pühapäev, 20. jaanuar 2019

Vanemaks saada on nii tore!

Jõudsin Bukaresti tagasi ööl vastu neljapäeva ja seda ütlen ma kohe ära, et ega see kerge ei olnud. Ma ausalt ei tea, mida ma neid lennupileteid ostes vaatasin, sest lennuaegu ma ilmselgelt ei vaadanud. Sellest hetkest kui ma Frankfurdis terminali uksest sisse astusin, oli jätkulennu boardinguni aega kakskümmend minutit! Kes Frankfurdis käinud on, see teab, et lennujaam seal väike just ei ole.. Ja kui sul kõige kiirem on, siis muidugi asub üks värav teisest sama kaugel nagu kuu maast. Minu puhul siis alustasin ma oma ristiretke väravast A1 ja jõudma pidin ma väravasse Z52. Kui ma õigesti mäletan, siis Z60 üldse viimane ongi. Aga ma siiski jõudsin oma lennule! Lidusin muidugi terve selle kakskümmend minutit nii mis hirmus, aga ma jõudsin! 
Sellega ma mu rahvaspordipäev veel ei lõppenud. Martin mulle lennujaama vastu tulla ei saanud, sest teda polnud sellel päeval Bukarestis. Võtsin takso ja sõitsin koju. Elame me neljandal korrusel ja lifti meie majas ei ole. Minul aga oli lisaks käsipagasile ka 21-kilone kott kaasas. Niipea kui taksojuht mulle mu põrsa ulatas, pidin ma sellega sinnasamasse, maja ette, lumehange kukkuma ka. Hädavaevu jäin püsti! Ja oii pagan, milline retk mul alles siis algas. Kusagil esimese ja teise korruse vahel ma arvasin, et ma kas hakkan nutma või jätan selle koti sinnasamasse lösutama, üks kahest hakkab nüüd juhtuma küll. Kogusin oma viimased riismed siiski kokku ja tarisin selle koti siiski neljandale ära. Ta oli mul ausalt juba igatepidi käes olnud - sangast, põhjast ja rattast. Koduuksest sisse astudes oli küll selline tunne nagu oleks kaks maratoni jutti läbi teinud. 
Neljapäev kuluski tervenisti koristamisele ja lahtipakkimisele, sest see mis siin mind ootas.. see trükimusta ei kannata. :D
Reedene päev oli aga hirmsasti tore, sest reedel oli minu sünnipäev! Hommik algas kohe üllatusega kui kuller uksetaga kella lasi ja mulle minu Eestis elavatelt sõpradelt lilled tõi. Nii-nii armas! Edasine kulus aga juba sättimisele ning varsti jõudis Martin ka koju tagasi. Ta nimelt oli nädal aega mägedes uueks hooajaks ettevalmistumas. 
29!
Õhtul aga oli meil ühes minu lemmikrestoranis laud kinni pandud ja koos nelja sõbraga me seal õhtust sõimegi. Kohalejõudes ootas mind seal juba ees selline laud lillede ja kingitustega:
Peale õhtusööki liikusime veel järgmisesse kohta edasi, et paar drinki teha ja koju jõudsime vist alles kella kahe ajal. Aeg tõesti lendab kui lõbus on.
Sünnipäev oli nii tore, et tahaks kohe, et seda tihedamini oleks. Vanusenumber muidugi nii tihedalt vahetuda ei tohiks, aga seda "täna on minu päev" tunnet võiks rohkem kui kord aastas tunda küll. :)
Olen oma uut beebit neli päeva kasutanud ja selle nelja päevaga olen ma sada protsenti Macbooki usku pööratud. Appi kui hea!
Tegelikult oli meil nädalavahetuseks ka spasse mineku plaan tehtud, aga juhtus nii, et just sellel nädalal oli spa basseiniosa hooldustöödeks kinni ja pidime selle mõtte maha matma. Laupäev algas hoopiski brunchiga prantsuse bistroos, kus alustuseks oma pool tundi lauda ootasime, sest kuuele inimesele laua saamine pole üldse mingi kerge ülesanne. Ootamine aga tasus ära, sest toidud on seal parimad ja paar tundi said mõnusalt mööda saadetud. Kuna kõigil ka õhtu vaba oli, pidime otsustama mida edasi teha. Kolm inimest tahtsid golfi mängima minna ja kolm inimest veekeskusse minna, mis tähendas lõppkokkuvõtteks seda, et tulime hoopis meile Kataani mängima. :D selle suhtes olid õnneks kõik üksmeelel.

Sünnipäevapostituse lõpetuseks aga väike flashback. Vasakul aasta 2009.

Pole midagi muud öelda kui, et vanemaks saada on suurepärane! Ning kõigile neile, kes praegu varastes kahekümnendates ennast inetu pardipojana tunnevad, siis varuge mõned aastad kannatust - teie parimad ajad alles tõmbavad tuure üles. :) Näide ülal!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar