teisipäev, 28. veebruar 2017

VLOG 6: kevade algus ja natuke šopingut

Ei mingisugust pikka sissejuhatust seekord, vaid klõpsake aga hammasratta alt 720p ja vaadake möödunud nädalavahetus oma silmaga üle :) 
 

esmaspäev, 27. veebruar 2017

Pikk nädalavahetus

Tuleb ikka tõdeda, et ma tõesti ole enam 18-aastane, et selline pikk nädalavahetus ka esmaspäeval kontides tunda annab. Täna oli ikka superraske ärgata ja praegugi, kell pool kaksteist, on selline tunne, et keriks aga pessa tagasi ja vedeleks terve päeva seal. Aga seda juba omale lubada ei saa, sest kui terve pika nädalavahetuse oled lõbutsenud ja elu nautinud, siis tuleb esmaspäevast jälle asjalikuks hakata :)
Reedel tuli mulle külla Jaana (Jaana blogi võite lugeda aadressilt http://www.fuelforblackbird.us/), kes elab juba teist aastat Brasovis ja teeb seal tööd. Mõni aeg tagasi mõtlesin, et kutsuks ta omale siia külla, et vabariigi aastapäeva tähistada ja niisama tsillida. Ikka jube tore on teise eestlasega selle maa asju arutada ja tähelepanekutest rääkida. 
Bukaresti rongijaam Gara de Nord. Vajaks hädasti uuenduskuuri, sest midagi ilusat seal küll ei ole. Vana ja väsinud :)
Tegingi kartulisalatit, kooki ja muid suupsteid, vaatasime vastuvõttu ja kritiseerisime kleite (sest mis Eesti naised me muidu oleks), jõime veini ja pidasime kodumaa sünnipäeva. Laupäevaks oli meid kutsutud suursaadiku poole vastuvõtule ning juba kella ühest me kohal olimegi. Käisime seal ka eelmisel aastal, niiet seekord tundsime ennast juba nagu vanad kalad. Tuttavaid nägusid oli mitmeid ning lisaks oli ka uusi inimesi. Sellel korral Martin kahjuks tulla ei saanud, sest tema viibis sel päeval teises linnas mängul. Kuigi Rumeenias eestlasi palju pole, on siinsed eestlased niii toredad inimesed, et nendega kohtumine on lihtsalt puhas rõõm! Inimesed on nii sõbralikud ja soojad, et selline tunne oli nagu oleks vanade sõpradega kokku saanud. Tunnid läksid lobisedes ja süües (hernesuppi ja vastlakukleid oli ka!), koju jõudsime alles enne kella seitset. 
Mõned tunnid puhkasime ja vedelesime niisama, sest ega sellega meie laupäevane programm veel läbi polnud. Kuna minu sõbrad Bacaust ka sel nädalavahetusel siin olid, pidime ka nendega kokku saama. Ootasime ära kuniks Martin koju jõudis, et siis kõik koos linna minna. Linna jõudsime me alles täitsa hilja, aga siiski jõudsime. Tegime mõned dringid (sain oma lemmikut Hugot!) ja tantsisime veidi ning mõne tunni pärast olime kodus tagasi. 
Kuna ma ilmaski peale väljas käimist pikalt magada ei suuda, tegin ma pühapäeval silmad lahti juba enne kella kümmet. Hirmuga sundisin ennast veel magama, sest ega teised siis peast haiged ei ole ja nii vara ei ärka. :D Peale hilist hommikusööki jalutasime veel natuke linnapeal, viisime Jaana rongijaama ning saime uuesti sõpradega kokku, et kõik koos süüa ja ühte kässamängu vaadata. 
Kui ma eile lõpuks kõju jõudsin, olin omadega ikka nii kapsas, et jäin juba enne kella kümmet diivanil Martini sülle magama. Suure surmaga suutsin ikka hambad ära pessa ja voodisse kobida, kus ma oma viimaste aegade unerekordi purustasin. Magada on ikka mõnus küll :)
Üritan tänase päeva jooksul oma vlogi kokku panna, et see juba homme üles lükata. Ise hakkan nüüd tegusaks inimeseks ja teile soovin ei muud, kui mõnusat nädala algust!

neljapäev, 23. veebruar 2017

Minu 13 imelist ja imelikku fakti

Avastasin mustandide kausta alt sellise postituse, mida ma alustanud olen, aga mis siia tolmu koguma on jäänud. Ja praegu tuli kohe selline tunne peale, et kirjutaks selle lõpuni ja noh, avaldaks siis juba kah :) 
Mulle täiega meeldivad faktipostitused, sest tavaliselt teiste omi lugedes leian ma nende hulgast midagigi, millega ma samastuda suudan ja siis on selline mõnna tunne, et oh, ma polegi ainus, kes nii tunneb või arvab või teeb! Mida imelikum fakt, seda parem ofc. :D

1. Hommikul, kui ma esimest korda telefoni kätte võtan, on mul alati kindel äppide kasutamise järjekord. Ja katsu sa seda muuta, kohe on imelik tunne sees! Meilid, ilm, Messenger, Facebook, Instagram, Delfi, Blogger, Bloglovin. Peale seda tohib juba muud ka vaadata, vabas järjekorras lausa.
2. Kuigi ma tunnen ennast Bukarestis väga turvaliselt on mul mingi imelik kiiks tekkinud, et kui Martin õhtul koju tuleb ja ukse ühe korra lukku keerab, siis hiljem esikust läbi minnes lasen ma igaks juhuks veel teisegi tiiru peale. Martin unustab selle muidugi hommikuks ära ja arvab, et ühest lukukeeramisest aitab, et kodust välja saada. TÜNG, ei aita!
3. Ok, see on küll imelik, aga mulle täiega meeldib kui kätele jääb peale sibula või küüslaugu hakkimist nende lõhn külge. :D ma isegi ei hakka seda punkti kuidagi selgitama..
4. Pole mingi uudis, aga kirja läheb ikka - üksiolles magan ma alati öölambiga. Varsti 30-aastane, aga ikka kardab!
5. Nimekirjade tegemine. Ma armastan igasugust nimekirjade tegemist nii väga, et vahel kirjutan isegi juba valmis nimekirja uuesti üle, vot lausa nii väga meeldib!
6. Ma olen täielik Google Mapsi kuritarvitaja. Vaja võõrasse kohta minna - uuri välja täpne asukoht, kuidas sinna kõige kiiremini ja mugavamalt jõuda ja igaksjuhuks viska veel streetview's kah pilk peale. Vaja teada saada ühe ja teise punkti vahemaa - uuri kõiksuguseid marsruudivariante, vaata üle kui palju sinu soovitud kellaaegadel seal liiklust on ja igaksjuhuks viska veel streetview's kah pilk peale. Ilgelt vaja teada saada, kas Eestis on mingisugust imelikku kohanime või kas Stars Hollow linn ka päriselt olemas on - uuri mapsist järgi ja igaksjuhuks viska veel streetview's kah pilk peale.
7. Kadestasin väiksena neid, kellel oli mõni snow globe. Minuarust olid nad niiiiii müstilised ja ilusad asjad! Mul polnud kahjuks ühtegi ning nüüd ma seda "traumat" tasa teengi neid endale hoardides. Tegelikult ma päris igasuguseid ka ei korja, vaid ikka neid, millel on mingisugune eriline tähendus või neid, mis on pärit erinevatest maailma riikidest. 
8. Mul ei ole kunagi olnud ühtegi luumurdu.
9. Minu teine varvas on esimesest oma 1,5 cm pikem ja minuarust on see täiega normaalne. Peep toe kingi ei kanna ma aga never, sest siis tundu mu varbad enam üldse normaalsed.
10. Ok, see on jälle imelik, aga nagu päris ilma peikata olin ma viimati 14-aastasena. Girlfriend material to the max. :D No judgement, pliis! 
11. Näen siiani umbes igal kuul unes, et käin keskkoolis ja ei saa enne veerandi lõppu hindeid korda. Khkhm, keska lõpust on varsti möödas kümme aastat.. Get over it already.
12. Ma päris tõsiselt usun, et mõttel ja sõnal on väga suur võim. Word!
13. Kui ma üksi autoga sõidan, siis räägin ma endaga pidevalt. Noh muidu ka, aga autos kohe eriti palju. "Ei tule mulle ette!", "Girrrrrl, you got this" või "Oota, kuidas ma sinna saan.. ahaa, niimoodi jah..", on täiesti tavalised vestlused minu ja minu vahel.


