esmaspäev, 15. oktoober 2018

Tihe graafik ja hommikuinimeseks olemisest

Teate, millal on mul kõige igavam? Kui ma juba kell kaheksa ärkan ja kella üheteistkümneni vaikselt endale tegevust leidma pean, sest meie majas on reegel, et kell üksteist on viimane aeg kui voodist välja tulema peab. Ja no siis ju ei hakka tamburiini taguma kui teine veel magada tahab. Mõne inimese jaoks on kell üksteist muidugi juba lõuna, aga Martini graafikut arvestades on selline vaba hommiku uneaeg mõistetav. No mina seda muidugi ainult ei mõista, sest kes kurat jaksab nii kaua ühe koha peal lamada? :D

Et sellest hullumeelsest graafikust teile väike ettekujutus luua, siis praegu näeb elu välja nii:
- eile öösel tuli Martin Tel Avivist
- uus mäng kolmapäeval kodus
- neljapäeval lend Zagrebisse
- reedel mäng Zagrebis
- laupäeval lend Timisoarasse (Rumeenia)
- pühapäeva hommikul mäng Timisoaras
- pühapäeva õhtul lend.. ma ei mäletagi enam kuhu, Düsseldorfi?
- sealt edasi esmaspäeval Eesti koondisega Hollandisse
- neljapäeval (?) koondisemäng Hollandis
- reedel (?) Eestisse
- pühapäeval Eesti-Sloveenia mäng
- esmaspäeval tagasi Bukaresti.

Kui see ei ole TIHE graafik, siis ma ausalt ei tea mis on. Mul juba mõnel hetkel läheb endal sassi, et kus ta praegu üldse on. Aga koju ta siiski alati ilmub ja kingitusi toob ka kaasa, niiet mis mul selle vastu olla saab. :D

Sujuvalt järgmise teema juurde minnes, siis täna olen ma kodus, sest lisaks eelmisel nädalal alguse saanud kurgupiinale olen ma kusagilt saanud silmapõletiku. Silmapõletikke on mul elus küllaga olnud, aga sellist mitte nagu praegu - silmad jooksevad pidevalt vett ja hommikul oli ikka tükk tegu, et silmad üldse lahti saada. Guugeldamine andis tulemuse, et tegemist on viirusliku silmapõletikuga. Kust ma selle veel saada võisin? Pole õrna aimugi. Ma ikka tõmban praegu kõike ligi, mis vähegi saadaval on. Hirmus!
Nädalavahetusel olin üsna tubane, sest kuhu sa oma rähmase silmaga ikka lähed. Ainult eile käisime korraks spontaanselt mall'is ja vaatasime kinos Mile 22 filmi. Täielik ajaviide, muud midagi. Sephorast ostsin endale mõned travel size suuruses asjad ja mõned näomaskid ka. Travel size on hea just sellepärast, et niimoodi ei pea kallimat asja täissuuruses ostma ja hiljem kahetsema kui peaks juhtuma, et mõni asi üldse ei meeldigi. Ja kui meeldib, siis saab ju alati juurde osta. Ning käsipagasisse saab väiksemaid potsikuid samuti kenasti panna.
Ja mu uus roosa pusa :)
Laupäeva hommikul, kell kaheksa, hambaarstile minnes. Kell kaheksa!

Küpsetasin kapijääkidest pestopiruka.

Pühapäevane pannkoogihommik. Tegin umbes teist korda elus suuri pannkooke ja pean tõdema, et väikesed pontsakad pannkoogid meeldivad mulle ikka kõvasti rohkem.

Käsipagasist rääkides.. Eesti piletid on mul nüüd olemas ja saabun ma juba neljapäeval. Vana hea poole kuuene lend, aga vähemalt olen varakult kohal :) peakski vaikselt mõtlema hakkama, mida kaasa võtta, sest käsipagasiga on mu võimalused veidi piiratud.

Hakkan nüüd hommikusööki ette valmistama ja palvetan, et ehk ärkab Martin omal jõul varem üles. Kella üheteistkümneni on veel poolteist tundi aega ja ma olen juba nii näljane! Kas kellelgi teisel ka sellist asja on, et ise olete varane ärkaja, aga elukaaslane armastab kaua magada? Või vastupidi? Või olemegi meie ainus paar maailmas, kellel absoluutselt erinev unevajadus on? :D

PS. Minult on palju uuritud, et kas ma enam vloge ei teegi. No teeks ikka kui meeles oleks. :D just see minut lähen ja panen kaamera laadima, ausalt!

 

reede, 12. oktoober 2018

Nädal läbi

Ja ongi järjekordse nädala lõpp käes. Viimati kirjutasin vist nädal tagasi kui mul natukene halb nädal oli. Nädala lõpp oli muidugi positiivsem - laupäeval käisime kinos ja vaatasime Venomit. Mulle meeldis, sest halloo - Tom Hardy. Pehmet filmisnäkki (sest hambaarst ei luba hetkel midagi krõmpsutada) ma küll ei leidnud ja seega lutsutasin umbes tund aega ühte ja sama kommi. Kokkuhoid missugune!
Pühapäeval oli Martinil hästi tähtis mäng, mis lõppes võidukalt. Peale mängu käisime veel söömas, puhkasime mõne tunni kodus ning õhtul läksime aga jälle välja. Istusime koos kahe teise paariga poole ööni sellises Telliskivi-vibe'ga kohas, tegime pulli, rääkisime absoluutselt igasuguseid jutte ja jõime kokteile. Mõnus tsill õhtu :)
Proovin oma juukseid nüüd teisiti ka kanda kui ainult lahtiselt. Tean ainult umbes kahte patsi - hobusesaba ja krunn. :D
Sain postist enda ajakirja kätte, juhhuu!
Nädal ise on muidugi nii kiirelt läinud ja lõppes eile sellise pauguga, et jäin lausa poole päeva pealt tõbiseks. Enne aga kui tõbi kallale tuli jõudsin kell seitse hommikul metroo peale marssida, et järjekordsel hambaarsti visiidil ära käia. Ma muidu pean ennast hommikuinimeseks küll, aga 5.30 äratus on isegi minujaoks too much. Visiidi lõpuks olin ma üle näo juba nii tuim, et üks silm pilkus aegluubis teisele järgi ja isegi oma nina ma ei tundunud. Kuna ma otse hambaarstilt tööle pidin minema, võisin ma üks üsna huvitav hommikune nähtus olla. 
Lõunaks tundsin juba, et pea valutab päris vastikult, aga arvasin, et ju see on üks tuimestuse järelkaja. Mida aeg edasi, seda hullemini hakkas mu kurk tunda andma.. ja mitte neelatades, vaid ta lihtsalt valutaski. Ning pealelõunast olin juba kodus teki all, sest korraga oli kuum ja külm. Muuseas, kui ma nüüd natuke meenutan, siis on mul üsna tavaline see, et enne Eestisse minekut ma endale kusagilt mingisuguse haiguse külge saan.
Täna aga vean oma kere siiski mõneks tunniks tööle, et see päev mitte päris luhta ei läheks. Nädalavahetuseks mul suuri plaane polegi. Homseks hommikuks (jep, mu hambaarst võtab vastu isegi laupäeva hommikul kell kaheksa) on mul hambaarsti aeg ja peale seda võin juba Martinit koju oodata, kes praegu Tel Avivis on. 
Muid nädalavahetuse plaane mul tegelikult polegi ja arvan, et tulevad üsna rahulikud paar päeva. Arvatavasti vaatan oma sarju ja võib-olla küpsetan midagi head. Pühapäeval äkki kiire tiir poodides, sest olen netis paarile asjale silma peale pannud, mida sügiseks-talveks vaja oleks. Mõni asi lihtsalt kulub suure kandmise käigus niimoodi ära, et enne seda kulumist ei märkagi kui järsku vaatad, et ainult mingid räbalad alles on. :D

laupäev, 6. oktoober 2018

Oktoobrikuu Anne&Stiil ja pahatujunädal

Enne kui ma oma väikese vinguga peale hakkan, alustan ma vähe toredama noodiga - ilmus oktoobrikuu Anne&Stiil, kus teiste sportlaste abikaasade kõrval ka mina kogu sellise elustiili ilust ja valust räägin. Kellele huvi pakub, siis lugege artikkel läbi ja andke teada kuidas muljed on.
Ma muidu ei viitsiks üldse ilmast kirjutamisega alustada, aga ma siiski natuke pean. Praegu on nii tobe aeg - hommikul kodust lahkudes on õues nii külm, et tahaks käpikuid kanda, aga lõunaks kütab päike niimoodi, et mõnel päeval tahaks lihtsalt ennast paljaks koorida ja ringi hõljuda. Aah, unistused! Tegelikult on sügis siin hästi ilus ja mõnus ja vigiseda pole eriti midagi (v.a väike ving eespool).
See nädal on kuidagi nii imelik olnud. Tuju on siuke.. meh. Kaks visiiti hambaarsti juurde tekitasid mulle korralikult piina ja paar ööd on sellised valusad ja unetud olnud. Antibiootikumid ja valuvaigistid on öökapil pideva standby peal, et kui vaja on saaks kohe võtta. Söömine on veidi keeruline ja peamiselt olen mingisuguse tibutoidu peal - st kõik peab olema hästi pehme. Lisaks valule tekitasid need visiidid ka korraliku rahakotivalu ja muidugi teeb see ka mulle natuke pahameelt. Aga noh, parata pole midagi. Nagu mu ema mind lohutas, siis vähemalt ei pea ma proteese kandma!
Eile võõrustasime me sõpru. Jõime veini, mängisime kaarte ja lobisesime niisama kella kolmeni öösel. Minu pahatujunädala juures oli selline õhtu mulle hirmus vajalik, sest nalja saab meil alati ja eile naersin ma ikka päris mitu korda pisarateni. 
Täna läheme me aga kõik koos õhtul kinno Venomit vaatama. Ei olnud minu filmivalik nagu te arvata võite. :D kuna popcorn hetkel menüüst mahatõmmatud on, siis üritan juba praegu nuputada kas kinos üldse mingisugust hambututele mõeldud filmisnäkki on. Esimese maailma probleemid!
Eestisse tuleku piletid peaks ma samuti lõpuks ära ostma. Aeg on vahepeal nii kiirelt läinud, et mul on täpselt selline tunne, et alles ma ju tulin Bukaresti ja mis tähendab, et juba peaksin ma uuesti asju pakkima hakkama? Ei viiitsi veel..
Lõppu kaks pilti sellest nädalast - kolm kuud abieluvärki ja kanellirullid. Loodetavasti saab mu pahatujunädal nüüd otsa, sest ma muutun juba iseendale väsitavaks. Ja uus nädal peab algama juba hea tujuga :)
 

 

laupäev, 29. september 2018

Start minu unistuste naeratuse suunas. Go!

Oota, kuhu see september nüüd kadus? Alles nagu hakkas ju. Kuu märksõnadeks võib kirja panna kiire ja trummipõrin - hambad! 
Olen sellel kuul üsna palju üksi kodus olnud, sest nagu ma eelmises postituses ütlesin siis on Martinil ennekuulmatult tihe graafik ja mustmiljon mängu. Praegu on ta lausa terve nädala kodus olnud ja veits on isegi imelik. Et millal sa siis selle kohvri uuesti kokku pakid ja minema hakkad? :D
Septembris alustasin ma ka oma hammaste raviga, mida ma nii pikalt edasi olen lükanud. On asju, mida nendega peab tegema ja on asju, mida ma pigem esteetilistel eesmärkidel teha tahan. Ma tean, et see protsess saab olema valus ja kallis, aga ma olen sellega rahu teinud ja olen selleks valmis. Esimest suuremat valu sain ma tunda kaks nädalat tagasi, millal mul esimest korda elus hammas välja tõmmati. No ikka rõve oli! Ja veel rõvedam on see, et see oli alles järjekorras esimene. Oh well.. õnneks on mu arst tore ja kliinik pigem nagu spa. Järgmisel nädalal on järjekord juureravi käes ja peale seda läheb liistule juba tarkusehammas. Tegevust jagub! 
Kui ma praegu telefoni kätte võtsin, et piltide järgi vaadata, mida ma veel septembris teinud olen, siis tundub, et nagu suurt midagi. Seal on umbes kümme pilti ja viis neist on toidupildid üldse.. märge iseendale - tee rohkem pilte. 
Foto: Anete Toming
Käisime Tai restoranis ja oi kui hea toit seal oli! See salat oli nii vürtsikas, aga nii hea, et ühe käega hoidsin kahvlit ja teise käega nuusikasin nina (mul hakkab vürtsikat toitu süües alati nina jooksma).

Olen käinud mõnel mängul ja veidi oleme koju ka uusi asju ostnud. Alustades küünaldest ja lõpetades diivani ja Xboxiga. Viimane pole küll otseselt "koduasi", aga koju ta meiega tuli ja riiulil seisab. Paar korda olen väljas käinud ja isegi mõned filmid olen ära vaadanud - näiteks "Sicario 2" ja "Wind River". Viimane neist meeldis mulle väga, oli küll kurb ja julm, aga vaadata soovitan ma seda siiski.

Praegu aga naudin ma nädalavahetust kõige täiega. Hommikusöögiks küpsetasin hunniku väikesed pontsakaid pannkooke, mida me nii hapukoore-sibula-kalamarja kui ka moosi ja kohupiimavahuga sõime. Kui see ei ole ideaalne laupäevahommik, siis mina küll ei tea mis on :) kodu on korras, terve pesurest puhtast pesust tühjaks tehtud ja õues paistab päike. Martin peaks varsti jõusaalist koju jõudma, peale mida läheme me sõpradega lõunale ja kaubamajja tuulama. Õhtul aga läheme ühte mängu vaatama ja eks siis paistab, kas peale seda tuleme koju või läheme veel kusagile istuma. 

 

neljapäev, 30. august 2018

Ei saa ma ikka feilimata

Hurraa-hurraa, tagasi Bukarestis! Tegelikult terve nädala juba. Olen nüüd nii tõsine blogija, et tegin lausa uue headeri (ei ole veel siiski rahul sellega) ja uuendasin paremal ribal kõik andmed ja asjad ära. Loodan, et midagi ära ei unustanud. Ikka on veidi kummaline kirjutada, et ma kellegi abikaasa olen või oma vana meiliaadressi asemel uue nimega aadress kirja panna. Rääkimata siis sellest kui ma kusagil oma nime ütlema pean. Aga eks see on vist täitsa okei ka, sest kakskümmend kaheksa aastat olen ma elanud oma elukest ju ühe nimega ja nüüd põmaki, ühest hetkest alates pean ühte teist nime kasutama hakkama. 
Uue nimega dokumentide tegemine läks mul muidu hästi ladusalt. Kuni sinnamaani kui tuli uus allkiri anda.. mida ma muidugi ühtegi korda harjutanud ei olnud. Kirjutasin siis L-tähe ära ja uuest perekonnanimest kolm esitähte samuti ja otsustasin mingil sõnulseletamatul põhjusel, et ah, aitab küll. Ning nüüd on mul kenasti kümme aastat mõlema dokumendi peal äärmiselt konarliku käekirjaga kirjas LJOH. Oh well.. vähemalt on pilt okei.
Kui neid kahte pilti võrrelda, siis pole sellel vanemaks saamisel häda midagi!
Tahaks igast suvistest seiklustest kirjutada, aga päris raske on alustada kui nii kaua eemal olnud oled. Tahaks kirjutada enda tüdrukuteõhtust ja pulmadejärgsest saare-tsillist ja Odessa reisist ja Pärnust ja Intsikurmu festivalist ja Narvast ja kõigest muust toredast, mida ma suvel ette võtsin. Õnneks on mul veidi puhkust veel jäänud ja vaba aega ka, seega loodan, et jaksan kõik ikka riburadapidi ette võtta ja kirja panna. 
Aasta on meil siin muidu juba siuke hooga käima läinud, et hoia ja keela. Martini tiim teeb sellel aastal mingi maratoni ja mängib korraga nelja erinevat liigat. Kes asjaga igapäevaselt kursis ei ole, siis see on hästi suur asi muidu. Tähendab see poole rohkem mänge kui eelnevatel aastatel ja meeletult palju reisimist. Lisaks veel Eesti koondise esindamine, mida võib vabalt veel viiendaks lugeda. 
Hooaja päris-päris esimene mäng toimus muuseas üleeile ja lõppes võidukalt. Selline positiivne aasta algus :) juba homme lendab Martin neljaks päevaks Zagrebi, et taaskord üks mäng maha pidada. Mina jään kodu valvama ja katsun kuidagi selle kuumaga siin toime tulla. Ja see kuum ei ole mingi nali - iga jumala päev 32-34 kraadi! Kuna ma enne puhkuse lõppu veel veidi kodu tuunida tahan siis arvatavasti lähengi nädalavahetusel H&M Home'i ja Zara Home'i niisamuti. Ikeas me juba ükspäev käisime ja ostsime sealt endale muuseas uue diivani, mis laupäeval meieni jõudma peaks. 

Seniks aga - kirjutamiseni!

kolmapäev, 1. august 2018

Preilist prouaks ehk pulmapäev (osa II)

Esimest osa meie pulmapäevast loe SIIT.

Enne kui jutuks läheb, siis mainin ära, et sain just eile fotograafi (Maris Sits) pildid kätte ning otsustasin kogu pildirea postituse lõppu lisada.

Kas mäletate, et juba kevadel ma kirjutasin sellest, et olen mõtetega juba sealmaal kuidas oma pulmapäeval tuim tükk olla ja mitte terve päeva tönnida? No ütleme nii, et terve päeva ma tõesti ei nutnud, aga vahepeal kiskus silma ikka kole märjaks küll. Näiteks siis kui Martin mulle enda tõotust luges. Või kui mina enda tõotust talle lugesin. Või kui ma lõpuks õnnitlemise ajal enda prantsuse sõbrannat nägin.. no praegu tundub, et ikka terve päeva valasin pisaraid. :D
Kui nüüd jätkata sealt, kust eelmine postitus pooleli jäi siis läheksin ma edasi sellega, et peale tseremooniat toimus õnnitlemine ja pildistamine. Lõime klaase kokku ja kuulasime kõike ilusat, mida me kallid inimesed meile öelda tahtsid. Peale külalistega pildistamist tegime veel kahekesti samuti ühe tunniajase shooti
Kella kuuest istusime juba lauda ja pidu võiski alata. Ma edasise kohta tegelikult väga detailselt kirjutada ei oskagi, sest kogu õhtu läks lihtsalt niii kiirelt. See on ka asi, mida ma tulevastele abiellujatele südamele panna tahaks - nautige seda päeva, sest see möödub kiiremini kui ükski teine päev teie elus. Ausalt. 
Pulmaisaks oli Leho Luukas - inimene, kes viis oma ülesandeid läbi nii spetsilt, et tunne oli nagu oleks tegemist vana sõbra ja pulmakülalisega, mitte inimesega kes tegi vaid oma tööd. Üks meie eesmärke pulmade korraldamise juures oligi muuseas see, et inimesed kes meil sellel päeval abis on, oleksid meie endaga enamvähem samas vanuses. Tundus kuidagi loogiline, et selle jaoks, et see päev tuleks meie nägu ja ka eelnev planeerimine oleks võimalikult lihtne, võiksime meie ja vastav teenusepakkuja olla samal lainel. Ja kelle muuga seda veel juhtuda saab kui inimestega kes on sinuga samas vanuses ja mõistavad sinu visiooni ilma probleemideta. Kui keegi siinkohal kardab, et ehk ei ole noorema generatsiooni esindajatel nii palju kogemust või mida iganes, siis see on küll asjatu mure - saage kokku, lobisege tunnike ja üsna pea on selge kas klapite või mitte. Lihtne!
Kaldusin natuke teemast kõrvale ja hakkasin targutama, aga pulmapeo juurde tagasi tulles jätkan ma sellega, et mulle endale tundus, et peol oli kõik tasakaalus - oli aega istuda, süüa ja lobiseda, oli piisavalt mänge ja tegevusi, oli aega tantsimiseks ja oli aega, et külalised omavahel tuttavaks saaksid. 
Kell 20.30 alustasime me esimese tantsuga ja peale seda meie enam Martiniga väga maha istuda ei jõudnudki. Tegime omavahel juba enne kokkuleppe, et kui meid kusagil mujal ei vajata, siis meie oleme tantsuplatsil. See on veel midagi, mida ma tulevastele abiellujatele meelde tahaks tuletada - teie olete peo hing ja see element, mis peole õige hoo sisse annab. Ei tasu loota, et rahvas läheb tantsima kui te ise vaid laua taga istute. Võtke aga oma külalistel käest kinni ja kutsuge nad tantsima, sest pruutpaarile ei ütle sel päeval keegi ära. :D
Bändiks oli Nukker Kukeke ja las ma ütlen teile - nad on nii ägedad! Repertuaar oli Kings of Leonist Saaremaa valsini välja ja vahepeal oli mul tunne, et ma olen mõnel kontserdil, mitte enda pulmapeol. :D inimesed lasid ennast ikka korralikult lõdvaks ja tantsiti nii, et põrand värises. 
Kell üksteist lõikasime lahti pulmatordi, filmisime videograafiga veel viimased kaadrid ning mina lennutasin minema oma pruudikimbu. Selle sai kätte muuseas minu hea sõbranna ja Martini parima sõbra elukaaslane Kelly. Enam õigemasse kohta see minna ei saanudki :) et Martin samuti midagi vallaliste kuttide vahel loosi panna saaks, otsustasime, et tema saadab minema ühe kuldse käsipalli, mille ümber oli kinnitatud minu sukapael. Selle sai kätte minu tädipoeg, kellel samuti oleks aeg see abieluvärk ära teha.
Kui bänd lõpetanud oli, jäi üks bändliikmetest veel edasi dj-ametisse. Olime selle juba eelnevalt paika pannud ja nii ei saanud pidu bändi lahkumisega läbi, vaid jätkus hommikul kella viieni. Tantsuliigutusi vaadates tundus, et bänd oli külalistele vaid soojenduseks ja see, mis edasi toimus.. see las jääda vaid pulmas olnute vahele. :D
Järgneval päeval said külalised minna sauna ja basseini, lihtsalt veidi puhata ja muljetada. Lõunal saatsime me enda külalised teele ja kaasa said soovijad nii palju lilli kui nad ise soovisid, sest meie ei tahtnud kaasa võtta midagi (sõitsime järgneval päeval Saaremaale, et sõprade seltsis veidi aeg maha võtta enne kui Martin tagasi Bukaresti sõitma pidi). Tegelikult palusimegi me külalistel lillede asemel kaasa tuua mõni huvitav vein, sest see oli lihtsalt rohkem meielik (kui te seda blogi kauem lugenud olete, siis teate küll meie suurt armastust hea veini vastu). Lillede eest olid floristid hoolitsenud nii kui nii ja rohkem me neid juurde ei soovinud. Seega lõppeski pulm nii huvitavalt, et hoopis külalised lahkusid lilledega, mitte meie :)

