laupäev, 10. november 2018

Üks viie aasta tagune mälestus

Hakkasin eile ühte Rumeenias elamise teemalist postitust kirjutama ja avastasin, et olen kohe-kohe selle riigiga juba viis aastat seotud olnud. No selles mõttes see mulle üllatusena ei tulnud, et tegelikult ma ju seda teadsin, aga kui pidevalt sellele ei mõtle siis nagu unub ära. Viis! Täitsa kaua ju. Kuna ma selle viie aasta jooksul kahes erinevas linnas olen elanud ja igasuguste inimestega tuttavaks olen saanud, siis hakkasin mõtlema, et ei tea kas see riik mind enam millegagi üllatada ka suudab.. selles mõttes, et no mis siin veel tulla saab. :D kindlasti sõnan midagi ära praegu!
Mul praegu meenus üks asi selle kohta kui naiivne ma viis aastat tagasi siia kolides olin. Sellel ajal oli hästi suureks probleemiks hulkuvad koerad ja see, et nad inimesi ründama kippusid (paaril viimasel aastal on asjale vist piir peale pandud, sest hulkuvaid koeri ma küll enam näinud ei ole, vähemalt Bukarestis mitte). Igatahes mäletan ma nii selgelt ühte korda kui me kusagile teise linna sõitsime ja ma aknast välja vaadates ütlesin, et oiii kui nunnu, näed, kutsad magavad tee ääres. Lõpuks sihtkohta jõudes olin ma muidugi aru saanud, et tegelikult ei maganud ükski koer, nad kõik olid lihtsalt surnud. See oli nagu selline esimene reality check, et kuule plika, sa ei ole enam oma armsas Eestis, kus asjad kontrolli all on.
Selline väike meenutus tänasesse laupäevahommikusse siis. Eile olin ma niii väsinud, et koju jõudes kerisin ennast mõnusasti paksu teki sisse ja tegin ühe pika lõunaune. Üles ärgates olin muidugi natuke horroris, sest õues oli vahepeal pimedaks läinud ja esimese hoobiga ei saa ju tavaliselt aru, et on see siis nüüd sama päeva õhtu või on juba hommik käes. Õnneks oli siiski õhtu.
Täna on akna taga päike ja loodetavasti tuleb hästi hea päev. Hommikupoolik tuleb kodune, koristan natuke ja küpsetan kaneelirulle. Teate ju küll, et ma ei taha toitu ära visata ja siis tuleb pooliku pärmiga midagi ette võtta :) ja no tegelikult ei pea ju kaneelirullide küpsetamiseks üldse põhjuseid leiutama, hehe. Hiljem aga saan sõbrannaga kokku, lähme arvatavasti sööma ja kokteilile. 
Martin jõuab koju täna öösel ja oiii kui väga ma tahan, et ta võiduga koju tuleks! Eile juba ähvardasin, et kui võiduga ei tule, siis ärgu tulgu üldse. Muidugi oli see nali, aga vot nii väga tahan ma seda võitu. Mina, kes ma muidu üldse võiduhimuline ei ole..
Homseks on aga meil plaanitud üks pikk meie-päev. Tähendab see seda, et üle pika aja saame me kahekesi midagi ette võtta ja lausa terve päeva koos olla. Plaanime kinno minna ja sushit sööma ja võib-olla teeme tiiru poodides ka. Eks siis paistab, peamine, et koos olla saame. Kõlab nagu poleks me üksteist kuid näinud, aga nooo tunne ongi selline. :D usun, et need paarid kes vahemaa või töö või jumal teab mille tõttu üksteist nii tihti ei näe, mõistavad millest ma räägin. 
Nüüd aga aitab sellel diivanil lebotamisest küll, vaja tolmuimeja välja kraapida ja see kodu läikima lüüa!
Ei hakka üldse salgama, ootan alati abikaasat koju, aga eriti ootan siis kui ta kingitustega tuleb. :D ja võiduga!


 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar