esmaspäev, 17. juuni 2019

Miks satuvad osad inimesed igasugustesse olukordadesse ja teised üldse mitte?

Tsau, sõbrakesed! Loodan, et naudite suve samamoodi nagu mina ehk ikka niiviisi, et päevad on pikad ja päikest täis. Minu lemmikpaik on hetkel kindlasti mu rõduke, kus ma igal õhtul istun ja ümbritsevat jälgin. Päikeseloojangut, naabrite tegemisi ja nahkhiiri - kõike saab näha. :D
Oiiii te ei tea, mis mul eile juhtus! Enne kui ma loo enda juurde lähen, siis tahaks teada, et kas te tunnete ka, et on inimesi, kellega pidevalt juhtuvad igasugused asjad ja siis on need inimesed, kes elavad super eeskujulikult ja rahulikult ning ei satu iialgi igasugustesse olukordadesse? Mul on täiega siuke tunne! Ja nagu te sellest "oi-mis-mul-juhtus" loo algusest aru võite saada, olen mina inimene kellega alatasa midagi juhtub. :D Õnneks (ptüi-ptüi-ptüi) on minuga juhtuvad asjad sellised, et suurt kahju neist ei tule ja pärast saab veel enda üle naerda kah. Aga noh, teada värk keda jumal hoidma pidi eks. 
Igatahes mõtlesime eile õhtul onutütrega, et davai, teeme selle aasta esimese sulpsu ära, kui külm see merevesi ikka olla saab. Rand, kus me käime, on sellise parklaga, et sõidad  üsna järsust mäest alla ja hops, oledki parklas. Olime juba sealt mäest alla sõitnud ja otsisin silmadega parkimiskohta kui vaatasin, et oo, siinsamas mu vasakul käel ongi vaba koht. Kuna mu ümbruses minu hinnangul kedagi polnud, keerasin rooli vasakule ja... näen silmanurgast, kuidas üks rattur külje niimoodi maha tõmbas, et tolmupilv üleval oli (autoga kokkupuudet ei olnud). Ta oli mäest sellise hooga tulnud ja kuna ma vana tolvan ju suunda sisse ei pannud, siis ega ta ei teadnud, et ma parkima hakkan! Ju ta ehmatas ära ja pidas parimaks suurelt kiiruselt sellise bloki panekut, et kukkus känaki sinnasamma liiva sisse (tal oli sõber ka ja ma ei tea miks nad otsustasid autost mõlemad erinevalt poolt mööduda). Kiivrit tal ei olnud ja tundus, et ehk oli mõni naps ka juba sees, aga püsti ta igatahes ennast ajas ning kõik paistis korras olevat. Ma muidugi vabandasin täiega ja tema vabandas ka, sest ilmselgelt oligi see meie mõlema süü, aga mul on siiani sellised süümekad, et kui vaja oleks, ma viskuks tema ette liiva sisse samamoodi. :D ma nagu kujutan ette kui nõme on ennast üles korjata sealt liiva seest kui mingi blond tšikk suurte silmadega iga su liigutust  kullipilgul jälgib ja muidugi kukkus tal veel kõlar maha ja siis mul oli vaja veel seda talle öelda ja siis ta pidi veel seda üles noppima ja... aaaahhh, nii halb! Meeldetuletus iseendale - OLE TÄHELEPANELIK!
Loo lõpplahendus - ujuma me siiskiei läinud, sest nii külm vesi oli. Plätserdasime niisama  jalgupidi vees ja täna hommikul ärgates oli onutütrel meganohu.
Muidu käisin ma veel reedel sõbrannadega Radissoni Lounge 24's istumas ja lobisemas. Ilm oli kahjuks pilvine ja külm ning pidime sees olemisega leppima ja 24-korruse vaadet nautida ei saanud.. mis seal ikka, tore oli meil nii või naa :) aga keefiri panna cottat ma nende menüüst ei soovita, mulle absoluutselt ei meeldinud.
Laupäeval oli minu klassikokkutulek. Juba kümme aastat keskkooli lõpetamisest! Jummel, KÜMME AASTAT. Siuke tunne nagu ma peaks mingi täiega täiskasvanud inimene olema või nii. Aga hästi tore oli klassikaaslasi näha! Ma ainult soovin, et meid oleks veidi rohkem kohale tulnud, sest siis oleks veel toredam olnud. Järgmisel korral ehk!

PS. Ma olen sellest 90 days to.. sarjast nii sees, et vaatan läbisegi kõiki osasid, mis TLC pealt tulevad. Vahepeal ei saa üldse aru, et mis paarike seal jälle luubi all on, aga ikka vaatan! Nii põneeev!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar