teisipäev, 29. august 2017

Igapäevarutiinist ja lennujaamas ootamisest

Mõnusaid viimaseid augustikuupäevi! Appikee, kui elevil ma septembrikuu alguse pärast olen! Nagu ootaks kooli algust või midagi.. tegelikult on sügis minu lemmik aastaaeg ja ootan seda igal aastal pikisilmi. Bukarestis elades ootan ma sügist muidugi ka selle tõttu, et ehk hakkavad vaikselt need paganama kuumakraadid ka järgi andma. No kaua võib üks inimene higistades hambaid pesta? Enough is enough onju!

Hakkame vaikselt oma igapäevarütmi sisse elama ja suvine kaos jääb seljataha. Martinil on taas trennid ja mängud, minul kodused toimetused ja mu väike tööke. Samuti kuulub iga päeva juurde ka meie järgmise suve pulmapeo peale mõtlemine (ja mitte ainult mõttejõul ei saa asjad tehtud, tuleb ka päriselt tegutseda), oma lemmikhobi ehk blogiga tegelemine ja muidugi tuleb ka üksteisele aega võtta. Jaaa kõige selle kõrvalt tuleb ka iga paari kuu tagant Eestisse lennata, et kodused üle vaadata ja ülalpool nimetatud pulmaplaneerimisega tegeleda. Tuleb kiire aasta, pole kahtlustki :)

Ega ma polegi ju veel kirjutanud, mis kadalipu ma seekord läbima pidin, et Bukaresti jõuda. Oeh. Lendasin Tallinnast ära 12. augusti hommikul koos Mariga, kes meile siia nädalaks külla pidi tulema. Plaan oli juba sama päeva õhtul kell viis siin olla, et rahulikult tsillida ja asju lahti pakkida. Et teid mitte pika jutuga tüüdata, võtan asja kokku nii, et peale lendude tühistamist ja kõiki neid hilinemisi jõudsime me palavasse Bukaresti õhtul kella viie asemel hoopis ööl vastu pühapäeva kell pool kolm öösel. Jube halb kui sellised asjad ette tulevad, aga kui juba tulevad, siis tasub vaid õnnelik olla kui sa sellises olukorras üksi ei juhtu olema. Meil Mariga läks õnneks aeg kiirelt - tagusime aga kaarte, vallutasime "telekatoa", sõime ja lõime lihtsalt aega surnuks. Kui juba kümme tundi lennujaamas passinud olime, hakkas küll veits tunduma, et oled Tom Hanks "Terminali" filmist, aga peale selliseid tunde paistiski kõik juba natuke teises valguses. :D
Ning kõigile, kes seda veel ei tea - kui lend lõppsihtkohta üle kolme tunni hilineb, on teil õigus hüvitisele. Muidugi on seal ilmatuma palju nüansse, aga kui teil kunagi selline olukord ette tulema peaks, siis uurige kindlasti asja ja ärge lugege seda lihtsalt üheks ebameeldivaks lennureisiks. Meil oli õnneks kohe üks tore inimene varnast võtta, kes meid seadustega kurssi viis ja kaebust esitada aitas. Ole sa tänatud, H!
Mind tegelt huvitab kuidas teil on lendudega olnud - olete palju ootama pidanud? Olete mitmel korral tühistatud lendude otsa sattunud? Olete hüvitist nõudnud?

Ahjaa, ühe lubaduse pean ikka kah siia lõppu kirjutama. Luban kohe suure suuga ära, et otsin Legriakese kapist välja ja hakkan jälle vlogima! Suvel vlogimisest ei tulnud kohe üldse midagi välja, sest no ei ole minust inimest, kes sõpradega koos olles veel filmima viitsiks hakata. Hell, ma ei taha isegi telefoni näppida kui seltskonnas olen! 

kolmapäev, 23. august 2017

Naised lähevad ajaga ainult paremaks

Tegin sellel suvel endale uue id-kaardi, sest vana elas oma aja ära. Peale dokumendi kättesaamist istusin autosse ja hakkasin uut id-kaardi pilti 2011. aastal kätte saadud lubade pildiga võrdlema ja.. kellelegi meeldis vist väga 21-aastaselt hommikuks, lõunaks ja õhtuks saia kugistada! Oh my! :D

teisipäev, 22. august 2017

Olulised inimesed ehk teine pulmateemaline postitus

Küll mul võttis ikka see asi aega, aga vot lõpuks saan ma järgmise pulmapostituse ka kirja pandud. Jube keeruline on neid kirjutada - osalt nagu tahaks asju oma lugejatega jagada, sest ehk saaks keegi siit kasulikku infot või oleks niisama mõnus lugeda, aga teisalt ei taha ma midagi otseselt avaldada, sest siis pole meie külalistel enam mingisugust üllatusmomenti. You feel me?
Pean siis juba eelmise pulmateemalise postituse teemat jätkama ja asju ainult osaliselt kirjutama. Seda postitust saad lugeda SIIT. Kui aprillis saime paika pulmakoha, siis praeguseks on broneeritud ka mitmed muud olulised inimesed, kes meie päeva just selliseks nagu meie tahame, teha aitaksid. 
Kontrollisin just üle ning mai alguses kirjutatud postituses tahtsin ma, et suve lõpuks oleks meil olemas nii bänd, pulmaisa kui ka fotograaf. Ning kujutate ette - need kolm ning rohkemgi veel (videograaf) on meil praeguseks hetkeks juba täitsa olemas!  
Iga suurema ürituse juurde kuulub kindlasti väga hea muusika. Et võtaks kohe jala tatsuma ja kutsuks tantsima. Elavat muusikat ei asenda minuarust mitte miski ja õnneks on ka Martin minuga samal arvamusel. Bändi valmisel oli meie jaoks oluliseks see, et bänd suudaks esitada nii teada-tuntud lugusid kui ka kaasaegseid inglisekeelseid laule. Samuti tahtsime me, et oleks olemas ka selline variant, et peale bändi lõpetamist jääks keegi edasi plaate keerutama. Oma seltskonda tundes on ikka päris selge, et öösel kella ühe-kahe ajal nad küll veel väsinud ei ole. :D Meie väljavalitud bänd saab õnneks kõigisse kastikestesse linnukesed kirja panna ning seetõttu sobib see ansambel meile hästi.
Pulmaisa valikul oligi meil ainult üks kandidaat, sest olin juba eelnevalt tema kohta nii palju positiivset kuulnud. Kohtudes selgus, et mu kõhutunne ei petnud ja tegemist oli tõeliselt sooja ja toreda inimesega. Arutasime veidi asju ja seda, kuidas meie oma päeva ette kujutame. Eriti meeldis mulle see, et ta oskas kohe mitmele detailile tähelepanu juhtida ja sobivaid ettepanekuid teha. Nii hea noh!
Fotograafi leidmine oli vast kõige raskem. Häid tegijaid on lihtsalt niii palju! :) lõpuks aga sai otsustavaks see (lisaks imelistele fotodele), et fotograaf, kelle meie välja valisime, suhtles meiega lihtsalt nii personaalselt ja vabalt, et tekkis kohe selline tunne nagu räägiks mõne vana tuttavaga. Mulle nimelt hirmsasti meeldib, kui minu küsimustega meilile vastatakse isiklikul tasandil. Et vastuseks ei tule lihtsalt ühte hinnakirja näidist minimaalse vastusega. Samas aga ootan ma (kui klient), et teenusepakkuja suhtuks ka minusse lugupidavalt ja viisakalt. Näiteks uurisin ühelt teenusepakkujalt hindade kohta ja peale vastuse saamist lubasin oma otsusest teada anda. Enne kui ma aga vastata jõudsin sain ma postkasti üsna lühikese kirja sisuga, et no kuidas on, võtate ära? Eee, ma ei osta su käest mingit tobipakki või ma ei tea mida, et see otsus nii kergelt käiks. Jutt käib pulmadest! Ei pea vist tegelikult mainimagi, et temaga me bisnjakki ei teinud.
Videograaf jäi mulle aga silma vist.. facebookis? Absoluutselt kõik tema videod on nii lummavad ja siirad, et isegi võõraste inimeste pulmavideote nägemine ajab mulle nutu peale. :D lisaks kehtib ka tema puhul jutt selle kohta, et tegemist on suurepärase suhtleja ning tõelise oma ala asjatundjaga. 

Oktoobris Eestisse tulles on järgmine punkt minu massive pulmalistis aga kutsete kujunduse uurimine ning notari (ja tseremooniameistri) leidmine. Hetkel tundub mulle kõige keerulisem aga sobivate dekoratsioonide leidmine. Just selles mõttes, et ma suudaksin ühte liini ajada ja ei hakkaks erinevaid stiile kokku miksima. Õnneks on mul interneti püsiühendus ja Pinterest, mis mulle pikkadeks õhtuteks küllaga avastamisrõõmu pakuvad.

Ning lõppu pilt meist kahest 34-kraadises Bukarestis. Et te ikka meie nägusid ära ei unustaks!


pühapäev, 6. august 2017

Pildipostitus (Haapsalu, Peipsi, Saaremaa ja palju muud)

Ja ma ikka ei ole oma suviste postitustega järjele saanud! Egas muud üle jää kui tuleb teha üks postitus stiilis pilt ja pildi allkiri. Ei teagi, millal viimati midagi sellist tegin, hehee :)
Ei ole lihtne olla tüdruk ehk viis tüdrukut Haapsalus. Jep - ainult üheks ööks!
Ma selle Haapsalu kohviku nime ei mäleta, aga see mozzarellaga salat oli seal küll imeline.
Sarjast viis tüdrukut, viis aperol spritz'i ja viis kooki :)
Valkla rannaresto
..ja pärast suurt rannatamist. Ai!
Tegin oma armsa sõbranna üritusele cateringu. 100 vanakooli vahvlit küpsetasin ka!
Tegin enda emme ja tädidega ühe suvise tripi Peipsi äärde.
..ja otseloomulikult sõin seal sibulapirukat ja sibulasuppi.
Ühel ööl ööbisime väikeses ja armsas Nina külas. Majakasse kahjuks sisse ei saanud, aga väljast saime teda vaadata nii kuis jaksasime. Muuseas, kas kellelgi on Peipsi ääres sama asi, et randa minnes ütled pidevalt, et kuule lähme nüüd mere äärde? Me olime isegi nii rumalad, et käisime teeäärseid kalamüüjaid pidevalt oma lestakala ostusooviga pommimas. Lõpuks üks kalamees oli konkreetne ja ütles ära, et kuulge, lest on merekala, meil siin on siiski järv. :D
See pilt on küll Kauksi rannas tehtud, aga Kallaste rannas sai mu maailma suurim õudukas teoks. Randa vonkles MADU! Kujutate ette jah, peesitad rahulikult ja järsku mingi uss paneb üle jalgade? Päris nii dramaatiline küll ei olnud, et meie nahad kokku puutunud oleks (iu), aga siiski - järsku hakkasid kõik suvitajad sahkerdama, sest pilliroost otsustas välja roomata nastik. Ilma liialdamata oli ta üle meetri pikk rõve elajas, kes lihtsalt korraks randa otsustas põigata. Ei pea vist ütlemagi, et umbes kahe minutiga olin ma autos - lausa nii kiireks läks, et kleiti selga tõmmata ma ei jaksanud, läksin lihtsalt bikiinide ja rätikuga. Kes hiljem Alatskivi lossi juures üht näkki riietumas nägi, siis jep, see olin mina. :D
Käsi püsti, kellele meeldivad laadad? Mulle igatahes meeldivad! Saab kala ja saab kommi. Ja näiteks alloleval pildil olevaid vaarikataimi ja uusi espadrille. Ma arrrmastan espadrille!
Paremal pool olen veel laadal, aga vasakul juba Saaremaale sõitmas. Ikka uute espadrillidega :)
Saaremaa hommikusöögid olid täpselt nii mõnusad.
Ja õhtud olid vot niiiii mõnusad :)
Ja nii mõnusad ka.
Suitsuahjulõhe!
Maailma kõige armsam reisukaaslane, kes hommikul ärgates kaissu poeb ja vahetevahel nagu väike segane ringi jooksma hakkab. Ausalt, see viimane oli niiii naljakas, et ma naersin nii, et pisarad jooksid. :D ma muide arvasin, et ainult kassidel tulevad vahel sellised jooksutuurid peale, kus joostakse ringiratast ja laua alt ja laua pealt ja inimeste alt ja inimeste pealt. Nii vahva väike sõber!