neljapäev, 10. oktoober 2019

Tööpäevalõpu-jutud

Juhhei, minu töönädal sai tänasega läbi! Nii mõnus! Tavaliselt kiirustan ummisjalu koju, sest jumala eest - saaks ainult retuusid jalga tõmmata ja diivanile kerra ära, et maksimaalselt kodus olemist nautida saaks. Kuna mul aga homme vaba päev on, siis tulin täna nii rahulikult jalutades, vaatasin inimesi ja lihtsalt unelesin. Kohe niimoodi unelesin, et tulin kogemata rongipealt üks peatus varem maha. 😄 ma olen ikka vahel siuke tola!
Päris kohustusevaba mu homne päev ei ole, sest pean kiire käigu hambaarstile tegema, et hammaste puhastus teha (kõlab nii nagu ma muidu hambaid ei pesekski). Ei oota seda väga, sest eelmine kord oli see mu jaoks üsna valus. Eelmisest korrast on muidugi juba aasta möödas ja äkki on seekord kergem. Ei hakka ennast üles kütma ja proovin mitte ette muretseda.
Martin sõidab homme üle pika aja Bukarestist ära võõrsilmängule. Jube imelik, ta on lausa kaks nädalat jutti kodus olnud! Oh mis meist küll kunagi saab kui Martin enam profina ei mängi ja päriselt ongi KOGUAJA kodus. Ega ma enne ei oskagi seda ette kujutada kuniks seda tegelt ka juhtunud ei ole. Igatahes läheb tal ja tema tiimil hästi, olenemata sellest, et eelmisel nädalal selle hooaja esimene kaotus vastu võtta tuli. Aga mis seal ikka - kaotusest on vaid õppida ning seejärel minna ja järgmisel korral võit kotti panna.
Tahtsin muidu hoopis seda rääkida, et käisime teisipäeval "Jokkerit" vaatamas. Ma olin lausa nii valmistunud, et ostsin poest endale väikesed šokolaadid kaasa. 😄 meie kinos pandi kaalukommi lett kinni ja nüüd tuleb omad maiustused ise salaja sisse smuugeldada.  Thug life eksole! Igatahes oli film vägev. 
Kui ma prooviks teile vastata, et kas mulle film meeldis, siis ma üritaks seda seletada nii, et see oli tõesti äärmiselt hea film, aga mulle ei meeldinud. Ei meeldinud sellepärast, et see oli nii kurb. "Kurb" ongi see sõna, millega ma selle filmi kokku võtaksin. "Jokker" rõhus just sellisele käitumisele, mis iga jumala päev meedias-igapäevaelus teemaks on. Ja see tegi mind ka nii kurvaks. Lisaks kordus sama, mis ka eelnevate "Jokkeri"-filmidega, ehk ma hakkasin natuke kartma. Ärge saage valesti aru, seal ei olnud mingeid võpatamapanevaid kohti, aga mis mind nende filmide juures hirmutab on vägivald. Just selline arutu ja masse haarav ja kontrollimatu vägivald. Lihtsalt sellepärast on see mulle nii õudne, et mulle tundub nii reaalne, et sellised asjad võivad ka päriselus teoks saada (ja on ka saanud). 

Sellegipoolest minge kindlasti vaatama, ma väga soovitan!

Meil siin läks just päike looja ja aknataga on mõnus soe sügisõhtu. Panen aga lõhnaküünla põlema ja olen diivanikera edasi. Ning ootan abikaasat trennist koju, sest järgnevad kaks päeva ma teda ei näe ning seega peab ta täna mind täie raha eest lõbustama. 😄

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar