teisipäev, 2. mai 2017

Hakkame algusest peale ehk esimene pulmateemaline postitus

Enne veel kui eelmisest nädalavahetusest kirjutan, mõtlesin ma, et räägin põgusalt ühest suurest sündmusest mis järgmise aasta suvel aset leiab. Jah, ma räägin meie pulmadest. 
Hetkel olen arvamusel, et päris kõike ma (veel) avaldada ei taha, sest paljud asjad pole veel kivisse raiutud ja nii on hetkel lihtsalt parem. Arvan, et mõistate :) küll aga kirjutan ma meeleldi enda visioonist kuidas see päev välja nägema peaks. 
Miks üldse abielu minu jaoks oluline on? Ma võin küll paljudes asjades väga go with the flow olla, aga nii vanamoodne olen ma tõesti, et minu jaoks on loomulik, et mingil hetkel tehakse kooselu seaduslikuks ning abiellutakse. Kellegi enda abikaasaks kutsumine on siiski hoopis teine tera kui kedagi enda peikaks või elukaaslaseks kutsuda. Ja mina tahan seda tera :)
Õnneks rääkisime sellel teemal Martiniga juba meie esimesel ametlikul deidil ning veel suuremaks õnneks ühtisid meie mõlema vaated selles osas täielikult. Ma ausalt öeldes ei kujutagi ette, mis oleks saanud, kui üks meist oleks abieluteemal teisiti tundnud.. aga viuh, sellele ma mõtlema ei pea!
Kui Martin eelmise aasta oktoobrikuu viimasel päeval mind endale päriseks ja eluks ajaks palus, tuli see mulle küll sellel hetkel üllatusena, aga samas ma ju teadsin, et millalgi see ettepanek tuleb. Ja koos ettepanekuga ka teadmine, et meie pulmapidu saab toimuda vaid juunikuus. Võta seda või kümne aasta lõikes, aga juunikuus saab see pidu toimuma, seda ma teile kinnitan. Ah, et miks ainult juunis? Seda sellisel lihtsal põhjusel, et juunikuu on ainus kuu aastas, mil Martin kauem kui kuu aega jutti kodumaal viibida saab. Mai lõpus/juuni alguses saab hooaeg läbi ning uue hooaja ettevalmistus ei ole veel alanud - see algab tavaliselt juuli keskpaigas. Seega jääbki ainsaks võimalikuks ajaks juuni. 
Selle vastu ei ole meil kummalgi õnneks midagi, sest ideaalis me just ühte mõnusat suvist pulma ette kujutamegi. Ilma vihmata ofc! Ütlen selle kohe varakult välja, et ilmajumalad asja planeerima hakata saaks. :D kuupäeva leidmisega läks samuti üsna libedalt, sest enne Jaanipäeva me pulmi pidada ei tahtnud ning see asjaolu jättiski meile letti ühe võimaliku laupäeva - 30. juuni. See sobis meile aga nagu valatult, sest kohtusime me 30. märtsil (2013), kihlusime 31. oktoobril (2016) ning nüüd sõlmime me ka seadusliku liidu 30. juunil (2018). Fun fact - hiljem selgus veel, et ka Martini vanemad kohtusid esmakordselt 30. juunil. Ain't that cuteee!
Algusest peale on selge olnud ka see, et oma erilist päeva tahame me tähistada ühe suure ja mõnusa suvise peoga. Sellise peoga kus vaasides oleksid (põllu)lilled, tantsida saaks hommikuni, laual oleks maitsev toit, hämaruses põleksid sajad väikesed tulukesed ning külalistel oleks hästi hea ja lõbus. Et me tähistaksime meie armastust.
Sobiva koha otsimisel läksid loosi erinevad turismitalud, mis mahutaksid ööbima ligi 80 inimest. Mis pidu see muidu on, kui peale tantsu ja tralli ilma pikema jututa voodisse kukkuda ei saa. :D ning ka oma külaliste tervitamisel esimesel hommikul abielupaarina on oma võlu..
Enne meie pulmakoha leidmist tegin ma muidugi kõva guugeldamistööd ning vaatamas käisime me ühte kohta. See koht oli küll kena ja tore, aga sellist klikki ei käinud, et oh, tahaks siin pulmi pidada. 
Teist ning viimast kohta käisin ma vaatamas üksinda ja seda mõned nädalad tagasi. Niipea kui väravast sisse sõitsin tulid kõhtu liblikad. Pulmaliblikad :) nägin vaimusilmas nii selgelt kuidas õu täitub meie külalistega ning sealsamas, suurte puude varjus, me üksteisele eluks ajaks lubaduse anname. Teadmine, et sellest saab meie koht, kinnistus veelgi enam kui majaperenaisega ringi jalutasime ning ta kõigile mu küsimustele just sellised vastused andis nagu ma salamisi lootnud olin. Peale seda enam pikka juttu ei olnud - tegime lepingu ära ning esimese asja meie pulmanimekirjas (pulmakoha) sain ma suurima rahuloluga maha kriipsutada. Pulmaplaneerimise boonusring - lõputud nimekirjad ehk my kind of fun.
Kui ma Martini käest küsisin, mida tema kindlalt sellelt päevalt ootab või ei oota, siis oskas ta esimese hooga välja tuua vaid ühe asja -  Õnnepaleesse me oma jalga ei tõsta. :D õnneks olen ma ka selles osas temaga täiesti ühel nõul, sest see lihtsalt ei ole üldse minu teema. Kuna selle ametliku "jah"-sõna ütlemine meie lähedaste inimeste ees on mõlema jaoks oluline, siis olemegi otsustanud leida notari, kes tuleks kohale meie peopaika ning oskaks läbi viia ka tseremoonia.
Planeerime oma asjad niimoodi korda ajada, et selle suve lõpuks oleks meil olemas ka bänd, pulmaisa ja fotograaf. Inimesed, kelle arvelt me järeleandmisi teha ei taha ja on ka endal kergem kui meie jaoks oluliseimad punktid saavad linnukese sappa, et ongi nendega korras. Ülejäänu jääb aga sujuvalt aasta peale tegemiseks.
Täitsa naljakas muidu, kuidas prioriteedid aja jooksul muutuvad. Kauges minevikus mõtlesin ma vist ainult pulmakleidile, nüüd aga ei tundugi see nii esmatähtis. Küll ma ka sellel päeval bomb välja näen, pole kahtlustki. :D praegu ongi oluliseimad hoopis eelpool nimetatud elemendid. Kokkuvõtvalt - et tuleks üks mõnus ja meeldejääv pulmapidu.

Pulmakoht
Foto: Marko Mäestjärv


10 kommentaari:

  1. Niiiiiii ilus postitus, su sõnaseadmise oskus tuli siin eriti hästi välja! Rääkimata sellest, et väga põnev on ise täpselt samu asju mõeldes ja planeerides seda kõike lugeda! Rohkem pulmapostitusi niisiis palun aitäh :D :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Ja ühtlasi tugevat närvi meile mõlemile. :D mul veel pole muideks seda närvi tunda andnud, aga targemad räägivad, et mingis punktis võib mõni asi ikka vastu karva käima hakata küll.

      Ja postituste osas annan endast parima!

      Kustuta
    2. Ma täiesti usun, et närv ei jää tulemata. Varem või hiljem, aga ta tuleb raudselt :D

      Kustuta
    3. Just, tulemata see sinder ei jää!

      Kustuta
  2. Anonüümne9/5/17

    Kui põnev!

    Meie abiellusime möödunud suvel ning nagu teiegi, olime me 100% Õnnepalee vastu ning 100% notari poolt. Küll aga otsustasime abielluda (ametlikult) hoopis notaribüroos, väikeses perekonnaringis, sest 1) notarid ei tee tseremooniaid vaid põhimõtteliselt annavad kätte abielulepingu ning küsivad kõik olulisemad küsimused (vara jm kohta) ning 2) notarite väljakutsumine on suhteliselt kallis, mis arvestades seda, et abiellumine võtab aega vaid 5 minutit, on üsna mõttetu. Muidugi on olemas ka spetsiaalsed inimesed, kes panevad nii ametlikult paari kui ka teevad tseremoonia, seega kui see on teie jaoks väga oluline siis võid ka seda varianti uurida.

    Muidugi tseremoonia saime me ka, koos altari juurde kõndimise ning härra vesistamisega. Selle tegime pulmakohas ning tseremoonia läbiviija oli pulmaisa. Põhiline rõhk oli meil ikkagi meie kirjutatud vannetel, mida me siis kõigi külaliste ees üksteisele ette lugesime. Taustaks viiulimuusika ning härrapoolsete sugulaste vesistamine :) Iseenesest mulle selline lahendus väga-väga meeldis, sain nii ema laulatuskleiti kanda (notari juures) kui ka pulmakleiti, saime nii intiimsema abiellumise (jällegi notari juures) kui ka sõprade eest oma ilusaid, personaalseid vandeid lugeda :) ühesõnaga kõike.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esiteks, aitäh kommenteerimast ja nõu andmast! :) kindlasti kaalume erinevaid variante kuna hetkel on ideid palju ja kindlat pole veel miskit. Noh, peale pulmade enda. :D
      Eks see kõige olulisem ongi ju see, et pulm tuleks selline nagu ise seda ette kujutad. :)

      Kustuta
    2. Anonüümne10/5/17

      Seda muidugi! Edukat ning stressivaba (nii palju kui see on võimalik) korraldamist! Ma olen kindel, et kõik läheb nii nagu te seda soovite :)

      Kustuta
    3. Suur-suur aitäh Sulle!

      Kustuta
  3. On notareid, kes ka tseremooniat läbi viivad, võin öelda :) selleks tuleb võib-olla kõik oma piirkonna/lähimaakondade notarid läbi küsida, aga küll leiate ;) enamik eelistavad abielusid sõlmida tõesti oma büroos, kuid on ka neid, kes väljas käivad ja tseremooniat pidada oskavad/tahavad. Mõnusat planeerimist! ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, nüüd kohe kindlam otsida! :)

      Kustuta