neljapäev, 8. november 2018

Suvaline lobapostitus

Teate, ma pidevalt mõtlen ühte asja. Okei, mitte pidevalt, aga on perioode kus ma mõtlen ühele asjale rohkem kui muidu. Nimelt seda, et kust võtavad inimesed energiat, et peale tööpäeva lõppu veel midagi teha? No näiteks, et minna kontserdile või kinno või jumal teab kuhu. Ma olen kojujõudes tavaliselt ikka nii väsinud, et tahan ainult oma retuusid jalga tõmmata ja rahulikult koduseid asju teha. Aga, et ma peaks veel asjalik olema ja inimeste sekka minema.. ei. Kui retuusid juba jalas on ja krunn peas, siis tagasiteed enam ei ole. :D iseenesest ma jaksaks toast välja minna küll, aga kuna ma juba ette mõtlen, et ka järgnev päev on tööpäev ja tahaks selleks korralikult välja puhata, siis tahan ma tavaliselt terve õhtupooliku lihtsalt kodus mõnuleda. Kes teab, ehk on asi selles, et õues läheb aina pimedamaks ja jahedamaks ning sellisel ajal tahangi ma tavaliselt rohkem kodus olla. 
Siin on ju nii mõnus! Telekast tuleb pidevalt mingisuguseid Friendsi osasid, mul on igasuguseid häid lõhnaküünlaid ostetud ja Eestist toodud komme on ka kapid täis. Ainult uusi pleede oleks diivanile vaja, siis oleks mu kodused õhtud ideaalsed.
Tegelikult peakski ühe Ikea-reisu ette võtma ja sealt koju mõnda asja vaatama, aga jumal teab millal me sinna jõuame. Tõenäosus, et mul ja Martinil on samal ajal vaba päev, on sama suure tõenäosusega, et ma järgmisel nädalal lotoga miljoni võidan (ja vot kui nüüd võidangi, siis ma alles söön oma sõnu). 
Täiesti teise teema juurde minnes, siis olen ma viimaste kuude jooksul ühe asja üle hästi rõõmus. Nimelt olen ma nii vähe toitu ära viskama pidanud! Mulle absoluutselt ei meeldi toitu raisata ja kui midagi juba päris käest ära ei ole läinud, siis üritan ma sellest siiski midagi valmis meisterdada. Niimoodi saidki esmaspäeval valmis tehtud quesadillad, sest kanafilee ootas, et temast midagi tehtaks. Sama lugu pooliku hakklihaga, mis sai hoopis pitsapirukale (polnud nagu pitsa, polnud nagu pirukas ka) katteks. Nagu hea tunne on, et me ei osta asju, mida me ära ei tarbi ja külmkapp on ka kenasti korras ning seal ei vedele mingeid suvalisi asju, mille tähtaeg oli juba eelmisel kuul.
Nüüd aga löön ma igasugused netipoed lahti ja hakkan jõulukinke valima. Teoorias on mul üsna selge, mida ma otsin, aga kuna variante on palju, siis tuleb seal suuri valimisi korraldada. Proovin sellel aastal nii, et kõik ostmised ei jääks detsembrisse nagu igal aastal ja olen hetkel hästi motiveeritud, et seda igati vältida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar