esmaspäev, 18. september 2017

Metroost ja kõigest muust

Teate rõõmusõnumit!? Meil läheb vist ka lõpuks jahedamaks! No ei ole ju normaalne, et täna, 18. septembril, oli õues 34 kraadi.. ega see rõõmusõnum tegelikult nii kergelt ka ei tulnud, sest näiteks eile õhtul oli ühes Rumeeniamaa osas nii suur torm, et see lõpetas lausa kaheksa inimese elu. Kurb.
Nii kummaline, et tegelikult ei asu see osa Rumeeniast Bukarestist üldse niii kaugel, aga meil siin polnud tormituultest haisugi. Ei, ikka kõrvetav päike otse lagipähe. 
Kui ma hommikuti kella kaheksa paiku ennast tööle minema asutan, on õues siuke täitsa normaalne, 14-16 kraadi. Selleks ajaks kui ma metroopeatusesse jõuan, on mul tavaliselt juba nii palav, et tuleb esimene kiht riideid maha koorida. Ja no seal ei ole ju muidugi üldse õhku ka, sest tipptunnil on metroos bukarestlasi nagu muda. Ma ise kaasaarvatud.
Ükspäev juhtus minuga lausa esmakordne lugu, ehk ma lihtsalt ei mahtunud rongi! Õnneks käivad need tipptunnil iga paari minuti tagant, seega polnud sellest mahajäämisest hullu midagi. 
Mis me siis veel siin teinud oleme, peale selle, et metrooga mööda linna tiirutame? Jah, saite õigesti aru, lausa me mõlemad oleme praegu allmaa-inimesed. Mina lihtsalt rohkem. Auto on meil juba nädalakese teeninduses elanud, sest mingi jupp läks lihtsalt pooleks. Ja nii me katsetamegi hetkel elu autota. Saab hakkama küll, Uber töötab siin hästi ja nagu öeldud siis metroopeatus on samuti kiviga visata. 
Laupäeval tegime väikese date nighti näiteks. Istusime ühes restoranis juustuvaagna taga ja limpsisime kokteili. Ning muidugi lobisesime maast ja ilmast. Oi kui head on sellised õhtud! Ja kinos käisime me ka. Film oli seekord Martini valikul ja sõjafilm, seega ma nagu väga kommenteerida ei oskagi. 
Viimased nädalad on nii kiirelt läinud, et ma nagu meenutades ei teagi, mis vahepeal toimunud on. Vabadel päevadel tegelen koduste asjadega või teeme peikaga miskit ja tööpäevadel on noh.. töö. :D vihun ikka iga päev oma trennikava teha ja kui ma iga kord peale kava lõppu vannun, et ei iial enam, siis imekombel on see tunne tavaliselt  järgmiseks päevaks üle läinud ja teen oma kava uuesti läbi. Ja siis jälle vannun, et ei iial enam ja.. saate aru küll, nõiaring. 
Tahaks nii, et ma viitsiks jälle tihedamini blogida ka, vlogimisest rääkimata, aga vahel pole aega ja vahel pole isu. Samas on täna alles esmaspäev ja ehk veab ikka vähemalt ühe korra sel nädalal veel välja ka.. never know. Nüüd aga panen asjale punkti ja lähen võtan ahjust kohupiimakoogi välja. Kodu on juba nii head lõhna täis :) 
Kuna mul telefonis muid pilte pole kui pildid hommikusöökidest, siis peate nendega leppima. Kuidas teie putru või muud taolist sööte - kas kokkusegatuna või mitte? Meil siin pidev debatt selle üle, sest Martin on segaja ja ma mitte. :D
Bukarestis pandi püsti üks tore pereäri, kus tehakse musta leiba. Tulin reede õhtul oma leivaga koju ja metroos sõites tundsin terve aja seda mõnusat värske leiva lõhna kotist tulemas. Võite ise arvata kui paksu viilaka ma kojujõudes sellest leivast lõikasin.
 

2 kommentaari:

  1. Mina olen pudru mittesegaja, tähendab et lisandid jäävadki ainult peale. Välja arvatud kui ma overnight oatsi teen, siis ikka segan kõik asjad eelneval õhtul valmis ja hommikul panen ainult puuvilja peale.
    Meil läks sel aastal kiiremini jahedaks, õhk on juba sügisene ja varahommikuti lausa jahe. Eelmisel aastal käisin ikka kauem suviste riietega ringi. Kuna ma aga nüüd mõneks ajaks Eesti poole lähen, siis on vähemalt kergem harjuda nii. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jee, minu klubist siis! Ja overnight putru pole ma veel kunagi teinud. Peab proovima!
      Eestis on tõesti sügis to the max. Ei jaksa ära oodata kuni minagi seda kodumaa sügist nautida saan :)

      Kustuta