teisipäev, 23. juuli 2019

Kreeka: osa kaks - Veria ja Thessaloniki

Esimest osa Kreeka reisist saad lugeda SIIT.


Peale kolme päeva "maaelu" pakkisime oma kompsud kokku ja võtsime taaskord suuna Thessaloniki poole, et linnaelu üle vaadata. Seesama päev, pühapäev, oli muuseas meie esimene pulma-aastapäev! 
Esmalt viisime rendiauto ära ning seejärel sõitsime juba enda hotelli. Broneerisime eelnevalt ühte linnasüdames asuvasse butiik-hotelli toa, et ei transpordi ega muu pärast muretsema ei peaks. Hotell oli armas, ei midagi väga uhket, aga sellegipoolest oli kõik olemas. Hotelli staff oli täiega vastutulelik ja tore ning selle eest minupoolsed plusspunktid.
Esmalt jalutasime natuke linnapeal ning valisime kohta kuhu maha potsatada ja lõunat süüa. Valituks osutus üks mereäärne koht ja valitud söögiks minu ajatu klassika - kreeka salat ja friikad. Elu! Vahepeal käisime hotellis puhkamas ning õhtusöögiks valisime Tripadvisoris soovitatud restorani. Martini sõnul sõi ta seal enda elu parimat veisepõske, mida ta kirjeldas vaid ühe sõnaga - jumalik. Ma proovisin ka ja ausalt, oli küll suussulav ja justnimelt jumalik. 
Esmaspäevane plaan oli aga selline, et võtsime taaskord rendiauto ja sõitsime tunnikese kaugusele Veria linna, kus Martin kunagi kümme aastat tagasi elas ja enda väliskarjääri alustas. Ossa jutt kus seal linnas alles elu kees! Esmaspäeva lõuna ja restoranid olid nii puupüsti täis, et polnud kohta kuhu istuda. Nagu reede õhtu Tallinna vanalinnas oleks olnud! 
Linn oli täiega armas ja mulle väga meeldis seal. Jalutasime ringi ja Martin näitas mulle kus ta kunagi elas ja kus midagi toimus. Ma küll tean enda abikaasat üsna hästi ja muidugi on ta mulle sadu lugusid rääkinud kuidas tema elu enne mind oli, aga peale tema esimese välisriigi elukoha nägemist mõistsin ma veel enam kui tugeva ja tööka inimesega ma enda elu sidunud olen. Ta ei ole kunagi kurtnud kui raske oli algus ja üksinda ühes Kreeka väikelinnas hakkama saamine, kus peaaegu keegi inglise keelt ei rääkinud. Aga hambad ristis sai ta hakkama - treenis, õppis ja sai aga aina paremaks. Mitte igaühel ei ole nii palju tahtejõudu ja töökust ning nagu ma viimasel ajal meediast näen, siis ei pea nii mõnedki sportlased oma esimese välislepinguga isegi aastat vastu. 
Käisime tema kunagises kodusaalis ka :)
Hiljem saime veel Martini kunagise treeneriga kokku ning veelgi hiljem kohtusime ühe Martini kunagise klubikaaslasega, kes muideks inglise keelt ei rääkinud. Martin on mulle maininud küll, et oskab Kreeka keelest paari sõna, aga ütleme nii, et tegelikult oli ta taaskord tagasihoidlik ja sai vestluse täitsa kenasti peetud. Ega ma muidugi väga adekvaatne hindaja ei ole, sest ma ju seda keelt ei oska (oskan öelda "tere" ja "aitäh"). :D
See sõber muuseas pidas seal kohvikut ja pani meile teepeale "väikese" karbi maiustusi kaasa.
Ma kahjuks ei saa teile seda suhkrulaksu sõnadega edasi anda, aga teate seda tunnet kui midagi on nii magus, et siin tagumiste hammaste juures hakkab mingi imelik tunne ja ila hakkab jooksma? :D kui teate, siis võite ette kujutada kui magusad need baklavad olid. Ja ka muidugi imehead.
Õhtuks kimasime oma Fiati-punniga linna tagasi ja viisime auto ära. Jalutasime sööma ja muljetasime möödunud päevast. Ahjaa, kuna järgmisel päeval oli Martini sünnipäev, uurisin ma temalt enne, et mida ta enda sünnipäeval teha tahab. Tema vastas nii muuseas, et tahaks voodis šampanjat juua. Olgu nii, boss! Kui ta esmaspäevaõhtul duši alla läks, hakkas mul kiire. Tahtsin toast välja lipsata ja vastuvõttu kimada, et administraatoriga plaani pidada, et järgmisel hommikul ukse taga pudel ja klaasid ootamas oleks. Aga ma ei saanud ju uksekaarti elektripesast välja võtta, sest siis oleks mu plaan automaatselt läbi kukkunud olnud. :D niipea kui Martin vannituppa kadus, panin ma toas muusika hästi valjult mängima, et ta mu põgenemist ei kuuleks ja lükkasin tennised jalga. Jätsin ukse paokile ja palvetasin, et see vahepeal kinni ei vajuks ja, et mu plaan sedaviisi läbi ei kukuks. Kõik läks lausa nii ladusalt, et sain administraatoriga plaani kokku lepitud ja enne käimapandud laulu lõppu olin juba toas tagasi. Skoor!
Martin oli järgmisel hommikul just nii üllatunud nagu ma lootsin ja täiega mõnus päeva algus oligi tehtud. Või no mis seal ikka kurta on kui juba enne hambapesu sumin peas on. :D peale hommikusööki võtsime suuna mereäärse White Toweri poole, ronisime 37-kraadise kuumaga sinna otsa ja nautisime tuult. Edasi aga tegime merel väikese tiiru ning peale seda jalutasime veel linnas ringi. Peale lõunasööki võtsime suuna kohaliku õlipoe suunas, et kodustele erinevaid asju kaasa osta. See õlipood oli täpselt selline nagu ma ette kujutasin - väike pood, aga tuugalt asju täis. Omanik oli umbes meievanune mees, kes muidugi kohe lobisema kukkus. Nagu hea poepidaja ikka, siis rääkis ta meile erinevatest toodetest ja arvas, et me võiks ikka paar napsu ka ära proovida. Jumala ausalt - kui õues on 37-kraadi kuuma, siis pole palju vaja ja peale kahte napsu hakkas mul juba veits seest imelik. :D esimene oli tsipuro (nagu kange puuviljanaps) ja see mulle ei meeldinud. Ta oli nii kange ja meenutas mulle rumeenlaste palincat, mis mulle samuti üldse ei meeldi. Ma ei tea kas sellepärast, et esimene naps mulle nii vastukarva oli või oligi päriselt järgmisena proovitud ouzo hea (polnud millegipärast kunagi proovinud), aga tõesti, see lagritsamaitse ei olnud üldse halb. Ahjaa, maailm on ikka väike küll! Selgus, et poeomanik töötab muidu professorina Tampere ülikoolis ja alles paar kuud tagasi käis ta Tallinnas. Vot siis!
Samal päeval kinnitas seda väikese maailma asja üks olukord veel. Nimelt jalutasime tänaval ja põrkasime kokku Martini koondisekaaslase ja tema perekonnaga! Leppisimegi kohe õhtusöögiplaani kokku ja peale mõnetunnist puhkust me koos sööma läksimegi. Kuna õhtusöök üsna pikale venis ja meil sel ööl äratus kell pool kaks olema pidanuks, siis ei hakanudki me enam magama minema, vaid pakkisime asju ja lobisesime niisama. Kella kolmeks olime me juba lennujaamas ning järgmisel hommikul kenasti kodus tagasi. :)

Kreeka meeldis mulle väga ja juba me arutasimegi Martiniga, et järgmisel korral Kreekasse minnes võiks külastada Ateenat, Nafpliot ja mõnda väiksemat saart. Võtsin täna rannas muuseas "Minu Kreeka" raamatu uuesti ette, et see nüüd teise pilguga üle lugeda. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar