laupäev, 18. november 2017

Närvivalust, sõprusest ja uuest lemmiksarjast

Ma olen vist nüüd selles vanuses, et kõigepealt pean oma tervisehädadest kirjutama. Mul on juba umbes poolteist kuud alaseljas mingi närvivalu. No selline, et aegajalt hakkab pistma. Ma ei tea, kas selline asi on võimalik, aga mul on selline tunne, et see valu liigub mu sees ringi. :D mõned päevad tagasi liikus ta paremasse tiiba (abaluu?) ja tänaseks on ta otsaga üldse juba kaela jõudnud. Nagu.. lahku mu kerest palun. :D 
Ei aidanud ka eilne rohke veinijoomine ja kell neli magamaminek, uskuge või mitte onju. Meie prantslastest sõbrad käisid meil külas ja nii me siin sõime, veinitasime ja arutasime maailmaasju. Nad rääkisid muuhulgas, et neil on nii tuus olla, sest neil on sõbrad riigist kust kellelegi sõpru ei ole. :D arusaadav, eestlased ongi ju nii hea ja haruldane sort, et ega meid kõigile ei jagugi! Ja nagu ühe viisaka veiniõhtu lõpetuseks ikka, siis saatsime sõbrad taksosse - kuulake seda - triikraud kotis. Täiesti normaalne mu arust. Tegelikult tuli jutuks, et neil on vaja triikrauda osta ja kuna meil neid juhtumisi kaks tükki oli, andsime ühe neile. Sest milleks kaks triikrauda inimestele, kes nii kui nii kunagi ei triigi :) 
Aususe mõttes peab kirja panema, et koju läksid sõbrad hoopistükkis varem kui kell neli, aga kuna me Martiniga hakkasime sellel nädalal Stranger Things'i sarja vaatama ja meil esimesest hooajast kaks viimast osa vaatamata oli, vaatasime me veel need kah öösel ära. On ikka põnev sari välja mõeldud! Hirmus muidugi ka. Sellel nädalal pidin ühel ööl üksi kodus olema ja kartsin küll natuke. :D meil jõulutuled ka juba üleval ja kui need vilkuma oleks hakanud, siis ma küll ei tea, mis ma teinud oleks (kes sarja vaatavad, saavad aru).
Mul on tegelt natuke ikka kurb ka, et ma siia viimasel ajal nii harva satun. Hoian siiski blogi statistikal silma peal ja näen ju küll, et te siin uue postituse ootuses ikka käite. Lihtsalt.. kiire on. Töö, pulmade planeerimine, kodu ja peika. Iga asi võtab aega ja blogimine ei ole lihtsalt hetkel prioriteet. Kes aga tunneb, et mind igatseb, võib alati Instagramis minu followeriks hakata - ikka endiselt @liinamols nime all :) ega ma muidugi enam sinna ka tihti postitama ei jõua, aga tihemini ikka kui siia. Täitsa hull, ma pole isegi eriti pilte teinud, et siia postituse alla midagi lisada. Mõned siiski leidsin ja nendega peate leppima.
Küpsetasin Martinile nimepäeva puhul trenni muffineid. Ainult mingi 40 tükki :)
Ostsin mõned iluasjad. See tigumask oli küll vastik muide. Nii kleepuv ja imelik.
Ja meie tavaline pudruhommik. Pudru peal on Eestist toodud kamašokolaad :)
Hetkel olen ma muide niiii unine, sest ööund jäi tänu sellele sarjavaatamisele ikka harukordselt väheseks. Lubasin aga enne Martinile, et olen nii kaua üleval kuni ta trennist tuleb ja siis teeme koos ühe lõunaune. Proovin siis hoopis produktiivne olla ja lapin pesud kokku ja pesen mõned masinatäied ka ära. Sest üks, mis vahepeal muutunud ei ole - mustapesukorv on meil endiselt alati triiki täis. Õnneks saab ülejäänud päeva lebotada ja inimeseks tuleb hakata alles õhtuks, sest siis on meie kord prantslastele külla minna. Me ilmselgelt ei saa üksteisest küllalt. :D
Tõmban otsad selleks korraks kokku ja proovin siin mitte jalapealt magama jääda. Teile aga mõnusat laupäeva ja järgmise korrani!

laupäev, 4. november 2017

Eestist tagasi (ja palju pilte)

Ega see vist polekski ju mina kui ma ei alustaks postitust selle vana jutuga, et aeg on vahepeal kuidagi jube kiirelt läinud.. aga on! Ma olen juba hirmul, et järgmine kord kui hommikul silma lahti löön on jõulud käes. Või põmaki - mu pulmad! Või mu esimese lapse sünd.. võin seda nimekirja siin lõpmatuseni jätkata.
Esmaspäeva öösel jõudsime Eestist tagasi Bukaresti. Peab eraldi ära märkima, et peale ligi kolmeaastast pausi saime me Martiniga koos lennata. Nii imelik onju, ise lendame vähemalt neli korda aastas edasi-tagasi, aga ühele lennule ennast sebida ei õnnestu. 
Ja Eestis oli hästi tore nagu ikka :) Martinil oli kaks koondisemängu, millest üks läks väga hästi ja teine oleks võinud minna paremini ehket kodus võit ja võõrsil kaotus. 
Eestis mängu vaadata on ikka niii teistmoodi kui seda teha siin, Bukarestis. Oma riigi toetus on täiega äge! Ja publik oli lihtsalt amazing (siinkohal ka väike patsutus endale õlale. :D). 
Pidasime ära paar sünnipäeva, millest üks algas üldsegi Exit Roomis. Korraldasime mitu istumist ja saime sõpradega aega veeta. Käisin maal ja sain oma tüdrukutega kokku. Külastasime oma pulmakohta ja ajasime asju. Ja muidugi sõime-sõime-sõime. Ausalt, kodus olles ei olnud vist mitte minutitki sellist aega kui mul oleks kõht tühi olnud! 
Vaatasin telefonist pilte ja tundub, et juba enne Eestisse minekut ei jaganud ma siin suurt midagi. Selle vea saab kohe parandatud, sest puistan siia mitmeid pilte, mis on tehtud enne kojuminekut ja sealoleku ajal samuti.
Carbs!
.. sellised väikesed asjad noh!
Enne Eestisse minekut sain veel ilma jakita välja minna. Enam ei saa, nüüd on siin ka külm.


Me pääsesime!
Läksin peikale trenni vastu.
Martin peale mängu (näost näha, et see oli see kaotusega lõppenud mäng).
Naistekas ehk dressipüksid, vein ja näomask. Ja käsipall ofc!
Peale mängu - nägudest näha, et võiduga lõppenud mäng :)
Täna olen juba mitu tundi üksindust nautida saanud, sest Martin sõitis ära mängule. Ja ausalt, peale töötamist ja reisimist pole mul üksiolemise vastu mitte kõige vähematki! Olen hoolega arvuti taga istunud ja guugeldanud, nimekirju teinud ja päringuid saatnud, et paljudes asjades selgust saada. Jep, arvate õigesti, ikka pulmateemal. Ühest küljest tunnen ma, et appii, seda kõike on nii palju, aga teisalt olen ma jube enesekindel, sest sitta kah, kõik on teostatav. Lõhestunud isiksus vist. :D
Nüüd aga üks kuum vann ja iluprotseduurid, hiljem jätkan arvuti taga istumist ning veelgi hiljem hakkan kooki küpsetama. Ideaalne laupäev!


Ps. Ehk oskate jagada soovitusi tordimeistrite osas?