Ma ei taha küll siinkohal nina püsti ajada ja öelda, et vot kus oli alles pidu, aga.. vot kus oli alles pidu! Tõesti, me ise jäime kõigega niivõrd rahule ja tundub, et külalised ka. Ühtegi kriitikanoolt või halba sõna me kuulnud ei ole ja isegi kõige otsekohesemad sõbrad pole minu pinnivate küsimuste peale, et kuidas siis päriselt oli, murdunud. 

Oskan soovitada seda, et usaldage professionaalne ja kuulake nende ettepanekuid - nemad teevad seda tööd igapäevaselt. Andke inimestele vabad käed - me ei öelnud vist kordagi näiteks floristidele või toitlustajatele kuidas kõik täpselt olema peab, lihtsalt seletasime oma nägemust ja tulemus oli suurepärane. Planeerige - ma siiralt usun, et hästi korraldatud ürituse võti on asjade läbimõtlemine ja planeerimine. Andke aega ja ärge tehke midagi üle jala - alustage planeerimist varakult ja koguge ideid. Üritage pidu planeerides kogu sündmust ka läbi külaliste silmade näha - see on ka nende jaoks pidupäev ja kaua oodatud sündmus. Ning kõige olulisem - nautige nii pulmade planeerimist kui seda päeva, sest see möödub kiirelt.

Peokoht ja toitlustus: Luhtre turismitalu
Registreerimine: Luhtre turismitalu
Kutsed: Sipelga Letterpress
Notar: Karl-Eerik Jäetma
Pulmaisa: Leho Luukas
Fotograaf: Maris Sits
Videograaf: Innar Hunt
Tseremooniamuusik: Taavi Peterson
Ansambel: Nukker Kukeke
Floristid: Janne Lumi ja tema dreamteam
Dekoratsioonid: Kõvernael, pruutpaar ise ja abilised, Ebay
Peosaali seinakaunistus: Blossom by Kärt (leitav Instagramist)
Pruudi soeng ja jumestus: Merili Pikk
Pruutkleit: Otilia Brailoiu (Rumeenia)
Pruutneitsi kleit: dresshouse.ee
Pruutpaari jalatsid: Converse, Vagabond, Seveneast
Peigmehe riietus: Trends by Adina Buzatu (Rumeenia), Sangar
Kõrvarõngad: Goldtime
Sõrmused: Sabrini (Rumeenia)
Puidust sõrmusekarp: Ebay
Puidust ametimärgid ja kingitustekast: Mäerand Grupp
Pulmaküünal: Võhma Valgusevabrik
Pudelisildid: pruudi disain ja tekstid, teostus Promostar
Makroonid: Maiuspalad
Pulmatort: Ristikheina kohvik 
Ilutulestiku asemel: särtsu, sädemeid, tuld ja häid soove merevaigupulbri abil (tellitud lightamber.com)


Mul on eelpool nimetatud teenusepakkujate, abiliste ja tellitud asjade suhtes öelda vaid head ning annan oma julge soovituse huvi korral nimetatud inimeste või firmadega kontakteeruda. Absoluutselt igaühega oli kiire ja kerge suhtlus ning suurepärane koostöö. Nagu ma juba enne ütlesin, siis usaldage professionaale - nad teavad, mida nad teevad! :)