kolmapäev, 20. september 2017

Lõpuks ometi - VLOG 22!

No tõstke käsi püsti, kes arvas, et siit enam ühtegi vlogi ei tulegi? Mul on käsi praegu püsti igatahes.. Olen alati natuke tobedaks pidanud kui mõni sisulooja mingi tühise apsaka tõttu oma vaatajate/lugejate ees vabandama kukub, aga praegusel hetkel saan ma neist küll täitsa aru. Nagu praegu - panin üle jala ühe vlogi kokku, et midagi lõpuks ometi üles panna oleks, aga omast arust ma seda väga sisukaks vlogiks küll ei loe. Ning mulle läheb nii korda kui te mulle armsaid kommentaare jätate, et ootate uut vlogi vms.. Seega sorri, järgmine tuleb juba sisukam!
Pole nii kaua ühtegi vlogi kokku pannud, et ausaltöeldes isegi ei mäletanud, kustkohast töötlusprogrammil üks või teine asi käis. Piinlik!
Löön aga ruttu selle postituse letti, sest jumal teab, kauaks meil siin elektrit on. Nimelt liigub praegu üks suur torm üle Rumeeniamaa ja kunagi ei tea, mis ta kaasa võib tuua. Kapid on meil igatahes toitu täis ja akud täis laetud, niiet tulgu, mis tuleb!
Parima kvaliteediga vaatamiseks vali hammasratta alt 720p:

esmaspäev, 18. september 2017

Metroost ja kõigest muust

Teate rõõmusõnumit!? Meil läheb vist ka lõpuks jahedamaks! No ei ole ju normaalne, et täna, 18. septembril, oli õues 34 kraadi.. ega see rõõmusõnum tegelikult nii kergelt ka ei tulnud, sest näiteks eile õhtul oli ühes Rumeeniamaa osas nii suur torm, et see lõpetas lausa kaheksa inimese elu. Kurb.
Nii kummaline, et tegelikult ei asu see osa Rumeeniast Bukarestist üldse niii kaugel, aga meil siin polnud tormituultest haisugi. Ei, ikka kõrvetav päike otse lagipähe. 
Kui ma hommikuti kella kaheksa paiku ennast tööle minema asutan, on õues siuke täitsa normaalne, 14-16 kraadi. Selleks ajaks kui ma metroopeatusesse jõuan, on mul tavaliselt juba nii palav, et tuleb esimene kiht riideid maha koorida. Ja no seal ei ole ju muidugi üldse õhku ka, sest tipptunnil on metroos bukarestlasi nagu muda. Ma ise kaasaarvatud.
Ükspäev juhtus minuga lausa esmakordne lugu, ehk ma lihtsalt ei mahtunud rongi! Õnneks käivad need tipptunnil iga paari minuti tagant, seega polnud sellest mahajäämisest hullu midagi. 
Mis me siis veel siin teinud oleme, peale selle, et metrooga mööda linna tiirutame? Jah, saite õigesti aru, lausa me mõlemad oleme praegu allmaa-inimesed. Mina lihtsalt rohkem. Auto on meil juba nädalakese teeninduses elanud, sest mingi jupp läks lihtsalt pooleks. Ja nii me katsetamegi hetkel elu autota. Saab hakkama küll, Uber töötab siin hästi ja nagu öeldud siis metroopeatus on samuti kiviga visata. 
Laupäeval tegime väikese date nighti näiteks. Istusime ühes restoranis juustuvaagna taga ja limpsisime kokteili. Ning muidugi lobisesime maast ja ilmast. Oi kui head on sellised õhtud! Ja kinos käisime me ka. Film oli seekord Martini valikul ja sõjafilm, seega ma nagu väga kommenteerida ei oskagi. 
Viimased nädalad on nii kiirelt läinud, et ma nagu meenutades ei teagi, mis vahepeal toimunud on. Vabadel päevadel tegelen koduste asjadega või teeme peikaga miskit ja tööpäevadel on noh.. töö. :D vihun ikka iga päev oma trennikava teha ja kui ma iga kord peale kava lõppu vannun, et ei iial enam, siis imekombel on see tunne tavaliselt  järgmiseks päevaks üle läinud ja teen oma kava uuesti läbi. Ja siis jälle vannun, et ei iial enam ja.. saate aru küll, nõiaring. 
Tahaks nii, et ma viitsiks jälle tihedamini blogida ka, vlogimisest rääkimata, aga vahel pole aega ja vahel pole isu. Samas on täna alles esmaspäev ja ehk veab ikka vähemalt ühe korra sel nädalal veel välja ka.. never know. Nüüd aga panen asjale punkti ja lähen võtan ahjust kohupiimakoogi välja. Kodu on juba nii head lõhna täis :) 
Kuna mul telefonis muid pilte pole kui pildid hommikusöökidest, siis peate nendega leppima. Kuidas teie putru või muud taolist sööte - kas kokkusegatuna või mitte? Meil siin pidev debatt selle üle, sest Martin on segaja ja ma mitte. :D
Bukarestis pandi püsti üks tore pereäri, kus tehakse musta leiba. Tulin reede õhtul oma leivaga koju ja metroos sõites tundsin terve aja seda mõnusat värske leiva lõhna kotist tulemas. Võite ise arvata kui paksu viilaka ma kojujõudes sellest leivast lõikasin.
 

teisipäev, 12. september 2017

Appi, mis ma süüa teen ehk meie maja nädalamenüü



Arvan, et pea igale perenaisele on tuttav olukord, mil aegajalt lihtsalt ei tea mida kodus süüa teha. Minul näiteks tuli see olukord ette eile, kui meie nädalamenüü peale mõtlema hakkasin. Jätkame nimelt endiselt seda rada, et teeme nädalas ühe suurema toidušopingu ja proovime kogu nädala varud korraga koju tassida. Mis otsa saab, tuleb lihtsalt vahepeal juurde tuua. Hoiab selline mudel ära nii ajaraiskamist ja muidugi ka raharaiskamist.
Mõtlesingi sellest postitusest siin teha taolise väikese nädalamenüü-stiilis sissekande, millesarnaseid ma teiste blogidest lugemist hirmsasti naudin. Olen ise taolistest postitustest niii palju ideid saanud, et ehk on kellelgi minu omast samuti abi.
Meie sellenädalane ostukorv
Üldiselt teen mina süüa niimoodi, et ühest roast jätkuks vähemalt kaheks toidukorraks. Kui veab, siis ka kolmeks. No ei jaksa seal köögis ju rohkem kui ühe korra päevas mässata. Enne vahel isegi jaksasin, aga nüüd.. working girl life. :D
Ühtlasin proovin ma igal nädalal midagi magusat küpsetada, et mitte poest lihtsalt šokolaadi ja kommi osta. Aga juhtub ka seda.. Ja siis proovin veel vähemalt korra nädalas suppi teha. No, et ühel päeval vähem hambaid kulutama peaks või midagi.
Supipäev oligi meie majas justnimelt eile. Valituks sai seekord boršisupp, mida ma juba nii ammu polnud teinud. Supi jaoks pruunistan pannil loomalihatükid soola ja pipraga ning seejärel viskan nad koos puljongikuubiku ja kuuma veega potti keema. Samal ajal viilutan kaks sibulat, riivin jämedalt mõned porgandid, tükeldan mõned kartulid kuubikuteks, riivin jämeda riiviga umbes kolm keedetud peeti ning panen viimased sortsukese äädikaga seisma. Ühtlasi lõikan ribadeks ka väiksema pooliku kapsapea. Kui liha on nii pehmeks keenud, et seda lahti „rebida“ annab, võtan poti tulelt, tõstan liha välja ootama ning ka puljongi jätan alles, et seda hiljem supi sees kasutada. Edasi hautan pannil sibula ja porgandi, lisan paar supilusikat tomatipastat ning tõstan kogu kupatuse potti. Valan juurde allesjäänud puljongi ja lisan kuuma vett ning lasen supipõhjal keema tõusta. Seejärel lähevad potti ka kartulid ja kapsad ning kui nad juba pehmed tunduvad, lisan ka riivitud peedid ja rebitud liha. Peale kümneminutilist keetmist timmin maitset vajadusel soolaga, lisan maitserohelist ja valmis ta ongi! Sellest kogusest saan mina tavaliselt umbes kaks liitrit suppi, mida kaks inimest paar päeva süüa saavad. 
Lisaks tegin ma eile kapis seisvast keefirist ühed mõnusad pontsakad pannkoogid, mida me magustoiduks sõime. Kes ütleb, et esmaspäev ei ole pannkoogipäev!?
Tänane hommikusöök ehk eilsed pannkoogid ja hommikul covrigariest toodud pirukad. NOMS!
..ja ühe teise päeva hommikusöök. Avokaado röstitud leival maitseb jumalikult!
Ühel päeval plaanin ma valmis meisterdada kartulivormi, mis peale ettevalmistust ahjus omasoodu küpseb ja hiljem muud ei nõua kui vaid nahka pistmist. Arvatavasti laon vormi kartuliviilud, lisan sibulat-küüslauku, kindlasti rändab vormi ka veisehakkliha ning kogu kupatuse kallan üle koorega. Ja mis ahjuvorm see ilma krõbeda juustukatteta oleks? Kindlasti mitte selline ahjuvorm, mida meie majas serveeritakse! Juurde pakun mingisugust värsket salatit, olenevalt sellest milliseid köögiviljad näppu jäävad.
Kuna me siin ammu pastat teinud pole, panin ma selle nädala menüüsse ka ühe mõnusa pastaroa kirja. Kavatsen seda teha koos tomatikastme ja mozzarellaga, ehk lisan sisse ka mõnd vürtsikamat vorsti. Kuidagi tuli sellise toidu isu :)
Kuna ma sellel nädalal kaks päeva ja ööd üksiku naisena elama pean, jääb selletõttu ka köögis vaaritamine kahe päeva jagu lühemaks. No ei ole mul nii palju viitsimist, et vaid iseendale süüa teha. :D pigem söön seda, mis ette jääb. Elu!
Viimaseks panin nädalamenüüsse kirja meie majas palavalt armastatud chili con carne, mis on ikka täielik hitt! Pärit on see retsept SIIT ning ausalt – kes seda ühe korra sööb, tahab seda teist korda veel. See on lausa nii hea, et kui me tavaliselt seda riisi, guacamole ja tortillakrõpsudega sööme, siis tegelikult võiks ma seda täitsa paljalt ka endale sisse ajada. Vot nii hea on see roog!
Küpsetamise poole pealt tahaksin ma sellel nädalal valmis teha ühe vormitäie marjamuffineid, seda lihtsal põhjusel, et kõik koostisosad on mul juba kodus olemas. Retsept pärit SIIT.
Selline see meie nädala toidulaud olema saabki ja võin kindlalt öelda, et kõikide roogade valmistamisega peaks iga nuga ja pliiti kasutada oskav inimene vabalt hakkama saama. Noh, kui ikka retsepti ka jälgida. Samuti on kogu nädalamenüü koostisosad kättesaadavad ning rahakotisõbralikud (st midagi ekstravagantset seal kindlasti pole).

esmaspäev, 4. september 2017

Esmaspäev on mõnus päev

Alates sellest ajast saati kui ma nüüd Bukaresti tagasi tulin, pole ma üldse hästi maganud. Ikka igal öösel teen vähemalt korra silmad lahti ja passin natuke aega ringi. Ja siis mõtlen igasuguseid ideid välja. Peaks lausa endale öökapile ühe märkmiku panema, et kõik need imelised ideed sinna kohe kirja panna saaks. Aga samas, ega pimedas kirjutada ju ikka ei näe.. 
Tegelikult ei maganud ma hästi kuni tänase ööni, kui täpne olla. Vot täna öösel magasin ma nagu lapsuke! Ei teinud ma kordagi silma lahti ja ärkasin alles enne kella kümmet. Nii hea! Tänu sellele heale unele on täna kohe nii palju energiat olnud, et ei tea, mis ära teeks. Martinil hakkas trenn alles kella poole viiest õhtul, mis tähendas, et saime koos ühe supermõnusa hommikusöögi süüa. Hommikusöögiks on meil tavaliselt kas puder või võileivad. Kuna meil hetkel kodus mitu musta leiba on, tähendas see võileivahommikut. Oii kui mõnus oli kohvi kõrvale musta leiba vürtsikilu ja munavõiga süüa! Imeline!
Peale hommikusööki pakkisime ennast autosse ja sõitsime kodu lähedale kaubanduskeskusesse. Nimelt otsustasin ma aastatepikkusele blob-olemisele lõpu teha ja palusin Martinil endale üks väike trennikava koostada. Küll on hea kui selline trennitark kohe varnast võtta on, eksole. :D Praegu on sellega alustamiseks hea aeg, sest mul on ju eesmärk olemas - oma pulmapäeval tahaks ju ikka bomb välja näha. Ja ma spetsjomm kirjutan selle siia postitusse välja, et mitte viilima hakata! Kui juba mustvalgel kirjas on siis tagasiteed enam pole. Muidu on pärast lihtsalt mark kui kõik söödud sai puusalt välja paistab ja kohe on aru saada, kas ma olen niisama jutuvend või mitte :)
Enihuu.. sain endale päris oma kollased hantlid ja mati. Tahtsin küll roosasid, aga polnud. Retuusid sain ka. Ilma nendeta oleks ma siin vist palja peega tireleid viskama hakanud, sest ühtegi trennipüksi mul küll kapis pole, vat siuke trennihunt olen ma lausa minevikus olnud. :D lisaks ostsin ma H&Mist endale ühed tavalised dressipüksid, nagu sellised vabaaja omad. Tumehallid ja kõrge pihaga, et ikka mu armastatud crop topidega käia saaks. 
Tegime veel tiiru toidupoes ja seejärel tulime kiirelt koju, et me jumala eest rohkem midagi ei ostaks. Kodus viskasime kähku paja tulele ja keetsime ühe niii mõnusa kõrvitsapüreesupi. Supi sisse panime ühe kooritud ja tükeldatud (väiksema) pudelkõrvitsa, kolm porgandit, kaks sibulat ja kolm küünt küüslauku. Maitsestasime soola, pipra, paprikapulbri, tšilli ja puljongikuubikuga. Kui kõik pehmeks keenud oli, püreestasime kõik kokku ja kallasime juurde ühe purgi kookospiima. Näete kuidas ma kõike me-vormis kirjutan jah? :D Koos tegime, ega ma siis saa kogu au endale krabada.
Supi peale lisasin natuke krõbedaks praetud peekonit ja kõrvale sõime baguette'i. Imeline, ma ütlen, imeline!
Peale seda oligi juba kell sealmaal, et Martin läks oma trenni ja mina rullisin kodus oma tutika mati lahti ja kukkusin vihtuma. Ütleme nii, et kui ma peale esmakordset kava ülevaatamist hirvesilmadega küsisin, et kas ma ainult ühe korra seda kava tegema peangi, siis Martin arvatavasti naeris omale salamisi pihku, sest see kava ei ole kerge! Mida ma ometi mõtlesin? Kümme korda tahtsin seda õudu läbi elada või? Umbes poole kava peal palusin ma jumalaema, et ta mu piinad lõpetaks ja mu lihtsalt maha murraks, aga ei, seda halastust ma juba tunda ei saanud. Siiani elan. 
Nagu isegi aru saate, siis ei ole see pilt tehtud peale seda kui ma selle paganama kavaga lõpetasin. Sest siin pildil EI OLE mu hing paelaga kaelas.
Nüüdseks ongi kell juba seitse õhtul ja päev on lausa lennates läinud. Varsti peaks peika koju jõudma ja saame mõnusasti teleka ees leboskleda ja niisama pulli teha. Sellised esmaspäevad mulle juba meeldivad :)

Lõpetuseks paar pilti eilsest lõunasöögist meie lemmik sushirestoranis ja pilt sellest, milline näeb Martini outfit välja peale ühte mängu. Saab see vaeseke ikka vatti, ma ütlen!


 

laupäev, 2. september 2017

Kodused tööd ja tegemised

Teate, mis ma seoses uuesti tööl käimisega avastanud olen? Nimelt seda, et nüüd suudan ma ühe päevaga palju rohkem asju ära teha kui muidu mitme päevaga. Vot kus alles avastus eksole! :D 
Varem nagu veeretasid neid kohustusi niimoodi, et oh, selle asja teen täna ja teise asja homme ja kolmanda hoopis ülehomme.. Nüüd on aga nii, et äkki see homne päev ei ole enam vaba päev ja seetõttu tuleb kõik need asjad lihtsalt riburada pidi ette võtta ja ära teha. Isver, praegu jääb mu jutust küll vist mulje, et ma puhta üksinduses rassin siin, aga tegelikult ei - mul on ikka peika ka, kes kodus peaaegu kõiki samu asju teeb, mida mina. Vaheldumisi ikka, muidu läheb igavaks. 
Näiteks söögi tegemine on puhtalt minu rida. Ma muidu üldse ei arva, et Martin meid ära ei toidaks, vaid mulle lihtsalt meeldib süüa teha :) ja "meestetööd" on meie majas hoopis sellised tööd nagu äravoolust juuksekarvade ära koukimine näiteks. Ma olen seda läbi häda vist mingi ühe korra teinud muidu. See on lihtsalt nii rõve mu arust. :D 
Meespoole ülesandeks meie majas on veel - hoidke nüüd oma mütsi kinni - pliidiplaadi puhastamine. Martin lihtsalt on palju põhjalikum kui mina! Ma olen pigem selline koristaja, et kiirelt kõik pinnad üle ja tehtud. Tema aga viitsib ühte kohta põhjalikult ja pikemalt küürida. Seega ongi kuidagi niimoodi välja kujunenud, et sellist "põhjalikku" tööd teebki meie majas hoopis peika (meil on gaasipliit, mille restide ja vahede puhastamine on palju tülikam kui tavalise pliidiplaadi puhastamine). Ning kui Martin juba köögis toimetab, siis on nagu aamen kirikus tema tööks ühtlasi ka külmkapist jää välja koukimine. Ärge küsige, miks see sinna tekib - ma ei tea, aga välja teda sealt aegajalt lõhkuma peab.
Hetkel mulle muud nagu meelde ei tulegi.. ülejäänud asjad teemegi me mõlemad koos ära. Kusjuures ma tegelt ei tahtnud seda postitust üldsegi sellel teemal kirjutada, aga no mis sa teed kui jutt sinna kiskus. Las ta siis jääb nii ja järgmisel korral kirjutan ehk sellest, millest ma siia tegelikult lobisema tulin. 
Kuidas teie kodudes on - kas on samuti välja kujunenud mingisugused meestetööd ja naistetööd? Või täidavad kõik absoluutselt kõiki koduga seonduvaid kohustusi?