teisipäev, 20. november 2018

Hambaarstijutud ja kingituste tegemisest

Eile oli see õnnis päev kui ma taaskord ühest hambast ilma jäin. Ei kukkunud ma seda ise välja vaid eemaldas selle tarkusehamba siiski hambaarst. Ma tegelikult olin hullemaks valmis, aga tegelikult võttis kõik aega vaid tunnikese. Lausa uhkusega võin öelda, et seekord ma ei nutnudki! See pikk sikutamine oli ainult tüütu, lõpuks mõtlesin lihtsalt, et issand jumal, tõmba see hammas välja juba. Peale väljatõmbamist olin ma väga kõbus, viskasin hambaarstiga nalja ja puha.. aga mida aeg edasi läks, seda rohkem mu nägu paiste minema hakkas. Praeguseks olen ma juba erakordselt ilus, üks põsk on nagu hamstril, suunurgad katki ja huuled lillad. Lisaks on mul tunne nagu valutaks terve mu ülakeha, mitte ainult pea. Kuramuse hambad noh!
Seega ma täna kodune olengi. Mu diivan on mu isiklik meelelahutuskeskus, voodi ja restoran. Mitte, et siin väga süüa antaks või midagi. Õues on hall ja külm ning tuju on ka selline.. tuim. Ootan lihtsalt jõule ja Eestisse minekut. Ving ja hala, ving ja hala!
Nädalavahetus läks muuseas täpselt samamoodi, peamiselt diivanil pikutades. Ozarki kaks hooaega said vaadataud ja nüüd ei teagi mis sarja järgmiseks alustada. Ma muideks olin nädalavahetusel nagu surmamõistetud vang viimasel söömaajal - kõik mis ette jäi, minu kõhtu kadus. Õhtusöögiks burger ja friikad, magustoiduks jäätis ja pokaal veini. Jah, palun! Praegu võib millegi närimisest ainult unistada.
Tegin esimest korda jalapeno poppereid ehk pipraid feta täidisega, mille ümber õhuke toorsuitsupeekon. Muidugi ei kasutanud ma pipraid puhastades kummikindaid ja täitsa haige kuidas mu sõrmed pärast põlesid! Ei aidanud ei soolaga hõõrumine ega alkoholis leotamine. Ma seda enne ei teadnud, aga tuli välja, et kui sõrmed põlenud on, siis suu enam vürtsikust ei tundnud. Nii imelik!
Datli-kookosepallid on nii head väikesed maiused ja nende tegemiseks läheb vaja vaid kahte koostisosa: datleid ja kookoshelbeid. Mina hakkisin ühe paki kivideta datleid suure noaga ühtlaseks massiks, veeretasin käte vahel pallideks ja veeretasin kookoshelvestes. SOOVITAN!
Pühapäevane pannkoogihommik.
Ostsime endale Black Friday raames kapsel-kohvimasina ja olen sellega väga rahul. See on täpselt selline ühe-kahe inimese kohvimasin, kes tassikest head kohvi juua tahavad. Ja ma lihtsalt pean ära märkima, et ma ei saa aru, miks Eestis novembris korralikke allahindlusi ei ole.
Nagu pildid tõestavad, siis midagi muud me nädalavahetusel tõesti ei teinudki. Sõime ja magasime. Korraks käisime jalutamas ja kaubamajas ka, aga muud mitte miskit. Ja ei kurda ka, nii hea oli lihtsalt puhata ja olla.
Kuna ma eile-täna peamiselt ainult lamanud ja hambaauku valutanud olen, siis ma täitsa ootan homset, saab tööle minna ja saab inimeste sekka minna. Peamine, et valuvaigistid kotis oleks! Olen usinasti jõulukinke tellinud (sest mida muud siin horisontaalis olles ikka teha) ja praegu täitsa tundub, et ehk ma sellel aastal saangi detsembris täitsa rahulikult võtta, sest peamised asjad on novembris korda aetud. Samas, seda ütlen ma vist igal aastal ja viimasel hetkel meenub ikka, et oii, ühele või teisele peaks ikka ka midagi ostma. On nuhtlus! Tegelikult hästi tobe on tunda kohustust, et kingituse PEAB tegema. Mina ise küll ei solvuks, kui keegi mulle kingitust ei tee. Ma olen suur tüdruk ja tegelikult jaksan ju ise endale need asjad osta, mida ma väga tahan. Mulle endale meeldib kingitusi teha küll, aga ainult siis kui ma tean, mida kingisaaja päriselt saada sooviks. Mingi ehku peale mulle kingitusi osta ei meeldi. 
Üksteise jaoks aja leidmine ja koos ühise laua taga istumine peaks piisav kingitus olema. Ja kui seal laual veel hea söök ja mõnus vein ka on, siis ausalt, mina muud ei taha!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar