kolmapäev, 16. oktoober 2019

Kuidas ma endale kulme pähe maalin (videopostitus!)

Mul on praegu siuke tunne nagu ma avaldaks ma ei tea mis ülitähtsat informatsiooni. Niii kaua nuputasin, et kas ma ikka julgen selle video üles panna. Täielik tola ikka! 😄 Riigisaladusega siin just tegemist ei ole vaid filmisin hoopis väikese video sellest kuidas ma endale kulme pähe joonistan. Tegin lausa oma esimese voiceoveriga video ja puha. Veits uhke ka enda üle ikka. 😄
Ilma pikema peamurdmiseta võin ma öelda, et küsimus, mida minult kõige rohkem küsitakse (välimust puudutav) on just teemal kulmud. Kelle juures ma kulme tegemas käin? Kuidas ma neid teen? Milliseid tooteid kasutan? Kõik vastused saate loodetavasti videost kätte ning kui miski siiski arusaamatuks jäi, siis küsige ja ma luban ausalt vastata.
Spoilerdan ette ära, et videos on mu kulmud veidi tumedamad kui ma igapäevaselt eelistan, aga seda ainult sellepärast, et ma neid nii värskelt püsivärviga teinud olin. Eeemnn.. jah, ega ma muud ei oskagi juurde lisada kui head katsetamist!


reede, 11. oktoober 2019

Süda on natuke raske

Hakkasin juba eilset postitust kirjutades kogemata asjadest ette ruttama, aga õnneks sain endal kratist kinni ja meenutasin, et lubasin ju teha lühemaid postitusi ja mitte kõiki jutte ühe korraga letti laduda. Viuh!
Esmalt proovin ma täna teha ühe väikese video, mida minu käest korduvalt küsitud on. Millest ma räägin? Eks ikka oma kulmudest. 😄 ma ausalt ei kujuta ette kuidas see välja kukub, aga plaan on mul vähemalt paigas ja eks ole asi seegi. 
Mul on see videote tegemine nii kaootiline ikka. Vahel meeldib rohkem filmida, vahel rohkem neid videoid kokku monteerida. Praegu on pigem see monteerimise faas käsil. Aga kui materjali liiga palju on, siis ka nagu ei viitsi midagi teha. Ehk olekski abiks kui ka  videod lühemad teen, sest siis on nagu motivatsiooni need valmis saada, sest ei oleks seda tunnet, et OMG, materjali on umbes kahe tunni jagu, aga tahaks kõik kahekümne minuti sisse mahutada. Oeh, elu ja tema valikud!
Kolmapäeval on Martinil Väga Tähtis Mäng. Kirjutasin iga sõna lausa suurte tähtedega välja, vot lausa nii tähtis mäng on tulemas. Loodan, et seekord läheb kõik evakueerumisteta ja keegi rusikatega vehkima ei kuku. Aga samas elan ma siiski Rumeenias ja ega siin ei tea kunagi. 😄
Ja teate mis!? Me ju tuleme Martiniga juba neljapäeval Eestisse. Ühest küljest on mul selline tunne, et alles ma tulin Eestist, aga teisalt vaatan kalendrisse ja see ütleb, et ma tulin juba rohkem kui kaks kuud tagasi Bukaresti. Peab vist kalendrit uskuma.
Martin sai enda piletid veidi varem kätte ja kui ma ka endale samadele lendudele pileteid osta tahtsin, olid need mingi mitusada euri kallimaks läinud. Ostsin siis teise lennufirma piletid, mis seal ikka. Nali on selles, et lennujaama läheme me kodust koos, minu lend on ainult kakskümmend minutit varem kui tema oma. Maandume aga Tallinnas nii, et Martin jõuab minust tund aega varem kohale. Tema lendab Frankfurdi, mina Varssavi kaudu. Nii lamp. 😄
Tavaliselt olen ma enne Eestisse minekut juba nii lainel, et kõik asjad on ära planeeritud ja valmis mõeldud, aga seekord olen kuidagi täiega pea laiali otsas.. pole nagu mõelnudki veel, et mida kaasa võtma peaks või midagi sellist. Tegemist saab muidugi kodus küllaga olema, sest plaanime Martiniga oma Eesti-kodu müüki panna ja enne kuulutuse ülespanekut tuleb mõned asjad korda teha. Süda on veits raske muidugi, sest olen sellesse kodusse juba nii kiindunud. Mõistus saab aru, et tegema me seda peame, aga.. aga jah. Maha jääb nii palju toredaid mälestusi, minu rõduke, viie minuti autosõidu kaugusel asuv rand, kõik rahu ja rohelus. Kuule ma ei taha enam mõeldagi sellest, lähen juba kurvaks!

Panen siia lõppu hoopis ühe pildi oma suvistest rõdulilledest, mis niii ilusad olid.


neljapäev, 10. oktoober 2019

Tööpäevalõpu-jutud

Juhhei, minu töönädal sai tänasega läbi! Nii mõnus! Tavaliselt kiirustan ummisjalu koju, sest jumala eest - saaks ainult retuusid jalga tõmmata ja diivanile kerra ära, et maksimaalselt kodus olemist nautida saaks. Kuna mul aga homme vaba päev on, siis tulin täna nii rahulikult jalutades, vaatasin inimesi ja lihtsalt unelesin. Kohe niimoodi unelesin, et tulin kogemata rongipealt üks peatus varem maha. 😄 ma olen ikka vahel siuke tola!
Päris kohustusevaba mu homne päev ei ole, sest pean kiire käigu hambaarstile tegema, et hammaste puhastus teha (kõlab nii nagu ma muidu hambaid ei pesekski). Ei oota seda väga, sest eelmine kord oli see mu jaoks üsna valus. Eelmisest korrast on muidugi juba aasta möödas ja äkki on seekord kergem. Ei hakka ennast üles kütma ja proovin mitte ette muretseda.
Martin sõidab homme üle pika aja Bukarestist ära võõrsilmängule. Jube imelik, ta on lausa kaks nädalat jutti kodus olnud! Oh mis meist küll kunagi saab kui Martin enam profina ei mängi ja päriselt ongi KOGUAJA kodus. Ega ma enne ei oskagi seda ette kujutada kuniks seda tegelt ka juhtunud ei ole. Igatahes läheb tal ja tema tiimil hästi, olenemata sellest, et eelmisel nädalal selle hooaja esimene kaotus vastu võtta tuli. Aga mis seal ikka - kaotusest on vaid õppida ning seejärel minna ja järgmisel korral võit kotti panna.
Tahtsin muidu hoopis seda rääkida, et käisime teisipäeval "Jokkerit" vaatamas. Ma olin lausa nii valmistunud, et ostsin poest endale väikesed šokolaadid kaasa. 😄 meie kinos pandi kaalukommi lett kinni ja nüüd tuleb omad maiustused ise salaja sisse smuugeldada.  Thug life eksole! Igatahes oli film vägev. 
Kui ma prooviks teile vastata, et kas mulle film meeldis, siis ma üritaks seda seletada nii, et see oli tõesti äärmiselt hea film, aga mulle ei meeldinud. Ei meeldinud sellepärast, et see oli nii kurb. "Kurb" ongi see sõna, millega ma selle filmi kokku võtaksin. "Jokker" rõhus just sellisele käitumisele, mis iga jumala päev meedias-igapäevaelus teemaks on. Ja see tegi mind ka nii kurvaks. Lisaks kordus sama, mis ka eelnevate "Jokkeri"-filmidega, ehk ma hakkasin natuke kartma. Ärge saage valesti aru, seal ei olnud mingeid võpatamapanevaid kohti, aga mis mind nende filmide juures hirmutab on vägivald. Just selline arutu ja masse haarav ja kontrollimatu vägivald. Lihtsalt sellepärast on see mulle nii õudne, et mulle tundub nii reaalne, et sellised asjad võivad ka päriselus teoks saada (ja on ka saanud). 

Sellegipoolest minge kindlasti vaatama, ma väga soovitan!

Meil siin läks just päike looja ja aknataga on mõnus soe sügisõhtu. Panen aga lõhnaküünla põlema ja olen diivanikera edasi. Ning ootan abikaasat trennist koju, sest järgnevad kaks päeva ma teda ei näe ning seega peab ta täna mind täie raha eest lõbustama. 😄

esmaspäev, 7. oktoober 2019

Mägedes

Meil oli möödunud nädalavahetus täitsa vaba ja niimoodi otsustasimegi linnast jeed tõmmata ning mägedesse minna. Meil siin Rumeenias on selline kuulus maantee nagu Transfagarasan. Jookseb ta üle Karpaatide ja avatud on see maantee vaid mõned üksikud kuud aastas - sel aastal juuni lõpust oktoobri lõpuni, ülejäänud aja on ta lihtsalt paksu lumevaiba all. Tee on meeletult käänuline-kurviline koos peadpööritavate tõusude ja langustega. Õnnetusi juhtub seal olenemata lühikesele lahtiolekuajale siiani igal aastal, aga huvilisi see ei heiduta, sest vaated on i-me-li-sed. Enne Transfagarasanile sõitu saime kokku ühe vana sõbraga ja ta rääkis, et suvel oli ülesmineku järjekord umbes kaks tundi. Täitsa pekkis! Kaks tundi mäest üles venida ja siis veel teist samapalju alla kah! Ja kujutad ette kui sul veel manuaal peaks olema.. lihtsalt mingi raiud neid käike seal. Tänan, ei. 😄
Tegelikult oleme Transfagarasanil varem ka käinud ja ajaliselt ka umbes samal ajal - oktoobri alguses, aga seekord oli kõik hoopis teisiti. Tookord (aastal 2015 vist) paistis päike ja lund pidi luubiga otsima. Seekord aga oli kõrgeimas punktis juba pisuke miinus, lund sadas ja kohtutavalt külm oli ka. Udu oli nii paks, et ega väga kaugele ei näinudki (enamus pilte on tehtud juba allapoole sõites).
Ega seal üleval väga mingisugust elu ei ole. Mõned majad siin-seal siiski on, aga ega ma pead ei või anda, kas seal aastaläbi keegi elab ka. No äkki keegi selline seal siiski elab, kes maailma peale vihane on, ega ma ju ei tea, uksele koputama just ei läinud. 😄
See auto seal all paistab imetillukesena ju!
Aga seal on nii ilus! Iga kurv on omaette vaatamisväärsus ja pilte/videoid võiks lõpmatuseni teha. Seal üleval on nii vaikne, et kui mõni auto just mööda sõitma ei juhtu, siis kuuled ainult tuule mühinat ja ongi kõik. Imelik on seal olles mõelda, et ainult nelja-viie tunni kaugusel on Bukarest, kus elab umbes kaks miljonit inimest ja nii vaikset hetke ei teki suurlinnas kunagi. Blows my mind!

Lisasin posu videoid enda Instagrami highlightside alla, et neid sealt vaadata (ja ma ise meenutada) saaks. Kes suvel Rumeenias omal käel reisimas on, siis Transfagarasan on täielik must-go. Panen pea pakku, et te ei kahetse kui selle käigu ette võtate!