teisipäev, 17. september 2019

Ümberharjumine

Ma olen ainult mõned päevad uues kohas tööl olnud ja no ma üldse ei oska veel oma päevakava planeerida. Nimelt on asi selles, et kui tavaliselt on minu tööpäevad eelnevatel kohtadel ikka hommikutundidel peale hakanud, siis praegu on mu graafik selline, et minu tööpäev algab alles kell üks päeval. 
Ärganud olen ma praegu koos Martini äratusega kella kaheksa paiku, söönud temaga koos hommikust ja siis üritanud megaproduktiivne olla, et mitte seda hommikust vaba aega raisata. See “megaproduktiivne” olemine tähendas eile hommikul näiteks seda, et jõudsin nipet-näpet koristada ja lõunasöögiks pasta valmis teha. Sain veel ennast korda seada ja kiirelt varane lõuna süüa ning jäi veel kümme minutit niisama istumisekski! Viuh! Oluline märkida, et seda kõike üritasin ma haudvaikuses teha, et mitte Eestist küllatulnud sõpra oma kellamisega üles ajada. Ja me kõik teame, et kui sa vaikselt midagi teha üritad, siis tuleb iga liigutust aegluubis teha ning see võtab umbes kaks korda rohkem aega kui muidu.
No vot - hommikul sebin nii, et ninast veri väljas, et max palju tehtud saaks, aga tegelt ju pole vaja nii hullult tõmmelda, sest mu päev lõppeb täiesti normaalsel ajal ja tegelt on mul peale kojujõudmist aega maa ja ilm, et tegutseda. Pole ju vaja siuke rahmeldis olla tegelt! 


Ma muidugi ei ole kindel kas minusugusele “vanale koerale” enam uusi trikke õpetab, et ennast muuta, sest nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati selline mürsik olnud. Et kui ma midagi tahan, siis on see vaja KOHE ära teha ja tihti on veel nii ka, et ega ma teistelt abi ei palu, vaid kukun kohe ise lammutama. Hästi tobe tegelikult, sest ega siis ajaga kohutusi vähemaks ei jää. Mingil hetkel tulevikus pole me enam kindlasti Martiniga kahekesi ning kui ma siis ka samasugune rahmeldis olen, ei usu ma, et läbipõlemist kaua oodata tuleks. Pean ennast ümberharjutama!
Oi kui magus uni mul eile õhtul tuli. Tegin vist oma isikliku rekordi magamajäämises. Lootsin enne uinumist veel veidi ühte videot vaadata, aga vähem kui minutiga olid mul silmad kinni. Ja sedasama videot üritan ma juba eelmisest nädalast saati vaadata! Just kontrollisin, mul on vaadatud kaheksa minutit ja video ise on kokku kolmkümmend üks minutit pikk. Ehk saan oktoobri alguseks nähtud. 😄
Enne magamajäämist aga käisime veel linnas istumas. Poisid tegid piipu ja mina tolknesin niisama kaasas. Ma nimelt üldse ei kannata vesipiipu! No tegelt olengi ma seda ainult paar korda proovinud ja mõlemal korral räige peavalu saanud. Enam ei hakka proovimagi. 
Tänaseks õhtuks konkreetset plaani polegi. Äkki oleme kodus ja mängime kaarte või miskit. Muide, kas keegi sellist mängu teab nagu "Tingel"? Me oleme suve algusest peale seda mänginud ja ei paista, et veel ära tüdineks. Martin õppis seda koondisekuttidelt, õpetas kõigile sõpradele ja nüüd mängivad seda ka tema meeskonnakaaslased. Kuulake seda - võõrsilmängudele sõidud on pikad onju ja ega siis muud bussis teha poelgi kui magada või kaarte mängida. Aga bussis on ruumiga nii nagu ta on, ega seda väga pole. Ja siis! Kellelgi tuli geniaalne idee võtta kaasa triikimislaud, et see bussi vahekäiku paigutada ja seda kaardilauana kasutada. Nagu laulus noh - siidisukad, samovar.. aa jah, triikimislaud ka! 😄

Olgu siis, see rahmeldis hakkab nüüd lõpetama, et varsti tööle liikuda. Mõnusat nädala jätku!

2 kommentaari:

  1. Räägi sellest mängust lähemalt ☺️

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oii, ma olen nii halb mängude seletaja. 😁 Otsin veits, äkki on kusagil Tingli reeglid mõne teise mängu nime all olemas ja siis saan jagada. 😉

      Kustuta