Palun öelge, et mõni neist minu faktidest (mida imelikum, seda parem) kattub teie omadega! 

teisipäev, 21. veebruar 2017

Millega ma oma näonaha eest hoolitsen?

Mulle on alati kogu ilumaailm väga põnev tundunud. Ei mäletagi sellist perioodi, et meigiasjad või muud ilutooted mulle igavad oleksid olnud või mind ei oleks huvitanud, mis käesoleval hetkel popikad (see mu uus lemmiksõna muideks) asjad on. 
Oma päris esimest meigikatsetust mäletan ma selliselt, et minu emal oli üks palett, kus sees oli kõike - alates huulevärvidest kuni ripsmetušini välja. Eriti selgelt on mul meeles üks potisinine lauvärv, millega ma ennast üksi kodus olles mitmeid kordi kokku võõpasin. Mitmeid kordi muidugi sellepärast, et peale esmast katsetust uskusin ma ennast ikka üüüberseksikas olevat. No ikka selline kaunitar, et anna olla! Tegelikkuses nägin ma välja selline, et laud olid mul siniseks võõbatud kuni kulmudeni välja. If that ain't sexy, I don't know what is.
Kui pubekana ja varastes kahekümnendates köitis mind enim just dekoratiivkosmeetika, siis ajapikku on favoriidiks saanud just nahahooldus. Pole nagu mõtet neid värve kokku osta kui neid hiljem kusagile kanda pole.. Eks see asjade selline kulg on üsna normaalne, sest mida aeg edasi, seda enam hakkab üks naisolevus aru saama, et sile nägu ei püsigi niisama kuni üheksakümbiseks saamiseni välja ning siidise näonaha (ja muu naha) säilitamiseks tuleb ikka ise kah vaeva näha. 
Ma ei väida siin, et noorusliku väljanägemise säilitamine mingi elu prioriteet on ning vananemises midagi katastroofilist oleks, aga kindlasti ei poolda ma ka seda suhtumist, et "ah, kelle jaoks mul siin ikka pingutada". Hell jee, iseenda muidugi! Kes meist ei tahaks, et talle tegelikust vanusest viis kuni kümme aastat vähem pakutakse? Kes ei taha, et temalt küsitakse, et mida ta küll kasutab, et nii hea välja näeb? Käsi püsti, sest mina küll tahan kõiki neid asju ja rohkemgi veel (täislaks Teleturu reklaamlause praegu)!
Minu igapäevane nahahooldus hõlmab endas üsna vähe tooteid, on selge ja konkreetne. Mul on oma kindlad reeglid, mida ma järgida püüan, sest neil on mulle hea mõju ja neil on ka tulemust. 
Arvan, et meigin ma ennast umbes üle päeva. Mitte, et ma arvaks, et ma meikimata mingi hirmus koll oleks, aga ka kõige lihtsama asja kasutamine annab palju juurde ning üldiselt ma lihtsalt naudin seda protsessi. Eriti naudin ma seda siis kui mitu meigivaba päeva on vahele jäänud, sest oii blinn, siis on see meigi tegemine ikka eriti magus. :D
Iga päeva alustan ma sellega, et puhastan näonaha mitsellaarveega. Geniaalne toode mu arust! Mida ma enne mitsellaarvett tegin, ma isegi ei mäleta enam. Ööga koguneb näole ikkagi mingisugust mustust (seda on vatipadjalt jube hästi näha) ja hea on hommikut "puhtalt lehelt" alustada. Kasutan juba kaua aega Nivea mitsellaarvett, sest mulle see sobib ja seda müüakse kohe suures pudelis, niiet kui ühe pudeli ostad, on tükk aega rahu majas. 
Järgmiseks sammuks on alati näokreem, mida ma KINDLASTI kannan ka kaelale ja kõrvade lähedusse. Miks sinna? Kaelal olev nahk on üsna õrn ning ka seda peab vastavate toodetega hooldama. Keegi ei taha ju siledat nägu ja lottis kaela. :D Kõrvade lähedust kreemitan ma aga sellepärast, et vanusega hakkavad ka sinna kortsud tekkima (eriti hästi paistab välja naeratades). Jah, ma olen teisi inimesi vaadanud ja seda märganud. Kõrvakortsument! Hetkel kasutan ma Embryolisse Lait-Creme Concentre niisutavat näokreemi ja peale ligi kuuajast testperioodi julgen ma seda kreemi soojalt soovitada. Mulle hullupööra meeldib selle kreemi lõhn! Magus, aga mitte vastikult lääge. Lõhnab nagu üks luksuslik kreem. Pakend meeldib mulle samuti. Üsna väike tähelepanek tegelikult, aga kreemituub ei ole mitte plastikust (et jääb tühjaks saades oma kuju hoidma), vaid mingisugusest krehvtisemast materjalist, mida kokku annab suruda. Ma ei tea tegelikult, miks see asjaolu mulle meeldib, aga vot meeldib. :D Kreem sobib suurepäraselt ka meigialuskreemiks, niiet peale selle nahale kandmist ei pea kolm ööd ja päeva ootama kuni meikimisega alustada võid. Niisutab ta nahka väga korralikult, aga rasvasena ta näole ei jää, mis on minuarust üks väga suur pluss. Nahk jääb sile ja pehme :) mina tellisin oma kreemi ühelt siinselt saidilt hinnaga 19 eurot (75 ml), mis on minuarvates nii kvaliteetse kreemi kohta imehea hind. Kahjuks ei ole ma kindel, kas Embryolisse brändi tooteid Eestist osta saab, aga näiteks feelunique.com ja beautybay.com  lehel on ta olemas. 
Üks minu absoluutne lemmikbränd on Kiehl's, kelle Powerful-Strength Line-Reducing Eye-Brightening Concentrate'i ma jõuludest saati kasutangi. Olen seda ka varem maininud, et läätsekandjana näpin ma enda silmi ikka jube palju ning sellepärast pööran ma ka silmaümbrusele rohkem tähelepanu. Silma all mul ikka väikesed vaod on, aga varesejalgadest silmanurkades olen veel pääsenud, ptüi-ptüi-ptüi. See kontsentraat on selline huvitav. Ta on hästi kerge ja sametise koostisega kollane kreem (seda kollast varjundit võib hiljem nahal veidi märgata). Teda peale kandes nagu ei saagi õieti aru, et sinna midagi jäänud oleks, küll aga tunned sa seda lõhnast, mida kirjeldaksin ma kui vanaema rohukapi sisu. Üsna loogiline tegelt kui arvestada seda, et Kiehl's oli algselt hoopistükkis apteek. Mulle see lõhn eriti ei meeldi, aga nii halb ta ka ei ole, et ma selle toote kasutamata jätaks. Eriti veel arvestades seda, et see kontsentraat teeb oma tööd väga hästi! Silmaümbrus on niisutatud ning pehme. Kannan seda toodet isegi oma kulmuvahe-kortsule ning ka see ei tundu enam nii sügav kartulivagu olevat kui varem. Toode tuleb väikeses 15 ml pumbaga pudelis ning kasutan (nii hommikul kui õhtul) ma seda niimoodi, et pumpan väikese täpikese sõrmeotsale ja kannan selle silmaümbrusele. Kiehl'si kodulehe andmetel on kontsentraadi hinnaks 44 dollarit ehk ümberarvutatult 41 eurot. Kindlalt on see üks pagana kallis toode kuid ka varem viieteist milliliitriseid tooteid kasutanud inimesena julgen ma öelda, et oma neljaks-viieks kuuks jagub teda vabalt.
Viimane asi, mida ma peaaegu igapäevaselt kasutan on Mario Badescu näosprei. Otseselt ta nüüd nahahooldustoode ei ole, aga näo värskendamiseks (eriti kuumal ajal) ning meigi kinnitamiseks on ta ideaalne. Lõhnab magusalt ja mahedalt, pakend näeb armas välja ning ka hind ei ole midagi põrutavat (siinses apteegis oli vist kümne euro kanti). Jällegi on miinuseks see, et Eestis Mario Badescu tooteid ei müüda, kuid beautybay.com lehel on need õnneks olemas.
No kas ma ei öelnud, et minu igapäevane näohooldus on lihtne ja konkreetne? Nägu pesen tavalise seebiga, puhastan mitsellaarveega, niisutan kreemiga, silmaümbruse eest hoolitsen kontsentraadiga ja vahel värskendan nägu spreiga. Kui meelde tuleb, siis vannis kükitades viskan vahel ka mingisugust näomaski peale ning kui käepärast on, siis teen näo kergelt ka koorijaga üle (hetkel otsas, aga kasutan koorivat seepi). Tegelikult tahaksin kasutama hakata ka näoõli, aga pean sellekohalt natuke uurimistööd tegema. Kui keegi midagi head soovitada oskab, siis olen ma üks suur kõrv :)

esmaspäev, 20. veebruar 2017

VLOG: kõik toidust

Ossa poiss, kus aeg alles lendab! Juba laadisin üles oma viienda vlogi, mis tähendab, et viis nädalat olen ma juba niimoodi ringi marssinud, et Legriabeebi mul ustavalt kotis istub. 
Mulle tundub, et ma muust ei räägi kui toidust. :D aga no mis sa teed kui see teema endale nii põnev on. Ükspäev just Martiniga rääkisime, et kui üks meist selline gurmaan ei oleks nagu me mõlemad oleme, oleks see suhe kindlalt tuksi läinud. Nii ju ometigi ei saa, et üks mõtleb hullult, mis retsepte katsetada ja räägib neist suure õhinaga ja teine on kõrval niimoodi, et meeeh, ükskõik. Ei saa ju!? 
Seekordses vlogis ongi põhiliseks teemaks toit, peamiselt kohalik köök. Me ikka jätkuvalt üritame teid igasuguste põnevate asjadega siia meelitada, sest jube vahva oleks kui te Bukaresti tuleks ja meie Eesti sõpradeks hakkaksite. :D no pressure, though!
Täna on akna taga muuseas maailma kõige hallim ilm ja ma kohe üldse ei tea kuidas seda elukest siin värvilisemaks muuta. Need sombused ilmad venivad nagu tatt ja kuidagi ei oska nagu olla. Eks ma söön oma kallist arbuusi, panen silmad kinni ja kujutan ette, et kevad on käes. Abiks ikka onju!
Siin ta aga on - minu viies vlog:

 

pühapäev, 19. veebruar 2017

Pühapäevake

Oh kui mõnus pühapäevake! Kell hakkab kaksteist saama ja ma alles pidžaamas. Üks mõnus hommikusöök jõudis just lõpule ja kuna ma mitu aega siia niisama kirjutanud pole, mõtlesingi seda nüüd teha. Ega mul midagi erilist rääkida ei olegi, tulin lihtsalt dokumenteerima, et olen ikka elu ja tervise juures.
Eile vaatasime muidugi kõigi eestlaste jaoks kohustuslikku "Eesti laulu" ja jõime proseccot. Ja me isegi olime sunnitud hääletama, mida ma vist kunagi teinud ei ole, sest natuke hakkas juba hirmus, et meie lemmik finaali ei saagi. Aga lõpuks ikka sai, niiet sellega ikka rahu majas :)
Täna on peikal täitsa vaba päev (esimene sel nädalal) ja kohe ei teagi, mida ette võtta. Läheme vist niisama jalutama ja peame pühapäeva koos kohvikuskäiguga nagu kord ja kohus. Ilmad hakkavad siin täitsa kevadiseks minema, lausa nii kevadiseks, et järgmisel nädalal lubab juba seitseteist soojakraadi. Mõnus! 
Kuna ma tavaliselt kevadel ka ühe kiire Eesti-sutsaka teen, peaks varsti mingid kuupäevad paika panema ja piletid ostma. Aga seal on üks suur aga. Nimelt ma ülllllldse ei viitsi kusagile sõitma hakata. Selline tunne on, et ma nagu alles üleeile oleks Bukaresti jõudnud ja asjad lahti pakkinud ning juba peab uuesti oma kompsud kokku panema ja kusagile lendama. Ja lennata mulle endiselt ei meeldi. Eks see tegelikult oligi ainult aja küsimus, millal mul see edasi-tagasi lendamine koblakasse viskama hakkab. Tahaks lihtsalt rahulikult olla ja oma väikest elukest elada, you feel me? Kuna aga Eestimaal mõned kohustused ootavad, ei saa nagu seda asja suvesse ka lükata ja peab ikka selle teekonna ette võtma. 
Tegime ühel õhtul pitsaõhtu. Endiselt pean parimaks Domino'se pitsat. Need juustuga täidetud ääred on juba omaette elamus :)
Nüüd aga lähen ja viskan natuke meiki peale, et inimese mõõdu ikka välja annaks. Õhtul proovin juba vlogi kokku panna, et homme midagi jälle üles laadida oleks. 
Teile aga mõnusat nädalavahetuse jätku!
 

esmaspäev, 13. veebruar 2017

VLOG: we did some damage

Tere, esmaspäev! Üks nädal jälle kevadele lähemal. Kevade algus on minu jaoks alati kuidagi eriline tundunud. Nagu uus ja puhas leht või nii. Ja otseloomulikult tähendab kevade algus suurt ja põhjalikku riidekapi revideerimist, mis mul lähiajal ette võtta tulebki. Saab selge pildi, mida veel kanda saab ja mis väljavahetamist tahab. Aga oi kui suur töö see riidekapi koristus on! Vahel lausa mitmepäevane.. enough about that now

Eelmisel nädalal tegime Bukaresti kaubanduses natuke damage'it. Lausa kaks päeva jutti! Vlogis näitan ma reedest saaki, aga tegelikult tuulasime poodides veel laupäeval kah. Siis küll mingeid suuri oste ei teinud, aga tühja käega ka koju ei tulnud. Let's call it kevadgarderoobi minivärskendus. :D 

Eile oli taaskord sellenädalane gameday ja kuigi mängu algus oli paljulubav, läks lõpp ikkagi käest ära. Koju jõudsime eile alles enne kella üheksat, sest peale mängu käisime kõik koos söömas. Nagu ma vlogiski mainin, siis oli tegemist Liibanoni restoraniga ja toit oli seal imehea ja odav. Tellisime falafeleid, hummust, mingisuguse lihataldriku, jogurtikastme ning joogid ja kõik kokku läks maksma umbes viisteist eurot (!). Kiidan heaks!
Vaatasime Eesti laulu ja sõime häid asju :)
Homme aga vaatab kalendrist vastu aasta romantiliseim päev ehk Valentinipäev. Kuigi ma muidu igasuguste tähtpäevade peale üsna maias olen, siis sellel aastal on mu tunded selle päeva kohalt üsna meh. Arvan, et seda sellepärast, et olen juba mitu nädalat teadnud, et on üsna suur võimalus, et Martinit homme kodus pole (või kui ka on siis üldse mitte nii kaua kui ma tahaks) ja peame selle päeva tähistamist edasi lükkama. Mis seal siis ikka onju! Kui ma juhtumisi homse õhtu üksi kodus olema pean, siis pillima ma sellepärast ei hakka, vaid vaatan hoopis Sex and the City vanu osasid ja söön kommi :) 
Lõpetuseks aga lubatud eelmise nädala vlog. Parima kvaliteediga vaatamiseks vali hammasratta alt ikka 720p!

 
 

neljapäev, 9. veebruar 2017

Talv tuli Bukaresti.. jälle

Ükspäev olin siin jube elevil, et ossa poiss, teed juba kõik paljaks sulanud ja linnud siristavad akna taga, ega see kevad enam kaugel pole. Ja eile - põmaki! - hakkas sellist laia lund sadama, et anna takka. Täna jätkub stabiilne lumesadu ja tuisk, kevadet ei paista kusagilt otsast. Kontrollisin isegi oma instagrami ajalugu ja eelmisel aastal, 15. veebruaril, oli õues 20 kraadi sooja. Ei ole aastad vennad :) et see talve üle virisemine mul siis ka meeles oleks, kui suvel 36 kraadi lagipähe lajatab!
Näete, aasta tagasi - 20 kraadi!
Meil olid veel nii head plaanid tehtud, et läheme homme Ikeasse, vaataks juba natuke kevadisemaid asju koju, aga selle plaaniga läks nüüd küll aia taha. Selles mõttes just, et meil pole talverehve all (ei ole siin kohustuslikud) ja Ikea asub nii kaugel, et sinna uisutamine oleks puhas lollus.
Eks siis tuleb tubasemaid tegevusi välja mõelda. Õnneks on meil kodus nii mõnus olla, et välja ei kipugi. Eile ostsime kapid toidukraami täis, lauamänge ja häid filme on samuti, niiet mis sa hing veel tahta oskad! Ma olen hästi tubli kokapreili olnud muideks, isegi risottot tegin ükspäev täitsa ise! Risotto on muuseas üks mu suuri lemmikuid, mida ma peaaegu alati pastale eelistan, aga vot ise pole teha tahtnud. No, et äkki läheb tuksi see tegu või nii. Aga jälgisin täpset õpetust ja passisin igale riisiterale kullipilguga peale ja lõpuks tuli see imemaitsev. Not to toot my own horn here, aga olen isegi mõnes restorani kehvemat söönud. Ka Martin sõi ja mõmises :)
Selles mõttes oli väga classy söögitegemine mul, et youtube's panin käima kümme tundi kestva "Girl from Ipanema" loo ja toidu tegemise kõrvale timmisin ise veini. Vahepeal lisasin sedasama veini ikka risottosse kah :) paremal minu lemmiksalat ehk spinat, kirsstomatid, pesto, granaatõun ja mozzarella.   
Kes mind instagramis jälgib (@liinamols), on seda pilti juba näinud, aga kes mu follower ei ole, siis chili con carnet tegin ma peikale comfort foodiks kui neil üks kaotus vastu võtta tuli. Heinekeni ja Chelsea mängu organiseeris ta ise juurde (vähemalt Chelsea võitis :)
Ja eile tegin vastlakukleid ning väikeseid singipirukaid. Mul pärmitaigna tegemisega väga head suhted pole, aga nüüd vist leidsin enda jaoks sobivaima retsepti, millest küll täiega pehme ja hea sai tuli. 
Vahukoor oli 20%, selleks ta nii vedel ongi :(
Ning kuidas saaksin ma mitte rääkida oma viimase aja suurimast obessionist! Praekartulid. No issamumeie kui hea võib üks asi olla! Lausa nii hea, et oleme neid juba kolm söögikorda jutti söönud. :D eile tegin neid veel koos šampinjonide ja sibulaga ning lihtsalt keele viis alla.

Täitsa rulli võib siin kodus selle lumesajuga minna. Mõnuled ja aga pugid onju!

 

esmaspäev, 6. veebruar 2017

VLOG: minu nädal - feilid ja õnnestumised

Siit tuleb minu kolmas vlog! Eelmise nädala võib täpselt niimoodi kokku võtta, et oli selline rahulik nädal. Mõned päevad migreenitasin, ühe korra feilisin (ja olin hirmus piripill nagu te juba lugeda saite), ühe korra ei feilinud ja tsillisin peikaga. Tegelikult loodan, et käesolev nädal tuleb juba palju parem. Ennekõike just Martini "tööalaselt". Kaks kaotust ühel nädalal.. This ain't no picnic.
Rumeeniamaal on hetkel käsil natuke keerulised ajad, kuid ehk te sellest olete jube uudiste vahendusel aimu saanud. Ning kes asjast kuulnud pole, siis võtame selle kokku nii, et good old - poliitikud tahavad endiselt lihtsurelikke koinida. Aga õnneks ei ole see rahvas midagi nii lükata-tõmmata ning näiteks eile oli siin selline protestiavaldus, et 500 000 inimest tuli ainuüksi Bukarestis tänavatele ning nõudis õigust. 
Vabandan juba ette ära, et ma vlogis kohati pool peanuppu välja olen jätnud, aga what you gonna do, onju. Järgmisel korral olen hoolsam! Samuti pean ma spetsjomm uuesti ütlema, et mulle tõesti meeldis "Arrival", mida me kinos vaatamas käisime. Ärge laske ennast filmi kirjeldusel petta, et see lihtsalt mingi lambine ulmekas on. Hell no! Tungivalt soovitan seda filmi vaadata - te ei kahetse :)
Nagu ma vlogis mainisin, siis vaataski Martin täna öösel Super Bowli ja let me tell you - see lõppes kell kuus hommikul. Kui äratuskell kell kaheksa helisema hakkas, siis ta küll kõige teravam pliiats ei tundunud, aga samas ütles, et asi olevat seda igati väärt olnud. Ennustan täna meie majas lõunaund.

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali hammasratta alt 720p! 
 

reede, 3. veebruar 2017

Piripill

Kas teate kui kohutavalt tobe ma vahel võin olla? Olge valmis, ma kohe räägin.
Pidin kolmapäeval peika mängule minema. Aga mul praegu siuke kehvake aeg, et migreen on juba mitu head päeva kimbutanud. No ikka niimoodi, et vaikselt hakkab eluisu otsa saama. Dramaatiline. :D
Ööl vastu kolmapäeva magasin ma jube halvasti ja seega otsustasin ma päeval veel natuke põõnata. Mis aga juhtus oli ofc see, et see põõnamine muutus hoopis sajandi uneks. Kui ma lõpuks silma lahti sain, hakkas mingi imelik tunne sisse kerima, et oot-oot, miks õues hämar on.. Vaatasin kella ja pa-pahh! - kell oli juba sealmaal, et ma oleks pidanud metroo peale kõndima. Hüppasin ninja-kiirusel voodist välja ja hakkasin kiirelt ennast kasima (sest just sellel päeval oli mul vaja välja näha nagu miski, mis on äravoolu kinni jäänud, võeh). Kui ma juba ennast enamvähem inimeseks olin saanud, hakkas vaikselt teadmine, et ma viiiist ikka ei jõua õigeks ajaks kohale, pärale jõudma. Ja mida ma sellepeale tegin? Hakkasin tönnima muidugi. :D kükitasin nagu suur hunnik õnnetust ja olin enda peale nii kuri. Olgu öeldud, et ma olen elus vist üks-kaks korda sisse maganud ning minuarust on see nii kohutav tunne, nagu oleks keegi minult midagi ära varastanud või nii. Jällegi, dramaatiline.
Ega siis muud polnudki kui pesin näo ära, kerisin ennast pleedi sisse ja vaatasin mängu telekast. Pärast muidugi Martin helistas ja küsis, et mis siis juhtus ja kuna ta nii armas ning lohutav oli, et polnud ju mu tulemata jäämises hullu midagi, ajas see mulle jälle nutu peale. Kõne pidime suht ruttu ära lõpetama, sest läbi suure pillimise on üsna raske rääkida ja ega peika vist teiselpool ka väga midagi mu jutust ei mõistnud ("Kallis, ma ei saa su piiksumisest midagi aru!" :D).
Praegu ajab see mulle muidugi täiega naeru peale, et kuidas saab üks täiskasvanud inimene nii väikse asja pärast enda peale nii pahaseks saada, et ajab kohe seitse korda nutu peale, aga vot sellel hetkel ei olnud seal naljakat midagi. :D  
Võtame siis asja kokku niimoodi, et päevad pole vennad ja mõni päev on kohe eriti kauge sugulane, et teistega võrreldes täiesti erinev on.
See pilt on tehtud üks teine päev ja siis ei olnud mul nututuju sugugi peal.