pühapäev, 1. september 2019

Suhtlemine on väsitav!

Tegin kolmapäeval Eesti Blogijate kontol takeoverit ja mul on üks küsimus neile, kes seda samuti teinud on - kas teie jaoks on takeover sama väsitav kui minu jaoks? Või äkki ma teen midagi valesti, et õhtu lõpuks nii läbi olen, et hea on kui hambadki enne voodisse kukkumist pestud saavad? :D
Kolmapäeva hommik, jumalast energiat täis veel.
Lihtsalt uskumatu kui kurnav on terve oma päeva kajastamine! Müts maha nende ees, kes seda igapäevaselt ja elukutsena teha viitsivad, ausalt. Äkki on asi selles, et ma proovin ikka täiega pühenduda ja teha nii, et vaatajal huvitav oleks ning annangi endast kohe niiii kõik, et ise olen päeva lõpuks nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ega ma ei tea ju, arutlen siin niisama.
Aga ma usun, et see variant on parem kui see, et EB konto jälgijatel pole midagi huvitavat vaadata ja kõik story'd klõpsitakse niisama läbi. Teen seda vahel isegi, sest kui ma päris aus olen, siis mõni takeover lihtsalt ei kõneta absoluutselt ja ei tekita mitte kõige vähematki huvi takeoveri tegija või tema blogi suhtes. Selle eest on seal vahel nii ägedaid inimesi, et lausa lust jälgida! Ning ühtlasi pean ma mainima, et tundub, et ajaga läheb kvaliteet aina paremaks ja takeoveri tegijad on ka ise enesekriitilisemaks muutunud ning mõtlevad oma postitused rohkem läbi.
Kuna te kõik kindlasti EB kontot ei jälgi, siis te ju ei teagi mis ma kolmapäeval tegin. Olge mureta, selle asja klatime kohe ära. Kõigepealt ootasin ma hommikul mitu tundi kullerit, et enda jalatsipakk kätte saada. Tellisin endale nimelt uued tossud - Adidase Stan Smithid.  Ei viitsi praegu neist pilti tegema minna, näitan teinekord. Megaaa rahul! Ülimugavad ja kerged, sobivad vist kõigi kostüümidega. Muidu kipub mul uute käimadega ikka nii olema, et esimesed paar korda tuleb kõndimine hambad ristis ära kannatada, sest uued jalatsid hõõruvad ALATI. Seekord mitte! Kui ise kogenud ei oleks, siis lausa ei usukski.
Peale kulleri käiku aga kimasin kohe metroo peale, et Martiniga poes kokku saada. Tema tuli otse trennist ja kõigepealt läksimegi koos lõunale sushit sööma. Teate, kui mina kunagi Bukaresti kolisin, siis polnud siin üldse kusagilt head sushit saada! Nagu ei olnud siia vist veel see trend jõudnud või midagi.. nüüdseks on see mure lahendatud õnneks ja head sushikohta ei peagi maa alt taga otsima.
Edasi läksime poodi, mina otsisin endale natuke kingi, mida ma ei leidnud ning veel ostsime sõbrannale kingituse ära, sest kolmapäev oligi tema õige sünnipäev. Valisime talle ühe hea pesupoe kinkekaardi, sest ma mõtlesin, et see oleks selline kingitus mille üle ma ise küll õnnelik oleksin. Vedas, sest talle meeldis ka! Üldse oli tal nii edukas sünnipäev, et ta sai uue käekoti, kingad ja siis meilt pesu omal valikul. Pane aga kõik endale selga ja astu uksest välja. No miinus riided muidugi. :D
Õhtul aga tuli sammud saali seada, sest Martinil hakkas uus hooaeg, selles klubis siis juba viies. Täitsa lõpp, viies aasta läheb meil siin juba! Nagu väikene juubel või midagi. 
Mäng oli võidukas ja kõigil emotsioonid laes. Ma ei tea kas asi oli selles, et viimane mäng oli kolm kuud tagasi ja ma polnud tükk aega mängudel käinud, aga terve see 60-minutit tundus nii dramaatiline! Ahhetasin ja ohkasin vist minutiliste intervallidega.
Tüng, vana pilt tegelikult!
Ka peale mängu lõppu ei saanud meie päev veel läbi, kus sa sellega! Tulime ainult üheks minutiks koju, Martin vahetas särgi ära ning juba lippasime me jälle uksest välja, sest pidime minema meeskonnaga õhtusöögile. Seekord olid vist kõik kohal ja ikka koos perekondadega. Meid oli mingi 50 inimest vist! Kujutage ise ette, et te peaksite enda partneri töökaaslaste ja nende lähedastega üle nädala koos õhtust sööma. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, lihtsalt üritan võrdlust tuua ja teile pilti maalida. 
Koju jõudsime lõpuks tublisti peale südaööd ja ma tõesti kukkusin nii kiirelt magama, et ei mäleta, et pea padjalegi vajuda oleks jõudnud. Suhtlemine on väsitav!
Neljapäev oli taastuspäev, mis tähendas, et kohe hommikul läksime me termidesse mõnulema. Ujusime, sõime, mängisime kaarte ja lebusklesime niisama. Termides on muuseas nii hea restoran. Üks resto, aga hästi palju erinevaid lette. Sushit saab, pastat saab, kohalik köök on olemas, wokid ja kõik muu samuti. Aeg läks nii ruttu, et koju jõudsime me alles enne kella üheksat õhtul, sest liiklus ja toidupood võtsid samuti päris mitmed tunnid aega.
Nii need päevad meil siin läinud ongi. Lausa nii kiirelt, et see september on küll märkamatult kohale jõudnud! Mitte, et ma kurdaks, sest sügis on konkurentsitult mu lemmikaeg terves aastas. Läheks siin juba ometi jahedamaks ka, siis tuleks juba päris sügisetunne peale. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar