reede, 2. märts 2018

Möödunud nädalad - kodumaa pidu, talv Bukarestis ja pulmakleit

Täna hommikul lugesin Mirjami postitust mälestustest ja nende säilitamisest ning tundsin, et see postitus kõnetas mind. Ta lihtsalt jõudis minuni õigel ajal. 
Sellel aastal olen siia kirjutama jõudnud vaid ühel korral ning Legria kogub üldse vaikselt riiulil tolmu. Aga ometigi on praegu minu elus nii põnev ja mäletamistväärt periood, mida ma kindlasti kunagi meenutada tahaks. Hetkel võin ju mõelda küll, et ah, küll mul kõik ikka meeles püsib, aga tegelikult ei ole ju nii. Elu tuleb peale ja uued sündmused ja asjad tulevad peale ning äkki ma ei mäleta enam kümne aasta pärast mingisugust tunnet või naljakat olukorda või jumal teab mida.
Ja miks ma üldse seda blogi pidama hakkasin? Et oma elu kirja panna, et kõike eelpool mainitut ka aastaid hiljem mäletada. Seega haarasin ma kohe oma arvutil sarvist ja tegin ruttu kaane lahti, et siia kirjutama tulla. Noh, enne kui jälle see vastik süütunne peale tuleb, et miks ma muude (oluliste) asjadega ei tegele. 
Panengi siis riburadapidi kirja asjad, mida ma möödunud nädalatest meenutada tahan. Siit nad tulevad!
- tegime Martiniga oma kohustusliku Eesti Laulu vaatamise õhtu. Tähendab see seda, et tuleb süüa snäkke ja juua mulli ning kritiseerida tol õhtul esitusele tulevaid laule. Hästi mõnus! Praegu just tuli meelde, et finaalkontsert on ju juba homme! Kuna minuteada meil homseks õhtuks muid plaane tehtud ei ole, saamegi taaskord läpaka telekaga ühendada ja mõnulema kukkuda.
- tegin kaks raksu vastlakukleid ja sain Martinilt niii ilusa tulbikimbu. Vastlakuklite tegemises lähen ma igal aastal aina osavamaks, ausalt. Puhas lust, ma ütlen! Teisel pildil on minu kingitud kaart Martinile. Sest ma olen classy
- käisime Steaua-Dinamo (Rumeeniamaa suurim vastasseis) jalgpallimatši vaatamas. Pole sõnu noh! Raketid, tossupommid.. hea, et eluga tulema sai.
- pidasime Eesti pidu ja tähistasime oma riigi saja aastaseks saamist. Sada on ikka meeletult ilus number ju. 100! Olin juba paar päeva varem nii pidulikus meeleolus, et tahtis lausa silma märjaks võtta. Seoses silma märjaks võtmisega teen ma juba tükk aega endale ühte kummalist trenni. Üldsegi mitte füüsilist, oh ei. Nimelt ei taha ma enda pulmapäeval nutuse näoga ringi käia ja otsustasin juba pool aastat varem igasuguseid kurbasid filme vaatama hakata ning nende ajal mitte nutma hakata. Et ikka pulmapäeval kõigile emotsioonidele immuunne olla. :D kõige raskem trenn EVER. Juhtumisi oli sel ajal Martini ema meil siin külas ja nii me käisimegi saatkonnas peol ning hiljem vaatasime kodus vastuvõttu ja jõime veini. Eelmisel õhtul käisime väljas söömas ning suure päeva soojenduseks mängisime ühte teemakohast mängu.
- ja meil tuli siin nüüd lõpuks lumi maha. Ikka nii korralikult, et maanteed suletud ja koolid kinni. No selline regular Eesti tali. :D aga järgmiseks nädalaks lubab juba 12 kraadi sooja, niiet no worries.
- ning minu nädala highlight - hakkasin lõpuks endale pulmakleiti otsima. Ja see on nii raske! Oleks ma seda enne teadnud, oleks äkki isegi varem pihta hakanud.. ilusaid kleite on nii palju! Kõige raskem on minujaoks vist hetkel see, et kuna kõik disainerid lubavad iga kleidi juures muuta kõike seda mida mina soovin, siis on väga raske endale lõpptulemust ette kujutada. Infot tuleb ju nii palju peale. Õnneks on mul kaasas olnud minu kallis Marianne, kes mind igas kleidis absoluutselt iga nurga pealt pildistab ning ausa arvamusega abiks olnud on. See on hästi oluline. Hetkel on mul võistlustules kaks kleiti ning arvatavasti pean ma neid kahte järgmisel nädalal veelkord proovima minema, et see asi lõpuks lukku panna. Pole siin aega raisata eksole. 
See kleit konkurentsis ei ole, aga tegin ta uduseks ikka. Nii igaks petteks.
Oeh kui hea tunne on praegu! Suutsin kirjutamisele keskenduda ega mõelnud peaaegu üldse muudele kohustustele. :D YAY! Nüüd aga tuleb tavaellu tagasi sukelduda ja tubli olla, et oma kilomeetripikkusest to-do listist asju maha tõmmata saaks. 

Mõnusat nädalavahetust! :)