esmaspäev, 3. detsember 2018

Pulmapäevavideo

Ja siit ta tuleb! Video meie pulmapäevast:
Video autoriks äärmiselt andeks Innar Hunt. Ei saanud olla kerge töö teha terve päeva materjalist loetud minutite pikkune video ja sellega nii palju emotsioone edasi anda, aga tema sai sellega hakkama. Au ja kiitus!

esmaspäev, 26. november 2018

Hobuseköhast ja nädalavahetusest


Järjekordne nädal on läbi saanud ja uus peale hakanud. Olen jälle kodune, sest kuigi tarkusehamba eemaldamisest paranemine on kenasti läinud, siis nüüd on mul uus häda küljes - nimelt jäin ma eelmise nädala lõpus nii kohutavasse köhasse, et ma ausalt ei tea millal ma viimati niiii hullusti köhisin. Terve nädalavahetuse oli mul selline kuiv vastik hobuseköha ja alles tänasest on seal sees midagi liikuma hakanud. Ja vot kui mul nüüd üks köhahoog peale tuleb, siis on selline tunne, et lõppu ei tule ja päriselt köhingi nii kaua kuni pisarad jooksevad. Rõõõvee!
Jube imelik, täpselt kuu aega tagasi olin ma alles haige ja nüüd uuesti! Selline tunne, et nagu vahepeal polegi terve olnud, üks haigus teise otsa. Päev algab sellega, et hobune (ehk mina oma hobuseköhaga) tõmbab sae käima ja lõppeb sellega, et hobune jääb magama ja siis on lõpuks vaikus majas. Martin on ka juba vähemalt nädala nohus olnud ja nii meil siin üks suur laatsaret ongi.
Muidu olingi terve nädalavahetuse peamiselt kodune, sest no mis ma ikka inimeste peale köhima lähen onju. Ainult laupäeval käisime sõpradega väljas - kõigepealt põgenemistoas ja peale seda nende pool pannkoogiõhtul ning lauamänge mängimas. Tegelikult mängisime küll ainult ühte täringumängu (nimi oli vist Perudo), sest see on nii kaasahaarav. Põhineb see õnnel, strateegial ja muidugi valetamisel :) kindlapeale peame selle mängu endale ka ostma, et jõulupuhkusel sõpradega glögiõhtuid pidades seda mängida saaks.
Põgenemistoas oli samuti äge, seekord suutsime me ilma ühtegi vihjet küsimata toast välja saada. Oleks mõned minutid kiiremini teinud, oleks lausa kiireimate top kolme saanud. Seekordne tuba tundus mu jaoks kuidagi kerge ka. Kui lõpuks võtme kätte saime, ei tahtnud ma kuidagi uskuda, et see võti selle toaukse lahti teeb.. et midagi siiski peaks nagu veel tulema. No selles mõttes tuligi, et töötaja tuli vastu ja oligi põgenetud.
Kui te nuputate miks mu postituse esimene pilt mingi close up kleidimustrist on, siis seda sellepärast, et sain enda tellitud komplekti kätte. Võib lausa öelda, et sain lõpuks kätte, sest kuller ajas mind umbes terve nädala taga. Küll ei olnud meil kedagi kodus ja pärast ei vastanud kuller enam telefonile. Aga siin ta lõpuks siiski on!

Ülemine osa on crop ja seeliku pikkus on põlveni. Kavatsen seda kindlasti jõulude ajal kanda, sest mu arust on see nii kena komplekt. 
Panen siia lõppu ühe pildi veel, sest see on selline ilus ja kole. :D minu väike inetu tarkusehammas ja lilled. Naersin juba, et küsin iga kord väljatõmmatud hamba kaasa ja lõpuks teen neist endale kaelakee või midagi.  
Praeguseks aga tõmban otsad kokku ja kobin kööki, et õhtusööki valmistama hakata. Täna on muuseas üks sellistest päevadest, mil ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida õhtusöögiks teha.. olen mõelnud ja retsepte lapanud ja ikka ei tea! Vot mida mitu päeva kodus istumist teeb - üldse ei suuda enam selge peaga mõelda :)

Mõnusat nädala algust!

teisipäev, 20. november 2018

Hambaarstijutud ja kingituste tegemisest

Eile oli see õnnis päev kui ma taaskord ühest hambast ilma jäin. Ei kukkunud ma seda ise välja vaid eemaldas selle tarkusehamba siiski hambaarst. Ma tegelikult olin hullemaks valmis, aga tegelikult võttis kõik aega vaid tunnikese. Lausa uhkusega võin öelda, et seekord ma ei nutnudki! See pikk sikutamine oli ainult tüütu, lõpuks mõtlesin lihtsalt, et issand jumal, tõmba see hammas välja juba. Peale väljatõmbamist olin ma väga kõbus, viskasin hambaarstiga nalja ja puha.. aga mida aeg edasi läks, seda rohkem mu nägu paiste minema hakkas. Praeguseks olen ma juba erakordselt ilus, üks põsk on nagu hamstril, suunurgad katki ja huuled lillad. Lisaks on mul tunne nagu valutaks terve mu ülakeha, mitte ainult pea. Kuramuse hambad noh!
Seega ma täna kodune olengi. Mu diivan on mu isiklik meelelahutuskeskus, voodi ja restoran. Mitte, et siin väga süüa antaks või midagi. Õues on hall ja külm ning tuju on ka selline.. tuim. Ootan lihtsalt jõule ja Eestisse minekut. Ving ja hala, ving ja hala!
Nädalavahetus läks muuseas täpselt samamoodi, peamiselt diivanil pikutades. Ozarki kaks hooaega said vaadataud ja nüüd ei teagi mis sarja järgmiseks alustada. Ma muideks olin nädalavahetusel nagu surmamõistetud vang viimasel söömaajal - kõik mis ette jäi, minu kõhtu kadus. Õhtusöögiks burger ja friikad, magustoiduks jäätis ja pokaal veini. Jah, palun! Praegu võib millegi närimisest ainult unistada.
Tegin esimest korda jalapeno poppereid ehk pipraid feta täidisega, mille ümber õhuke toorsuitsupeekon. Muidugi ei kasutanud ma pipraid puhastades kummikindaid ja täitsa haige kuidas mu sõrmed pärast põlesid! Ei aidanud ei soolaga hõõrumine ega alkoholis leotamine. Ma seda enne ei teadnud, aga tuli välja, et kui sõrmed põlenud on, siis suu enam vürtsikust ei tundnud. Nii imelik!
Datli-kookosepallid on nii head väikesed maiused ja nende tegemiseks läheb vaja vaid kahte koostisosa: datleid ja kookoshelbeid. Mina hakkisin ühe paki kivideta datleid suure noaga ühtlaseks massiks, veeretasin käte vahel pallideks ja veeretasin kookoshelvestes. SOOVITAN!
Pühapäevane pannkoogihommik.
Ostsime endale Black Friday raames kapsel-kohvimasina ja olen sellega väga rahul. See on täpselt selline ühe-kahe inimese kohvimasin, kes tassikest head kohvi juua tahavad. Ja ma lihtsalt pean ära märkima, et ma ei saa aru, miks Eestis novembris korralikke allahindlusi ei ole.
Nagu pildid tõestavad, siis midagi muud me nädalavahetusel tõesti ei teinudki. Sõime ja magasime. Korraks käisime jalutamas ja kaubamajas ka, aga muud mitte miskit. Ja ei kurda ka, nii hea oli lihtsalt puhata ja olla.
Kuna ma eile-täna peamiselt ainult lamanud ja hambaauku valutanud olen, siis ma täitsa ootan homset, saab tööle minna ja saab inimeste sekka minna. Peamine, et valuvaigistid kotis oleks! Olen usinasti jõulukinke tellinud (sest mida muud siin horisontaalis olles ikka teha) ja praegu täitsa tundub, et ehk ma sellel aastal saangi detsembris täitsa rahulikult võtta, sest peamised asjad on novembris korda aetud. Samas, seda ütlen ma vist igal aastal ja viimasel hetkel meenub ikka, et oii, ühele või teisele peaks ikka ka midagi ostma. On nuhtlus! Tegelikult hästi tobe on tunda kohustust, et kingituse PEAB tegema. Mina ise küll ei solvuks, kui keegi mulle kingitust ei tee. Ma olen suur tüdruk ja tegelikult jaksan ju ise endale need asjad osta, mida ma väga tahan. Mulle endale meeldib kingitusi teha küll, aga ainult siis kui ma tean, mida kingisaaja päriselt saada sooviks. Mingi ehku peale mulle kingitusi osta ei meeldi. 
Üksteise jaoks aja leidmine ja koos ühise laua taga istumine peaks piisav kingitus olema. Ja kui seal laual veel hea söök ja mõnus vein ka on, siis ausalt, mina muud ei taha!


neljapäev, 15. november 2018

Hetkelemmikud

Minu ühed lemmikuimad postitused on sellised postitused, kus keegi midagi head soovitab. Olgu selleks siis väga hea plekieemaldusvahend või mõni ilutoode, igal juhul läheb peale. Selles mõttes olen ma küll täielik reklaamiohver, et hästi tihti ostan ma kellegi soovituse põhjal ühe või teise toote. Ju ma olengi tihtilugu sihtgrupp! Aga mulle sobib, soovitaja ei kirjuta tühja, majandus lokkab ja mina avastan midagi endale kasulikku :)
Kogusin praegu kodust mõned asjad kokku, mida ma kas pikemat või lühemat aega kasutanud olen ja mida ma teistelegi soovitaks. Proovisin siia lisada vaid neid asju, mida ka Eestist kätte saab ja seetõttu jäid mõned kohalikud tooted välja.
Meie maja üks lemmikmaiustest ehk keedetud kondenspiim. Hoiatus - sõltuvust tekitav! Enamjaolt sööme seda röstsaiaga, aga vahel ka banaaniga ja tegelikult sellega, mis iganes kätte jääb. Ma ei ole küll kindel, kas Bonne Maman tooteid Eestis müüakse, aga midagi analoogset kindlasti.
Mulle väga meeldib kui mul midagi kõrvas on. Tööpäevadel ma ennast reeglina ei meigi, aga samas väike kõrvarõngabling on just see, mida ma tahan. Leidsin H&M-ist (4.99€) sellise väikese komplekti, kus just sellised igapäevased kõrvarõngad sees on. Sellised väikesed kõrvarõngad tekitavad mulle kusjuures kange isu kõrvaauke juurde teha, sest neid korraga kanda oleks nii äge :) mitte just kõiki korraga, aga rohkem kui ühte paari kannaks küll meelsasti.
Paar kosmeetikatoodet ka ikka sekka! Ostsin endale paljukiidetud Urban Decay All Nighter Setting Spray (link) miniversiooni ja see tõesti on nii hea nagu räägitakse. Soovitan! Teise asjana sain ma endale uue ripsmetuši - Guerlain'i La Petite Robe Noire nimelise tuši. Miks ühele asjale nii pikk ja keeruline nimi pannakse, seda ma küll ei mõista, aga ripsmetušš ise on väga hea. Hari ise on selline mõnus, et kammib kõik ripsmed kenasti läbi ja ripsmed kokku ei kleepu. Tušš on n-ö ehitatav, et mida rohkem kihte peale kannad, seda pikemaks ripsmed lähevad. Mitte mingi lõpmatuseni muidugi, aga saate aru küll. :D hinda ma kahjuks öelda ei oska, aga kuna tegemist on high-end brändiga, siis võib see veidi krõbedam olla.
Silmatilkasid olen ma elujooksul ikka üksjagu kasutanud ja absoluutselt igasuguseid proovinud. Läätsekandja rõõmud! Viimati Eestis olles ostsin endale sellised silmatilgad kuivade ja punaste silmade leevenduseks ja need tõesti aitavad hästi. Link on SIIN.
Head näokreemisoovitused kuulan ma alati rõõmuga ära ja seekord soovitan ühte teilegi. Tegemist on Summer Fridays nimelise brändi Jet Lag Mask-iga ning kuigi nimi ütleb, et ta mask on, siis tegelikult võib teda kasutada nii maski, kreemi kui ka primerina. Mina kasutan teda näokreemiga ja olen ülirahul. Tellisin ta endale Cult Beauty lehelt (link) ning kuigi hind võib kõrge tunduda (umbes 47€), siis uskuge - see hind on seda väärt.
Mõnusast kodulõhnastajast ei ütle ma kunagi ära! Kui ma tavaliselt ostan neid koduparfüüme, kus pulgad sees on, siis seekord ostsin prooviks hoopis "lõhnakaardid". Pärit on nad Zara Home-st (link) ning pakis oli kolm kaardikest, igaühel saba taga, et neid sobivasse kohta riputada saaks. Mina panin ühe vannituppa dušikardina külge, ühe esikusse ja üks läks autosse. Kui alguses tundus lõhn veidi tugev olevat, siis nädalaga on see piisavalt hajunud, et mitte häirida. Ühe kolmese paki hind oli Rumeenias allahindlusega umbes 6€.
Viimane hapupiimane on aga ühe tutvustamist mitte vajava brändi toode - Linea Natura tšillipipraga juuksekreem (link). Kinkisin selle tegelikult Martinile, aga nüüd möksin hoopis rõõmsa näoga seda endale pähe :) täielik suli! Mulle see juuksekreem igatahes meeldib, sest ta teeb juuksed pehmeks, säravaks ja lõhnab hästi. See, et juuksed hästi lõhnaksid on muidugi mu enda suur kiiks ja kirg. Just eile, peale juustepesu, sain sõbrannalt mitmeid komplimente selle kohta kui head mu juuksed välja näevad. Kes siis selliste komplimentide peale maias ei ole!

Sellised need minu hetkelemmikud ongi. Loodetavasti saan varsti oma imeviguri ehk sibulahakkija ka kätte ja siis saan juba selle samuti siia listi lisada. :D kannatamatu!

 

teisipäev, 13. november 2018

Nädalavahetus, üks feil ja imevigurid

Teate mu nädalavahetuse feilimist või? Hakkasin kell üksteist hommikul kaneelirullide tarbeks pärmitaigent tegema. Sõtkun ja sõtkun ja no ei olnud nagu õige asi. Panin ta vahepeal siiski kerkima ja peale poolt tundi ta tõesti oli natuke pärmitaigna nägu. Minimaalselt. Sõtkusin ühe korra veel läbi ja kordasin protseduuri. Ikka polnud õige asi! Lõpuks olin ma seda trianglit nii palju teinud, et kell oli juba neli saanud ja alles siiis hakkas taigen korralikult kerkima. AGA! Selleks ajaks oli sõbranna mulle juba järgi jõudnud ja tuututas maja ees, et koos sööma minna. Mõtlesin, et no kaua ma ikka kodust ära olen - tagasijõudes teen need paganama rullid valmis. Ja kujutate ette, ma jõudsin koju kell üksteist! Selleks ajaks oli see taigen juba vabše imelikuks läinud ja ma viskasin ta lihtsalt prügikasti. Siit mulle õppetund - kui ikka ei õnnestu, siis ära pushi, sellest ei tule nii või naa midagi välja :)
Muidu oli nädalavahetus hästi lebo ja mõnus. Käisime sõbrannaga söömas, peale seda korraks Sephoras ja Kiehl'sis. See "korraks" kusagile poodi minek on ikka väga libe tee, sest kuigi mina sain endal küll varrukast kinni ja ostsin vaid selle ühe asja, mille järgi ma Sephorasse läksin, siis sõbrannal läks natuke käest ära see lugu. Lohutasin teda sama asjaga, millega ennastki sellises olukorras lohutan - seni kuni lapsi veel pole, võib iseennast spoilida küll :) hiljem läksime tema poole tsillima ja vaatasime ühe osa Kardashiane. Mitte, et ma mingi suur fänn oleks, aga eks ma ikka kursis olen kes tegelased on. Kojujõudes aga taigen prükki ja ise magama. 
Martin jõudis koju millalgi öösel ja pühapäeval lasin ma tal ikka kenasti üheteistkümneni põõnata nagu meie majas lubatud on. Peale hommikusööki ajasime veidi niisama juttu ja tegelesime koduste asjadega. Hiljem läksime kaubamajja ja vaatasime seal natuke ringi, peale mida saime sõpradega kokku, et sushit sööma minna. Kinno me ei jõudnudki, sest peale lõunatamist tahtsin mina lihtsalt koju jäätist sööma ja Ozarki vaatama minna. Tegime veel nädala toidušopingu ära ja pugesimegi oma mõnusasse urgu :) no ma räägin, et külmal ajal tahan ma ainult kodus olla!
Nagu näha on, siis on movember jälle käes.
Kaks tööpäeva on läinud nagu lennates ja eile õhtul voodisse pugedes tuli ikka uni väga kiirelt peale. Küpsetasin veel õhtul porgandikooki ja toimetasin niisama ning nii see uneaeg üsna kiirelt kätte jõudiski. Nägin pühapäeval Mangos ühte saapapaari, mis mulle väga meeldis ning kuna minu suurust poes ei olnud, tegin veel neile eile õhtul tellimuse ka ära. Ja ühe asja tellisin veel! Viimati Eestis olles tuli lampi jutuks söögivalmistamine ja kahel sõbrannal oli selline sibulahakkija, mida mul samuti muidugi KOHE vaja oli. Sibulat ja küüslauku panen ma vist küll pea kõigi toitude sisse, aga vot hakkida ma seda ei viitsi. Igatahes tellisin ma Aliexpressist taolise imeviguri endale vaid kolme euri eest:
Raudselt on teil kõigil see juba olemas, aga vot näed, mina olen seni kivi all elanud. Taasavastasin oma Bonusway konto ka, sest kuigi ta mul olemas oli, siis seni ma seda väga usinalt kasutanud ei olnud. Ei teagi miks! Igatahes tiksus isegi eilse väikese ostuga sinna paar senti juurde ja kui ma nüüd enne jõule sealtkaudu veel nipet-näpet tellin, siis olen ma varsti rikas inimene valmis.
Varsti hakkab kell üheksa saama, aga mina teen alles süüa. Tegelikult meil juba teist õhtut järjest "korralikku" õhtusööki ei olegi, sest Martinil hakkas alles kell kaheksa õhtul trenn (tavaliselt sellel ajal trenn lõppeb). Nimelt valmistutakse homseks mänguks, mis algab kell üheksa õhtul. Nii hilja pole ma vist ühtegi mängu vaatamas käinud! Igatahes valmistan ma söögi ette hoopis homseks lõunaks ja õhtuks, sest nii hea on kojujõudes ainult söök sooja panna ja valmis ta ongi.
Tänaseks kõik, räägime varsti jälle!

PS. Kui teil peaks mõni taoline "imevigur" olemas olema, siis rääkige mulle ka, mind hetkel õudsalt huvitab!

laupäev, 10. november 2018

Üks viie aasta tagune mälestus

Hakkasin eile ühte Rumeenias elamise teemalist postitust kirjutama ja avastasin, et olen kohe-kohe selle riigiga juba viis aastat seotud olnud. No selles mõttes see mulle üllatusena ei tulnud, et tegelikult ma ju seda teadsin, aga kui pidevalt sellele ei mõtle siis nagu unub ära. Viis! Täitsa kaua ju. Kuna ma selle viie aasta jooksul kahes erinevas linnas olen elanud ja igasuguste inimestega tuttavaks olen saanud, siis hakkasin mõtlema, et ei tea kas see riik mind enam millegagi üllatada ka suudab.. selles mõttes, et no mis siin veel tulla saab. :D kindlasti sõnan midagi ära praegu!
Mul praegu meenus üks asi selle kohta kui naiivne ma viis aastat tagasi siia kolides olin. Sellel ajal oli hästi suureks probleemiks hulkuvad koerad ja see, et nad inimesi ründama kippusid (paaril viimasel aastal on asjale vist piir peale pandud, sest hulkuvaid koeri ma küll enam näinud ei ole, vähemalt Bukarestis mitte). Igatahes mäletan ma nii selgelt ühte korda kui me kusagile teise linna sõitsime ja ma aknast välja vaadates ütlesin, et oiii kui nunnu, näed, kutsad magavad tee ääres. Lõpuks sihtkohta jõudes olin ma muidugi aru saanud, et tegelikult ei maganud ükski koer, nad kõik olid lihtsalt surnud. See oli nagu selline esimene reality check, et kuule plika, sa ei ole enam oma armsas Eestis, kus asjad kontrolli all on.
Selline väike meenutus tänasesse laupäevahommikusse siis. Eile olin ma niii väsinud, et koju jõudes kerisin ennast mõnusasti paksu teki sisse ja tegin ühe pika lõunaune. Üles ärgates olin muidugi natuke horroris, sest õues oli vahepeal pimedaks läinud ja esimese hoobiga ei saa ju tavaliselt aru, et on see siis nüüd sama päeva õhtu või on juba hommik käes. Õnneks oli siiski õhtu.
Täna on akna taga päike ja loodetavasti tuleb hästi hea päev. Hommikupoolik tuleb kodune, koristan natuke ja küpsetan kaneelirulle. Teate ju küll, et ma ei taha toitu ära visata ja siis tuleb pooliku pärmiga midagi ette võtta :) ja no tegelikult ei pea ju kaneelirullide küpsetamiseks üldse põhjuseid leiutama, hehe. Hiljem aga saan sõbrannaga kokku, lähme arvatavasti sööma ja kokteilile. 
Martin jõuab koju täna öösel ja oiii kui väga ma tahan, et ta võiduga koju tuleks! Eile juba ähvardasin, et kui võiduga ei tule, siis ärgu tulgu üldse. Muidugi oli see nali, aga vot nii väga tahan ma seda võitu. Mina, kes ma muidu üldse võiduhimuline ei ole..
Homseks on aga meil plaanitud üks pikk meie-päev. Tähendab see seda, et üle pika aja saame me kahekesi midagi ette võtta ja lausa terve päeva koos olla. Plaanime kinno minna ja sushit sööma ja võib-olla teeme tiiru poodides ka. Eks siis paistab, peamine, et koos olla saame. Kõlab nagu poleks me üksteist kuid näinud, aga nooo tunne ongi selline. :D usun, et need paarid kes vahemaa või töö või jumal teab mille tõttu üksteist nii tihti ei näe, mõistavad millest ma räägin. 
Nüüd aga aitab sellel diivanil lebotamisest küll, vaja tolmuimeja välja kraapida ja see kodu läikima lüüa!
Ei hakka üldse salgama, ootan alati abikaasat koju, aga eriti ootan siis kui ta kingitustega tuleb. :D ja võiduga!


 
 

neljapäev, 8. november 2018

Suvaline lobapostitus

Teate, ma pidevalt mõtlen ühte asja. Okei, mitte pidevalt, aga on perioode kus ma mõtlen ühele asjale rohkem kui muidu. Nimelt seda, et kust võtavad inimesed energiat, et peale tööpäeva lõppu veel midagi teha? No näiteks, et minna kontserdile või kinno või jumal teab kuhu. Ma olen kojujõudes tavaliselt ikka nii väsinud, et tahan ainult oma retuusid jalga tõmmata ja rahulikult koduseid asju teha. Aga, et ma peaks veel asjalik olema ja inimeste sekka minema.. ei. Kui retuusid juba jalas on ja krunn peas, siis tagasiteed enam ei ole. :D iseenesest ma jaksaks toast välja minna küll, aga kuna ma juba ette mõtlen, et ka järgnev päev on tööpäev ja tahaks selleks korralikult välja puhata, siis tahan ma tavaliselt terve õhtupooliku lihtsalt kodus mõnuleda. Kes teab, ehk on asi selles, et õues läheb aina pimedamaks ja jahedamaks ning sellisel ajal tahangi ma tavaliselt rohkem kodus olla. 
Siin on ju nii mõnus! Telekast tuleb pidevalt mingisuguseid Friendsi osasid, mul on igasuguseid häid lõhnaküünlaid ostetud ja Eestist toodud komme on ka kapid täis. Ainult uusi pleede oleks diivanile vaja, siis oleks mu kodused õhtud ideaalsed.
Tegelikult peakski ühe Ikea-reisu ette võtma ja sealt koju mõnda asja vaatama, aga jumal teab millal me sinna jõuame. Tõenäosus, et mul ja Martinil on samal ajal vaba päev, on sama suure tõenäosusega, et ma järgmisel nädalal lotoga miljoni võidan (ja vot kui nüüd võidangi, siis ma alles söön oma sõnu). 
Täiesti teise teema juurde minnes, siis olen ma viimaste kuude jooksul ühe asja üle hästi rõõmus. Nimelt olen ma nii vähe toitu ära viskama pidanud! Mulle absoluutselt ei meeldi toitu raisata ja kui midagi juba päris käest ära ei ole läinud, siis üritan ma sellest siiski midagi valmis meisterdada. Niimoodi saidki esmaspäeval valmis tehtud quesadillad, sest kanafilee ootas, et temast midagi tehtaks. Sama lugu pooliku hakklihaga, mis sai hoopis pitsapirukale (polnud nagu pitsa, polnud nagu pirukas ka) katteks. Nagu hea tunne on, et me ei osta asju, mida me ära ei tarbi ja külmkapp on ka kenasti korras ning seal ei vedele mingeid suvalisi asju, mille tähtaeg oli juba eelmisel kuul.
Nüüd aga löön ma igasugused netipoed lahti ja hakkan jõulukinke valima. Teoorias on mul üsna selge, mida ma otsin, aga kuna variante on palju, siis tuleb seal suuri valimisi korraldada. Proovin sellel aastal nii, et kõik ostmised ei jääks detsembrisse nagu igal aastal ja olen hetkel hästi motiveeritud, et seda igati vältida.

esmaspäev, 5. november 2018

Nädalavahetuse roundup

Vot siis mis sai minu suurest lubadusest nädalavahetusel blogida! Tutkit! Tahe oli mul hea küll muidu, et kirjutan ja postitan ja panen vlogi kokku, aga juhtus hoopis see, et hambaarst tegi mu raviplaani veidi ümber ja ühtegi hammast mul eelmisel nädalal välja ei tõmmatudki, mistõttu ei olnud ma ka absoluutselt kodune, et oma suuri plaane ellu viia. 
Hambaarstil istusin ma reedel lausa kaks tundi ja selle ajaga sai korda lausa viis hammast. Minu enda jaoks oli seekordne hambaarstil käik kuidagi hästi suure tähendusega, sest ravi said esimesed hambad ja minu silmale on muutus hästi suur. Teistele ehk mitte, aga eks peamine ongi ju ikka see, et mina ise rahul oleks :)
Lisaks sellele, et ma seal seekord kaks tundi istusin, maksin ma ka siiani oma suurima hambaarsti arve (450€) ja takkatippu veel nutsin kah! Mitte nagu mingi lahinal, aga silmad olid ikka väga märjad. :D ja pärast kodus poetasin veel ühe pisara, aga siis enam mitte valust vaid suurest rõõmust, et mu hambad nii ilusad olid.  
Kuna ma varasemalt valmistunud olin, et ma terve nädalavahetuse kodus kükitan, siis oli reede õhtul kohe selline tunne, et oh sa poiss, mis selle pika nädalavahetusega nüüd kohe peale hakata.. spoilerina võin öelda, et eile õhtul mõtlesin ma risti vastupidist, et kuhu see nädalavahetus nüüd kadus. Tüüpiline, hehe! Tegelikult kadus see nädalavahetus sinna, et laupäeva hommikul sättisin ma ennast Martini mängule, peale mida läksime me kõik koos sõpradega sööma. Koju jõudsime me lõpuks alles vist kell kuus õhtul, sest siin ei saa ju lihtsalt nii, et läheme kiirelt lõunat sööma.. ikka alati venivad need lõunasöögid mingi viietunnisteks. 
Mul on muidu umbes kaks paari teksaseid, mida ma pidevalt kannan. Eelmisel nädalal suutsin ühtede teksaste luku ära lõhkuda ja kuna teised pesus olid, pidin oma "jõulupüksid" välja otsima. Tegelt nad nagu väga jõuluvaibi edasi ei anna, aga vähe pidulikumad on nad küll ja selleks ma neid jõulupüksteks kutsungi. :D
Ega kodus istumiseks ka enam kaua aega ei jäänud, sest samal õhtul läksime me külla tuttavatele prantslastele. Mitte "oma" prantsuse sõpradele, keda ma siin varem ka maininud olen, vaid ühele teisele paarile, keda me oma sõprade kaudu teame. Keeruline, ma tean. :D Igatahes sõime me esimest korda raclette'i, mängisime ühte hästi ägedat täringumängu ja jõime aperol spritze. Vahest jõin ma isegi ühe spritzi üleliia, sest pühapäeval oli ärgates küll vähe hõre olla :) 
Terve pühapäevane päev kulgeski diivanil pikutamise ja korraks poes käimise tähe all, niiet midagi tarka me eilse vaba päevaga ei teinudki. Ahjaa, hakkasime Netflixi pealt Ozarki ka nüüd vaatama ja seda me eile kohe mitu osa jutti vaatasimegi. Nii hea sari, olen sellest praegu nii sees. Kahjuks ma sellel nädalal seda eriti vaadata ei saagi, sest täna selgus, et juba täna öösel sõidab Martin Skopjesse ja meil on diil, et vaatame seda koos. Profisportlase elu noh, ma ju koguaja räägin, et plaane teha ei saa, sest graafik võib nii kiirelt muutuda! Nüüd ongi nii, et pikemalt näeme me alles pühapäeval, sest neljapäeval tuleb tema tagasi, aga siis olen mina terve päeva tööl ning reede hommikul läheb ta jälle ära ja tagasi tuleb alles ööl vastu pühapäeva. Veits niru tunne on praegu peal, sest tahaks ju koguaja koos olla ja kaisus magada ja koos hommikusööke süüa, aga no mis parata. Sellise elustiili valu.
Praegu aga ütlen kiirelt tsauki ja lähen kööki quesadillasid meisterdama, sest mu näljane abikaasa jõuab varsti trennist koju ja kui siin söök valmis pole, siis on üsna suur oht, et minust endast saab õhtusöök. Vot nii näljane võib üks inimene olla!

kolmapäev, 31. oktoober 2018

Eestimaalt tagasi

Tagasi Bukarestis ja tagasi suvesoojuses. Täna on 31. oktoober ja õues oli enne 29 kraadi! Mulle küll väga meeldivad soojad ilmad ja kuldne sügis, aga samas.. 29 kraadine ilm läheb siiski suve, mitte enam sügise alla. 
Hästi imelik tunne on tegelikult, sest Eestis otsisin ma juba jõuluehted välja (ei riputanud neid veel kusagile, otsisin lihtsalt kappidest välja), et detsembris kodumaale jõudes kohe kõik kulinad ja vilinad käepärast oleks ning niimoodi hakkas isegi väike jõuluootus sisse pugema. Aga siin.. not so much. Esmaspäeval lennujaama minnes näitas kraadikaas -4 kraadi ja lõunal Bukarestis maandudes näitas see juba 24 kraadi. Eeeh, ikka väga imelik mu jaoks.
Eestiskäik oli sel korral hoopis teistsugune kui muidu, sest kõik need 12 päeva olin ma täiesti haige. Hakkas mu tõbi ju teadupärast peale juba siin, aga Eestis maandudes oli mul juba selline nohu, et ega hullem olla ei oleks saanudki. 
Selles mõttes, et ega ma voodisse pikutama ei jäänud, tegin ikka oma "kohustusliku" programmi otsast otsani ära. Käisin nii kooli kokkutulekul ja mitmeid kordi maal, käisin ära juuksuris ja lash lift'is, käisin kahte tutikat beebit nunnutamas, käisin sünnipäeval ja Martini mängu vaatamas, käisin kinos ja ajasin niisama asju. Kindlasti tegin ma midagi veel, aga vot kõik nüüd meelde ei tulegi ja mis neist ikka. Oluline on, et sain kõik tehtud läbi kurguvalu, nohu, migreeni, palaviku, silmapõletiku ja ninaohatise! Kujutate ette jah! Selline olukord oligi, et nii kui üks asi lõppes siis kohe teine algas kah. Tõesti ei tea mis minuga viimasel ajal on, et kõik hädad mis vähegi ringi liiguvad ma endale võtan.
Värske soengu tunne on parim tunne :)
Ahjaa, üks põhjus oli veel, miks Eestis seekord kõik hoopis teisiti oli. Kui me tavaliselt Martini koondisepauside (igaksjuhuks seletan, et Bukarestis käsipalli mängimise eest saab Martin palka ja see on tema igapäevatöö, Eesti koondises mängimine on oma riigi esindamine ja pigem auasi) ajal Eestis ikka koos ka olla saame, siis seekord nägime me nädala aja peale üksteist "päriselus" kaks korda ja lisaks nägin mina teda uudistest veel kolm korda. No abiks ikka onju! :D Tegin selle kohta instastory ka ning sain selle kohta päris palju tagasisidet ja nalju kuulda, et vot see ongi see glamuurne sportlaste kaasade elu. :D 

Loodetavasti kirjutan sellel nädalal veel (ja ehk isegi panen uue vlogi üles), sest reedest alates olen ma mõneks päevaks täiesti kodune. Nimelt tõmmatakse mul reedel korraga kaks hammast välja ja vaevalt, et ma siis nädalavahetusel kusagile linnapeale ringi tuiama lähen.

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Tihe graafik ja hommikuinimeseks olemisest

Teate, millal on mul kõige igavam? Kui ma juba kell kaheksa ärkan ja kella üheteistkümneni vaikselt endale tegevust leidma pean, sest meie majas on reegel, et kell üksteist on viimane aeg kui voodist välja tulema peab. Ja no siis ju ei hakka tamburiini taguma kui teine veel magada tahab. Mõne inimese jaoks on kell üksteist muidugi juba lõuna, aga Martini graafikut arvestades on selline vaba hommiku uneaeg mõistetav. No mina seda muidugi ainult ei mõista, sest kes kurat jaksab nii kaua ühe koha peal lamada? :D

Et sellest hullumeelsest graafikust teile väike ettekujutus luua, siis praegu näeb elu välja nii:
- eile öösel tuli Martin Tel Avivist
- uus mäng kolmapäeval kodus
- neljapäeval lend Zagrebisse
- reedel mäng Zagrebis
- laupäeval lend Timisoarasse (Rumeenia)
- pühapäeva hommikul mäng Timisoaras
- pühapäeva õhtul lend.. ma ei mäletagi enam kuhu, Düsseldorfi?
- sealt edasi esmaspäeval Eesti koondisega Hollandisse
- neljapäeval (?) koondisemäng Hollandis
- reedel (?) Eestisse
- pühapäeval Eesti-Sloveenia mäng
- esmaspäeval tagasi Bukaresti.

Kui see ei ole TIHE graafik, siis ma ausalt ei tea mis on. Mul juba mõnel hetkel läheb endal sassi, et kus ta praegu üldse on. Aga koju ta siiski alati ilmub ja kingitusi toob ka kaasa, niiet mis mul selle vastu olla saab. :D

Sujuvalt järgmise teema juurde minnes, siis täna olen ma kodus, sest lisaks eelmisel nädalal alguse saanud kurgupiinale olen ma kusagilt saanud silmapõletiku. Silmapõletikke on mul elus küllaga olnud, aga sellist mitte nagu praegu - silmad jooksevad pidevalt vett ja hommikul oli ikka tükk tegu, et silmad üldse lahti saada. Guugeldamine andis tulemuse, et tegemist on viirusliku silmapõletikuga. Kust ma selle veel saada võisin? Pole õrna aimugi. Ma ikka tõmban praegu kõike ligi, mis vähegi saadaval on. Hirmus!
Nädalavahetusel olin üsna tubane, sest kuhu sa oma rähmase silmaga ikka lähed. Ainult eile käisime korraks spontaanselt mall'is ja vaatasime kinos Mile 22 filmi. Täielik ajaviide, muud midagi. Sephorast ostsin endale mõned travel size suuruses asjad ja mõned näomaskid ka. Travel size on hea just sellepärast, et niimoodi ei pea kallimat asja täissuuruses ostma ja hiljem kahetsema kui peaks juhtuma, et mõni asi üldse ei meeldigi. Ja kui meeldib, siis saab ju alati juurde osta. Ning käsipagasisse saab väiksemaid potsikuid samuti kenasti panna.
Ja mu uus roosa pusa :)
Laupäeva hommikul, kell kaheksa, hambaarstile minnes. Kell kaheksa!

Küpsetasin kapijääkidest pestopiruka.

Pühapäevane pannkoogihommik. Tegin umbes teist korda elus suuri pannkooke ja pean tõdema, et väikesed pontsakad pannkoogid meeldivad mulle ikka kõvasti rohkem.

Käsipagasist rääkides.. Eesti piletid on mul nüüd olemas ja saabun ma juba neljapäeval. Vana hea poole kuuene lend, aga vähemalt olen varakult kohal :) peakski vaikselt mõtlema hakkama, mida kaasa võtta, sest käsipagasiga on mu võimalused veidi piiratud.

Hakkan nüüd hommikusööki ette valmistama ja palvetan, et ehk ärkab Martin omal jõul varem üles. Kella üheteistkümneni on veel poolteist tundi aega ja ma olen juba nii näljane! Kas kellelgi teisel ka sellist asja on, et ise olete varane ärkaja, aga elukaaslane armastab kaua magada? Või vastupidi? Või olemegi meie ainus paar maailmas, kellel absoluutselt erinev unevajadus on? :D

PS. Minult on palju uuritud, et kas ma enam vloge ei teegi. No teeks ikka kui meeles oleks. :D just see minut lähen ja panen kaamera laadima, ausalt!

 

reede, 12. oktoober 2018

Nädal läbi

Ja ongi järjekordse nädala lõpp käes. Viimati kirjutasin vist nädal tagasi kui mul natukene halb nädal oli. Nädala lõpp oli muidugi positiivsem - laupäeval käisime kinos ja vaatasime Venomit. Mulle meeldis, sest halloo - Tom Hardy. Pehmet filmisnäkki (sest hambaarst ei luba hetkel midagi krõmpsutada) ma küll ei leidnud ja seega lutsutasin umbes tund aega ühte ja sama kommi. Kokkuhoid missugune!
Pühapäeval oli Martinil hästi tähtis mäng, mis lõppes võidukalt. Peale mängu käisime veel söömas, puhkasime mõne tunni kodus ning õhtul läksime aga jälle välja. Istusime koos kahe teise paariga poole ööni sellises Telliskivi-vibe'ga kohas, tegime pulli, rääkisime absoluutselt igasuguseid jutte ja jõime kokteile. Mõnus tsill õhtu :)
Proovin oma juukseid nüüd teisiti ka kanda kui ainult lahtiselt. Tean ainult umbes kahte patsi - hobusesaba ja krunn. :D
Sain postist enda ajakirja kätte, juhhuu!
Nädal ise on muidugi nii kiirelt läinud ja lõppes eile sellise pauguga, et jäin lausa poole päeva pealt tõbiseks. Enne aga kui tõbi kallale tuli jõudsin kell seitse hommikul metroo peale marssida, et järjekordsel hambaarsti visiidil ära käia. Ma muidu pean ennast hommikuinimeseks küll, aga 5.30 äratus on isegi minujaoks too much. Visiidi lõpuks olin ma üle näo juba nii tuim, et üks silm pilkus aegluubis teisele järgi ja isegi oma nina ma ei tundunud. Kuna ma otse hambaarstilt tööle pidin minema, võisin ma üks üsna huvitav hommikune nähtus olla. 
Lõunaks tundsin juba, et pea valutab päris vastikult, aga arvasin, et ju see on üks tuimestuse järelkaja. Mida aeg edasi, seda hullemini hakkas mu kurk tunda andma.. ja mitte neelatades, vaid ta lihtsalt valutaski. Ning pealelõunast olin juba kodus teki all, sest korraga oli kuum ja külm. Muuseas, kui ma nüüd natuke meenutan, siis on mul üsna tavaline see, et enne Eestisse minekut ma endale kusagilt mingisuguse haiguse külge saan.
Täna aga vean oma kere siiski mõneks tunniks tööle, et see päev mitte päris luhta ei läheks. Nädalavahetuseks mul suuri plaane polegi. Homseks hommikuks (jep, mu hambaarst võtab vastu isegi laupäeva hommikul kell kaheksa) on mul hambaarsti aeg ja peale seda võin juba Martinit koju oodata, kes praegu Tel Avivis on. 
Muid nädalavahetuse plaane mul tegelikult polegi ja arvan, et tulevad üsna rahulikud paar päeva. Arvatavasti vaatan oma sarju ja võib-olla küpsetan midagi head. Pühapäeval äkki kiire tiir poodides, sest olen netis paarile asjale silma peale pannud, mida sügiseks-talveks vaja oleks. Mõni asi lihtsalt kulub suure kandmise käigus niimoodi ära, et enne seda kulumist ei märkagi kui järsku vaatad, et ainult mingid räbalad alles on. :D

laupäev, 6. oktoober 2018

Oktoobrikuu Anne&Stiil ja pahatujunädal

Enne kui ma oma väikese vinguga peale hakkan, alustan ma vähe toredama noodiga - ilmus oktoobrikuu Anne&Stiil, kus teiste sportlaste abikaasade kõrval ka mina kogu sellise elustiili ilust ja valust räägin. Kellele huvi pakub, siis lugege artikkel läbi ja andke teada kuidas muljed on.
Ma muidu ei viitsiks üldse ilmast kirjutamisega alustada, aga ma siiski natuke pean. Praegu on nii tobe aeg - hommikul kodust lahkudes on õues nii külm, et tahaks käpikuid kanda, aga lõunaks kütab päike niimoodi, et mõnel päeval tahaks lihtsalt ennast paljaks koorida ja ringi hõljuda. Aah, unistused! Tegelikult on sügis siin hästi ilus ja mõnus ja vigiseda pole eriti midagi (v.a väike ving eespool).
See nädal on kuidagi nii imelik olnud. Tuju on siuke.. meh. Kaks visiiti hambaarsti juurde tekitasid mulle korralikult piina ja paar ööd on sellised valusad ja unetud olnud. Antibiootikumid ja valuvaigistid on öökapil pideva standby peal, et kui vaja on saaks kohe võtta. Söömine on veidi keeruline ja peamiselt olen mingisuguse tibutoidu peal - st kõik peab olema hästi pehme. Lisaks valule tekitasid need visiidid ka korraliku rahakotivalu ja muidugi teeb see ka mulle natuke pahameelt. Aga noh, parata pole midagi. Nagu mu ema mind lohutas, siis vähemalt ei pea ma proteese kandma!
Eile võõrustasime me sõpru. Jõime veini, mängisime kaarte ja lobisesime niisama kella kolmeni öösel. Minu pahatujunädala juures oli selline õhtu mulle hirmus vajalik, sest nalja saab meil alati ja eile naersin ma ikka päris mitu korda pisarateni. 
Täna läheme me aga kõik koos õhtul kinno Venomit vaatama. Ei olnud minu filmivalik nagu te arvata võite. :D kuna popcorn hetkel menüüst mahatõmmatud on, siis üritan juba praegu nuputada kas kinos üldse mingisugust hambututele mõeldud filmisnäkki on. Esimese maailma probleemid!
Eestisse tuleku piletid peaks ma samuti lõpuks ära ostma. Aeg on vahepeal nii kiirelt läinud, et mul on täpselt selline tunne, et alles ma ju tulin Bukaresti ja mis tähendab, et juba peaksin ma uuesti asju pakkima hakkama? Ei viiitsi veel..
Lõppu kaks pilti sellest nädalast - kolm kuud abieluvärki ja kanellirullid. Loodetavasti saab mu pahatujunädal nüüd otsa, sest ma muutun juba iseendale väsitavaks. Ja uus nädal peab algama juba hea tujuga :)
 

 

laupäev, 29. september 2018

Start minu unistuste naeratuse suunas. Go!

Oota, kuhu see september nüüd kadus? Alles nagu hakkas ju. Kuu märksõnadeks võib kirja panna kiire ja trummipõrin - hambad! 
Olen sellel kuul üsna palju üksi kodus olnud, sest nagu ma eelmises postituses ütlesin siis on Martinil ennekuulmatult tihe graafik ja mustmiljon mängu. Praegu on ta lausa terve nädala kodus olnud ja veits on isegi imelik. Et millal sa siis selle kohvri uuesti kokku pakid ja minema hakkad? :D
Septembris alustasin ma ka oma hammaste raviga, mida ma nii pikalt edasi olen lükanud. On asju, mida nendega peab tegema ja on asju, mida ma pigem esteetilistel eesmärkidel teha tahan. Ma tean, et see protsess saab olema valus ja kallis, aga ma olen sellega rahu teinud ja olen selleks valmis. Esimest suuremat valu sain ma tunda kaks nädalat tagasi, millal mul esimest korda elus hammas välja tõmmati. No ikka rõve oli! Ja veel rõvedam on see, et see oli alles järjekorras esimene. Oh well.. õnneks on mu arst tore ja kliinik pigem nagu spa. Järgmisel nädalal on järjekord juureravi käes ja peale seda läheb liistule juba tarkusehammas. Tegevust jagub! 
Kui ma praegu telefoni kätte võtsin, et piltide järgi vaadata, mida ma veel septembris teinud olen, siis tundub, et nagu suurt midagi. Seal on umbes kümme pilti ja viis neist on toidupildid üldse.. märge iseendale - tee rohkem pilte. 
Foto: Anete Toming
Käisime Tai restoranis ja oi kui hea toit seal oli! See salat oli nii vürtsikas, aga nii hea, et ühe käega hoidsin kahvlit ja teise käega nuusikasin nina (mul hakkab vürtsikat toitu süües alati nina jooksma).

Olen käinud mõnel mängul ja veidi oleme koju ka uusi asju ostnud. Alustades küünaldest ja lõpetades diivani ja Xboxiga. Viimane pole küll otseselt "koduasi", aga koju ta meiega tuli ja riiulil seisab. Paar korda olen väljas käinud ja isegi mõned filmid olen ära vaadanud - näiteks "Sicario 2" ja "Wind River". Viimane neist meeldis mulle väga, oli küll kurb ja julm, aga vaadata soovitan ma seda siiski.

Praegu aga naudin ma nädalavahetust kõige täiega. Hommikusöögiks küpsetasin hunniku väikesed pontsakaid pannkooke, mida me nii hapukoore-sibula-kalamarja kui ka moosi ja kohupiimavahuga sõime. Kui see ei ole ideaalne laupäevahommik, siis mina küll ei tea mis on :) kodu on korras, terve pesurest puhtast pesust tühjaks tehtud ja õues paistab päike. Martin peaks varsti jõusaalist koju jõudma, peale mida läheme me sõpradega lõunale ja kaubamajja tuulama. Õhtul aga läheme ühte mängu vaatama ja eks siis paistab, kas peale seda tuleme koju või läheme veel kusagile istuma. 

 

neljapäev, 30. august 2018

Ei saa ma ikka feilimata

Hurraa-hurraa, tagasi Bukarestis! Tegelikult terve nädala juba. Olen nüüd nii tõsine blogija, et tegin lausa uue headeri (ei ole veel siiski rahul sellega) ja uuendasin paremal ribal kõik andmed ja asjad ära. Loodan, et midagi ära ei unustanud. Ikka on veidi kummaline kirjutada, et ma kellegi abikaasa olen või oma vana meiliaadressi asemel uue nimega aadress kirja panna. Rääkimata siis sellest kui ma kusagil oma nime ütlema pean. Aga eks see on vist täitsa okei ka, sest kakskümmend kaheksa aastat olen ma elanud oma elukest ju ühe nimega ja nüüd põmaki, ühest hetkest alates pean ühte teist nime kasutama hakkama. 
Uue nimega dokumentide tegemine läks mul muidu hästi ladusalt. Kuni sinnamaani kui tuli uus allkiri anda.. mida ma muidugi ühtegi korda harjutanud ei olnud. Kirjutasin siis L-tähe ära ja uuest perekonnanimest kolm esitähte samuti ja otsustasin mingil sõnulseletamatul põhjusel, et ah, aitab küll. Ning nüüd on mul kenasti kümme aastat mõlema dokumendi peal äärmiselt konarliku käekirjaga kirjas LJOH. Oh well.. vähemalt on pilt okei.
Kui neid kahte pilti võrrelda, siis pole sellel vanemaks saamisel häda midagi!
Tahaks igast suvistest seiklustest kirjutada, aga päris raske on alustada kui nii kaua eemal olnud oled. Tahaks kirjutada enda tüdrukuteõhtust ja pulmadejärgsest saare-tsillist ja Odessa reisist ja Pärnust ja Intsikurmu festivalist ja Narvast ja kõigest muust toredast, mida ma suvel ette võtsin. Õnneks on mul veidi puhkust veel jäänud ja vaba aega ka, seega loodan, et jaksan kõik ikka riburadapidi ette võtta ja kirja panna. 
Aasta on meil siin muidu juba siuke hooga käima läinud, et hoia ja keela. Martini tiim teeb sellel aastal mingi maratoni ja mängib korraga nelja erinevat liigat. Kes asjaga igapäevaselt kursis ei ole, siis see on hästi suur asi muidu. Tähendab see poole rohkem mänge kui eelnevatel aastatel ja meeletult palju reisimist. Lisaks veel Eesti koondise esindamine, mida võib vabalt veel viiendaks lugeda. 
Hooaja päris-päris esimene mäng toimus muuseas üleeile ja lõppes võidukalt. Selline positiivne aasta algus :) juba homme lendab Martin neljaks päevaks Zagrebi, et taaskord üks mäng maha pidada. Mina jään kodu valvama ja katsun kuidagi selle kuumaga siin toime tulla. Ja see kuum ei ole mingi nali - iga jumala päev 32-34 kraadi! Kuna ma enne puhkuse lõppu veel veidi kodu tuunida tahan siis arvatavasti lähengi nädalavahetusel H&M Home'i ja Zara Home'i niisamuti. Ikeas me juba ükspäev käisime ja ostsime sealt endale muuseas uue diivani, mis laupäeval meieni jõudma peaks. 

Seniks aga - kirjutamiseni!

kolmapäev, 1. august 2018

Preilist prouaks ehk pulmapäev (osa II)

Esimest osa meie pulmapäevast loe SIIT.

Enne kui jutuks läheb, siis mainin ära, et sain just eile fotograafi (Maris Sits) pildid kätte ning otsustasin kogu pildirea postituse lõppu lisada.

Kas mäletate, et juba kevadel ma kirjutasin sellest, et olen mõtetega juba sealmaal kuidas oma pulmapäeval tuim tükk olla ja mitte terve päeva tönnida? No ütleme nii, et terve päeva ma tõesti ei nutnud, aga vahepeal kiskus silma ikka kole märjaks küll. Näiteks siis kui Martin mulle enda tõotust luges. Või kui mina enda tõotust talle lugesin. Või kui ma lõpuks õnnitlemise ajal enda prantsuse sõbrannat nägin.. no praegu tundub, et ikka terve päeva valasin pisaraid. :D
Kui nüüd jätkata sealt, kust eelmine postitus pooleli jäi siis läheksin ma edasi sellega, et peale tseremooniat toimus õnnitlemine ja pildistamine. Lõime klaase kokku ja kuulasime kõike ilusat, mida me kallid inimesed meile öelda tahtsid. Peale külalistega pildistamist tegime veel kahekesti samuti ühe tunniajase shooti
Kella kuuest istusime juba lauda ja pidu võiski alata. Ma edasise kohta tegelikult väga detailselt kirjutada ei oskagi, sest kogu õhtu läks lihtsalt niii kiirelt. See on ka asi, mida ma tulevastele abiellujatele südamele panna tahaks - nautige seda päeva, sest see möödub kiiremini kui ükski teine päev teie elus. Ausalt. 
Pulmaisaks oli Leho Luukas - inimene, kes viis oma ülesandeid läbi nii spetsilt, et tunne oli nagu oleks tegemist vana sõbra ja pulmakülalisega, mitte inimesega kes tegi vaid oma tööd. Üks meie eesmärke pulmade korraldamise juures oligi muuseas see, et inimesed kes meil sellel päeval abis on, oleksid meie endaga enamvähem samas vanuses. Tundus kuidagi loogiline, et selle jaoks, et see päev tuleks meie nägu ja ka eelnev planeerimine oleks võimalikult lihtne, võiksime meie ja vastav teenusepakkuja olla samal lainel. Ja kelle muuga seda veel juhtuda saab kui inimestega kes on sinuga samas vanuses ja mõistavad sinu visiooni ilma probleemideta. Kui keegi siinkohal kardab, et ehk ei ole noorema generatsiooni esindajatel nii palju kogemust või mida iganes, siis see on küll asjatu mure - saage kokku, lobisege tunnike ja üsna pea on selge kas klapite või mitte. Lihtne!
Kaldusin natuke teemast kõrvale ja hakkasin targutama, aga pulmapeo juurde tagasi tulles jätkan ma sellega, et mulle endale tundus, et peol oli kõik tasakaalus - oli aega istuda, süüa ja lobiseda, oli piisavalt mänge ja tegevusi, oli aega tantsimiseks ja oli aega, et külalised omavahel tuttavaks saaksid. 
Kell 20.30 alustasime me esimese tantsuga ja peale seda meie enam Martiniga väga maha istuda ei jõudnudki. Tegime omavahel juba enne kokkuleppe, et kui meid kusagil mujal ei vajata, siis meie oleme tantsuplatsil. See on veel midagi, mida ma tulevastele abiellujatele meelde tahaks tuletada - teie olete peo hing ja see element, mis peole õige hoo sisse annab. Ei tasu loota, et rahvas läheb tantsima kui te ise vaid laua taga istute. Võtke aga oma külalistel käest kinni ja kutsuge nad tantsima, sest pruutpaarile ei ütle sel päeval keegi ära. :D
Bändiks oli Nukker Kukeke ja las ma ütlen teile - nad on nii ägedad! Repertuaar oli Kings of Leonist Saaremaa valsini välja ja vahepeal oli mul tunne, et ma olen mõnel kontserdil, mitte enda pulmapeol. :D inimesed lasid ennast ikka korralikult lõdvaks ja tantsiti nii, et põrand värises. 
Kell üksteist lõikasime lahti pulmatordi, filmisime videograafiga veel viimased kaadrid ning mina lennutasin minema oma pruudikimbu. Selle sai kätte muuseas minu hea sõbranna ja Martini parima sõbra elukaaslane Kelly. Enam õigemasse kohta see minna ei saanudki :) et Martin samuti midagi vallaliste kuttide vahel loosi panna saaks, otsustasime, et tema saadab minema ühe kuldse käsipalli, mille ümber oli kinnitatud minu sukapael. Selle sai kätte minu tädipoeg, kellel samuti oleks aeg see abieluvärk ära teha.
Kui bänd lõpetanud oli, jäi üks bändliikmetest veel edasi dj-ametisse. Olime selle juba eelnevalt paika pannud ja nii ei saanud pidu bändi lahkumisega läbi, vaid jätkus hommikul kella viieni. Tantsuliigutusi vaadates tundus, et bänd oli külalistele vaid soojenduseks ja see, mis edasi toimus.. see las jääda vaid pulmas olnute vahele. :D
Järgneval päeval said külalised minna sauna ja basseini, lihtsalt veidi puhata ja muljetada. Lõunal saatsime me enda külalised teele ja kaasa said soovijad nii palju lilli kui nad ise soovisid, sest meie ei tahtnud kaasa võtta midagi (sõitsime järgneval päeval Saaremaale, et sõprade seltsis veidi aeg maha võtta enne kui Martin tagasi Bukaresti sõitma pidi). Tegelikult palusimegi me külalistel lillede asemel kaasa tuua mõni huvitav vein, sest see oli lihtsalt rohkem meielik (kui te seda blogi kauem lugenud olete, siis teate küll meie suurt armastust hea veini vastu). Lillede eest olid floristid hoolitsenud nii kui nii ja rohkem me neid juurde ei soovinud. Seega lõppeski pulm nii huvitavalt, et hoopis külalised lahkusid lilledega, mitte meie :)

Ma ei taha küll siinkohal nina püsti ajada ja öelda, et vot kus oli alles pidu, aga.. vot kus oli alles pidu! Tõesti, me ise jäime kõigega niivõrd rahule ja tundub, et külalised ka. Ühtegi kriitikanoolt või halba sõna me kuulnud ei ole ja isegi kõige otsekohesemad sõbrad pole minu pinnivate küsimuste peale, et kuidas siis päriselt oli, murdunud. 

Oskan soovitada seda, et usaldage professionaalne ja kuulake nende ettepanekuid - nemad teevad seda tööd igapäevaselt. Andke inimestele vabad käed - me ei öelnud vist kordagi näiteks floristidele või toitlustajatele kuidas kõik täpselt olema peab, lihtsalt seletasime oma nägemust ja tulemus oli suurepärane. Planeerige - ma siiralt usun, et hästi korraldatud ürituse võti on asjade läbimõtlemine ja planeerimine. Andke aega ja ärge tehke midagi üle jala - alustage planeerimist varakult ja koguge ideid. Üritage pidu planeerides kogu sündmust ka läbi külaliste silmade näha - see on ka nende jaoks pidupäev ja kaua oodatud sündmus. Ning kõige olulisem - nautige nii pulmade planeerimist kui seda päeva, sest see möödub kiirelt.

Peokoht ja toitlustus: Luhtre turismitalu
Registreerimine: Luhtre turismitalu
Kutsed: Sipelga Letterpress
Notar: Karl-Eerik Jäetma
Pulmaisa: Leho Luukas
Fotograaf: Maris Sits
Videograaf: Innar Hunt
Tseremooniamuusik: Taavi Peterson
Ansambel: Nukker Kukeke
Floristid: Janne Lumi ja tema dreamteam
Dekoratsioonid: Kõvernael, pruutpaar ise ja abilised, Ebay
Peosaali seinakaunistus: Blossom by Kärt (leitav Instagramist)
Pruudi soeng ja jumestus: Merili Pikk
Pruutkleit: Otilia Brailoiu (Rumeenia)
Pruutneitsi kleit: dresshouse.ee
Pruutpaari jalatsid: Converse, Vagabond, Seveneast
Peigmehe riietus: Trends by Adina Buzatu (Rumeenia), Sangar
Kõrvarõngad: Goldtime
Sõrmused: Sabrini (Rumeenia)
Puidust sõrmusekarp: Ebay
Puidust ametimärgid ja kingitustekast: Mäerand Grupp
Pulmaküünal: Võhma Valgusevabrik
Pudelisildid: pruudi disain ja tekstid, teostus Promostar
Makroonid: Maiuspalad
Pulmatort: Ristikheina kohvik 
Ilutulestiku asemel: särtsu, sädemeid, tuld ja häid soove merevaigupulbri abil (tellitud lightamber.com)


Mul on eelpool nimetatud teenusepakkujate, abiliste ja tellitud asjade suhtes öelda vaid head ning annan oma julge soovituse huvi korral nimetatud inimeste või firmadega kontakteeruda. Absoluutselt igaühega oli kiire ja kerge suhtlus ning suurepärane koostöö. Nagu ma juba enne ütlesin, siis usaldage professionaale - nad teavad, mida nad teevad! :)