neljapäev, 12. september 2019

Punane värv on muutuste värv..?

Kes mind Instagramis jälgib, see juba teab millist värvi kardigani ma siiski ära tellida otsustasin. Eks ikka punaseee! Tundsin kuidagi, et see oleks rohkem “minukas”. Tumelilla oli ka muidugi imeline, aga seekord langes liisk punase kasuks. Ja teate, millegipärast on mul neid tumelillasid asju kapis palju rohkem kui punaseid. Äkki selleks, et see meie pulmavärv oli ja pulmi planeerides nägin ma ka šoppamas käies ainult ühte tooni asju? Nagu pull punase värvi peale.
Kunagi üks töökaaslane ütles mulle, et punase poole kisub neil, kes on oma elus muutusteks valmis. Ma ehk olen muutusteks valmis juba viimased viis-kuus aastat, sest täpselt nii kaua on punast tooni riided mulle väga meeldima hakanud. Võta sa siis kinni, kas seal tõepõhja all on või mitte.
Aga muutusi on toimumas tõepoolest. Käisin üleeile tööintervjuul ja kui ma huvitatud olen, siis on koht minu. Selles mõttes, et mitte, et ma üllatunud oleks olnud, et nad mulle pakkumise tegid, sest ma ausalt olen ülinormaalne inimene ja oma töös hea. 😄 aga mu graafik on pisut jagatud, mis arusaadavalt võib tööandjale probleemiks olla. No teate küll, iga paari kuu tagant olen mõned nädalad Eestis ja nii. Aga neile see takistuseks ei olnud. Mis sa hing veel tahta oskad!
Ma ei tea kuidas see nii kipub olema, et on mingeid perioode kui ei toimu suurt mitte midagi. Elad oma tavalist elu, toimetad kodus ja saad sõpradega kokku. Ja siis on perioode kui kõik asjad toimuvad reaalselt ühel ja samal nädalal! Eile näiteks oligi just üks selliseid tihedaid päevi. Esiteks oli meil hommikul elektrikatkestus. Aga kuna ma sellest teadlik olin, siis olin ma ka selleks valmis. Kõik akud täis laetud ja kriitilised "elektritoimingud" enne katkestuse algust tehtud. Mul on üks selline lifehack, et näiteks kui ma teen õhtusöögiks mõnda sellist toitu, mille jaoks palju hakkimist ja mässamist on, siis hakkan ma selle mässamisega juba varem peale. Näiteks hommikul või lausa eelmisel päeval. Ja nii ma siis eile hommikul õhtuse chili con carne valmistamisega algust tegingi. Mis mul muud ikka ilma elektrita teha oli kui kondimootorit kasutada. 😄 Peale seda aga panin kiirelt ennast valmis ja lippasin rongile, et uue töökohaga põhjalikumalt tutvuma minna. Hiljem tagasi kodupoole sõites ei tulnud ma aga üldse kodupeatuses maha, vaid kütsin ühe peatuse edasi, et Martiniga hoopis toidupoes kokku saada ja nädala ostud ära teha. Kõik puhas aja kokkuhoid! Kojujõudes pakkisin kiirelt asjad lahti ja panin õhtusöögi käima. Nii hea, et suurem töö juba ette ära tehtud oli! Seejärel oli mul kokku lepitud üks tunniajane kõne ning peale seda oli juba Martin trennist tagasi, et kiirelt süüa ja seejärel juba sõpradele külla minna. Koju jõudsime lõpuks alles peale südaööd. Selle kõige vahepeal jõudsin ma veel pesu pesta ja veidi koristada samuti. Ja siis võta kinni, et kuidas ma vahel ei jõua terve päeva jooksul mitte midagi tehtud ja teinekord on selliseid päevi nagu eelpool kirjeldatud. Uskumatu!
Ega nüüdki enam pikalt aega lobiseda ei ole, tuleb nägu pähe teha ja tegudele minna. Mõnusat neljapäeva, sõbrakesed!

teisipäev, 10. september 2019

Enesearengust ja profispordi kriminaalsest poolest

September on mingi viis minutit käinud ja juba ma näen Instast, et mõnel firmal on advendikalendrid valmis! Jeesus! Ma ise olen advendikalendri järgi väga maias, aga kusagilt peaks ikka mingi piir ka minema - piir hinna suhtes. Räägin praegu nimelt Cult Beauty (UK leht, sealt saab igasugust paremat kraami tellida) advendikalendrist siis. Hind eurodes 217€! Mida kõike tarka saaks selle rahaga korda ajada! 
Mul ühel aastal päkapikk tõi Kiehl'si advendika ja ma olin nii õnnelik selle üle! Kiehl's on üks mu lemmikbrände ja ma ju teadsin juba ette, et toodetes ma ei pettu. Kõik asjad kasutasin ära ja leidsin uusi lemmikuidki. Kahjuks oli neil järgneval aastal kalender peaaegu täpselt sama sisuga ja seega ma uuesti päkapikule kirja ei saatnud, et ta mulle selle tooks.
Ma vaatan, et igal aastal sügise saabudes lähevad mu blogiteemad nii materiaalseks. Pikalt analüüsima ei pea, et miks nii on, sest sügis on mu lemmik ja ühtlasi tähistab ta alati mu jaoks nagu uue aastakäigu algust. Just sügise saabudes tahan ma muutusi. Muutusi oma garderoobis, muutusi kodusisustuses, muutusi iseendas. 
Mul veidi on selline tunne, et ma tammun juba pikemat aega ühe koha peal ja mingisugust enesearengut väga ei toimu. Võib-olla olen ma just sellepärast nii palju blogima hakanud, et ka siin tahan ma endas või blogis mingisugust muudatust näha. Tahaks nagu osata nii hästi kirjutada nagu ma mõelda või rääkida oskan. :D nagu ma oleks mingi jube vaimuhiiglane omast arust eks! Ei tegelt, mulle nii väga meeldib kirjutada ja hiljem oma meenutusi lugeda, aga kui ma praegu oma vanadele postitustele silma peale viskan siis ma kohati ei tunne nagu ennast neis kirjutistes ära. Ma olen kuidagi hästi pealiskaudselt oma tegemistest rääkinud ja ega ma enam tagantjärgi lugedes ju oma tolleaegseid emotsioone meenutada ei suuda. Sellest ka mu otsus ja püüdlus teha lühemaid postitusi, aga selliseid millega ma ehk vahel ka rohkem sügavuti minna suudan. Ning kui eelneva juurde tagasi tulla, siis selleks, et osata paremini seda "päris mina" edasi anda, tulebki rohkem kirjutada ja paremaks saada. Ma ehk olen seda kunagi maininud, aga üks minu unistusi on kunagi raamat välja anda. No ja siis ongi selliseks sobivaks käeharjutuseks blogimine. :)
Meil on see kuu nagu külalistemaja siin! Sel nädalavahetusel oli meil sõbranna Brüsselist külas ja juba ülehomme tuleb Eestimaalt sõber terveks nädalaks külla. Nii tore, mulle hirmsasti meeldib kui külalisi käib :) kipub nii olema, et kes korra meile juba siia külla tulnud on, tuleb veel teine ja kolmas kordki (või kuues, ka seda on juhtunud :D). 
Aga arusaadav ka ju, sest suveilmad on siin aprillist oktoobrini. Hinnad on väga soodsad, tegemist on küllaga ning peatuda saab meie juures. Mulle endale muuseas meeldib kõige rohkem reisida nii, et keegi sõber-tuttav on juba ees ootamas. Ei ole mingisugust segadust, et kuhu minna või kus õhtust süüa, sest kohalikud teavad ju kõike kõige paremini. Oleks ainult aega, et kõik sõbrad maailma eri kohtades läbi käia! 
Möödunud nädalavahtusest rääkides. Käisime ühte mängu vaatamas - ikka käsipalli, mida muud. Ma pole elus sellist matši näinud! Esimese poolajaga oli antud kolm punast/sinist kaarti (sinine kaart on ebasportlik käitumine)! Täitsa hull! Mitte, et mu enda abikaasa väga palju paremas kirjas oleks, sest neljapäeval sai ka tema täpselt samad kaardid. Süüdistatav ise väidab, et teine osapool kukkus talle küünarnuki otsa. Mis mul üle jääb - pean teda uskuma! Kohut mõistetaksegi täna, ehk kokku tuleb komisjon ja otsustatakse, kas ja mitu mängu tuleb vahele jätta ning kas ka rahaline karistus määratakse (paar aastat tagasi sai Martin mitmemängulise keelu ja rahatrahvi). Loodetavasti ikka halastatakse ja tuleb vaid hoiatus, sest eelmisel hooajal Martin paha peal ei käinud ja aastajagu on tal n-ö "puhtad paberid". Ma räägiks nagu mingisugusest reaalsest kriminaalist siin. :D aga ei, ainult profispordist!
Veel tähistasime nädalavahetusel mu siinse parima sõbranna sünnipäeva. Olin ennast juba kõik valmis sättinud ja ainult riided olid vahetada jäänud.. ajasin oma kaua tagaotsitud jumpsuiti selga siis ja lukk jäi kinni. Pusisin tükk aega ja kutsusin isegi Martini appi, aga oli juba hilja - lukk läks täiesti katki! Vedas, et ma üldse sellest kostüümist väljagi sain. Samas oli hea, et see juba kodus juhtus. Mõtle, muidu oleks äkki nii, et olen rahulikult peol ja järsku pool kere paljas. Oleks ka nagu nadi lugu olnud.
Pühapäeval sulistasime pool päeva termides ja vedelesime nagu laiskvorstid muiste. Vahepeal mängisime kaarte ja sõime ning siis taaskord vedelesime. Tulime termidest koju, panime oma sarja käima ja.. vedelesime veel! Lõpuks olin ma sellest vedelemisest juba nii väsinud, et läksin lihtsalt magama. :D Selline asjalik pühapäev siis.
Kas te olete juhtumisi seda Belgia kirsiõlle joonud? Appiiii kui hea!
Olgu siis nii, hommikukohv sai just joodud ja tuleb selle päevaga nüüd peale hakata!

PS. Mu tellitud kudum peaks täna kohale jõudma. Saate näha, mis värvi kasuks otsustasin.

esmaspäev, 9. september 2019

Murphy seadus peab paika

Ma olen inimene, kes näiteks päikeseprillide alla väga suurt raha panna ei taha. Mitte, et ma hullult kardaks, et nendega midagi juhtuks, aga lihtsalt nagu.. miks ma peaks mingi tavalise asja eest sadu eurosid maksma kui ma näiteks kümne euroga saaks täiega ägeda paari ostetud? Ja seda enam, et kui ma neid odavamaid paare ostan, siis ma ju saan neid igasuguseid erinevaid osta. Sest me teame küll, kes surres võidab ja mulle meeldib väga võita.
No ja suve algul ma olingi räme kunn oma nelja paariga, mida kõiki ma ka aktiivselt kasutasin, aga vot nüüd septembri saabudes oli küll mingi pahandus juhtunud, sest mul oli alles vaid üks paar terveid päikeseprille. Või nii ma vähemalt arvasin. Juba leppisingi olukorraga, et okei, vähemalt on mul see üks terve paar olemas ja elan üle eks. Aga siis olime Martiniga basseini ääres ja järsku ta ütleb mulle: "Eee, kuule, sul on prillidega midagi vist valesti." Ja oligi käes, viimase paari tund oli tulnud! Raam katki ja oligi pidu läbi.
Need olid isegi kallid veel, mingi 17€ vist
Eelmisel kolmapäeval jalutasin poes ja astusin sisse sinna poodi, kust mu kaks hingusele läinud paari pärit olid ja oh õnne - neil oli ilmatuma suur allahindlus ja ma sain endale kolme euroga uued prillid! Hurraa!
Mina oma uusi kolmeeuroseid prille nautimas
Mõelge kui kurb ma oleks olnud kui kõik need neli paari oleks umbes saja euro kanti maksnud. Suvega oleks neli sotti vastu pükse olnud! Küll on hea, et ma ikka siuke odav olen. :D

EDIT: arvasin, et oma kõige lemmikuima prillipaari olin ma lihtsalt kusagile unustanud, sest neid ei tulnud kusagilt välja. Otsisin kodust, kõigist käekottidest, autost ja kust iganes. Laupäeval tahtsin autos telefoni laadida ja arvake, mis seda laadimisesahtlit lahti tehes välja tulid? MU PRILLID! Nagu õige naine süüdistasin kohe Martinit nende ära peitmises. :D Murphy peab ikka paika - ostsin uued ja kohe tulid vanad ka välja.

Üks muu lamp jutt lõppu, aga kas teile meeldivad toaparfüümid? Need kuhu pulgad sisse pannakse, ma mõtlen siis. Ma isiklikult lihtsalt ju-mal-dan neid. Koguaja ostan kokku ja poetan neid igasse tuppa. Eestis olles avastasin, et sõbrannal oli mingi eriti hea veel. Muidugi kohe pärisin, et kust ta selle sai ja ta ütles, et Kukupesast - vot selline oli tal: https://www.kukupesa.ee/tooted/sisustus-toaparfuum-(old-million)-t708K, kui ma eksin, siis paranda mind palun. :D aga see tõesti oli mega hea!
Igatahes ostsin endale koju praegu sellised ja vaadake kui armas pakend:
Ei raatsi kohe välja võttagi :) valetan, tegelt on ammu väljas teevad mu koju head lõhna. Ideaalis võiks veel nii olla, et saaks neile täitepudeleid osta, et ma iga kord seda vedelikuanumat ära viskama ei peaks. Äkki ongi, ega ma ju ei tea!
Ma loodan, et sel nädalal saab mu üks suur soov teoks. Nimelt tahan ma meie koju osta suure peegli. Nii lamp asi tegelt, aga mõelge korra kui teil poleks sellist peeglit, millest end varbaotsast kuni peanupuni näha. Raske onju? Ma iga kord pean meie väikese esikupeegli ees mingeid imevigureid viskama, et näha kas jalats ikka riietusega üldse sobib. :D Ausaltöeldes ma pole isegi varem selle peale mõelnud, et nüüd tuleks minna ja see peegel ära osta. Nii harjunud juba selle peeglita eluga vist! Ega ma nüüdki ei mäleta kust mul järsku see idee tuli, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.
Nüüd aga uuele nädalale vastu! Rumeenias hakkas tänasest jälle kool, nii et õu on kisa täis. Meie naabermaja on muuseas koolimaja ja täna hommikul ärkasime näiteks hümni saatel üles. Milline pidulik hommiku algus!

neljapäev, 5. september 2019

Kontsad ja ketsid

Kui ma augusti lõpus EB Instagramikontol takeoverit tegin siis küsisin ma teie käest, et kumba te väljaminnes (no kui ikka max hea välja tahate näha) kannate - kõrget või madalat jalatsit? Vastuse protsendid tulid nii, et ülekaalukalt võitis madal jalats. Ma olin jumala üllatunud, sest ma ise panen 98% juhtudest (muidu oleks 100%, aga viimati FÖPPil käies tundsin kuidagi, et mu Vansi kets sobib paremini. Rikkus mu statistika ära nüüd :D) väljaminnes kontsad jalga! 
Kunagi e.m.a ehk enne Martini aega kandsin ma koguaja väljaminnes madalaid jalatseid. Kui me "sebima" (OMG, sebima :D) hakkasime, siis ta vist mainis, et talle meeldib kui naine kontsa kannab ja ju mul oli vaja oma aktsiat tõsta ning eks ma siis need kontsad endale jalga udjasingi. Kuradi mehed noh, poe nende pärast või nahast välja. :D Nüüd ma olen muidugi väga rahul, et ta tookord sellise kommentaari tegi, sest muidu ma paneks ehk tänase päevani täistallaga mööda linna ringi ja ei püsiks kontsa peal püstigi. Tegelt ma usun, et mu selles "väljaminnes kohustuslik konts" asjas on natuke süüdi ka Rumeeniamaa. Haruharva on juhus, et ma kedagi klubis madala jalatsiga näen! Kui ma muidugi praegu mõtlema hakkan, ei tule sellist juhust üldse meeldegi..
Aga oi kuidas ilusad kontsakingad mulle nüüd meeldivad :) esiteks on üldmulje kohe eriti hea - rüht on ilus, pikkust annab hea kontsaking juurde ja enesekindlust samuti. Hea paari kingadega on selline tunne, et kui vaja, astun kõik laiaks ja tagasi ei vaata. :D
Ma ei ütle, et kontsaking peab mingi sada meetrit kõrge olema. Kontsa kõrgus peab selline olema, et hea on olla ja, et sa nendega ikka käia ka oskad. Ei ole jubedamat vaatepilti kui ilus naine, aga selliste kapjadega, et kõnnakut on valus vaadata. 
Miks ma praegu kontsadest nii kauaks lobisema jäin, ma ei teagi. Tahtsin ju tegelt teile oma uusi Stan Smithi ketse näidata! Enne ma ütlesin, et väljaminnes panen peaaegu alati kontsad jalga. Tavapäeval asju ajades ei pane ma aga selle eest peaaegu mitte kunagi kontsasid jalga, sest ma olen hingelt täielik ketsiinimene. Mul on neid igasuguseid ja ma armastan iga viimast kui paari neist. Ja nüüd ongi mu kollektsioonis Stan Smithid ka olemas, roosa kannaga.
Mõtlesin, et selle asemel, et teile lihtsalt siia üks jalatsipilt panna, teen hoopis kolme erineva riietusega pildid, et te näeksite kui hästi need jalatsid sobivad nii kleitide kui ka pükstega. Riided valisin ka jalatsivärvi järgi, hehee.
Näete, mina kniksu tegemas.
Imelised poseerimisoskused, tõesõna! Kohe võiks Anttilasse kataloogimodelliks minna.
Mis arvate? Milline lemmik outfit on? Mu enda lemmik on see viimane vist, sest minujaoks on ta kõige kontrastsem, selline tütarlapselik kleidike ja ketsid. 
Kui te arvate, et mul on juba välja valitud, et milline mu järgmine ketsipaar olema saab, siis on teil otseloomulikult õigus. :D Ma üritan ennast muidugi ohjes hoida ja hetkel ühtegi jalatsit tellima ei hakka, aga oma soovinimekirja jätan ma selle paari alles. Kust need soovid muidu täide minna teavad, kui ma neid üles ei kirjuta onju!

kolmapäev, 4. september 2019

Aita mul valida!

Nonii, sõbrad, aidake nüüd inimene hädast välja. Ma nimelt juba eelmisel sügisel leidsin endale ühe sellise asja, mida ma väga-väga tahaksin. Ja peale aastaajast mõtlemisperioodi  (!!) otsustasin, et okei, ma siis tellin endale selle asja ära nüüd. Issand ma räägin nagu ma hakkaks kodulooma ostma või midagi. Aga ei, nii huvitav inimene ma ka pole. :D 
Lihtsalt tahan endale sügiseks ühte kudumit, mis on selline suur ja soe, nagu jaki eest. Kohalik käsitöö ja puha. Aga ma ei suuda värvi valida! Valiku olen kitsendanud nende kolme värvi peale:
Nüüd ma ootangi teie arvamust - milline on teie lemmik? Ja kujutage siis mind sinna kampsuni sisse, et milline mu seljas parim välja näeks onju. :D Mul endal pisuke eelistus on olemas, aga ma enne ei hakka seda välja rääkima ja teie arvamust kallutama.
Tegelt on veel sügisgarderoobi peale mõtlema hakata natuke vara, sest siin on ikka väga soe veel. Samas.. oktoobris tulen ma juba Eestisse ja selleks ajaks võiks vähe soojemad riided kaasas olla küll. Vaatasin ükspäev oma riidekappi ja hakkasin mõtlema, et tegelikult mul on isegi Eestis rohkem riideid kui siin. Ja igakord kui ma Eestisse lähen siis on mul selline tunne nagu oleks šoppamas käinud, sest nii mõnigi asi mis mul juba olemas on, oli lihtsalt vahepeal ära ununenud. Selline tore üllatus nagu.
Millalgi käisin Reservedis ja nägin seal allahinnatud asjade hulgas ühte megaägedat jakki (ei leia enam allahinnatud tooteid kodulehelt kahjuks). Selline sügisjakk oli, hele ja.. lambavilla imitatsiooniga? :D Ma ei oska hästi seletada praegu. Mõnus ja soe tundus igatahes. Ja hind! Umbes 17 eurot. Selle kohta saab juba allahindlus öelda küll. Suurused olid seal tol päeval 34 ja 38, proovisin mõlemat ja mul oleks täpselt seda puuduolevat 36 suurust vaja olnud. Damn it! Praegu veidi isegi kahetsen, et seda 38 suurust ära ei ostnud, sest ega ta mulle nüüd nii suur ka ei olnud, et ma sinna sisse ära uppunud oleks. 
Üldse vaatasin eile Reservedi kodulehte ja mu arust oli uue hooaja kauba seas nii palju ilusaid asju! Täna muuseas saadangi Martini võõrsilmängule ja lähen jalutan poodi ning kindlasti lähen Reservedist ka läbi. Äkki joppab ja on seda lambajakki ka veel alles, hehee :) 

Teie aga andke teada millist värvi kudum kõige ilusam on, sest nagu näha olen ma viimasel ajal nii otsustusvõimetu inimene, et midagi ei saa enam oma peaga ära mõeldud.

teisipäev, 3. september 2019

Ma vihkan toidu raiskamist!

Ma üritan väga harva millegi kohta öelda, et ma midagi vihkan. Viha on nagu selline meeletult tugev ja negatiivne emotsioon, mille kasutamist ma üritan vältida. No välja arvatud siis kui ma ikka tõesti midagi vihkan ja seda mingi muu sõna taha peita ei saa. Näiteks maod, vot neid ma vihkan.
Ja nagu pealkirjast aru saate, siis toidu raiskamist vihkan ma kõige täiega. Toidu raiskamine on loll, ebavajalik ja kuidagi ülbe. Jep, mina - täiskasvanud naine, ütlengi mingi asja põhjenduseks lihtsalt seda, et see on loll ja vsjo. :D
Ma saan aru, et inimesed ei raiska toitu tahtlikult, aga inimene on oma harjumuste ja isude ori. Eriti kui iga sent arvel ei ole. Ma isegi olen minevikus valinud kodus olemasoleva õhtusöögi asemel pitsa tellimise, sest ma lihtsalt olen nii tahtnud. Vähe eile ei tahtnud või? Täiega oleks tahtnud! Isegi pitsa oli juba valmis valitud. :D peab ära mainima, et see oma isudele vastu astumine ei ole iga kord üldse nii kerge kui su kõrval on selline kaaslane nagu minul. Martin nimelt võtab seda abieluvande osa, et ta mind alati õnnelikuks tahab teha, nii tõsiselt, et millal iganes ma rääkima hakkan, et mingisugust konkreetset asja tahaks, siis juba on ta kas poe poole teel või ninapidi äpis, et mulle seesama konkreetne asi tellida. Kui sa seda loed, siis lõpeta! :D
Aga siiski suutsin ma eile selget mõistust säilitada ja endale aru anda, et hetkel on kodus asju, mis esmalt ära tarbida tuleb. Ma endiselt olen ju seda usku, et nädalamenüü tuleb ette mõelda, sest seeläbi raiskad sa hiljem vähem aega ja ka raha. Mul iseenesest ei ole selle vastu midagi, et lõunaks, õhtuks ja kasvõi järgmise päeva lõunaks sama asja süüa, aga vahetevahel proovin ma siiski olemasolevate asjadega trikke teha, et elu siin päris üksluiseks ei läheks. Muidu juhtubki veel nii nagu vanasõna ütleb ja armastus hakkabki kõhu kaudu käima, aga kusagil mujal kui minu köögis (selgituseks - mind on see "armastus käib kõhu kaudu" alati muigama ajanud, sest öelge palun millal on suhte üks pool teise mehe või naise juurde toidu pärast läinud? Vastan ise - mitte kunagi).
Ja nii juhtuski eile, et lõunal söödud ahjukana jääkidest sai õhtuks kana-klimbisupp. Toit raisku ei läinud ja sama sööki me korduvalt ka sööma ei pidanud. Täielik win-win mu arust.
Sellest sai..
..see!
Minuarust muuseas ei lähe toit pahaks siis kui pakendil olev kuupäev kukub. Toit on pahaks läinud siis kui ta juba imelikult lõhnab või maitseb. Vaene Martin on asjadega ka leppinud ja ei protesteeri üldse kui ma teda taaskord midagi imelikku sööma sunnin. Ei tegelt, õnneks pole ta kunagi protesteerinud ja mõtleb samamoodi nagu mina. Või noh, on mõtlema hakanud, hehee.
Vahel ta naerab mu üle, et ma olen nagu doomsday prepper. Teate küll, need inimesed kes maailmalõpuks valmistudes kõik kapid konserve täis ladunud on. No konserve on mul tõesti omajagu jah, aga te ei kujuta ette kui palju on meil külmkapis säilituskarpidega asju! Vahet pole, mis üle jääb - karpi ta läheb. Küll ma ta ära kasutan eks. Ja vahel rändavad need karbid otse sügavkülma enda aega ootama. Karbimuti elu 4 life.
Selles mõttes on isegi hea, et Martinil suht palju "komandeeringuid" on, sest üksi kodus olles saan ma neid külmkapikarpe likvideerida ja allesjäänud ühe inimese portse ära süüa. Ma räägin - meil ei lähe siin midagi raisku!

PS. Eilse pitsaisu vastu võitlemise eest premeerin ma täna õhtul end.. pitsaga! :D Tegelt on külmkapp suht tühi ja kuna Martin homme ära sõidab pole mõtet poodi suuri sisseoste ka tegema minna. Nii jääbki üle pitsat tellida. Jällegi win-win :)

esmaspäev, 2. september 2019

Mul on rahutus sees (ja muud vähemolulised teemad)

Andsin endale hiljuti lubaduse, et ma täiega proovin nii teha, et kirjuta enam ühte postitusse eepost vaid võtan rahulikult ja kirjutan lühemaid, aga selle-eest põhjalikemaid postitusi. Eks näis kas see õnnestub ka, aga ma vähemalt proovin.
Reedel olime rahulikult kodus, ma tegin süüa ja hakksime uut sarja vaatama. Oii kui sees ma sellest olen! Tegemist Netflixi toodanguga ja nimeks Money Heist. Ega ma enne sellest suurt miskit kuulnud ei olnud, aga Martin ütles, et trennis kõik räägivad sellest ja nüüd peame meie ka vaatama hakkama, sest muidu ta on ainus jobu, kes seda näinud ei ole. Okei, päris nii ta just ei öelnud, aga hakkas huvitama küll, et kas tõesti on see sari siis nii hea, et lausa KÕIK seda vaatavad. :D Ja selgus, et neil rääkijatel oli tõsi taga, sest see tõesti on mega hea sari! Käisime laupäeval muuseas kinos ja isegi filmi vaatamise ajal mõtlesin ma sarjale! Ei teagi kas see tähendab seda, et film oli halb või sari nii hea, et ei suuda enam muule keskenduda. 
Meil siin muuseas öeldakse Money Heisti asemel La Casa de Papel ja ma ei tea kuidas mulle see nimi meelde ei jää, aga see hakkab juba ebanormaalseid mõõtmeid võtma, mis nimesid ma originaalist välja mõelda oskan. La Casa de Papillon, La Casa de Pablo, La Casa de Papillonette.. mis mul on selle nime meele jätmisega, ma ei saa aru? :D
Igatahes kes uut ja põnevat sarja otsib, siis ma tungivalt soovitan just seda sarja proovida. 
Bukarestis on muidu ikka kõvasti üle kolmekümne kraadi ja ei paista, et see kuum veel järgi hakkaks andma. Me elame muuseas Martiniga varsti juba kuu aega ainult elutoas, sest see on ainus tuba kus meil konditsioneer on. Köök ja magamistuba annavad juba ammu sauna mõõdud välja, sest neis lihtsalt ei ole õhku. Meil on kõik aknad ühele poole ka, nii et mingisugusest õhu liikumisest võib ainult und näha. Vihma sadas viimati eelmisel pühapäeval ja ei oska isegi loota, millal uus sahmakas tulla võiks. Ma loodan, et varsti, sest õues on juba leebelt öeldes krõbe olukord. Igatahes on elutoast saanud meie isiklik magamistuba, restoran ja meelelahutuskeskus :) Tegelikult peame nädala lõpuks siiski magamistuppa tagasi kolima, sest nädalavahetuseks tuleb sõbranna külla ja siis oleks vist viisakas kui me talle diivani vabaks teeks. Pöidlad pihku, et kasvõi veidigi jahedamaks läheks, sest vastasel juhul on meil siin varsti toss väljas.
Kui siin juba nädala plaanide rääkimiseks läks, siis homme lähen ma töövestlusele. Mu vana töökoht kadus ära ja nüüd tuleb midagi uut leida. Olen juba mitu nädalat kodune olnud ja tunne on ausaltöeldes tiba kasutu. Ma olen seda tüüpi inimene, et mul on pidevalt vaja midagi korraldada ja asjatada. Ja siis ma sahkerdangi koguaja ringi ja otsin endale tegevust. Teen pidevalt midagi süüa, otsin retsepte, loen, pesen ja kraamin.. sest ma lihtsalt pean tundma, et mul on mingi eesmärk ja ma olen vajalik. Ning mu ringitõmblemine (peaaegu nagu ringitõmbamine, hehee) mõjub muidugi ka Martinile, kes ei taha, et ma üksi kõike kodus tegema peaks ja siis ei saa ka tema hinge tõmmata, sest mul on vaja pidevalt ringi jebida ja mööbeldada. Tegelikult peaks tema just vabadel hetkedel puhkama, sest tema ju käib tööl ja ega see tema süü ei ole, et mina endas sellist rahutust kannan. Seda enam, et tema töö on füüsiline ja puhkamine on põhimõtteliselt üks lepingupunkte! Saate aru - selline surnud ring kuidagi. Ma isegi nagu tunnen ennast süüdi, et ma hetkel tööl ei käi. Ma ju tegelikult saan aru, et ma sellist tunnet tunda ei tohiks, aga no mis sa teed kui siuke tunne jälle peale tuleb. 
Ärge arvake, et ma nüüd mingi tohutult kassin ja siin päevad läbi ulun, üldse mitte. Lihtsalt panen oma emotsioonid kirja - pärast kui juba tööl käin, siis hea lugeda, et mis ma mingil ajahetkel tundsin või mõtlesin. Ning, et te ei arvaks, et sportlase kaasana väljamaal elamine ainult üks meelakkumine on, sest eks igaühel meist on oma sisemised võitlused vaja maha pidada. Minu oma siis on selline.
Ma vist juba mainisin millalgi ka, et sõbranna sünnapidu on tulemas. Vot laupäeval see ongi. Esmalt õhtusöök ja siis juba paistab, mis edasi saab. Kostüümike on mul selleks puhuks olemas, ainult uued kingad võiks laupäevaks leida. Ideaalis tahaksin ma osta täpselt need kingad mis ma soovin, aga arvatavasti on need juba ammuilma igalt poolt läbi müüdud. Vot selline on mu unelmate kingake:
Ja kui siin juba soovimiseks läks, siis võiks need olemas olla 37 suuruses ja maksta mitte rohkem kui 50 eurot. Unistama peabki suurelt onju! :D

Teile aga mõnusat nädala algust ja ma ausalt proovin juba väga varsti jälle kirjutama tulla!

pühapäev, 1. september 2019

Suhtlemine on väsitav!

Tegin kolmapäeval Eesti Blogijate kontol takeoverit ja mul on üks küsimus neile, kes seda samuti teinud on - kas teie jaoks on takeover sama väsitav kui minu jaoks? Või äkki ma teen midagi valesti, et õhtu lõpuks nii läbi olen, et hea on kui hambadki enne voodisse kukkumist pestud saavad? :D
Kolmapäeva hommik, jumalast energiat täis veel.
Lihtsalt uskumatu kui kurnav on terve oma päeva kajastamine! Müts maha nende ees, kes seda igapäevaselt ja elukutsena teha viitsivad, ausalt. Äkki on asi selles, et ma proovin ikka täiega pühenduda ja teha nii, et vaatajal huvitav oleks ning annangi endast kohe niiii kõik, et ise olen päeva lõpuks nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ega ma ei tea ju, arutlen siin niisama.
Aga ma usun, et see variant on parem kui see, et EB konto jälgijatel pole midagi huvitavat vaadata ja kõik story'd klõpsitakse niisama läbi. Teen seda vahel isegi, sest kui ma päris aus olen, siis mõni takeover lihtsalt ei kõneta absoluutselt ja ei tekita mitte kõige vähematki huvi takeoveri tegija või tema blogi suhtes. Selle eest on seal vahel nii ägedaid inimesi, et lausa lust jälgida! Ning ühtlasi pean ma mainima, et tundub, et ajaga läheb kvaliteet aina paremaks ja takeoveri tegijad on ka ise enesekriitilisemaks muutunud ning mõtlevad oma postitused rohkem läbi.
Kuna te kõik kindlasti EB kontot ei jälgi, siis te ju ei teagi mis ma kolmapäeval tegin. Olge mureta, selle asja klatime kohe ära. Kõigepealt ootasin ma hommikul mitu tundi kullerit, et enda jalatsipakk kätte saada. Tellisin endale nimelt uued tossud - Adidase Stan Smithid.  Ei viitsi praegu neist pilti tegema minna, näitan teinekord. Megaaa rahul! Ülimugavad ja kerged, sobivad vist kõigi kostüümidega. Muidu kipub mul uute käimadega ikka nii olema, et esimesed paar korda tuleb kõndimine hambad ristis ära kannatada, sest uued jalatsid hõõruvad ALATI. Seekord mitte! Kui ise kogenud ei oleks, siis lausa ei usukski.
Peale kulleri käiku aga kimasin kohe metroo peale, et Martiniga poes kokku saada. Tema tuli otse trennist ja kõigepealt läksimegi koos lõunale sushit sööma. Teate, kui mina kunagi Bukaresti kolisin, siis polnud siin üldse kusagilt head sushit saada! Nagu ei olnud siia vist veel see trend jõudnud või midagi.. nüüdseks on see mure lahendatud õnneks ja head sushikohta ei peagi maa alt taga otsima.
Edasi läksime poodi, mina otsisin endale natuke kingi, mida ma ei leidnud ning veel ostsime sõbrannale kingituse ära, sest kolmapäev oligi tema õige sünnipäev. Valisime talle ühe hea pesupoe kinkekaardi, sest ma mõtlesin, et see oleks selline kingitus mille üle ma ise küll õnnelik oleksin. Vedas, sest talle meeldis ka! Üldse oli tal nii edukas sünnipäev, et ta sai uue käekoti, kingad ja siis meilt pesu omal valikul. Pane aga kõik endale selga ja astu uksest välja. No miinus riided muidugi. :D
Õhtul aga tuli sammud saali seada, sest Martinil hakkas uus hooaeg, selles klubis siis juba viies. Täitsa lõpp, viies aasta läheb meil siin juba! Nagu väikene juubel või midagi. 
Mäng oli võidukas ja kõigil emotsioonid laes. Ma ei tea kas asi oli selles, et viimane mäng oli kolm kuud tagasi ja ma polnud tükk aega mängudel käinud, aga terve see 60-minutit tundus nii dramaatiline! Ahhetasin ja ohkasin vist minutiliste intervallidega.
Tüng, vana pilt tegelikult!
Ka peale mängu lõppu ei saanud meie päev veel läbi, kus sa sellega! Tulime ainult üheks minutiks koju, Martin vahetas särgi ära ning juba lippasime me jälle uksest välja, sest pidime minema meeskonnaga õhtusöögile. Seekord olid vist kõik kohal ja ikka koos perekondadega. Meid oli mingi 50 inimest vist! Kujutage ise ette, et te peaksite enda partneri töökaaslaste ja nende lähedastega üle nädala koos õhtust sööma. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, lihtsalt üritan võrdlust tuua ja teile pilti maalida. 
Koju jõudsime lõpuks tublisti peale südaööd ja ma tõesti kukkusin nii kiirelt magama, et ei mäleta, et pea padjalegi vajuda oleks jõudnud. Suhtlemine on väsitav!
Neljapäev oli taastuspäev, mis tähendas, et kohe hommikul läksime me termidesse mõnulema. Ujusime, sõime, mängisime kaarte ja lebusklesime niisama. Termides on muuseas nii hea restoran. Üks resto, aga hästi palju erinevaid lette. Sushit saab, pastat saab, kohalik köök on olemas, wokid ja kõik muu samuti. Aeg läks nii ruttu, et koju jõudsime me alles enne kella üheksat õhtul, sest liiklus ja toidupood võtsid samuti päris mitmed tunnid aega.
Nii need päevad meil siin läinud ongi. Lausa nii kiirelt, et see september on küll märkamatult kohale jõudnud! Mitte, et ma kurdaks, sest sügis on konkurentsitult mu lemmikaeg terves aastas. Läheks siin juba ometi jahedamaks ka, siis tuleks juba päris sügisetunne peale. 

teisipäev, 27. august 2019

Ei jää ka mina nooremaks, ikka vastupidi

Ilma naljata - teate küll seda meemi, kus pildil on mees voolikute küljes ja kiri juures ütleb, et nii sa tunnedki ennast peale pidu kui sa oled 25-aastane ja vanem. Näe, vot see:
Mitte, et see mu jaoks mingi uus tõde oleks, sest 25-aastane olin ma peaaegu viis aastat tagasi ja eks selle viie aasta jooksul on nii mõnigi pidu peetud. Aga siiski! Iga jumala kord ikka üllatun kui kaua võib ühest ööst taastumine aega võtta. Lihtsalt selline väsimus on peal, et magaks kaks päeva jutti ja no mitte midagi ei viitsi teha.
Aga laupäevane pidu oli tore! Ühel Martini meeskonnakaaslasel oli tähistamist ja peaaegu kõik olid koos. Sain uute nägudega tuttavaks ja vanadele tere öelda. Eks kõige parema pildi saad uutest inimestest ikka mingisuguse koosviibimise käigus kui kõik ennast vabalt tunnevad.
Aga vot täna olen selle eest juba nii asjalik olnud ja kaks päeva logelemist täiega tasa teinud. Pesud pestud, põrandad puhtad ja vannituba koristatud. Süüa olen samuti teinud ja homseks olen ka mõned asjad ette valmistanud - nimelt teen ma homme taaskord Instagramis @eestiblogijad kontol takeoverit! Tulge kindlasti tere ütlema ja juttu rääkima. :)
Muud olulist infot mul tänasel palaval teisipäeval polegi. Olge mõnusad ja näeme homme @eestiblogijad kontol!

neljapäev, 22. august 2019

Kultuurne inimene siiski, käin näitustel ja puha (lisaks üks mõnus pastaretsept)

Kaks päeva oligi nüüd seda lõbu, et sai teise inimese lähedust tunda ja kellegi teisega peale iseenda rääkida. Okei, no nii üksik elu mul nüüd ka pole, aga saate mõttest aru siiski. 
Martin on praeguseks juba teise linna poole teel ja tagasi jõuab ta laupäeval. Sellegipoolest olid meil koos kaks toredat päeva. Haha, kui ma ise kirjutaja rollis ei oleks, siis väga siukest abielu ette ei kujutaks küll, et üks inimene jube õnnelik on, et KAKS PÄEVA oma abikaasaga koos olla saab. :D edasi läheb tegelt lebomaks, sest turniirid saavad seekordsega läbi ja järgmisel korral olen ma üksi alles septembris (mis on ju ainult kohe algamas :D).
Igatahes käisime me teisipäeval Triumfikaare sees Banksy näitust vaatamas. Kui Banksy nimi teile midagi ei ütle, siis tegemist on selle anonüümse kunstnikuga, kelle töö on näiteks "Balloon Girl". Seda tavaliselt ikka teatakse.
Näitus oli minuarust väga äge. No isegi see Triumfikaare sees käimine oli omaette kogemus, sest muidu see külastajatele avatud ei ole ja ma isegi ei teadnud, et sinna sisse minna saab. Banksy näitused rändavad vist tavaliselt mööda suuremaid linnu, nii et kellel võimalust on, siis külastage kindlasti.
Hiljem käisime veel lõunat söömas ja poes. Paar tunnikest puhkasime kodus ning seejärel läksime sõpradega põgenemistuppa. Seekord oli tuba Rappija Jacki teemaline ja üsna keeruline. Välja saime me viis minutit enne aja lõppu ja ühe vihjega. Põgenemistuba ise asus muuseas nii pimedal ja väikesel tänaval, et üksi ma sealt koju minna küll ei oleks julgenud. Jällegi pro tip minu poolt - hangi endale partner, kes sind kaitseb kui sul parakad peal on ja sa iga krõbina peale võpatad :)
Sellest üleeilsest lõunasöögist rääkides, siis ma ei tea kas seal sees oli midagi halba või mis minuga toimus, aga eile hommikul ärkasin ma nii vastiku kõhuvaluga, et terve päeva polnud ma päris ma ise. Vedelesin pool päeva voodis ja nagu.. no kehv oli olla. Tänaseks olen igatahes korras ja tunne on hea. Muuseas ükspäev tuli sõpradega jutuks, et keegi meist pole nii palju oma elus külmetuste ja muude jamadega haige olnud kui Bukarestis elades. Eks seal on tegelt mitu loogilist seletust ka - inimesi on lihtsalt nii palju, et pead-jalad koos olles on bakteritel tore ühelt teisele rännata. Vee kvaliteet.. Pidev konditsioneeri kasutamine siseruumides, sest kuumaperiood on väga pikk. Õhk on väga saastunud, mis hingamisteedele kindlasti kasuks ei tule. No neid põhjuseid ikka leiab.
Ainus asi, mida ma eile edukalt tegin oli lõuna- ja õhtusöök. Lõunasöögi retsepti võin teiega jagada ka, õhtusöögi oma jätan teiseks korraks.
Lõunasöögiks oli pasta sealihaga köögiviljakastmes. Ülimalt tänuväärne asi, sest sinna sisse saab mistahes juurikaid panna. Ideepoolest oleks ma seda tomatipasta või purustatud tomatitega teinud, aga kuna mul neid polnud ja ma alles siinsesse ellu uuesti sisse elan, siis tuli kodus olemasolevatest asjadest söök valmis meisterdada (ehk kastme hulka läks nii ketšupit kui tšillikastet).
Igatahes läheb vaja:

spagette või muud meelepärast pastat
sealiha (kogus oleneb sellest kui liharikast pastat soovid, aga ka üldse ilma lihata maitseb ta kindlasti sama hästi)
üks sibul
küüslauku vastavalt maitsele (aga pigem alati rohkem kui vähem)
üks suur porgand
pool paprikat
üks suurem tomat
umbes 300ml vahukoort (või kohvikoort)
ketšupit (asenda tomatipastaga)
tšillikastet
soola-pipart
võid ja/või oliiviõli
riivjuustu

Prae liha või-õlisegus pipraga kuldpruuniks ning peale valmimist pista potti ootele. Samal lihamahladega pannil kuumuta läbi hakitud sibul, purustatud küüslauk ja riivitud porgand. Lisa needki lihale seltsiks. Nüüd kuumuta pannil ka tomat-paprika ning peale valmimist viska potti. Vahepeal pane pasta keema, lisa vette ka sool. Nüüd kastmepotile kuumus alla - lisa veidi vett, tšillikastet vastavalt maitsele ning tomatipasta (minu puhul ketšup). Lase keema tõusta ning seejärel keera kuumus väiksemaks. Lisa vahukoor ning lase irvakil kaane all aeg-ajalt segades umbes 20 minutit podiseda. Maitsesta soolaga.
Sega pasta kastmega kokku ja lase hea maitsta! Serveerides lisa riivjuust.
Egas muud miskit. Täna või homme pean ma poodi kingitust vaatama minema, sest sõbrannal on järgmisel nädalal sünnipäev. Pidu tuleb ka ja selleks puhuks on see kõige suurem mure murtud, sest ma juba tean, mis ma selga panen! Mu otsingutel oli õnne ja ma leidsingi Zarast selle jumpsuiti, millest ma kirjutasin. Istub nagu valatult! Muide, kes tööle-kooli või niisama igaks petteks endale ühte casual kleiti otsib, siis Zaras on praegu müügil hästi lihtsad ja mugavad igapäevased kleidid. Mina ostsin halli, aga teisi värve oli veel ja nüüd ma mõtlengi, et äkki peaks ühe veel ostma. Hind jäi kümne euri kanti, nii et igati okei mu arust. Vot siin on paremini seda kleiti näha:

esmaspäev, 19. august 2019

Tagasi Bukarestis (jällenägemised ja hüvastijätud)

Meil on igal suvel Martiniga selline skeem, et tema puhkuse lõppedes mina temaga kohe tagasi Bukaresti ei tule. Lihtsalt sellepärast, et sellel ei ole mõtet - mina küpseksin pikalt linnas, sest temal on juulis paar nädalat hooajaeelne ettevalmistuslaager mägedes ja mis ma siis siin ikka üksinda passiksin. Nii ka seekord - tema tuli juba juuli alguses tagasi ning mina lendasin 8. augustil järgi. Millalgi juulis rannas vedeledes tuli meil aga Mariga plaan, et miks mitte teha Martinile üllatus ning ehmatada teda lennujaamas ühe naise asemel kahega. :D PS. Tulin esimest korda läbi uue Istanbuli lennujaama ja jommajooo kui suur see on! 
Üllatus läks täie ette, sest kuigi peaaegu AINULT kõik teadsid, siis keegi välja ei lobisenud ning Martin enne kusagilt haisu ninna ka ei saanud. Ta oli niii kohkunud (minu Instagrami konto @liinajohannson highlightside alt saab seda näha) ja tema reaktsioon oli täiega armas. Ma hakkasin mõtlema, et selline üllatuste tegemine on meie kambas üldse kuidagi väga populaarne ja üksteisele tüssu tegemises minnakse ikka väga kaugele. :D
Igatahes oli siiajõudes väljas üle kolmekümne kraadi kuuma ja isegi õhtuhämarus ei aidanud kuumuse kadumisele kaasa. Tõime kohvrid koju ja lippasime kohe kõrvaltänavasse õhtust sööma ja veinispritzi jooma. Nii hea oli jälle näha ja lobiseda ja pulli teha :) me pole muuseas sel suvel üldse õieti koos olnudki - heal juhul napid neli nädalat tuleb kokku. Elu-eluke!
Nädalavahetuseks oli meil aga planeeritud ühele suvefestivalile minemine. Läksime koos oma prantsuse sõpradega ja meie kõigi jaoks oli see esimene festival Rumeenias. Nimeks oli Summer Well ja kes Intsikurmu festivalil käinud on, siis see kujutab ette milline vibe Summer Well'il oli. Väga tsill ja mõnus! Hästi palju erinevaid tegevusi ja kohti niisama puhkamiseks (võrkkiiged, autokastid ja mis kõik veel). Toidutänav oli meeletu! Ma ausalt oleks peaaegu igast kohast midagi võtta tahtnud, aga tegelt sõin vist mõlemal päeval ainult ühe korra (ühel päeval megaaa head hot dog'i ja teisel krevette) - väljas oli 37 kraadi ja ega siis erilist isu küll polnud. Esinejaid ma küll väga ei teadnud, aga ühest kohalikust bändist sattusin küll vaimustusse. Võrdluseks võib tuua, et kui Eestis on Trad.Attack!, siis siin on Subcarpati.
Üks asi mis meie, eestlased, märkasime oli see, et purjus inimesi polnud üldse. Osteti jooke küll, aga silma ei hakanud, et keegi täis oleks olnud. Hakka või uskuma, et eestlased ei oskagi alkoholi normaalselt tarbida.. 
Esmaspäeval käisime basseini ääres ning õhtul läksime Martini sõpruskohtumist vaatama. Iga uue hooaja alguses on siuke tunne nagu oleks uuesti esimene koolipäev - nii palju uusi nägusid ja täpselt ei pane veel nime ja inimest kokku. Lisaks ei saa aru ka, et mis keeles kellegagi rääkima peab, sest kust mina tean milline on uus brasiilia kutt või milline on uus rumeenlane. :D ega neile rahvus ju otsa ette kirjutatud ei ole. Hiljem käisime veel terve tiimiga söömas ja nii see pikk päev õhtusse saigi.
Teisipäeval oli Martinil õnneks vaba päev ja vedelesime peaaegu terve päeva termides (https://therme.ro/en/). Kes kunagi Bukaresti juhtuma peaks, siis ma tungivalt soovitan terme külastada. Seal on mingi sada erinevat sauna, sisebasseinid, välibasseinid, veetorud ja söögikohad. Terve päev kulub seal ära kindlasti. Hinnad on enam kui mõistlikud ja igav ei hakka seal küll mitte kellelgi. Õhtul aga käisime hoopis Prison Break'i põgenemistoas ja peale seda veel söömas ka. Ma olen viimasel ajal põgenemistubadest nii sees! Tahaks kohe igasuguseid proovida. Ainult mitte hirmsaid, siis ma hakkan kartma. :D mu kõige õudsam põgenemistuba on muuseas olnud Tallinnas, "Saw" filmi oma. Reaalselt olin koguaja kellegi selja taga ja täitsa kasutu. :D 
Kolmapäev aga kulus lihtsalt asjatamistele ja vedelemisele ning midagi suurt me korda ei saatnudki. Pidime küll õhtul sõpradega õhtusöögile minema, aga kuna Martini õhtune trenn venis nii pikale ning järgneval ööl pidid nii Martin kui ka Mari lahkuma, siis otsustasime, et on targem koju jääda, kaarte mängida ning pakkida. 
Neljapäeva öö oligi siuke katkendlik, sest kell kaks läks ära Martin ja kell kuus läks ära Mari. Lagi oli muidugi see, et mõlemal oli ümberistumine Istanbulis ning seal said nad veel uuesti kokku. :D 
Jumala ausalt - neljapäev oli mulle veits raske. Imelik oli üle mitme kuu täiesti üksinda olla ja veidi kurb tunne kippus vägisi peale. Samas ma ju teadsin, et see tunne tuleb ja see oli okei, sest ma olin selleks valmis. Ma olen sellist kokkusaamiste-lahkumiste elu juba piisavalt kaua elanud, et teada - kurvad hetked lähevad alati mööda :) üritasin hoopis tegus olla ja koristasin-kasisin terve päeva. 
Täna on aga juba esmaspäev ja täna tuleb lõpuks Martin Moskvast tagasi! Lõpp üksinda magamisel ja lõpp iseendaga rääkimisel! :D loo puänt on muidugi see, et neljapäeval sõidab Martin jälle kolmeks päevaks ära.. Ma ei tea, nutta või naerda! Ütlesin juba talle, et ta peab mind selle kahe päeva jooksul, mis ta kodus on, mind võimalikult palju ära tüütama, et ma tema lahkudes kurvastama ei hakkaks. Ta lubas endast parima anda.
Nüüd aga sätin linnapeale, et juba kolmandasse Zarasse minna. Mul nimelt on üks jumpsuit hirmsasti hinge peal ja enne ma alla ei anna kui see mulle kuulub. Saatku mind edu!

reede, 16. august 2019

Panin raha hakkama ja ostsin nahahooldustooteid

Teine päev üksinda kodus ja otsustasin kuumust trotsida ning pistsin nina toast välja. Polnudki nüüd nii kuum - "ainult" 27 kraadi! Võtsin suuna metroo poole, et kaubanduskeskusesse sõita ja teate kui imelik oli.. kuna ma ligi kolm kuud siit eemal olnud olen, siis olid nii paljud asjad võõrad, aga samas oli kõik ikka vanaviisi.
Näiteks renoveeritakse ühte suurt kortermaja, mis mulle teele jääb kui ma metroole jalutan. See on hiiglama suur maja ikka ja te ei kujuta ette kui palju filipiinlasi selle maja kallal töötas! Juhtumisi nägin ükspäev kuidas nad peale tööpäeva lõppu bussi ootasid ja no kujutage ise ette mingisugust paarisajapealist kiivriparve teeääres sumisemas. Ajas veits itsitama küll. :D Igatahes käis täna selle maja kallal nii vilgas elu ja võõrkeelne mulin, et ma läksin korraks errorisse, et oot-oot, kus ma olengi!?
Siis on vahepeal hästi palju väiksemaid ärisid maha lammutatud ja nende asemele lihtsalt korralikud kõnniteed ja murulapid tehtud. Ma täiega imestasin, sest muidu oota mingisugust muutust siin nagu ma ei tea mis ilmaimet, aga nüüd on kahe ja poole kuuga sellised muutused toimunud, et vaata ja imesta.
Jalutasin tükk aega poodides ringi, proovisin riideid küll, aga ei ostnud midagi. Olin lihtsalt otsustusvõimetu, ei muud. Selle eest ostsin ma palju nahahooldustooteid. Terve suve pole ma õieti midagi ostnud, olen aga tublisti vanu asju kasutanud ja nüüdseks olid päris mitmed asjad täitsa otsa saanud.
Kiehl'sist ostsin ma oma kõige maailma lemmikuima silmakreemi. Olen seda umbes 4-5 tükki eelnevalt ära kasutanud ja vahepeal ka igasuguseid muid proovinud, aga pole veel sellist leidnud mis Kiehl'si oma üle trumpaks. Ei ole paremat olemas! Douglasest sain ma endale uue pintsli, millega oma kulme välja joonistada. Eelmise ruunasin ma niimoodi ära, et ainult paar karva oligi veel pintslipea küljes alles. Siis leidsin sealt veel Mario Badescu näosprei meigikinnituseks. Olen seda enne ka kasutanud ja mulle meeldib see väga. Mario Badescu ise on muuseas rumeenlane, aga oi kui kaua ma pidin ootama, et tema tooteid siit müügilt leida. Nii kummaline mu arust! Keegi The Ordinary tooteid ka kasutab? Mina olen enne kahte seerumit proovinud ja mulle täiega meeldisid. Eriti meeldivad mulle The Ordinary toodete hinnad. Mega! Nüüd ostsin kolmanda ja loodan, et meeldib samuti.
Sephorast ostsin endale uue peitekreemi (Make Up For Ever Ultra HD Concealer, toonis 33). Ma suvel jumestuskreemi kasutanud polegi, sest avastasin, et mu Fenty Beauty oma on hetkel päevitunud nahaga liiga hele. Nagu tont nägin välja. Kuna ma päevitunud olen siiski üsna lühikest aega aasta lõikes, ei hakanud ma tervet tumedamat jumestuskreemi ostma vaid ostsin lihtsalt tumedama peitekreemi, millega paar järgmist kuud läbi ajada. Viimaseks ostsin ma veel Pixi Glow Tonicu, mida ma enne ka kasutanud olen ja mis mulle väga-väga meeldis. Lisaks terve posu testreid :)
Praegu aga vedelen täitsa niisama ja pesen juba mitmendat masinatäit voodipesusid ja rätikuid. Telekast käib mu guilty pleasure ehk 90 days sari ja varsti peaks endale mingi õhtusöögi ka välja mõtlema. Ma ilmaski ei viitsi midagi meisterdama hakata kui ma üksi kodus olen. Reaalselt sööngi võikusid ja joon vett. :D ja ei kurda!

Tänaseks kõik, räägime varsti jälle!

neljapäev, 15. august 2019

Kokkuvõte: juuli 2019

Tere, sõbrakesed! Eesti suvi on minu jaoks selleks aastaks ametlikult läbi ja juba täpselt nädal aega olen ma ka Bukarestis tagasi. Täna olen ma ka esimest päeva täiesti üksinda, sest täna öösel lendas tagasi Eestisse minu Mari ja täna öösel lendas Moskvasse Martin, kellel seal nüüd mõned päevad turniir on. Üksiku hundi elu, siit ma tulen! Tegelikult pole mul vahel üksiolemise vastu midagi - vastupidi, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, siis on üksiolek vahel lausa hädavajalik :)
Kes minu Instagrami (@liinajohannson) jälgib, see juba teab, et Mari tuli minuga kaasa üllatusena. Mitte, et see mulle üllatus oleks olnud, et keegi sabas käib, aga ikka Martinile üllatuseks. Ma ei tea kas ma seda siin maininud olen (ju ikka olen), aga Martiniga sain ma tuttavaks just Mari kaudu. Nimelt olid nemad juba mitmeid aastaid väga head sõbrad olnud kui mina lõpuks Martiniga kohtusin. Jaaa ülejäänu on juba ajalugu :)
Pilt küll ruttab potituse teemast ette, aga meie eelmisel nädalavahetusel ühel festivalil. Miinus üks jalg. :D
Kes igatahes veel Martini üllatusejärgset reaktsiooni näha tahab, siis minu Instakontol on see highlightside all olemas.
Kuna ma blogimisest hirmsal kombel puudust tundnud olen (no ikka nii väga, et peas on juba läbimäng toimunud, et kuidas ma midagi postitustesse sõnastan), siis saan ma nüüd järgemööda kõik postitused kirja panna.
Hakkame peale sellega kus järg viimati pooleli jäi ehket mis sai siis kui me Kreekast tagasi Eestisse jõudsime.. Martini puhkus hakkas lõpule jõudma ja viimased päevad veetsime me sõprade seltsis. Pidasime Martini sünnipäeva ja käisime pea igal õhtul kellelgi külas. Käisime FÖPPil (minu lemmikpidu Tallinnas!) ja Martin käis sõpradega Põhjala pruulikoja privaattuuril, mida ta hiljem taevani kiitis. Mõeldud oli see sünnipäevaüllatusena tema parimale sõbrale ja tundus, et ka kõik ülejäänud kutid jäid täiega rahule. Seega - kes ideepuuduses vaevleb ja mõnda õllesõpra üllatada tahab, siis usun, et see tuur on kindlapeale minek. Info tuuride kohta leiab Põhjala kodulehelt.
Loodan, et keegi sõber ei pahanda, et selle pildi siia lisasin! Samas.. kes mu peale pahane olla saab, vaata kui armas ma vajadusel oskan olla. :D
Juba Kreekas olles mõtlesin ma mitu head korda, et kui ma Eestisse jõuan, siis tõmban kohe metsapoole ajama. Eip, keegi mind hulluks ei ajanud, aga mõte liikus sinnapoole, et kindlasti on kukeseened ninad sambla alt välja pistnud ja oleks vaja korjama minna. Mõeldud-tehtud:
Seenel käisin ma veel mitmeid kordi ja nüüd on minu Eesti-kodu sügavkülmas üsna korralik kogus kukeseeni ootamas. Ma muuseas esimest korda tegin nii, et panin lihtsalt puhastatud seened karpidega külma. Varem olen ma nad või ja sibulaga läbi kuumutanud ja siis karpidesse pannud, aga seekord otsustasin teisiti proovida. Kuidas teie kukeseeni säilitate muidu?
Eesti kodust rääkides, siis vaadake kui ilusad mu rõdulilled on! Või no, õigem oleks öelda, et olid. Nüüd kaunistavad nad juba minu ema kodu rõdu. Nende lilledega oli muuseas nii, et nad nagu õitsesid ühe korra ära ja siis ma isegi olin veidi pettunud, et okei, kogu muusika ja rohkem õisi ei tulegi, aga vot siis hakkasid nad uuesti ja veel kaunimalt õitsema.
Okei, mu jutt läks juba käest ära. :D peale seda kui Martin Eestist ära sõitnud oli, läksin mina tüdrukutega Riiga Ed Sheeranile. Jäime terveks nädalavahetuseks ja muidugi oli meil megatore. Kontsert ise mulle mingit hiiglama suurt muljet ei jätnud, oli pigem siuke meh. Ja kui igav hakkas, siis ronisime lihtsalt üksteisele selga. :D
Vahepeal käisin ma veelkord sõbrannadega FÖPPil, teiste sõbrannadega esimest korda Mon Repos restoranis ja ühe nädalavahetuse veetsin ma enda uhiuue väikese sugulasega, keda ma veel näinud ei olnudki. Mu süda lihtsalt läheb rõõmust katki kui meie sugulasteperre uusi toredusi aina juurde tuleb 
Meil rahulik naistekas ja järsku naabrite kass lauataga. Ju ta oli siis ka tüdruk!
Mon Repos sõin tuunikala cevichet ja mulle väga meeldis, ainult see vaarikas seal sees oli mu jaoks imelik.. nagu siuke tunne, et sinu koht küll siin sees ei ole. :D
Mis muidu teie lemmikud suvesöögid on? Ma pildistasin ühel päeval oma terve päeva suvesöögid üles ja vaieldamatuks lemmikuks oli tol päeval müsli jogurtiga. No on ikka hea asi välja mõeldud..
Kuna ma suur Stigi fänn olen, siis kinkis Mari mulle pileti, et Stigi&Victorit Kalju-lavale kuulama minna. Väga hea kontsert oli, mulle meeldis! Nägin seal muuseas meie pulma videograafi ja peale seda meenus meile mõlemale, et pulmavideo mälupulk oli tema kätte hoiule jäänud. Nüüdseks on see juba kenasti minu pulma-muuseumis :)
Maa-kodus käivad meil hetkel suured ehitustööd ja pidevalt on õu inimesi täis ning kopad saalivad edasi-tagasi ringi. Täitsa tavakas, et lõunasöögilauas istub kaksteist nägu! Ükspäev panime näiteks aja peale kappe kokku, sest miks mitte. :D
Ja viimasel Eestis oldud nädalavahetusel käisime me Intsikurmul. Minu absoluutne lemmikfestival! Nii tsill ja heade emotsioonidega koht. Ainuke miinus oli, et õhtul läks ikka meeletult külmaks - ainult seitse kraadi! Sõrmed olid ikka täitsa jääpurikad ja ega siis ei olnudki muud teha kui koju sooja minna. Lemmikuimaks kontserdiks osutus prantsuse punt nimega Chinese Man, keda ma täitsa juhtumisi kuulama sattusin, aga kes nii ägeda energiaga laval oli, et lihtsalt tõmbas kuulama-vaatama.
Uskumatu, aga saingi selle postitusega ühele poole. Kuna ma nüüd teisipäevani üksi kodus olen, siis on mul kenasti aega, et ka kõik järgnevad planeeritud postitused kirja saada ja olengi omadega järjel. 
Aitäh teile, et vaatamata pikkadele pausidele siin ikka uut postitust otsimas käite ja need ka ära jaksate oodata! :)