teisipäev, 23. juuli 2019

Kreeka: osa kaks - Veria ja Thessaloniki

Esimest osa Kreeka reisist saad lugeda SIIT.


Peale kolme päeva "maaelu" pakkisime oma kompsud kokku ja võtsime taaskord suuna Thessaloniki poole, et linnaelu üle vaadata. Seesama päev, pühapäev, oli muuseas meie esimene pulma-aastapäev! 
Esmalt viisime rendiauto ära ning seejärel sõitsime juba enda hotelli. Broneerisime eelnevalt ühte linnasüdames asuvasse butiik-hotelli toa, et ei transpordi ega muu pärast muretsema ei peaks. Hotell oli armas, ei midagi väga uhket, aga sellegipoolest oli kõik olemas. Hotelli staff oli täiega vastutulelik ja tore ning selle eest minupoolsed plusspunktid.
Esmalt jalutasime natuke linnapeal ning valisime kohta kuhu maha potsatada ja lõunat süüa. Valituks osutus üks mereäärne koht ja valitud söögiks minu ajatu klassika - kreeka salat ja friikad. Elu! Vahepeal käisime hotellis puhkamas ning õhtusöögiks valisime Tripadvisoris soovitatud restorani. Martini sõnul sõi ta seal enda elu parimat veisepõske, mida ta kirjeldas vaid ühe sõnaga - jumalik. Ma proovisin ka ja ausalt, oli küll suussulav ja justnimelt jumalik. 
Esmaspäevane plaan oli aga selline, et võtsime taaskord rendiauto ja sõitsime tunnikese kaugusele Veria linna, kus Martin kunagi kümme aastat tagasi elas ja enda väliskarjääri alustas. Ossa jutt kus seal linnas alles elu kees! Esmaspäeva lõuna ja restoranid olid nii puupüsti täis, et polnud kohta kuhu istuda. Nagu reede õhtu Tallinna vanalinnas oleks olnud! 
Linn oli täiega armas ja mulle väga meeldis seal. Jalutasime ringi ja Martin näitas mulle kus ta kunagi elas ja kus midagi toimus. Ma küll tean enda abikaasat üsna hästi ja muidugi on ta mulle sadu lugusid rääkinud kuidas tema elu enne mind oli, aga peale tema esimese välisriigi elukoha nägemist mõistsin ma veel enam kui tugeva ja tööka inimesega ma enda elu sidunud olen. Ta ei ole kunagi kurtnud kui raske oli algus ja üksinda ühes Kreeka väikelinnas hakkama saamine, kus peaaegu keegi inglise keelt ei rääkinud. Aga hambad ristis sai ta hakkama - treenis, õppis ja sai aga aina paremaks. Mitte igaühel ei ole nii palju tahtejõudu ja töökust ning nagu ma viimasel ajal meediast näen, siis ei pea nii mõnedki sportlased oma esimese välislepinguga isegi aastat vastu. 
Käisime tema kunagises kodusaalis ka :)
Hiljem saime veel Martini kunagise treeneriga kokku ning veelgi hiljem kohtusime ühe Martini kunagise klubikaaslasega, kes muideks inglise keelt ei rääkinud. Martin on mulle maininud küll, et oskab Kreeka keelest paari sõna, aga ütleme nii, et tegelikult oli ta taaskord tagasihoidlik ja sai vestluse täitsa kenasti peetud. Ega ma muidugi väga adekvaatne hindaja ei ole, sest ma ju seda keelt ei oska (oskan öelda "tere" ja "aitäh"). :D
See sõber muuseas pidas seal kohvikut ja pani meile teepeale "väikese" karbi maiustusi kaasa.
Ma kahjuks ei saa teile seda suhkrulaksu sõnadega edasi anda, aga teate seda tunnet kui midagi on nii magus, et siin tagumiste hammaste juures hakkab mingi imelik tunne ja ila hakkab jooksma? :D kui teate, siis võite ette kujutada kui magusad need baklavad olid. Ja ka muidugi imehead.
Õhtuks kimasime oma Fiati-punniga linna tagasi ja viisime auto ära. Jalutasime sööma ja muljetasime möödunud päevast. Ahjaa, kuna järgmisel päeval oli Martini sünnipäev, uurisin ma temalt enne, et mida ta enda sünnipäeval teha tahab. Tema vastas nii muuseas, et tahaks voodis šampanjat juua. Olgu nii, boss! Kui ta esmaspäevaõhtul duši alla läks, hakkas mul kiire. Tahtsin toast välja lipsata ja vastuvõttu kimada, et administraatoriga plaani pidada, et järgmisel hommikul ukse taga pudel ja klaasid ootamas oleks. Aga ma ei saanud ju uksekaarti elektripesast välja võtta, sest siis oleks mu plaan automaatselt läbi kukkunud olnud. :D niipea kui Martin vannituppa kadus, panin ma toas muusika hästi valjult mängima, et ta mu põgenemist ei kuuleks ja lükkasin tennised jalga. Jätsin ukse paokile ja palvetasin, et see vahepeal kinni ei vajuks ja, et mu plaan sedaviisi läbi ei kukuks. Kõik läks lausa nii ladusalt, et sain administraatoriga plaani kokku lepitud ja enne käimapandud laulu lõppu olin juba toas tagasi. Skoor!
Martin oli järgmisel hommikul just nii üllatunud nagu ma lootsin ja täiega mõnus päeva algus oligi tehtud. Või no mis seal ikka kurta on kui juba enne hambapesu sumin peas on. :D peale hommikusööki võtsime suuna mereäärse White Toweri poole, ronisime 37-kraadise kuumaga sinna otsa ja nautisime tuult. Edasi aga tegime merel väikese tiiru ning peale seda jalutasime veel linnas ringi. Peale lõunasööki võtsime suuna kohaliku õlipoe suunas, et kodustele erinevaid asju kaasa osta. See õlipood oli täpselt selline nagu ma ette kujutasin - väike pood, aga tuugalt asju täis. Omanik oli umbes meievanune mees, kes muidugi kohe lobisema kukkus. Nagu hea poepidaja ikka, siis rääkis ta meile erinevatest toodetest ja arvas, et me võiks ikka paar napsu ka ära proovida. Jumala ausalt - kui õues on 37-kraadi kuuma, siis pole palju vaja ja peale kahte napsu hakkas mul juba veits seest imelik. :D esimene oli tsipuro (nagu kange puuviljanaps) ja see mulle ei meeldinud. Ta oli nii kange ja meenutas mulle rumeenlaste palincat, mis mulle samuti üldse ei meeldi. Ma ei tea kas sellepärast, et esimene naps mulle nii vastukarva oli või oligi päriselt järgmisena proovitud ouzo hea (polnud millegipärast kunagi proovinud), aga tõesti, see lagritsamaitse ei olnud üldse halb. Ahjaa, maailm on ikka väike küll! Selgus, et poeomanik töötab muidu professorina Tampere ülikoolis ja alles paar kuud tagasi käis ta Tallinnas. Vot siis!
Samal päeval kinnitas seda väikese maailma asja üks olukord veel. Nimelt jalutasime tänaval ja põrkasime kokku Martini koondisekaaslase ja tema perekonnaga! Leppisimegi kohe õhtusöögiplaani kokku ja peale mõnetunnist puhkust me koos sööma läksimegi. Kuna õhtusöök üsna pikale venis ja meil sel ööl äratus kell pool kaks olema pidanuks, siis ei hakanudki me enam magama minema, vaid pakkisime asju ja lobisesime niisama. Kella kolmeks olime me juba lennujaamas ning järgmisel hommikul kenasti kodus tagasi. :)

Kreeka meeldis mulle väga ja juba me arutasimegi Martiniga, et järgmisel korral Kreekasse minnes võiks külastada Ateenat, Nafpliot ja mõnda väiksemat saart. Võtsin täna rannas muuseas "Minu Kreeka" raamatu uuesti ette, et see nüüd teise pilguga üle lugeda. 

pühapäev, 21. juuli 2019

Minu clip-in juuksepikendustest

Kunagi kui mul veel seda Eesti korterit ei olnud mis meil praegu on, siis oli nii, et iga kord kui vähe ilusamat ilma lubas, pidi juba varavalges ranna poole minema panema, et ikka võimalikult vara kohale jõuda ja maksimaalselt palju päikest saada. Eks oli vähe pikem tee sõita ka kui nüüd.. Praegusest kodust on randa 6 kilomeetrit ja üldse ei kipu enam nii palju ranna vahet voorima kui vanasti. Nagu ilusat ilma lubab ju nüüd peaaegu iga päev, kuhu mul kiiret! Rand ju siinsamas. :D Seega mõnulengi täna kodus ja teen koduasju, sest terve nädalavahetuse olin sotsiaalne ja koju saabusin alles eile õhtul. 
Reedel käisin sõbrannadega peol ja enne väljaminekut nägin vannitoas oma Foxy Locks juuksepikenduste karpi. Pole neid enam peale juuste äralõikamist väga välja julgenud võtta, sest mulle tundus, et kuidas ma neid praegu endale pähe peaks udjama kui enda juuksed nii lühikesed ja sirge lõikega on, et jääb nagu jube feik ning imelik. 
Tellisin ma enda juuksepikendused (clip in-id) eelmisel aastal enne pulmi, sest kuigi mul siis pikad juuksed olid, tahtsin ma pulmapäeval veits rohkem volüümi lisada. Soovitas mulle just seda firmat minu juuksur ja kuna tema juustest kõike teab, siis võtsin ta nõu kuulda ja tellisin endale 51 cm pikkused clip in pikendused (komplektis on pikendusi kokku 165g eest, minu tooniks on Latte Blonde - LINK). 
Kuna mul enda mäletamistmööda varem ühtegi juuksepikendust olnud pole, siis ei osanud ma pakki avades ka kättesaadud pikendusi millegagi võrrelda. Tundusid lihtsalt väga loomulikud ja pehmed juuksed. Ise ma neid alguses endale pähe ei proovinudki vaid võtsin lihtsalt pulmapäeval kaasa, et minu jumestaja/soengu tegija Merili (kellel nendega juba kogemust oli) neid mulle soengu tegemiseks kasutada saaks. Kui ta mulle neid paigaldas, siis püüdsin jälgida, et ise ka hiljem hakkama saaksin. Tegelikult aga seisid pikendused peale pulmi karbis kuni jõuludeni välja, mil ma nad taasavastasin. Selleks ajaks polnud mul muidugi ükski nipp enam meeles ja tuli Youtube'i tutorialid üles otsida. Õnneks on Foxy Locksi pikenduste kohta mingi sada videot ja pikenduste paigaldamise sain nende abiga kiirelt käppa. 
Pulmapäeval. Ainus kord kui korraga terve komplekt peas oli. Jah, pea tundus veidi raskem küll. :D
Igal pikendusel on samas toonis klambrid küljes ja need klambrid haakuvad oma juuste külge kuidagi eriti hästi. Kordagi pole ükski klamber veel lahti tulnud ega midagi. Pikendused on tõesti nii loomulikud, et vahet on väga raske teha. Ma isiklikult usun, et loomulikum tulemus jääb siis kui juustes vähe lokki või lainet on, aga ega keegi neid muidugi sirgetena ka kanda ei keela. 
Jaanuaris, kui veel enda juuksed pikad olid, lisaks mõned pikendused.
Nagu öeldud, siis reedel otsustasin, et proovin nad siiski oma lühikese soenguga klappima saada ja pähe panna. Kuna 51 cm pikendust siiski minu long bob'i juures veidi liiga silmatorkav oleks jäänud, otsustasin ma kanda kolme juukseriba (üks kolme klambriga, kaks kahe klambriga) mida ma veidi lühemaks ja rohkem järku lõikasin. Vaatasin veel enne Youtube-st SEDA videot, et paar trikki selgeks saada, kuidas lühikesi kuklajuukseid peita, sest minuarust just need pikendused reeta võivadki.
Igatahes sain ma nad nii hästi pähe, et keegi isegi ei küsinud, et kas ma pikendusi kannan. Lõpuks üks sõbranna ütles, et ta juba tükk aega mõtles, et ma ju lõikasin vahepeal juuksed ära, et kuidas siis juba jälle nii pikaks kasvanud on. :D siis oli teistel samuti selline "ahaa!" moment.
Reedel, lühemaks lõigatud pikendustega
Pikendusi võib sirgendada, lokitada ja mida iganes veel teha, aga vahepeal peaks neid ikka pesema ka. Mingit raketiteadust selle taga ei ole, vaata aga vanast heast Youtube'st järgi ja oledki jälle targem. 
Ma küll pead pakule panna ei või, aga arvan, et koos tellimisega maksin ma eelmisel suvel enda komplekti eest ligemale 150€. Jah, ma tean, et see on suur raha, aga peale seda kui ma neid nüüdseks korduvalt kasutanud olen (ja neid ka edaspidi aastaid kasutan), siis ei kahetse ma seda ostu absoluutselt ja kui kunagi mu praegused pikendused täitsa rootsuks jääma peaksid, siis telliksin ma nad uuesti. Kellel nüüd tellimiseks huvi tekkis, siis soovitan ma liituda nende uudiskirjaga või Instagrami kontol silma peal hoida, sest aeg-ajalt teevad nad veidi allahindlusi ka ja sellise summa juures on iga allahinnatud protsent abiks.
Pikki juukseid kõigileee!

kolmapäev, 17. juuli 2019

Kreeka: osa üks - mägedes ja mere ääres

Enne kui jutu enda juurde läheme siis ütlen seda, et panin portsu oma uusi ja vähekantud asju Yagasse üles. Link on siin: https://www.yaga.ee/liinajohannson

Kujutate ette, et mina ja Martin oleme koos olnud juba kuus aastat. Me mõlemad reisime pidevalt ringi - mina peamiselt Eesti-Rumeenia kursil ja Martinit viivad reisid sinna kuhu töö tõttu minema peab. Aga koos ei ole me puhkusel käinud mitte kunagi! Kuni selle suveni siis. Nimelt tekkis mul millalgi mitu kuud tagasi mõte, et tahaks Kreekasse minna. Kunagi ammu, kümme aastat tagasi, alustas Martin oma väliskarjääri just Kreekas ning kuna tema Kreeka-aja jutud meil ikka vahel teemaks on ja ta Kreekast nii huvitavalt rääkis, siis tekkiski mul aina suurem huvi sinna minna.
Kuigi Martini puhkus sel aastal üsna üürikeseks jäi, leidsime siiski nädalakese, et lõpuks oma esimene ühine puhkus ära teha. Planeerisime oma puhkuse niimoodi, et sinna sisse jäid nii meie esimene pulma-aastapäev kui ka Martini sünnipäev. Veel tegime oma puhkuseplaani niimoodi, et esimesed neli päeva veetsime me Thessaloniki lähedal Kassandra poolsaarel ja edasi kolisime juba Thessalonikisse, et veits linnaelu ka elada. Ma Thessalonikist räägin juba järgmises postituses, sest muidu läheb äkki see jutt siin liiga pikaks ja igavaks.
Igatahes maandusime me Thessalonikis neljapäeval ja lennujaamast läksime me otse autorenti, et varasemalt broneeritud auto kätte saada. Konditsioneer põhja ja läksime! Mingit pikka sõitu meil ei olnud, sest sõitma pidime me alla kahe tunni ja olimegi kohal. Olime juba varem endale sellise toreda majutuse välja valinud, mis asus mäe otsas ja oli merevaatega. Tegemist oli apartment-hotelli tüüpi kohaga ja oiii kui mõnus seal oli! Kes mu instal silma peal hoidnud on, see kindlasti juba teab :) eraldi sissekäik, allkorrusel rõdu, elutuba ja köök, üleval suur rõdu ja magamistuba. Aias basseinid ja muud jutud. Ja seal oli nii vaikne! Poleks ma vahepeal ühte teist perekonda näinud, siis ma olekski arvanud, et me oleme seal täitsa üksi. No peaaegu täitsa üksi.. meie rõdul elasid veel näiteks üks sajajalgne, üks sisalik ja mingid ekstranäljased herilased, kes hommikusöögilauas meie singiviiluga jeehhat tõmbasid.
Hommikusöögid tegime ise, sest millal sa veel sellise vaatega kohas hommikukohvi nautida saad!? Ükspäev läks herilastega muuseas nii hulluks, et tassisime kõik asjad lauale ja siis tagasi tuppa, sest need herilased olid lihtsalt võimatud.
Oma päevi sisustasime me peamiselt rannas vedelemisega, ujumisega, muidugi söömisega, ringi sõitmisega, rõdul tšillimisega ja kaartide mängimisega. Täielik puhkus!

Ma pigem laseks piltidel jutustada mis me seal nägime ja tegime :)
Käisime ühes väikelinnas nimega Nea Fokea. Kaardi järgi oli seal mingi tähtis torn, aga ma ütleks, et midagi sellist see ei olnud millest kodustele kirjutada. :D turnisime niisama varemetes ja tegime pilte. Ja jalutasime ja tegime veel pilte.
Proovisime oma päevaplaani niimoodi sättida, et kuni lõunani olime me erinevates randades ning peale lõunasööke sõitsime oma poolsaarel ringi. Ülemistel piltidel käisime me enda poolsaare tipus, kus üks imetilluke kirik oli (mitte see kabel, mis esimesel pildil). Seal polnud mitte midagi, ainult vesi ja kirik. Aga täiega äge oli seal siiski!
Ma ei tea kas meil lihtsalt vedas või ongi Kreekas nii, et õhtuti mängib pea igas restoranis mingi muusik, aga lauljaid jagus igalepoole. Ja nad laulsid päris-päriselt hästi! Ja toit.. vist ei pea seda üldse kommenteerimagi :)
Ekskjuus mii, et ma siuke takupea olen siin. :D
Selle pudeliga meenus kusjuures siuke jutt, et Martin rääkis mulle juba enne reisi, et kui tema Kreekas elas, siis jõi ta ühte sellist jooki, mis oli nagu valge vein, aga veits teise maitsega. Ostsime seda uuesti ja esimesest lonksust peale oli mul selline tunne, et sellel on mingi tuttava taime maitse küljes. Viimasel päeval guugeldasin ja selgus, et seda maitset teeb mänd. Kohe oli mul ahhaa-moment, et on jah männivaigu maitse küljes (mitte, et ma kunagi vaiguga maiustanud oleks). :D
Ja ports niisama pilte, mis ma telefonist leidsin. Veidi randa, veel üks mini-kirik koduteel mäest üles, käsitsi kirjutatud tšekk ja mu Marilyni moment, hehee. 

Esimene pool reisist näidatud, järgmisel korral kirjutan-näitan juba reisi teist poolt ja Thessalonikit. Kuidas teil, olete Kreekas käinud? Kui jah, siis kus? :)

esmaspäev, 15. juuli 2019

Minu Saaremaa jaanipühad 2019

Eneselegi teadmata läks see blogi siin ligi kuuajasele suvepuhkusele, ups! Eks see suvi ongi selline veidi kaootiline aeg. Endal on nii palju tegemisi, et läpakat vahepeal kätte ei võtagi ja olgem ausad - vaevalt, et teiegi siin nii tihti uut postitust otsimas käite kui muidu. Aga ma ei pahanda ka. :D
Teen nüüd väikese tagasikerimise ja jätkan sealt kust kuu aega tagasi pooleli jäin. Martini suvepuhkus algas 17nda juuniga. Esimesed paar päeva võtsime väga rahulikult, jalutasime rannas, käisime kohvikutes ja lihtsalt olime, sest eelnevad kaks nädalat oli tema koondiselaagris ja elas hotellis ja Rootsis ja Sloveenias ja jumal teab kus veel. Aga juba sama nädala laupäeval pakkisime oma kompsud kokku ja sõitsime jaanipühadeks Saaremaale. Kuna meid üsna palju oli, siis rentisime kolmeks päevaks endale terve rantšo. Täiesti koba peale leidsime selle muideks ja üsna viimasel hetkel ka. Panen teile siia selle koha lingi, sest kes suurema seltskonnaga (kui ma õigesti mäletan, siis mahtus magama vist 15 inimest) privaatset majutust otsib, siis ehk on see koht just teile: https://www.airbnb.com/rooms/34768157?source_impression_id=p3_1563178601_3GWEZGJ9Dd0trWmR.
Ruumi oli seal meeletult, võõrustajad nii toredad ning abivalmid ja jumala ausalt - kuulutus ei anna edasi seda kui äge koht see tegelikult on. Mere äärde oli vaid 200 meetrit, naabrid kaugel ja kõik vajalik oli majutuses juba olemas ka.
Meie jõudsime kohale juba päev enne jaanilaupäeva, mis andis meile piisavalt aega, et ennast sisse seada, tšillida ja järgnevaks päevaks ettevalmistused ära teha. Ma nimelt väga usun, et eduka ürituse taga on piisav eelnev planeerimine ja asjade läbimõtlemine. Minu teooria on muide täitsa põhjendatud, sest meil oli niiii äge jaanipäev! Kohe mitte ei tahtnud sellist jaanilaupäeva, et kõik istuvad ümber lõkke ja üks vend sussutab vorsti ning muud ei olegi. Igav ju! Sellepärast mõtlesime juba eelnevalt välja väikese tegevuskava :) 
Valmistasime kõik söögid ette ära ja peale seda jalutasime tüdrukutega mere äärde, et kättesaadavatest asjadest endale pärjad teha. Ütleme nii, et kui sa kakskümmend aastat ühtegi pärga pununud ei ole, siis ei lähe see üldse nii ludinal kui arvata võiks. Mingisugused pusserdised me igatahes valmis saime ja kandsime neid uhke näoga. Enne õhtusööki algasid aga võistlused - esmalt võistkondlik ja seejärel individuaalala. Võistkondlik "teatevõistlus" koosnes kolmest osast: esmalt kotijooks esimesse punkti, kus tuli ära "juua" üks tarretiseshot, mis me eelneval õhtul valmis teinud oleme. Sealt edasi juba pakuni, kus pidi ühe haamrilöögiga (üks käsi selja taga) naelale pihta saama. Võitjaks tuli see tiim, kelle nael esimesena pakus oli. Individuaalala oli aga vana hea saapavise, mehed ja naised eraldi kategooriates. Auhindadeks olid karikad (võistkondlikust karikast sai muuseas rändkarikas, mida järgneval aastal edasi anda), mille valmistamine meile muuseas päev varem meelde tuli. :D Õnneks on olemas selline firma nagu Gravex, kes vaid paaritunnise etteteatamisega meie soovitud karikad valmis meisterdas.
Karikad Gravexist, letterboard Kukupesast, esmaabipakid on meie pulmade ülejäägid (sees valuvaigistid, plaastrid ja Tic Tac-id)
Peale spordiprogrammi aga mõnus õhtusöök lõkkekartulite, grilli ja salatitega, peale mida me omakorda vesipiibuga (ma ise olen muuseas piipu teinud täpselt ühel korral teismelisena ja mulle üldse ei meeldinud!) välikööki kolisime ja spontaanse muusikalise programmiga alustasime. :D telefon läks ringile ja seekord olid loosis lood kunagisest "7 vaprat" saatest! Lõpuks kujunes sellest juba korralik karaoke ja räpimaraton kuni me otsustasime hoopis tünnisauna ronida ja seal mitu tundi solberadada kuni me juba täitsa krimpsus olime. Aga ka sellega ei saanud veel õhtut lõppenuks lugeda, kus sa sellega! Kell oli juba sealmaal, et päikesetõus ei olnud enam üldse kaugel ja nii otsustasime me randa jalutada, päikesetõusu vaadata ja oma selleks hetkeks enam üldse mitte nii ilusad pärjad laintega ära saata ja jaanipäeva viimaks lõpetatuks lugeda.
Järgnev päev kulus aga lihtsalt olemisele ja puhkamisele, veesõjale, p*rsekatele ja kaardimängudele ja igasugustele muudele toredatele asjadele. Ahjaa, millalgi vahepeal käisime veel oma kõige lemmikumas Saaremaa söögikohas, milleks on Lümanda söögimaja. Appi kui head ja kodused toidud seal on! Kes veel käinud ei ole ja Saaremaale satub, siis tip-tip-tip Lümanda poole!
Sõbranje Rubyga (Rubyl on muuseas nii toredad emainstinktid - niipea kui kui minu kõige väiksem alla aastane sõber nutma hakkas, alustas Ruby väga kurva ulgumisega, kasvõi läbi une)
Teisipäevahommik kulus ainult koristamisele, pakkimisele ja taara ära viimisele. Ma küll üldse ei taha alkoholitarbimisest rääkida, aga kui üle kümne inimese mitmeid päevi koos elavad, siis seda ikka tekib.. mul on sellest taaraviimisest siiani sellised armid, et ei taha isegi oma kodusolevat taarakotikest ära viima minna. :D pole mina veel nii aeglast taaraautomaati näinud, kus meil kokku TERVE TUND kulus. Ühe taara protsessimine võttis nii kaua aega, et selle ajaga jõudis oma kümme kükki teha või Instagrami läbi scrollida või aastaaegade vahetumist jälgida. Täitsa haige!
Koju jõudsime me lõpuks teisipäevaõhtuks ja me lihtsalt kukkusime voodisse, sest väsimus oli ikka nii suur.
Vot selline vahva jaanipäev oli meil. Üle aastate ei sadanud mitte piiskagi ja kindlasti andis ka see täiega juurde, et ilm nii hea oli. 
Kodus meil aga pikka pidu ei olnud, sest juba ülejärgmisel varahommikul lendasime me Kreekasse! Sellest aga juba järgmises postituses.