reede, 20. aprill 2018

Reedene loba

Ma ei saa aru, mis mul viga on! Eile ärkasin kell kuus, täna ärkasin kell pool seitse. No kamoon! Vabad hommikud, saaks ju magada ja puha, aga vot ei oska. Positiivse poole pealt oli mul eile kella kaheteistkümneks juba jalatsikapp korda tehtud, aknad pestud, poes käidud, köök koristatud ja muud väiksemad toimetused tehtud. 
Lõunal läksin veel paariks tunniks tööle ja õhtul vaatasin Martini mängu. Tema tiim oli niii tubli! Nad on nüüd kenasti poolfinaalides kirjas ja kurat, parem oleks, et meistritiitel sellel hooajal ära tuleks!
Täna ärkasin ma esimese hooga sellepeale, et õues oli nii kõva vihm ja äike. Selle aasta esimene kusjuures. Martinit ka polnud ja siis ma lihtsalt rullisin seal voodis tükk aega. Lõpuks panin mingi suvaka meigivideo tööle ja jäin selle saatel uuesti magama. Ma ei tea miks, aga igasugused videod on minujaoks nii uinutava toimega. :D

Muul teemal jätkates.. Ma ei ole viimased paar kuud enam üldse blogisid lugenud. Tõele au andes pole ma üldse midagi lugenud. Peale oma pulmanimekirjade ja meilide muidugi. Aga mulle tundub, et ega seal blogimaailmas midagi plahvatuslikku juhtunud ei ole ka. Paeluvad mind ikka sarnased pealkirjad ja eemaletõukavad on ikka samad persoonid. Kustuta või Bloglovini äpp ära, mis ta seal ikka tühja ruumi võtab :)

Praegu ootan Martinit koju, kes varsti Bukarestis maanduma peaks. Hiljem läheme oma abielusõrmustele järgi ja toome auto teenindusest ära. Vahepeal pean veel paaris poes käima, sest mõnda asja on vaja osta. Näiteks on mul vaja osta ühed uued kanatissid. :D ma arvan, et paljud teavad mida selle nime all kutsutakse, aga kes veel ei tea, siis jutt on sellisest rinnahoidjast millel pole ei paelu ega seljatagust kinnitust (näevad välja nagu kaks kanafileed - inglise keeles "chicken breast"). Martinile olen ma sellel alal juba sellist koolitust teinud, et kui vahel kleidiproovi minema hakkan, siis ta ikka uurib, kas mul kanatissid on ikka kaasas :) classy!

Homme läheme sõpradega tänavatoidu- ja veinifestivalile. Võtame teki ja mängud kaasa, sööme ja tsillime pargis. Kõlab nagu ideaalne laupäev onju. Ootused on igatahes kõrged.
Eelmisel nädalavahetusel sõbrantsiga kokteilil. Mõnusad soojad õhtud on siin!

teisipäev, 10. aprill 2018

Märtsikuu läbi piltide

Iga kord kui keegi ütleb, et mulle läbi minu blogi kaasa elab, vajub mul süda natuke kõhtu, sest mida siin ikka kaasa elada on kui ma ennast mingi kord kuus näole annan.. et hakkab natuke piinlik enda laiskuse pärast. Isegi laiskuseks on seda vale nimetada, sest laisk ma ju ei ole, aga prioriteet see blogimine ka praegu ei ole.
Igatahes vajus mul süda kõhtu viimati täna hommikul kui ma märkasin, et FB blogigrupis keegi minu blogi taga otsis. Kuna mul juhtumisi täna ka haigusepäev on ja ma kodus olen, siis oli selge - täna peab kirjutatud saama.
Hakkab juba tavaks saama, et oma igakuist postitust jutustan ma lihtsalt läbi piltide. Ei ole lihtsalt meeles, mis ma vahepeal teinud olen. 

Esimesena torkavad pähe näiteks sellised asjad:

-  käisime tüdrukutega Constantas Rumeenia karikat vaatamas. Ja see oli üle aegade mu elukese üks kõige sitemaid nädalavahetusi! Ehk olete kuulnud, et Rumeenia on väga korrumpeerunud riik ja seda otseloomulikult ka spordis. Martini klubil oleks väljakul võinud olla ka sada meest, aga seda mängu ei oleks nad võitnud nii ehk naa. Ma olin tollel õhtul lihtsalt nii vihane ja kurb, et mõtlesin, et ega järgmine päev saab küll ainult parem tulla.
Little did I know, et sellise mõttega esitasin ma kellelegi kusagil kõrgemal ainult ühe suure väljakutse, sest uskuge või mitte, aga järgmine päev oli veel hullem! Constantasse sõites oli väljas 20 kraadi ja päike ning tagasitulles vaatas vastu -2 kraadi, lumi ja suletud kiirtee. Kahe tunni asemel mööda kiirteed logistasime me koju kuus tundi mööda külavaheteid. 
Õhtul kodus olles pugesin ma Martini kaissu ja lihtsalt nutsin. Nutsin kogu selle ebaõigluse pärast. Ma ei tea noh, olen siin riigis küll juba mitmendat aastat ja peaksin ju teadma kuidas siin asjad käivad, aga seekord läks mulle kogu see asi kohe eriti hinge. Niiet seekord ei vajanud lohutust mitte Martin, aga hoopis mina. Et edasi anda kui halb see nädalavahetus ikka päriselt oli, pean ma mälestuste talletamise nimel kirja panema ka selle, et ma isegi tegin ühe suitsu. Mina, kes ma mitte ilmaski ei suitseta. Õnneks ei hakanud see mulle meeldima ka, endiselt oli see sama vastik kui ma mäletasin ja muud ma sellest ei saanud kui järgmisel päeval valutava kurgu. Võeh!
- ostsin ära enda pulmakleidi! Kui ma viimases postituses kirjutasin, et kõigist proovitud kleitidest jäi mulle kipitama kaks kleiti, siis hiljem järele mõeldes avastasin ma, et tegelikult mõtlesin ma vaid ühele kleidile. Seda kleiti läksin ma uuesti proovima ning veendusin, et jah, see saab olema minu pulmakleit. Tegime lepingu ära ja võtsime minu mõõdud ning nüüd ongi jäänud vaid proovides käia kuni kleit valmis saab (ateljees proovisin ma näidist, minu kleit ehitatakse üles nullist ja täpselt minu keha järgi). Kohe peale lepingule allakirjutamist kustutasin telefonist ära kõik pildid proovitud kleitidest ja klõpsasin "unfollow" pea kõigile varem Instagramis jälgitud pulmakleidikontodele. Lihtsalt selleks, et ma ei hakkaks tegema seda vana head mängu enda peas, et "aga milline ma siiski selles kleidis välja oleks näinud..". Ei, otsus on tehtud ja vsjo.
- käisin Eestis. Ajasin peamiselt pulmaasju ja oi millise tempoga veel! Neli kohtumist päevas oli minujaoks käkitegu. Asjad olid nii hästi plaanitud, et ühtegi tühja auku minu päevaplaanidesse tihtipeale ei jäänudki, kõik asjad jooksid lausa ludinal paika. Veel pidasime me minu kalli emme juubelipidu, tähistasime lihavõtteid ja otseloomulikult jõudsin ma ka ühe tiiru peol käia. 
Bride to be asju ajamas ehk esiplaanil plaaster, sest mis muud ikka mööda linna ringijoostes juhtub kui see, et jalatsid hakkavad hõõruma. Mõõdulint on seal muidugi ka, sest jumal teab, mis vahepeal mõõtmist saada tahab.
Ahjaa, kutseid saatsin samuti laiali!
Tema kleidid lähevad lühemaks ja minu omad pikemaks. :D
Minu emme on õpetaja, kellele meeldib reisida ja sudokusid lahendada. Aga seda saite vist isegi pildilt aru :) Tort on pärit superandeka Tiia käe alt, kelle leiate Facebookist Tiia tortide alt.
Lihavõtted maal. Minu muna koksuvõistlust ei võitnud :(
Vanaema tegi meie pere plikadele (plikad on meil vanuses 2-31) kindad. No niii armsad ju!
Käisin sellises kohvikus nagu Vigri kohvik. Ja mu jumal kui hea kohv seal oli! Ma muidu mingi eriline kohvihammas ei ole ja üks tass päevas on minujaoks absoluutne maksimum, aga vot see kohv oli küll hea. Sojapiimaga muideks. Proovisin kodus samamoodi sojapiimaga kohvi teha, aga üldse ei tulnud nii hea välja :(
- möödunud nädalavahetusel käisime me sõpradega Brasovis pikka nädalavahetust pidamas. Siin olid nimelt lihavõtted ja kuna poisid vaba nädalavahetuse said (mida ei juhtu üldse nii tihti kui arvata võiks), siis oligi ainult kohustuslik pealinn hüljata ja minu lemmiklinna sõita. Ja nii mõnus oli! Avastasime uusi restorane ja sõime nii palju head toitu, et eile Bukaresti tagasi tulles oli mul küll vist saianägu peas, sest kõik söödud juustupirukad ja kalmaarid ja koogid ja omletid ja friikad pidid ju kusagile oma jälje siiski jätma.. õnneks sain ma kergendatult hingata kui ennast eile kaalusin, sest sealt vaatas vastu ikka sama number, mis varem. Kaalunumbris pole ma kunagi nii väga kinni olnud, aga kuna pulmakleit nüüd töös on, ei ole siin enam mingisugust pullimist. :D
Jalutasime sealses vanalinnas, mängisime hästi palju mänge ja naersime nii, et mul ausalt lõpuks küljekont valutas. Peatusime nagu ikka Brasovi parimas külalistemajas Anu juures (link). 
Mu Guillaume, mu Marianne ja mu Martin
Eip, siin ei ole midagi lisada.
 Ning lõpetuseks veel mõned pildid, mis ma telefonist leidsin:
MKR-i uus hooaeg on täies hoos!
Aastal 2013 said meist Facebookis sõbrad. Aastal 2018 saavad meist abikaasad :)
Eestis ei viitsi ma üldse süüa teha (või pigem pole kellelegi teha?), Bukarestis aga on viitsimist küll. Õhtusöögiidee - kana-mangopallid, riis, külm kaste ja porgandikook.
Aprill ja mai tulevad meil siin veel kiiremad kui juba möödunud kuud kokku olnud on. Lausa hirm tuleb peale kui ma oma märkmiku lahti löön! 
Järgneva kaheksa nädala jooksul võõrustame kahtesid külalisi, käime tööl, teeme ettevalmistusi pulmadeks, pakime suviseks kojusõiduks ilmatuma hulga asju kokku, käime üritustel ja üritame ka koduseid kohustusi kontrolli all hoida. Ning mis kõige tähtsam - Martinil hakkavad pühapäevast alates mängud, mille tarbeks terve aasta pingutatud on. Kohal olla kavatsen ma neil mängudel absoluutselt kõigil, sest kui millalgi toetust vaja näidata on, siis on see nüüd. 
Ahjaa, ma kunagi ammu lubasin, et kirjutan pulmade planeerimise kohta ka pikema postituse. Lubasin ma seda muidugi millalgi eelmisel aastal. Kui kellelgi sellise postituse vastu huvi olema peaks, siis andke aga teada. Pead ei anna, et see enne sügist ilmavalgust näeb, aga kes teab..