reede, 3. veebruar 2017

Piripill

Kas teate kui kohutavalt tobe ma vahel võin olla? Olge valmis, ma kohe räägin.
Pidin kolmapäeval peika mängule minema. Aga mul praegu siuke kehvake aeg, et migreen on juba mitu head päeva kimbutanud. No ikka niimoodi, et vaikselt hakkab eluisu otsa saama. Dramaatiline. :D
Ööl vastu kolmapäeva magasin ma jube halvasti ja seega otsustasin ma päeval veel natuke põõnata. Mis aga juhtus oli ofc see, et see põõnamine muutus hoopis sajandi uneks. Kui ma lõpuks silma lahti sain, hakkas mingi imelik tunne sisse kerima, et oot-oot, miks õues hämar on.. Vaatasin kella ja pa-pahh! - kell oli juba sealmaal, et ma oleks pidanud metroo peale kõndima. Hüppasin ninja-kiirusel voodist välja ja hakkasin kiirelt ennast kasima (sest just sellel päeval oli mul vaja välja näha nagu miski, mis on äravoolu kinni jäänud, võeh). Kui ma juba ennast enamvähem inimeseks olin saanud, hakkas vaikselt teadmine, et ma viiiist ikka ei jõua õigeks ajaks kohale, pärale jõudma. Ja mida ma sellepeale tegin? Hakkasin tönnima muidugi. :D kükitasin nagu suur hunnik õnnetust ja olin enda peale nii kuri. Olgu öeldud, et ma olen elus vist üks-kaks korda sisse maganud ning minuarust on see nii kohutav tunne, nagu oleks keegi minult midagi ära varastanud või nii. Jällegi, dramaatiline.
Ega siis muud polnudki kui pesin näo ära, kerisin ennast pleedi sisse ja vaatasin mängu telekast. Pärast muidugi Martin helistas ja küsis, et mis siis juhtus ja kuna ta nii armas ning lohutav oli, et polnud ju mu tulemata jäämises hullu midagi, ajas see mulle jälle nutu peale. Kõne pidime suht ruttu ära lõpetama, sest läbi suure pillimise on üsna raske rääkida ja ega peika vist teiselpool ka väga midagi mu jutust ei mõistnud ("Kallis, ma ei saa su piiksumisest midagi aru!" :D).
Praegu ajab see mulle muidugi täiega naeru peale, et kuidas saab üks täiskasvanud inimene nii väikse asja pärast enda peale nii pahaseks saada, et ajab kohe seitse korda nutu peale, aga vot sellel hetkel ei olnud seal naljakat midagi. :D  
Võtame siis asja kokku niimoodi, et päevad pole vennad ja mõni päev on kohe eriti kauge sugulane, et teistega võrreldes täiesti erinev on.
See pilt on tehtud üks teine päev ja siis ei olnud mul nututuju sugugi peal.
 

4 kommentaari:

  1. "Kallis, ma ei saa su piiksumisest midagi aru!" :D :D :D :D :D :D :D [jätkub...]

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu kõne oli juba sellisel kõrgusel, et seda enam inimkõrv ei võtnud. :D

      Kustuta
  2. Ega Sa järgnevale vastama pea. Mu ühel tütrel oli peika, praegu tuntud näitleja. Tal olid ka mängud, jalgpalli mängud. Kui lahku läksid, siis tagantjärgi küsisin tütrelt, et kus see poiss mängis - eesliinil, poolkaitsja, kaitsja või hoopistükki väravavaht? Tütar ei teadnud. Aga mina teadsin. Seda, miks nad lahku läksid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks kogu Sinu kommentaar annabki veidi valgust sellele, miks see suhe lõpu leidis.

      Kustuta