esmaspäev, 19. august 2019

Tagasi Bukarestis (jällenägemised ja hüvastijätud)

Meil on igal suvel Martiniga selline skeem, et tema puhkuse lõppedes mina temaga kohe tagasi Bukaresti ei tule. Lihtsalt sellepärast, et sellel ei ole mõtet - mina küpseksin pikalt linnas, sest temal on juulis paar nädalat hooajaeelne ettevalmistuslaager mägedes ja mis ma siis siin ikka üksinda passiksin. Nii ka seekord - tema tuli juba juuli alguses tagasi ning mina lendasin 8. augustil järgi. Millalgi juulis rannas vedeledes tuli meil aga Mariga plaan, et miks mitte teha Martinile üllatus ning ehmatada teda lennujaamas ühe naise asemel kahega. :D PS. Tulin esimest korda läbi uue Istanbuli lennujaama ja jommajooo kui suur see on! 
Üllatus läks täie ette, sest kuigi peaaegu AINULT kõik teadsid, siis keegi välja ei lobisenud ning Martin enne kusagilt haisu ninna ka ei saanud. Ta oli niii kohkunud (minu Instagrami konto @liinajohannson highlightside alt saab seda näha) ja tema reaktsioon oli täiega armas. Ma hakkasin mõtlema, et selline üllatuste tegemine on meie kambas üldse kuidagi väga populaarne ja üksteisele tüssu tegemises minnakse ikka väga kaugele. :D
Igatahes oli siiajõudes väljas üle kolmekümne kraadi kuuma ja isegi õhtuhämarus ei aidanud kuumuse kadumisele kaasa. Tõime kohvrid koju ja lippasime kohe kõrvaltänavasse õhtust sööma ja veinispritzi jooma. Nii hea oli jälle näha ja lobiseda ja pulli teha :) me pole muuseas sel suvel üldse õieti koos olnudki - heal juhul napid neli nädalat tuleb kokku. Elu-eluke!
Nädalavahetuseks oli meil aga planeeritud ühele suvefestivalile minemine. Läksime koos oma prantsuse sõpradega ja meie kõigi jaoks oli see esimene festival Rumeenias. Nimeks oli Summer Well ja kes Intsikurmu festivalil käinud on, siis see kujutab ette milline vibe Summer Well'il oli. Väga tsill ja mõnus! Hästi palju erinevaid tegevusi ja kohti niisama puhkamiseks (võrkkiiged, autokastid ja mis kõik veel). Toidutänav oli meeletu! Ma ausalt oleks peaaegu igast kohast midagi võtta tahtnud, aga tegelt sõin vist mõlemal päeval ainult ühe korra (ühel päeval megaaa head hot dog'i ja teisel krevette) - väljas oli 37 kraadi ja ega siis erilist isu küll polnud. Esinejaid ma küll väga ei teadnud, aga ühest kohalikust bändist sattusin küll vaimustusse. Võrdluseks võib tuua, et kui Eestis on Trad.Attack!, siis siin on Subcarpati.
Üks asi mis meie, eestlased, märkasime oli see, et purjus inimesi polnud üldse. Osteti jooke küll, aga silma ei hakanud, et keegi täis oleks olnud. Hakka või uskuma, et eestlased ei oskagi alkoholi normaalselt tarbida.. 
Esmaspäeval käisime basseini ääres ning õhtul läksime Martini sõpruskohtumist vaatama. Iga uue hooaja alguses on siuke tunne nagu oleks uuesti esimene koolipäev - nii palju uusi nägusid ja täpselt ei pane veel nime ja inimest kokku. Lisaks ei saa aru ka, et mis keeles kellegagi rääkima peab, sest kust mina tean milline on uus brasiilia kutt või milline on uus rumeenlane. :D ega neile rahvus ju otsa ette kirjutatud ei ole. Hiljem käisime veel terve tiimiga söömas ja nii see pikk päev õhtusse saigi.
Teisipäeval oli Martinil õnneks vaba päev ja vedelesime peaaegu terve päeva termides (https://therme.ro/en/). Kes kunagi Bukaresti juhtuma peaks, siis ma tungivalt soovitan terme külastada. Seal on mingi sada erinevat sauna, sisebasseinid, välibasseinid, veetorud ja söögikohad. Terve päev kulub seal ära kindlasti. Hinnad on enam kui mõistlikud ja igav ei hakka seal küll mitte kellelgi. Õhtul aga käisime hoopis Prison Break'i põgenemistoas ja peale seda veel söömas ka. Ma olen viimasel ajal põgenemistubadest nii sees! Tahaks kohe igasuguseid proovida. Ainult mitte hirmsaid, siis ma hakkan kartma. :D mu kõige õudsam põgenemistuba on muuseas olnud Tallinnas, "Saw" filmi oma. Reaalselt olin koguaja kellegi selja taga ja täitsa kasutu. :D 
Kolmapäev aga kulus lihtsalt asjatamistele ja vedelemisele ning midagi suurt me korda ei saatnudki. Pidime küll õhtul sõpradega õhtusöögile minema, aga kuna Martini õhtune trenn venis nii pikale ning järgneval ööl pidid nii Martin kui ka Mari lahkuma, siis otsustasime, et on targem koju jääda, kaarte mängida ning pakkida. 
Neljapäeva öö oligi siuke katkendlik, sest kell kaks läks ära Martin ja kell kuus läks ära Mari. Lagi oli muidugi see, et mõlemal oli ümberistumine Istanbulis ning seal said nad veel uuesti kokku. :D 
Jumala ausalt - neljapäev oli mulle veits raske. Imelik oli üle mitme kuu täiesti üksinda olla ja veidi kurb tunne kippus vägisi peale. Samas ma ju teadsin, et see tunne tuleb ja see oli okei, sest ma olin selleks valmis. Ma olen sellist kokkusaamiste-lahkumiste elu juba piisavalt kaua elanud, et teada - kurvad hetked lähevad alati mööda :) üritasin hoopis tegus olla ja koristasin-kasisin terve päeva. 
Täna on aga juba esmaspäev ja täna tuleb lõpuks Martin Moskvast tagasi! Lõpp üksinda magamisel ja lõpp iseendaga rääkimisel! :D loo puänt on muidugi see, et neljapäeval sõidab Martin jälle kolmeks päevaks ära.. Ma ei tea, nutta või naerda! Ütlesin juba talle, et ta peab mind selle kahe päeva jooksul, mis ta kodus on, mind võimalikult palju ära tüütama, et ma tema lahkudes kurvastama ei hakkaks. Ta lubas endast parima anda.
Nüüd aga sätin linnapeale, et juba kolmandasse Zarasse minna. Mul nimelt on üks jumpsuit hirmsasti hinge peal ja enne ma alla ei anna kui see mulle kuulub. Saatku mind edu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar