laupäev, 16. veebruar 2019

Valentinipäeva aftermath ja jälle tarkusehammastest

PS. Alustasin selle postitusega eile!

Esimene vaba päev sel nädalal ja ma juba kella seitsmest üleval! Läksime magama küll alles kell üks, aga kuna Martin pidi äratusega üles tõusma, siis ajas see minul ka une pealt ära. Nüüd on kell kaksteist ja mul on söödud hommikusöök, koristatud kapid, ümber tõstetud riiulid, kulmud värvitud ja ära visatud hulganisti prahti. Ülihea noh! 
Eile oli restoranis nii mõnus. No alustame sellest, et mõnus oli esimest korda sellel nädalal meiki teha ja ma läksin ikka all inni. Millegipärast ei teinud ma eile aga mitte ainsamatki pilti.. aga selle üle pika aja meikimise juurde sobib ideaalselt see tekst:
Ma olen sellest värvist nii sees! Lausa nii sees, et kui ma kord luban endal uuesti riideid osta, siis kindlasti tahan ma selles toonis kampsunit leida.
Restoranis olid vist küll kõik välkarid, meie muidugi kaasaarvatud. Ausalt, igas lauas räägiti vist erinevas keeles. Toit oli ülihea - sõin lõhe kuskussiga ja magustoiduks kreembrüleed. Kõht oli lõpuks nii täis, et ma lihtsalt ägisesin. Ja meil oli nii lõbus! Mitte, et see mulle üllatusena tuleks, aga kuna me tiheda graafiku tõttu ammu päris kahekesi välja jõudnud ei ole, siis oli eilne õhtu kohe ekstra tore. 
Mitte, et siin ennast jube huvitavaks inimeseks teha ja ega ma ausaltöeldes ei teagi kuidas seda niimoodi kirja panna, et mitte mingisugust tõusiku muljet jätta, aga restoranis ringi vaadates olime me kindlalt see paar, kes teised oleks tahtnud olla. :D seda ainult selles mõttes, et meil oli lihtsalt nali nalja otsa ja selline tunne, et pole üksteist vähemalt aasta aega näinud või oli käsil mingi teise kohtingu värk, sest rääkida on nii palju. Telefone ei võtnud me kumbki isegi taskust välja ja tunnid möödusid lennates. Lihtsalt lobisemine, flirt ja naljad. Parim!
Aga kuna iga hea asi saab korda otsa, siis pidi Martin täna Bosniasse lendama ja tagasi tuleb ta alles pühapäeva õhtul. Booo! Mul tuleb ikka üks igavaim nädalavahetus ajaloos, kuna peale tänaõhtust hambaarsti passin ma kindlasti terve nädalavahetuse kodus. Kuhu ma ikka peale tarkusehammaste tõmbamist lähen onju. Proovin vähemalt sõbranna külla meelitada, et ta mind lõbustaks, hahaa :)

Ja nüüd tarkusehammaste tõmbamise aftermath, mille panin kirja täna, laupäeva hommikul.

Kellel ülemiste tarkusehammaste tõmbamine ees on, siis mina saan teile öelda vaid julgustavaid sõnu. Läksin kabinetti kell 18:00 ja kell 18:30 olin ma juba Uberis ja teel koju. Konkurentsitult mu kõige lühem hambaarstil käik! Kokku võttis kõik aega kümme minutit ja sellest enamus kulus sellele, et tuimestus mõjuma hakkaks. No arst ütles küll enne, et ülemised tulevad kergelt, aga et niiii kergelt. :D oleks võinud ise nad välja koukida. 
Eile ma enam midagi ei söönud-joonud, lasin oma suukesel puhata. No tegelt ei ole ma veel täna ka midagi söönud, kogun julgust praegu, et jogurtit sööma hakata. Pea veidi tuikab ja eks suu on hell, aga see on täitsa normaalne. Arst ütles ainult seda, et peale ülemiste hammaste tõmbamist peab lihtsalt hästi hoolas olema ja rahulikult puhkama. 
Ahjaa, see asi oli küll seekord teisiti, et õmblusi ei tehtud. Ma ei tea kas sellest tulenevalt või mitte, aga mul niimoodi ila jookseb, et midagi hirmsat (eile oli selline rõve veresegune, täna juba.. lihtsalt ila. andke andeks sellise kauni kirjelduse eest!). Õhtul kojusõites palvetasin, et Uberijuht lobisema ei kukuks, sest no kuidas ma teen suu lahti kui ila välja voolab! Õnneks oli vait nagu sukk.
Ja lõpetuseks mu kohustuslik pilt sarjast "roosid ja tarkusehambad":
Eks ole kena. Kui keegi mõtleb, et miks kurat ma oma hammastest nii palju kirjutan, siis andke andeks ja jätke need osad vahele, aga kirjutamata ma neid ei jäta. Enne enda raviplaani alustamist guugeldasin ja lugesin ma nii palju teiste inimeste kogemuste kohta ja ausalt, need andsid mulle nii palju tahet oma hambad korda saada. Ehk on keegi kusagil samasugune jänespüks nagu mina ja saab minu kirjutatust ka julgust juurde.

2 kommentaari:

  1. Hei,

    Kas sa ehk tahaks kirja panna, mis su raviplaan ette näeb. Endalgi vaja mõned otsused lähiajal teha ning noh - ikka suured otsused, mis elu aeg kaasas käivad :)

    VastaKustuta
  2. Jah, võin kirja panna muidugi. Ma ainult ei tea kas sellest abi on, sest eks iga inimese hammaste olukord on erinev.

    VastaKustuta