süüa teha. :D pigem söön seda, mis ette jääb. Elu!
Viimaseks panin nädalamenüüsse kirja meie majas palavalt armastatud chili con carne, mis on ikka täielik hitt! Pärit on see retsept SIIT ning ausalt – kes seda ühe korra sööb, tahab seda teist korda veel. See on lausa nii hea, et kui me tavaliselt seda riisi, guacamole ja tortillakrõpsudega sööme, siis tegelikult võiks ma seda täitsa paljalt ka endale sisse ajada. Vot nii hea on see roog!
Küpsetamise poole pealt tahaksin ma sellel nädalal valmis teha ühe vormitäie marjamuffineid, seda lihtsal põhjusel, et kõik koostisosad on mul juba kodus olemas. Retsept pärit SIIT.
Selline see meie nädala toidulaud olema saabki ja võin kindlalt öelda, et kõikide roogade valmistamisega peaks iga nuga ja pliiti kasutada oskav inimene vabalt hakkama saama. Noh, kui ikka retsepti ka jälgida. Samuti on kogu nädalamenüü koostisosad kättesaadavad ning rahakotisõbralikud (st midagi ekstravagantset seal kindlasti pole).

esmaspäev, 4. september 2017

Esmaspäev on mõnus päev

Alates sellest ajast saati kui ma nüüd Bukaresti tagasi tulin, pole ma üldse hästi maganud. Ikka igal öösel teen vähemalt korra silmad lahti ja passin natuke aega ringi. Ja siis mõtlen igasuguseid ideid välja. Peaks lausa endale öökapile ühe märkmiku panema, et kõik need imelised ideed sinna kohe kirja panna saaks. Aga samas, ega pimedas kirjutada ju ikka ei näe.. 
Tegelikult ei maganud ma hästi kuni tänase ööni, kui täpne olla. Vot täna öösel magasin ma nagu lapsuke! Ei teinud ma kordagi silma lahti ja ärkasin alles enne kella kümmet. Nii hea! Tänu sellele heale unele on täna kohe nii palju energiat olnud, et ei tea, mis ära teeks. Martinil hakkas trenn alles kella poole viiest õhtul, mis tähendas, et saime koos ühe supermõnusa hommikusöögi süüa. Hommikusöögiks on meil tavaliselt kas puder või võileivad. Kuna meil hetkel kodus mitu musta leiba on, tähendas see võileivahommikut. Oii kui mõnus oli kohvi kõrvale musta leiba vürtsikilu ja munavõiga süüa! Imeline!
Peale hommikusööki pakkisime ennast autosse ja sõitsime kodu lähedale kaubanduskeskusesse. Nimelt otsustasin ma aastatepikkusele blob-olemisele lõpu teha ja palusin Martinil endale üks väike trennikava koostada. Küll on hea kui selline trennitark kohe varnast võtta on, eksole. :D Praegu on sellega alustamiseks hea aeg, sest mul on ju eesmärk olemas - oma pulmapäeval tahaks ju ikka bomb välja näha. Ja ma spetsjomm kirjutan selle siia postitusse välja, et mitte viilima hakata! Kui juba mustvalgel kirjas on siis tagasiteed enam pole. Muidu on pärast lihtsalt mark kui kõik söödud sai puusalt välja paistab ja kohe on aru saada, kas ma olen niisama jutuvend või mitte :)
Enihuu.. sain endale päris oma kollased hantlid ja mati. Tahtsin küll roosasid, aga polnud. Retuusid sain ka. Ilma nendeta oleks ma siin vist palja peega tireleid viskama hakanud, sest ühtegi trennipüksi mul küll kapis pole, vat siuke trennihunt olen ma lausa minevikus olnud. :D lisaks ostsin ma H&Mist endale ühed tavalised dressipüksid, nagu sellised vabaaja omad. Tumehallid ja kõrge pihaga, et ikka mu armastatud crop topidega käia saaks. 
Tegime veel tiiru toidupoes ja seejärel tulime kiirelt koju, et me jumala eest rohkem midagi ei ostaks. Kodus viskasime kähku paja tulele ja keetsime ühe niii mõnusa kõrvitsapüreesupi. Supi sisse panime ühe kooritud ja tükeldatud (väiksema) pudelkõrvitsa, kolm porgandit, kaks sibulat ja kolm küünt küüslauku. Maitsestasime soola, pipra, paprikapulbri, tšilli ja puljongikuubikuga. Kui kõik pehmeks keenud oli, püreestasime kõik kokku ja kallasime juurde ühe purgi kookospiima. Näete kuidas ma kõike me-vormis kirjutan jah? :D Koos tegime, ega ma siis saa kogu au endale krabada.
Supi peale lisasin natuke krõbedaks praetud peekonit ja kõrvale sõime baguette'i. Imeline, ma ütlen, imeline!
Peale seda oligi juba kell sealmaal, et Martin läks oma trenni ja mina rullisin kodus oma tutika mati lahti ja kukkusin vihtuma. Ütleme nii, et kui ma peale esmakordset kava ülevaatamist hirvesilmadega küsisin, et kas ma ainult ühe korra seda kava tegema peangi, siis Martin arvatavasti naeris omale salamisi pihku, sest see kava ei ole kerge! Mida ma ometi mõtlesin? Kümme korda tahtsin seda õudu läbi elada või? Umbes poole kava peal palusin ma jumalaema, et ta mu piinad lõpetaks ja mu lihtsalt maha murraks, aga ei, seda halastust ma juba tunda ei saanud. Siiani elan. 
Nagu isegi aru saate, siis ei ole see pilt tehtud peale seda kui ma selle paganama kavaga lõpetasin. Sest siin pildil EI OLE mu hing paelaga kaelas.
Nüüdseks ongi kell juba seitse õhtul ja päev on lausa lennates läinud. Varsti peaks peika koju jõudma ja saame mõnusasti teleka ees leboskleda ja niisama pulli teha. Sellised esmaspäevad mulle juba meeldivad :)

Lõpetuseks paar pilti eilsest lõunasöögist meie lemmik sushirestoranis ja pilt sellest, milline näeb Martini outfit välja peale ühte mängu. Saab see vaeseke ikka vatti, ma ütlen!


 

laupäev, 2. september 2017

Kodused tööd ja tegemised

Teate, mis ma seoses uuesti tööl käimisega avastanud olen? Nimelt seda, et nüüd suudan ma ühe päevaga palju rohkem asju ära teha kui muidu mitme päevaga. Vot kus alles avastus eksole! :D 
Varem nagu veeretasid neid kohustusi niimoodi, et oh, selle asja teen täna ja teise asja homme ja kolmanda hoopis ülehomme.. Nüüd on aga nii, et äkki see homne päev ei ole enam vaba päev ja seetõttu tuleb kõik need asjad lihtsalt riburada pidi ette võtta ja ära teha. Isver, praegu jääb mu jutust küll vist mulje, et ma puhta üksinduses rassin siin, aga tegelikult ei - mul on ikka peika ka, kes kodus peaaegu kõiki samu asju teeb, mida mina. Vaheldumisi ikka, muidu läheb igavaks. 
Näiteks söögi tegemine on puhtalt minu rida. Ma muidu üldse ei arva, et Martin meid ära ei toidaks, vaid mulle lihtsalt meeldib süüa teha :) ja "meestetööd" on meie majas hoopis sellised tööd nagu äravoolust juuksekarvade ära koukimine näiteks. Ma olen seda läbi häda vist mingi ühe korra teinud muidu. See on lihtsalt nii rõve mu arust. :D 
Meespoole ülesandeks meie majas on veel - hoidke nüüd oma mütsi kinni - pliidiplaadi puhastamine. Martin lihtsalt on palju põhjalikum kui mina! Ma olen pigem selline koristaja, et kiirelt kõik pinnad üle ja tehtud. Tema aga viitsib ühte kohta põhjalikult ja pikemalt küürida. Seega ongi kuidagi niimoodi välja kujunenud, et sellist "põhjalikku" tööd teebki meie majas hoopis peika (meil on gaasipliit, mille restide ja vahede puhastamine on palju tülikam kui tavalise pliidiplaadi puhastamine). Ning kui Martin juba köögis toimetab, siis on nagu aamen kirikus tema tööks ühtlasi ka külmkapist jää välja koukimine. Ärge küsige, miks see sinna tekib - ma ei tea, aga välja teda sealt aegajalt lõhkuma peab.
Hetkel mulle muud nagu meelde ei tulegi.. ülejäänud asjad teemegi me mõlemad koos ära. Kusjuures ma tegelt ei tahtnud seda postitust üldsegi sellel teemal kirjutada, aga no mis sa teed kui jutt sinna kiskus. Las ta siis jääb nii ja järgmisel korral kirjutan ehk sellest, millest ma siia tegelikult lobisema tulin. 
Kuidas teie kodudes on - kas on samuti välja kujunenud mingisugused meestetööd ja naistetööd? Või täidavad kõik absoluutselt kõiki koduga seonduvaid kohustusi?

teisipäev, 29. august 2017

Igapäevarutiinist ja lennujaamas ootamisest

Mõnusaid viimaseid augustikuupäevi! Appikee, kui elevil ma septembrikuu alguse pärast olen! Nagu ootaks kooli algust või midagi.. tegelikult on sügis minu lemmik aastaaeg ja ootan seda igal aastal pikisilmi. Bukarestis elades ootan ma sügist muidugi ka selle tõttu, et ehk hakkavad vaikselt need paganama kuumakraadid ka järgi andma. No kaua võib üks inimene higistades hambaid pesta? Enough is enough onju!

Hakkame vaikselt oma igapäevarütmi sisse elama ja suvine kaos jääb seljataha. Martinil on taas trennid ja mängud, minul kodused toimetused ja mu väike tööke. Samuti kuulub iga päeva juurde ka meie järgmise suve pulmapeo peale mõtlemine (ja mitte ainult mõttejõul ei saa asjad tehtud, tuleb ka päriselt tegutseda), oma lemmikhobi ehk blogiga tegelemine ja muidugi tuleb ka üksteisele aega võtta. Jaaa kõige selle kõrvalt tuleb ka iga paari kuu tagant Eestisse lennata, et kodused üle vaadata ja ülalpool nimetatud pulmaplaneerimisega tegeleda. Tuleb kiire aasta, pole kahtlustki :)

Ega ma polegi ju veel kirjutanud, mis kadalipu ma seekord läbima pidin, et Bukaresti jõuda. Oeh. Lendasin Tallinnast ära 12. augusti hommikul koos Mariga, kes meile siia nädalaks külla pidi tulema. Plaan oli juba sama päeva õhtul kell viis siin olla, et rahulikult tsillida ja asju lahti pakkida. Et teid mitte pika jutuga tüüdata, võtan asja kokku nii, et peale lendude tühistamist ja kõiki neid hilinemisi jõudsime me palavasse Bukaresti õhtul kella viie asemel hoopis ööl vastu pühapäeva kell pool kolm öösel. Jube halb kui sellised asjad ette tulevad, aga kui juba tulevad, siis tasub vaid õnnelik olla kui sa sellises olukorras üksi ei juhtu olema. Meil Mariga läks õnneks aeg kiirelt - tagusime aga kaarte, vallutasime "telekatoa", sõime ja lõime lihtsalt aega surnuks. Kui juba kümme tundi lennujaamas passinud olime, hakkas küll veits tunduma, et oled Tom Hanks "Terminali" filmist, aga peale selliseid tunde paistiski kõik juba natuke teises valguses. :D
Ning kõigile, kes seda veel ei tea - kui lend lõppsihtkohta üle kolme tunni hilineb, on teil õigus hüvitisele. Muidugi on seal ilmatuma palju nüansse, aga kui teil kunagi selline olukord ette tulema peaks, siis uurige kindlasti asja ja ärge lugege seda lihtsalt üheks ebameeldivaks lennureisiks. Meil oli õnneks kohe üks tore inimene varnast võtta, kes meid seadustega kurssi viis ja kaebust esitada aitas. Ole sa tänatud, H!
Mind tegelt huvitab kuidas teil on lendudega olnud - olete palju ootama pidanud? Olete mitmel korral tühistatud lendude otsa sattunud? Olete hüvitist nõudnud?

Ahjaa, ühe lubaduse pean ikka kah siia lõppu kirjutama. Luban kohe suure suuga ära, et otsin Legriakese kapist välja ja hakkan jälle vlogima! Suvel vlogimisest ei tulnud kohe üldse midagi välja, sest no ei ole minust inimest, kes sõpradega koos olles veel filmima viitsiks hakata. Hell, ma ei taha isegi telefoni näppida kui seltskonnas olen! 

kolmapäev, 23. august 2017

Naised lähevad ajaga ainult paremaks

Tegin sellel suvel endale uue id-kaardi, sest vana elas oma aja ära. Peale dokumendi kättesaamist istusin autosse ja hakkasin uut id-kaardi pilti 2011. aastal kätte saadud lubade pildiga võrdlema ja.. kellelegi meeldis vist väga 21-aastaselt hommikuks, lõunaks ja õhtuks saia kugistada! Oh my! :D

teisipäev, 22. august 2017

Olulised inimesed ehk teine pulmateemaline postitus

Küll mul võttis ikka see asi aega, aga vot lõpuks saan ma järgmise pulmapostituse ka kirja pandud. Jube keeruline on neid kirjutada - osalt nagu tahaks asju oma lugejatega jagada, sest ehk saaks keegi siit kasulikku infot või oleks niisama mõnus lugeda, aga teisalt ei taha ma midagi otseselt avaldada, sest siis pole meie külalistel enam mingisugust üllatusmomenti. You feel me?
Pean siis juba eelmise pulmateemalise postituse teemat jätkama ja asju ainult osaliselt kirjutama. Seda postitust saad lugeda SIIT. Kui aprillis saime paika pulmakoha, siis praeguseks on broneeritud ka mitmed muud olulised inimesed, kes meie päeva just selliseks nagu meie tahame, teha aitaksid. 
Kontrollisin just üle ning mai alguses kirjutatud postituses tahtsin ma, et suve lõpuks oleks meil olemas nii bänd, pulmaisa kui ka fotograaf. Ning kujutate ette - need kolm ning rohkemgi veel (videograaf) on meil praeguseks hetkeks juba täitsa olemas!  
Iga suurema ürituse juurde kuulub kindlasti väga hea muusika. Et võtaks kohe jala tatsuma ja kutsuks tantsima. Elavat muusikat ei asenda minuarust mitte miski ja õnneks on ka Martin minuga samal arvamusel. Bändi valmisel oli meie jaoks oluliseks see, et bänd suudaks esitada nii teada-tuntud lugusid kui ka kaasaegseid inglisekeelseid laule. Samuti tahtsime me, et oleks olemas ka selline variant, et peale bändi lõpetamist jääks keegi edasi plaate keerutama. Oma seltskonda tundes on ikka päris selge, et öösel kella ühe-kahe ajal nad küll veel väsinud ei ole. :D Meie väljavalitud bänd saab õnneks kõigisse kastikestesse linnukesed kirja panna ning seetõttu sobib see ansambel meile hästi.
Pulmaisa valikul oligi meil ainult üks kandidaat, sest olin juba eelnevalt tema kohta nii palju positiivset kuulnud. Kohtudes selgus, et mu kõhutunne ei petnud ja tegemist oli tõeliselt sooja ja toreda inimesega. Arutasime veidi asju ja seda, kuidas meie oma päeva ette kujutame. Eriti meeldis mulle see, et ta oskas kohe mitmele detailile tähelepanu juhtida ja sobivaid ettepanekuid teha. Nii hea noh!
Fotograafi leidmine oli vast kõige raskem. Häid tegijaid on lihtsalt niii palju! :) lõpuks aga sai otsustavaks see (lisaks imelistele fotodele), et fotograaf, kelle meie välja valisime, suhtles meiega lihtsalt nii personaalselt ja vabalt, et tekkis kohe selline tunne nagu räägiks mõne vana tuttavaga. Mulle nimelt hirmsasti meeldib, kui minu küsimustega meilile vastatakse isiklikul tasandil. Et vastuseks ei tule lihtsalt ühte hinnakirja näidist minimaalse vastusega. Samas aga ootan ma (kui klient), et teenusepakkuja suhtuks ka minusse lugupidavalt ja viisakalt. Näiteks uurisin ühelt teenusepakkujalt hindade kohta ja peale vastuse saamist lubasin oma otsusest teada anda. Enne kui ma aga vastata jõudsin sain ma postkasti üsna lühikese kirja sisuga, et no kuidas on, võtate ära? Eee, ma ei osta su käest mingit tobipakki või ma ei tea mida, et see otsus nii kergelt käiks. Jutt käib pulmadest! Ei pea vist tegelikult mainimagi, et temaga me bisnjakki ei teinud.
Videograaf jäi mulle aga silma vist.. facebookis? Absoluutselt kõik tema videod on nii lummavad ja siirad, et isegi võõraste inimeste pulmavideote nägemine ajab mulle nutu peale. :D lisaks kehtib ka tema puhul jutt selle kohta, et tegemist on suurepärase suhtleja ning tõelise oma ala asjatundjaga. 

Oktoobris Eestisse tulles on järgmine punkt minu massive pulmalistis aga kutsete kujunduse uurimine ning notari (ja tseremooniameistri) leidmine. Hetkel tundub mulle kõige keerulisem aga sobivate dekoratsioonide leidmine. Just selles mõttes, et ma suudaksin ühte liini ajada ja ei hakkaks erinevaid stiile kokku miksima. Õnneks on mul interneti püsiühendus ja Pinterest, mis mulle pikkadeks õhtuteks küllaga avastamisrõõmu pakuvad.

Ning lõppu pilt meist kahest 34-kraadises Bukarestis. Et te ikka meie nägusid ära ei unustaks!


pühapäev, 6. august 2017

Pildipostitus (Haapsalu, Peipsi, Saaremaa ja palju muud)

Ja ma ikka ei ole oma suviste postitustega järjele saanud! Egas muud üle jää kui tuleb teha üks postitus stiilis pilt ja pildi allkiri. Ei teagi, millal viimati midagi sellist tegin, hehee :)
Ei ole lihtne olla tüdruk ehk viis tüdrukut Haapsalus. Jep - ainult üheks ööks!
Ma selle Haapsalu kohviku nime ei mäleta, aga see mozzarellaga salat oli seal küll imeline.
Sarjast viis tüdrukut, viis aperol spritz'i ja viis kooki :)
Valkla rannaresto
..ja pärast suurt rannatamist. Ai!
Tegin oma armsa sõbranna üritusele cateringu. 100 vanakooli vahvlit küpsetasin ka!
Tegin enda emme ja tädidega ühe suvise tripi Peipsi äärde.
..ja otseloomulikult sõin seal sibulapirukat ja sibulasuppi.
Ühel ööl ööbisime väikeses ja armsas Nina külas. Majakasse kahjuks sisse ei saanud, aga väljast saime teda vaadata nii kuis jaksasime. Muuseas, kas kellelgi on Peipsi ääres sama asi, et randa minnes ütled pidevalt, et kuule lähme nüüd mere äärde? Me olime isegi nii rumalad, et käisime teeäärseid kalamüüjaid pidevalt oma lestakala ostusooviga pommimas. Lõpuks üks kalamees oli konkreetne ja ütles ära, et kuulge, lest on merekala, meil siin on siiski järv. :D
See pilt on küll Kauksi rannas tehtud, aga Kallaste rannas sai mu maailma suurim õudukas teoks. Randa vonkles MADU! Kujutate ette jah, peesitad rahulikult ja järsku mingi uss paneb üle jalgade? Päris nii dramaatiline küll ei olnud, et meie nahad kokku puutunud oleks (iu), aga siiski - järsku hakkasid kõik suvitajad sahkerdama, sest pilliroost otsustas välja roomata nastik. Ilma liialdamata oli ta üle meetri pikk rõve elajas, kes lihtsalt korraks randa otsustas põigata. Ei pea vist ütlemagi, et umbes kahe minutiga olin ma autos - lausa nii kiireks läks, et kleiti selga tõmmata ma ei jaksanud, läksin lihtsalt bikiinide ja rätikuga. Kes hiljem Alatskivi lossi juures üht näkki riietumas nägi, siis jep, see olin mina. :D
Käsi püsti, kellele meeldivad laadad? Mulle igatahes meeldivad! Saab kala ja saab kommi. Ja näiteks alloleval pildil olevaid vaarikataimi ja uusi espadrille. Ma arrrmastan espadrille!
Paremal pool olen veel laadal, aga vasakul juba Saaremaale sõitmas. Ikka uute espadrillidega :)
Saaremaa hommikusöögid olid täpselt nii mõnusad.
Ja õhtud olid vot niiiii mõnusad :)
Ja nii mõnusad ka.
Suitsuahjulõhe!
Maailma kõige armsam reisukaaslane, kes hommikul ärgates kaissu poeb ja vahetevahel nagu väike segane ringi jooksma hakkab. Ausalt, see viimane oli niiii naljakas, et ma naersin nii, et pisarad jooksid. :D ma muide arvasin, et ainult kassidel tulevad vahel sellised jooksutuurid peale, kus joostakse ringiratast ja laua alt ja laua pealt ja inimeste alt ja inimeste pealt. Nii vahva väike sõber!