teisipäev, 10. detsember 2019

Kui asju on liiga palju

Jõulud võivad nüüd tulla, mul on kuusk püsti! Meil vist on juba traditsiooniks saamas, et enne pühi kondame ema ja tädiga mööda metsa ja valime parimaid puid välja. Vähemalt telefonist leidsin ma küll mitme aasta pilte kuidas me mu vanaema kummikute ja barettidega fotoshuute teinud oleme. Mõnusad mälestused. 😊
Sel aastal olid isegi oma riided seljas, ei pidanud vanaema omi laenama.
Tänane päev läks nii ruttu! Ärkasin küll kell seitse, et oleks võinud nagu aega olla, aga tegelikult on vist nii, et mida pikem päev seda rohkem ma teha jõuan ja seda kiiremini õhtu saabub. Me oleme nimelt oma korterimüügiga nii kaugel, et üks ostja soovis selle reedeni ära broneerida. Müüdud ta muidugi ei ole, aga võib juhtuda, et uueks aastaks peame me olema siit välja kolinud. Kuna meie praegune korter on ligi kaheksakümmend ruutmeetrit, aga uue korteri plaanime me peaaegu poole väiksema osta, siis tuleks enne kolimist üks põhjalik suurpuhastus teha. Asju on meil palju, aga kõike kaasa võtta me ei saa. Ega pole mõtetki - kapid on täis tavaari, mida me ilmaski ei kasuta. Pigem jagaksin ma neid asju neile, kellel endal ehk ostujõudlus väiksem on ja kes neid asju ka päriselt kasutaks. 
Jagasingi eile-täna asju erinevatesse hunnikutesse - mis Uuskasutuskeskusesse, mis otse prügisse, mis kellelegi äraandmiseks ja mõne riideeseme panin ma müüki ka (https://www.yaga.ee/liinajohannson). Minuarust on selline asjadest vabanemine nii mõnus! Konkreetselt tunnen, et asjad ahistavad mind. Mu lemmik tuba minu enda kodus on näiteks magamistuba, sest seal ei ole kappe ega muid pudinaid. Lihtsalt voodi, öökapid, kaks tooli lambanahkadega ja vaas kuivatatud puuvillataimedega. 
Ma mõtlen, et inimestel kes oma lapsepõlvekodudest välja kolimas on, vot neil on küll raske! Minul küll oli ja vahel on siiani. Kõik tahavad pidevalt mulle mingisuguseid asju sokutada. Vanaema näiteks üritab mulle vist iga jumalama kord maal käies laualinu või rätikuid kaasa panna. 😄 ma muidugi saan aru, et ta tahabki mulle vaid parimat ja muretseb, et ehk mul pole üht või teist, aga ausalt - kui mul vaja oleks, siis ma küsiks. Kindlasti mängib rolli ka see, et emad-vanaemad on veidi teise aja inimesed ja nende ajal ju polnud suurt midagi saada. Nüüd aga seda muret ju pole - vastupidi, valikut on nii palju, et silme eest on kirju. 
Ja mulle meeldib oma koju asju ise valida. See on kuidagi eriline toiming ja ma ei tahaks, et keegi seda minu eest teeb. Sellepärast ei vali ma ka kellelegi kunagi näiteks soolaleivaks kingitust vaid panen ümbrikusse hoopis kinkekaardi - ma tahan, et see inimene saaks ise seda minu silmis "erilist toimingut" teha ja mina ei taha see olla, kes temalt selle rõõmu ära võtab.
Selline mõte siis asjade kohta. Isegi kui meie korter kohe siiski müügiks minema ei peaks, saan ma kapid korda ja oi kui hea tunne see on! Soovitan kõigile!
Liikudes teise teema juurde edasi, siis isver kuidas ma laupäeva ootan! Mu Martin jõuab lõpuks ometi koju! No siuke tunne, et pole vähemalt mitu kuud näinud. Tegelikult ainult kolm nädalat, aga isegi see on ju pikk aeg. Millal te oma kaaslastest viimati nii kaua eemal olite? Või äkki olete lausa pikemalt lahus pidanud olemas? Igatahes on meil kohe laupäevaõhtul esimene jõulupidu ja teemaks on "Retro jõulud". Kostüümid on meil planeeritud ja ma usun, et tuleb üks väga retrohõnguline õhtu. Elagu mummulised nõud ja kartulisalat!
See on täitsa teemaväline pilt muidu, aga tore ikka. Tegime eelmisel nädalal tüdrukutega brunchi ja nii mõnus oli. Muuda need kohe traditsiooniks või midagi. 😊

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar