teisipäev, 6. juuni 2017

VLOG 20: reisiettevalmistused

Panin just nüüdsama oma "rainy day" playlisti käima ja kukun blogima nii mis hirmus (kirjutasin postituse esmaspäeval). Me oleme Eestimaal! Ja juba neljandat päeva jutti! Ja meil on lõpuks kodus wifi ja kõik jutud! Can I get a hell yeah!? 
Nagu eelnevast lõigust aimata võib, olen ma kodumaal olemise üle pehmelt öeldes rõõmus. Ega ma muidu neid hüüumärkidega lauseid nii palju jutti tulistanud poleks, eksole. Isegi kui siin on õues vaid nutused plusskraadid ja sajab vihma, ikka olen rõõmus. Sest.. kodu :) see on kindlasti üks sellistest asjadest, mida mõistavad vaid need, kes mingil põhjusel Eestist eemal elavad. 
Et ma siin liiga tundeliseks ei läheks, hakkan parem algusest peale ja kirjutan hoopis sellest, kuidas meie kodutee kulges. Istusime oma täistuubitud autosse kolmapäeva pärastlõunal ning õues oli 33 kraadi sooja. Eestisse jõudsime reede pärastlõunal ja õues oli juba 7 kraadi sooja. Kontrast missugune! Kuna meil oli tarvis otse Ülemistesse minna, saime me oma lühikeste pükste ja crop topi eest nii mõnegi kummalise pilgu osaliseks. Aga noh, mis sa ära teed onju! 
Esimesel päeval sõitsime umbes kaheksa tundi ja selle ajaga ei jõudnud me isegi riigist välja. Teeolud olid üsna kehvakesed, sest päris enamuse päevast ukerdasime me kusagil metsavahel, kus just teetööd käimas olid. Ööseks jäime me piiriäärsesse hotelli, et hommikul kohe edasi kütta. Neljapäev oli aga hoopistükkis pikk päev, sest sõitu alustasime me hommikul kell pool üheksa ning järgmisel ööl heitsime magama alles kell kolm öösel (üks päev - viis riiki! alustasime Rumeeniast, edasi Ungarisse, Slovakkiasse, läbi Poola Leetu). Tegelikult meil nii pikk sõit plaanis ei olnud, aga kuna mul hotelli bookides väike apsakas juhtus, pidime endale käigupealt uue öömaja otsima, mis ei olnud sugugi nii lihtne missioon nagu arvata võiks. 
Te seda "Hosteli" õudukat teate või? No suht sinnakanti läks see meie teine öö. Magasime mingisuguses Leedu väikelinnas, hostelis, mis asus Maxima teisel korrusel :))) uni aga oli suurem kui hirm selle ees, et keegi öösel meie neerud välja kougib, sest magama jäime me mõlemad sekundiga. Enne uinumist suutsin vaid Martinile soiguda, et ta voodialust kontrolliks ja kiunuda, et ma tundsin kedagi enda peal ronimas. Aa, ja otseloomulikult ka see pisiasi, et nii kui tuled surnuks lõime, selgus, et majast kümne meetri kaugusel oli raudtee, kust kell kolm öösel kõigi tulede ja vilede saatel üks ilmatumapikk kaubarong mööda küttis. Ikka magasime nagu lapsukesed!
Reedene sõidupäev läks mööda üsna koduselt, sest Leedu-Läti läksid mööda nagu niuhti ja varsti olimegi juba Tallinnas. Käisime poes ja ajasime natuke asju ning kell kümme õhtul me juba magasime.
Nädalavahetus läks aga just nii nagu me juba ette teadsime, ehket ikka ülehelikiirusel. Jõudsime külla meie mõlema kodudesse, tähistasime sõprade pulma-aastapäeva, käisime ühe väikese sõbra 1. eluaasta sünnipäeval ning pidasime sõpradega sushiõhtut. Õnneks paistis terve nädalavahetuse päike ja kohe päris suvetunne tuli sisse. Hetkel pole sellest muidugi midagi alles, sest nagu ma seda postitust juba alustasin, siis sajab akna taga vihma ja õues on täitsa külm. 
Jõudsin kokku panna ka kojusõidule eelnenud päevadest tehtud vlogi, mis minuarust tuli üsna pikk. Ei hakanud seda veel pikemaks tegema ja tegelikku kojusõitu ennast näete juba järgmisel korral.

2 kommentaari:

  1. Anonüümne8/6/17

    Kuhu sa tööle lähed? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ühe toreda perekonna juurde, lapsehoidjaks. :)

      Kustuta