teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kodus kükitamisest ja enese lõbustamisest + VLOG

Tere, sõbrad! Kujutate ette, olen viie päeva jooksul ühe korra toast väljas käinud! Kui see pole iseenda karantiini panek, siis ma ei tea mis on. Kuidas elu läheb? Kas aastanumber on sama, kas hooajad on vahetunud? :D 
Okei, ma siiski olen uudistega kursis ja vahepeal päris imelikuks läinud ei ole, aga tunne on küll selline, et olen juba ammu aega kusagil kaevikus elanud. Õnneks olen ma selline inimene, et iseendaga mul igav ei hakka. Alati on midagi teha! Kui just laiskus peal ei ole ja mitte midagi teha ei viitsi.. vot see on juba teine jutt.
Sellel haige olemisel ja kodus kükitamisel on muidugi positiivsem pool ka. Tegin üle aasta (!) ühe vlogi valmis. Ideaalne ta muidugi ei ole ja paljud asjad on veel enda silmis paigast ära, aga küll ma õpin, pole see iMovie nii keeruline midagi.
Mu isiklik lõbustus ehk Martin sõitis täna meie eelmisesse kodulinna Bacausse mängule. Ehket nüüd tuleb siis terve homse päeva ennast ise lõbustada ja enesega hakkama saada. Aga Bacaud igatsen ma küll. Sõbrad, väikelinna tänavad ja oma lemmikud kohvikud-poed. Nii palju mälestusi ja emotsioone ajast kui ma alles esmakordselt välismaale kolinud olin. Kuidagi hästi läks mul selles mõttes selle Eestist ära kolimisega, et alguses sain ikka pikka aega väiksemas linnas kohaneda ja alles peale seda suure linna melu sisse tulla. Vahi aga kus nüüd hakkasin heietama eksole :)
Eile tegin ma nii palju süüa, et ise ka ei usu! Muidu on ikka nii, et sööme sama toitu kaks päeva jutti, sest iga päev mul küll aega süüa teha ei ole. Aga kuna ma juba mitmendat päeva kodune olen, siis askeldasin köögis rõõmuga. Nagu uudishimulikule inimesele kohane, siis ostsin mina ka detsembris Erik Orgu toitumiskava. Mitte küll otsese eesmärgiga kaalust alla võtta, vaid pigem uute retsepti-ideede saamiseks. Detsember on küll ammu läbi, aga esimese retsepti juurde jõudsin ma alles eile. Valisin välja Caesari salati ja ausaltöeldes olen enda üle üsna uhke, et näpuga retseptis järge ajasin ja isegi salatikastme nullist valmis tegin. Retseptis oleva leiva pidin küll sepikuga asendama, sest leiba siin poes ei müüda ja eile polnud mul seda kusagilt võtta ka. Aga salat oli imehea! Kogustest ei tea ma muidugi midagi, aga maitses superhästi ja kindlasti teen ma seda teinekordki. Tõestuseks ikka pilt ka:
Kaamera töötas mul köögis eile vist terve päeva, niiet järgmisest vlogist saate juba mu suurest kokandusesmaspäevast näha ka. :D ajalooline päev!
Olgu nii, tänaseks kõik! Kuulete minust järgnevate päevade jooksul kindlasti veelgi, sest ülehomme tuleb minu tund ehk mind ootab hambaarsti külastus, peale mida ma ju veeel kodus olema pean. Ja kuni sinnamaani - vaadake vlogi!

laupäev, 26. jaanuar 2019

Nädalavahetuse tag ehk mõned küsimused-vastused

Teine kodune haigusepäev ja ma piinan seda blogi siin niimoodi, et teen lausa uue postituse! Nägin ühes väljamaa blogis selliseid küsimusi-vastuseid ja mõtlesin, et vastan neile ise ka. Sest noh, nagu te aru saate siis tunnen ma veidi igavust ja piisavalt laisk olen ma ka, et mitte midagi muud asjalikku teha, hehe.

Mis sul täna seljas on?
Samad koduriided, mis alati - Martinilt pihta pandud Supermani pusa, augulised retuusid ja mu uued lemmikud sussid. Ammu olen mõelnud, et mul võiks mingi mõnus kodudresside komplekt olla, aga samas.. elulise tähtsusega ei ole. Pealegi andsin ma endale lubaduse, et enne uuesti Eestisse minekut ma endale ühtegi uut riideeset ei osta. Kapp on riideid täis ja midagi mul vaja ka ei ole. Ma isegi ei ole ennast ahvatlema hakanud ega kusagil lemmikbrändide lehtedel nillimas käinud. I can do it!
Mida sa täna kuulad?
Taustaks käib telekast tulev Rules of Engagement ja usun, et telekamula mul ka tänase päeva ainsaks "kuulamiseks" jääb. Aga, et mingi huvitavam vastus anda, siis sellel nädalal olen ma kuulanud mitmeid kordi ühte vana laulu: Sean Kingston - Take You There. Mäletate veel sellist lugu? Suvevaibid :)
Tänane meeleolu?
Kas võib öelda, et meeleolu on hall? Õues on vihm ja tuul, toas on külmetus. Nina on kinni ja pea on veidi paks. Vähemalt on kodus mõnus ja kossu olla.
Plaanid käesolevaks nädalavahetuseks?
Olla kodus. :D ja ennast ravida, et uuel nädalal taas vormis olla. Hakkasime eile uut sarja vaatama milleks on Peaky Blinders. Peale esimest osa ei ole veel sotti saanud, kas meeldib või mitte. Natuke koristamist tuleb teha ja üks korvitäis musta pesu ootab ka. Siis pean ma veel uue nädala menüü paika panema ja ehk julgen homme ennast Martiniga poodi ka kaasa pressida, et nädala toidukorv ära osta. Veidi vlogimaterjali on mul ka tehtud ja peaks ennast kokku võtma ja iMoviega monteerimist harjutama hakkama. 
Kõige toredam asi, mis sellel nädalal juhtus?
Käisin üle pika aja Martini mängu vaatamas ja kõiki tuttavaid näha oli tore. Sõpradega õhtusöögil käia oli samuti tore. Sain kahele väikesele inimesele sünnipäevakingi näol rõõmu teha ja see oli ka tore. 
Nädala mõte?
Ära alahinda gripilainet ja bakterite levikut - ühe nädala olen tagasi olnud ja juba tõbine. Tervist peab hoidma!
Postituse lõppu asjakohane pilt.

reede, 25. jaanuar 2019

Gripilaine

Appi, meil on gripilaine! Nii võib vist öelda küll kui täna lausa koolid kinni on ja 34 inimest hauas. Metroos on paljudel maskid ees ja praegusel hetkel soovin ma, et mul ka see mask olnud oleks. Jah, saite õigesti aru - ka mina olen tõbisena kodus. Suht üleöö tuli nohu ja kurk jäi haigeks. Nüüd ma siis siin vedelen ja loodan kõige hullemast pääseda. Ma olen liiga noor ja armas, et minna! Not today, satan!
Mu karantiin. Blogin, joon teed, teen random asjadest nimekirju.
Muidu läks nädal mööda megakiirelt, neli päeva tööl, ühel õhtul hambaarst. Järgmisel neljapäeval on lõpuks see kardetud päev kui mul kaks hammast korraga välja tõmmatakse. Ma lihtsalt üritan sellele praegu mitte mõelda ja ennast mitte üles kruttida. Pääsu pole ju nii ehk naa. Proovin asjale ikka positiivselt läheneda - peale seda olen kindlasti mingi kördi peal ja saabki kahest liigsest jõulukilost lahti. Adjöö, pehmed sõbrad!
Eile käisin Martini mängu vaatamas ja peale seda sõpradega söömas. Õnneks nädalavahetuseks mingisuguseid kivisse raiutud plaane ei teinud, sest ilmselgelt olen ma kodune. Ei teagi veel, millega ennast lõbustama hakkan.. Õnneks on Martin sel nädalavahetusel samuti siin ega mitte kusagil teises linnas või riigis mängul ja seega loodan ma, et see minu lõbustamine jääb tema nuputada :) tahaks mingisugust head Netflixi sarja vaadata, aga ei suuda miskit välja valida. Äkki on kellelgi midagi head soovitada? Nagu midagi sellist, mida me Martiniga koos saaks vaadata. Midagi head. 
Millestki heast rääkides meenus kohe, et esmaspäeval hakkab ju MKR-i uus hooaeg! Lõpuks ometi! Piduuu! Tasuta nohurohtu ja salvrätikuid kõigileee!
Ah teate, üks asi meenus veel. Õues on kaks päeva maailma kõige kohutavam ilm olnud - ülikõva tuul ning lisaks sajab vihma. Kuna aga nii külm on, siis jäätub see vihm kohe ära ja KÕIK jääkorra all. Tee on nii libe, et isegi paigal seistes võid pikali kukkuda. :D Eile näiteks tahtsin aiapostist kinni võtta, et tasakaalu hoida, aga sellest polnud üldse tolku, sest see oli sama libe kui tee. Õnneks jäin ikka püsti.
Lähen nüüd teen uue tassitäie midagi kuuma ja üritan endast ikka elulooma kätte saada. Niimoodi vireleda ei ole üldse mõnus!


teisipäev, 22. jaanuar 2019

Makroonikoolitus

Enne kui ma siin oma igapäevaelu-postituste juurde tagasi lähen (kirjutan seda nii nagu ma üldse blogiks IGA päev :D), võtan ma päevakorda hoopiski ühe ägeda koolituse, kus ma Eestis olles käisin. Sain selle koolituse jõulukingituseks ja enne kui ma üldse teada sain, kuhu koolitusele ma tegelikult lähen, olin ma raudpolt kindel, et eks see mingi lingam-massaaži koolitus ole :D aga vot ei olnud! 
Käisin hoopiski makroonikoolitusel ja olen nüüd hirmsasti teadmisi täis. Koolitust viis läbi Ülle (FB - Maiuspalad), kellelt ma juhtumisi ka pulmadeks makroone tellisin. Ülle koolitas meid kolmekesi ja ülimõnus oli niimoodi pärastlõunat veeta, et lobised, saad uusi teadmisi ja lõpuks saad veel makroone ka kaasa! Mida sa hing veel tahta võid! Kartsin enne täiega, et äkki meie olemegi need lohakad, kellel makroonid välja ei tule, aga ei olnud üldse karta vaja, sest makroonid tulid välja ja kuidas veel. Käsi südamel võin öelda, et ma tõesti ei ole enne nii häid makroone saanud kui need omatehtud makroonid olid.
Makroonikoolitus oli mul muuseas täitsa mu bucket listis olemas, ehket see oli üks nendest asjadest, mida ma elu jooksul kindlasti teha tahtsin. Kehvake on muidugi see, et peale koolitust pole mul makroone rohkem mahti teha olnud ja veits kardan, et kui peale esmakordset tegemist liiga pikk paus sisse jääb, võivad mõned nipid ära ununeda. Siin Bukarestis ma neid ka vorpima hakata ei saa, sest meil on gaasipliit ja seal on see temperatuur küll selline nagu jumal juhatab. Ja kes makroonide tegemise kohta sama palju teab kui mina nüüd, siis teate ka seda, et temperatuur on väga oluline.
Kellel nüüd mõte tekkis, et võiks ka oma sõbrantsidega ühe mõnusa päeva veeta, siis kirjutage julgelt Üllele läbi Maiuspalade lehekülje, sest äkki veab ja saate ka ennast koolitama minna. 

pühapäev, 20. jaanuar 2019

Vanemaks saada on nii tore!

Jõudsin Bukaresti tagasi ööl vastu neljapäeva ja seda ütlen ma kohe ära, et ega see kerge ei olnud. Ma ausalt ei tea, mida ma neid lennupileteid ostes vaatasin, sest lennuaegu ma ilmselgelt ei vaadanud. Sellest hetkest kui ma Frankfurdis terminali uksest sisse astusin, oli jätkulennu boardinguni aega kakskümmend minutit! Kes Frankfurdis käinud on, see teab, et lennujaam seal väike just ei ole.. Ja kui sul kõige kiirem on, siis muidugi asub üks värav teisest sama kaugel nagu kuu maast. Minu puhul siis alustasin ma oma ristiretke väravast A1 ja jõudma pidin ma väravasse Z52. Kui ma õigesti mäletan, siis Z60 üldse viimane ongi. Aga ma siiski jõudsin oma lennule! Lidusin muidugi terve selle kakskümmend minutit nii mis hirmus, aga ma jõudsin! 
Sellega ma mu rahvaspordipäev veel ei lõppenud. Martin mulle lennujaama vastu tulla ei saanud, sest teda polnud sellel päeval Bukarestis. Võtsin takso ja sõitsin koju. Elame me neljandal korrusel ja lifti meie majas ei ole. Minul aga oli lisaks käsipagasile ka 21-kilone kott kaasas. Niipea kui taksojuht mulle mu põrsa ulatas, pidin ma sellega sinnasamasse, maja ette, lumehange kukkuma ka. Hädavaevu jäin püsti! Ja oii pagan, milline retk mul alles siis algas. Kusagil esimese ja teise korruse vahel ma arvasin, et ma kas hakkan nutma või jätan selle koti sinnasamasse lösutama, üks kahest hakkab nüüd juhtuma küll. Kogusin oma viimased riismed siiski kokku ja tarisin selle koti siiski neljandale ära. Ta oli mul ausalt juba igatepidi käes olnud - sangast, põhjast ja rattast. Koduuksest sisse astudes oli küll selline tunne nagu oleks kaks maratoni jutti läbi teinud. 
Neljapäev kuluski tervenisti koristamisele ja lahtipakkimisele, sest see mis siin mind ootas.. see trükimusta ei kannata. :D
Reedene päev oli aga hirmsasti tore, sest reedel oli minu sünnipäev! Hommik algas kohe üllatusega kui kuller uksetaga kella lasi ja mulle minu Eestis elavatelt sõpradelt lilled tõi. Nii-nii armas! Edasine kulus aga juba sättimisele ning varsti jõudis Martin ka koju tagasi. Ta nimelt oli nädal aega mägedes uueks hooajaks ettevalmistumas. 
29!
Õhtul aga oli meil ühes minu lemmikrestoranis laud kinni pandud ja koos nelja sõbraga me seal õhtust sõimegi. Kohalejõudes ootas mind seal juba ees selline laud lillede ja kingitustega:
Peale õhtusööki liikusime veel järgmisesse kohta edasi, et paar drinki teha ja koju jõudsime vist alles kella kahe ajal. Aeg tõesti lendab kui lõbus on.
Sünnipäev oli nii tore, et tahaks kohe, et seda tihedamini oleks. Vanusenumber muidugi nii tihedalt vahetuda ei tohiks, aga seda "täna on minu päev" tunnet võiks rohkem kui kord aastas tunda küll. :)
Olen oma uut beebit neli päeva kasutanud ja selle nelja päevaga olen ma sada protsenti Macbooki usku pööratud. Appi kui hea!
Tegelikult oli meil nädalavahetuseks ka spasse mineku plaan tehtud, aga juhtus nii, et just sellel nädalal oli spa basseiniosa hooldustöödeks kinni ja pidime selle mõtte maha matma. Laupäev algas hoopiski brunchiga prantsuse bistroos, kus alustuseks oma pool tundi lauda ootasime, sest kuuele inimesele laua saamine pole üldse mingi kerge ülesanne. Ootamine aga tasus ära, sest toidud on seal parimad ja paar tundi said mõnusalt mööda saadetud. Kuna kõigil ka õhtu vaba oli, pidime otsustama mida edasi teha. Kolm inimest tahtsid golfi mängima minna ja kolm inimest veekeskusse minna, mis tähendas lõppkokkuvõtteks seda, et tulime hoopis meile Kataani mängima. :D selle suhtes olid õnneks kõik üksmeelel.

Sünnipäevapostituse lõpetuseks aga väike flashback. Vasakul aasta 2009.

Pole midagi muud öelda kui, et vanemaks saada on suurepärane! Ning kõigile neile, kes praegu varastes kahekümnendates ennast inetu pardipojana tunnevad, siis varuge mõned aastad kannatust - teie parimad ajad alles tõmbavad tuure üles. :) Näide ülal!