teisipäev, 12. november 2019

Appi, ma saan kolmkümmend!

Astusin ükspäev vannist välja ja nikastasin suure varba ära. Nagu.. mida asja!? Niimoodi valusalt ikka, et varvas sinine ja puha. Kas nii hakkabki nüüd olema? Kahe kuu pärast saan ma nimelt kolmkümmend ja eks siit saab see tervis ainult allapoole vedama hakata. 😄
Issarist, 30! Mina, väike Liinuška, kes ikka vahel sõrmede peal loeb ja kui ema helistab, siis kõne alustuseks "Tsau, emme!" ütleb? Ei mahu pähe!
Vähemalt hakkasin täna sünnipäeva planeerimisega peale ja praeguseks on juba peaaegu kõik paigas. Üle ma stressata ei kavatse, küll kõik laabub. Kui juba pulmad korraldatud said, siis mis see juubelipeo korraldamine ära ei ole. Üks, mis ma pulmade korraldamisega selgeks sain oli see, et professionaale peab usaldama. Selgita oma visioon ära ja lase inimestel rahus oma tööd teha. Eesti on siiski nii väike riik, et keegi endale ebapädevust lubada ei saa ning seetõttu on teenusepakkujate tase pigem kõrge. Või vähemalt nende teenusepakkujate oma, kellega mina koostööd teinud olen.
Ma hakkasin praegu mõtlema, et olen juba poolteist aastat abielus olnud, aga ega ma ju tegelikult väga pulmade organiseerimisest-planeerimisest suurt rääkinud ei olegi.. ega ma ei tea kas kedagi huvitakski! Aga kui huvilisi leidub, siis räägin heameelega, andke aga teada.
Uudist kah - kuna mind peale käesolevat nädalat sellel aastal tööl enam vaja ei lähe ja ma varem puhkusele saan, siis otsustasime Martiniga, et mina tulen varem Eestisse ja hakkan meie korterimüügiga tegelema. Ja see varem Eestisse on juba tuleval nädalal! Seoses sellega saan ma üle viie aasta (!!!) oma vanaema sünnipäevale minna. Saate aru, minu jaoks on see jumala suur asi! 
Meie majas on sel nädalal lihavaba nädal. Vaatasime Netflixist "Game Changersi" filmi ja saime sellest nii palju motivatsiooni, et otsustasime veidi katsetada. Eriti põnev oli see Martini jaoks, kes nagu filmis olevad persoonidki, profispordiga tegeleb. Päris vegantoitude juurde me läinud ei ole, aga liha pole samuti puutunud. Pole nagu puudust ka tundnud. Minujaoks see samas eriline muutus ei ole ka, sest suur lihasõber pole ma iialgi olnud. Usun, et igale inimesele ei sobi kõik asjad ja minule ei sobi liha. Pärast lihasöömist on alati nii vastik täissöönud ja raske olla kuidagi.. no ei meeldi see tunne mulle!
Niisiis tegingi eilseks hommikuks spinati ja fetaga omletti (meenus just, et seal juures oli veidi lõhet, aga seda ainult sellepärast, et see oli pühapäevast alles ja toitu me siin ei raiska), lõunaks wrappe ja õhtuks seeneseljankat. Kõik nad olid ülimaitsvad! 
Täna aga tegin juba valmis oma lemmiku banaanileiva ja õhtuks valmistan kuskussi kikerherneste, suvikõrvitsa ja paprikaga. Ja hummusega. Ja äkki millegagi veel, sest kapp on juurikaid täis. 
See pilt on ilmselgelt varasemast ajast kui lihasöömine veel teemas oli. 😄 käisime oma prantsuse sõprade pool raclette'i söömas ja drinkidel. 
Lisaks sellele, et ma varba ära nikastasin on mul veel külmetus kah! Ma muidu ei joo peaaegu iialgi teed, aga pühapäeval jõin. Asi peab ikka tõsine olema. 
Mis sordid need veel on!? Minu lapsepõlves oli küll ainult punane ja roheline Pringles saadaval. Samas oli see ju mingi KAKSKÜMMEND aastat tagasi ka. 😄


kolmapäev, 6. november 2019

Eestimaa eluke

"Pühaissaristivägi," ütles Ott kui ta tuppa ei saanud ja sedasama ütlen mina ka, sest just nii raske on peale pikka pausi jälle uue postitusega alustada. Pühaissaristivägi noh!
Käisin ju vahepeal kaks nädalat Eestis. Martiniga koos sõitsime öösel lennujaama, kobisime eraldi lendude peale (üks lendas Frankfurti ja teine Varssavisse) ja lõunal saime jälle Tallinnas kokku. Siuke tavakas rännumehe eluke. Aga kui te mind Instagramis jälgite, siis te juba teate seda nii kui nii. Ja kui veel ei jälgi, siis hakake julgelt (@liinajohannson). Ma ausalt olen üsna normaalne inimene. 😄
Eestis läks aeg seekord erakordselt kiirelt. Sain veidi pere-sõpradega aega veeta, sõbrannale kihlumise puhul üllatuse korraldada, käisin esimest korda elus Comedy Estonia show'd vaatamas, ühe korra kinos ja, et te ei arvaks, et mu ja Martini suhe koguaja üks trall ja tagaajamine on, siis isegi seda aega leidsin, et ennast tema pärast seaks vihastada.  Näete, kõike jõudsin! 😄 Enamuse ajast võttis aga enda alla meie Eesti kodu müügiks valmis sättimine. Üks päev elektrik, teine päev tehnik ja nii need päevad õhtusse veeresidki.
Kuna mul kõik enam täitsa selgelt meeles ei ole, siis panen siia meenutuseks mõned pildid, mis mul telefonis on. Teil ka toredam mu pajatusi lugeda.
Sõbranna kihlumisest siis kõigepealt. Pidime minema eelpool nimetatud Comedy Estoniale või noh, nii vähemalt teadis sõbranna. Kutsusime ta veidi varem kohale ja talle üllatuseks olime talle väikese laua teinud. Et te ei arvaks, et me seal ainult krõpse sõime, siis toitudega pilti mul tegelikult ei olegi. Aga krõpsud ei olnud mitte vähem tähtsad! Pruudi lemmikud siiski. Ja krõpsude keskel olev tordikaunistus on spetsjomm relvadega pruutpaar, sest ka päriselus on tulevased pruut-peigmees politseitööga seotud ja läbi selle ka tegelikult üldse tuttavaks saidki. 
Show'le läksime hiljem ikka muidugi ka ja minusugune kes muidu ainult enda naljade peale naerab, naeris seekord isegi teiste inimeste naljade peale. 😄 mõni esineja oli mu jaoks muidugi tiba liiga ropp või äkki on mul lihtsalt pulk p*rses, ega ei tea. Ümberringi osad naersid, osad mitte.. ma lihtsalt vahepeal ei teadnud kuhu vaadata. 😄
Need pildid on aga hoopiski sõbranna sünnipäevast. Teemaks oli "Havana" ehk palju lilli ja palju värve. Lill mu juustes on muuseas üks paberlilledest, mis meie pulmapäeval seinakaunistuseks oli. 
Tähetahvel Kukupesast.
Vaadake vaid kui originaalne ma wifi-parooli jagamisega olen, hahaa! Põhiline probleem tähetahvlit kasutades on mu arust alati see, et kas tähtedest ikka välja tuleb. Vahel peab mingeid imelikke sõnu leiutama, aga vahel joppab. Seekord läks õnneks. 
Teisel pildil olevad kuivatatud lilled on samuti Kukupesast ostetud ja need meeldivad mulle nii-nii kohutavalt! Sobivad vist igasse ruumi kuhu vähegi mahub.
Vot sellised lood. Nüüd aga kenasti Bukarestis ja tavarutiini juures tagasi. Siin ei ole soojad ilmad veel kusagile kadunud ja alles eile oli väljas 24-kraadi. Mind see suvesoojus aga ei heidutanud, sest õhtusöögiks tegin ma Eestist kaasa toodud verivorste. 😄 hapukapsaid  leidsin ma poest ka ja muuseas keetsin ma neid täitsa esimest korda elus iseseisvalt. Tulid nagu päris!

kolmapäev, 16. oktoober 2019

Kuidas ma endale kulme pähe maalin (videopostitus!)

Mul on praegu siuke tunne nagu ma avaldaks ma ei tea mis ülitähtsat informatsiooni. Niii kaua nuputasin, et kas ma ikka julgen selle video üles panna. Täielik tola ikka! 😄 Riigisaladusega siin just tegemist ei ole vaid filmisin hoopis väikese video sellest kuidas ma endale kulme pähe joonistan. Tegin lausa oma esimese voiceoveriga video ja puha. Veits uhke ka enda üle ikka. 😄
Ilma pikema peamurdmiseta võin ma öelda, et küsimus, mida minult kõige rohkem küsitakse (välimust puudutav) on just teemal kulmud. Kelle juures ma kulme tegemas käin? Kuidas ma neid teen? Milliseid tooteid kasutan? Kõik vastused saate loodetavasti videost kätte ning kui miski siiski arusaamatuks jäi, siis küsige ja ma luban ausalt vastata.
Spoilerdan ette ära, et videos on mu kulmud veidi tumedamad kui ma igapäevaselt eelistan, aga seda ainult sellepärast, et ma neid nii värskelt püsivärviga teinud olin. Eeemnn.. jah, ega ma muud ei oskagi juurde lisada kui head katsetamist!


reede, 11. oktoober 2019

Süda on natuke raske

Hakkasin juba eilset postitust kirjutades kogemata asjadest ette ruttama, aga õnneks sain endal kratist kinni ja meenutasin, et lubasin ju teha lühemaid postitusi ja mitte kõiki jutte ühe korraga letti laduda. Viuh!
Esmalt proovin ma täna teha ühe väikese video, mida minu käest korduvalt küsitud on. Millest ma räägin? Eks ikka oma kulmudest. 😄 ma ausalt ei kujuta ette kuidas see välja kukub, aga plaan on mul vähemalt paigas ja eks ole asi seegi. 
Mul on see videote tegemine nii kaootiline ikka. Vahel meeldib rohkem filmida, vahel rohkem neid videoid kokku monteerida. Praegu on pigem see monteerimise faas käsil. Aga kui materjali liiga palju on, siis ka nagu ei viitsi midagi teha. Ehk olekski abiks kui ka  videod lühemad teen, sest siis on nagu motivatsiooni need valmis saada, sest ei oleks seda tunnet, et OMG, materjali on umbes kahe tunni jagu, aga tahaks kõik kahekümne minuti sisse mahutada. Oeh, elu ja tema valikud!
Kolmapäeval on Martinil Väga Tähtis Mäng. Kirjutasin iga sõna lausa suurte tähtedega välja, vot lausa nii tähtis mäng on tulemas. Loodan, et seekord läheb kõik evakueerumisteta ja keegi rusikatega vehkima ei kuku. Aga samas elan ma siiski Rumeenias ja ega siin ei tea kunagi. 😄
Ja teate mis!? Me ju tuleme Martiniga juba neljapäeval Eestisse. Ühest küljest on mul selline tunne, et alles ma tulin Eestist, aga teisalt vaatan kalendrisse ja see ütleb, et ma tulin juba rohkem kui kaks kuud tagasi Bukaresti. Peab vist kalendrit uskuma.
Martin sai enda piletid veidi varem kätte ja kui ma ka endale samadele lendudele pileteid osta tahtsin, olid need mingi mitusada euri kallimaks läinud. Ostsin siis teise lennufirma piletid, mis seal ikka. Nali on selles, et lennujaama läheme me kodust koos, minu lend on ainult kakskümmend minutit varem kui tema oma. Maandume aga Tallinnas nii, et Martin jõuab minust tund aega varem kohale. Tema lendab Frankfurdi, mina Varssavi kaudu. Nii lamp. 😄
Tavaliselt olen ma enne Eestisse minekut juba nii lainel, et kõik asjad on ära planeeritud ja valmis mõeldud, aga seekord olen kuidagi täiega pea laiali otsas.. pole nagu mõelnudki veel, et mida kaasa võtma peaks või midagi sellist. Tegemist saab muidugi kodus küllaga olema, sest plaanime Martiniga oma Eesti-kodu müüki panna ja enne kuulutuse ülespanekut tuleb mõned asjad korda teha. Süda on veits raske muidugi, sest olen sellesse kodusse juba nii kiindunud. Mõistus saab aru, et tegema me seda peame, aga.. aga jah. Maha jääb nii palju toredaid mälestusi, minu rõduke, viie minuti autosõidu kaugusel asuv rand, kõik rahu ja rohelus. Kuule ma ei taha enam mõeldagi sellest, lähen juba kurvaks!

Panen siia lõppu hoopis ühe pildi oma suvistest rõdulilledest, mis niii ilusad olid.


neljapäev, 10. oktoober 2019

Tööpäevalõpu-jutud

Juhhei, minu töönädal sai tänasega läbi! Nii mõnus! Tavaliselt kiirustan ummisjalu koju, sest jumala eest - saaks ainult retuusid jalga tõmmata ja diivanile kerra ära, et maksimaalselt kodus olemist nautida saaks. Kuna mul aga homme vaba päev on, siis tulin täna nii rahulikult jalutades, vaatasin inimesi ja lihtsalt unelesin. Kohe niimoodi unelesin, et tulin kogemata rongipealt üks peatus varem maha. 😄 ma olen ikka vahel siuke tola!
Päris kohustusevaba mu homne päev ei ole, sest pean kiire käigu hambaarstile tegema, et hammaste puhastus teha (kõlab nii nagu ma muidu hambaid ei pesekski). Ei oota seda väga, sest eelmine kord oli see mu jaoks üsna valus. Eelmisest korrast on muidugi juba aasta möödas ja äkki on seekord kergem. Ei hakka ennast üles kütma ja proovin mitte ette muretseda.
Martin sõidab homme üle pika aja Bukarestist ära võõrsilmängule. Jube imelik, ta on lausa kaks nädalat jutti kodus olnud! Oh mis meist küll kunagi saab kui Martin enam profina ei mängi ja päriselt ongi KOGUAJA kodus. Ega ma enne ei oskagi seda ette kujutada kuniks seda tegelt ka juhtunud ei ole. Igatahes läheb tal ja tema tiimil hästi, olenemata sellest, et eelmisel nädalal selle hooaja esimene kaotus vastu võtta tuli. Aga mis seal ikka - kaotusest on vaid õppida ning seejärel minna ja järgmisel korral võit kotti panna.
Tahtsin muidu hoopis seda rääkida, et käisime teisipäeval "Jokkerit" vaatamas. Ma olin lausa nii valmistunud, et ostsin poest endale väikesed šokolaadid kaasa. 😄 meie kinos pandi kaalukommi lett kinni ja nüüd tuleb omad maiustused ise salaja sisse smuugeldada.  Thug life eksole! Igatahes oli film vägev. 
Kui ma prooviks teile vastata, et kas mulle film meeldis, siis ma üritaks seda seletada nii, et see oli tõesti äärmiselt hea film, aga mulle ei meeldinud. Ei meeldinud sellepärast, et see oli nii kurb. "Kurb" ongi see sõna, millega ma selle filmi kokku võtaksin. "Jokker" rõhus just sellisele käitumisele, mis iga jumala päev meedias-igapäevaelus teemaks on. Ja see tegi mind ka nii kurvaks. Lisaks kordus sama, mis ka eelnevate "Jokkeri"-filmidega, ehk ma hakkasin natuke kartma. Ärge saage valesti aru, seal ei olnud mingeid võpatamapanevaid kohti, aga mis mind nende filmide juures hirmutab on vägivald. Just selline arutu ja masse haarav ja kontrollimatu vägivald. Lihtsalt sellepärast on see mulle nii õudne, et mulle tundub nii reaalne, et sellised asjad võivad ka päriselus teoks saada (ja on ka saanud). 

Sellegipoolest minge kindlasti vaatama, ma väga soovitan!

Meil siin läks just päike looja ja aknataga on mõnus soe sügisõhtu. Panen aga lõhnaküünla põlema ja olen diivanikera edasi. Ning ootan abikaasat trennist koju, sest järgnevad kaks päeva ma teda ei näe ning seega peab ta täna mind täie raha eest lõbustama. 😄

esmaspäev, 7. oktoober 2019

Mägedes

Meil oli möödunud nädalavahetus täitsa vaba ja niimoodi otsustasimegi linnast jeed tõmmata ning mägedesse minna. Meil siin Rumeenias on selline kuulus maantee nagu Transfagarasan. Jookseb ta üle Karpaatide ja avatud on see maantee vaid mõned üksikud kuud aastas - sel aastal juuni lõpust oktoobri lõpuni, ülejäänud aja on ta lihtsalt paksu lumevaiba all. Tee on meeletult käänuline-kurviline koos peadpööritavate tõusude ja langustega. Õnnetusi juhtub seal olenemata lühikesele lahtiolekuajale siiani igal aastal, aga huvilisi see ei heiduta, sest vaated on i-me-li-sed. Enne Transfagarasanile sõitu saime kokku ühe vana sõbraga ja ta rääkis, et suvel oli ülesmineku järjekord umbes kaks tundi. Täitsa pekkis! Kaks tundi mäest üles venida ja siis veel teist samapalju alla kah! Ja kujutad ette kui sul veel manuaal peaks olema.. lihtsalt mingi raiud neid käike seal. Tänan, ei. 😄
Tegelikult oleme Transfagarasanil varem ka käinud ja ajaliselt ka umbes samal ajal - oktoobri alguses, aga seekord oli kõik hoopis teisiti. Tookord (aastal 2015 vist) paistis päike ja lund pidi luubiga otsima. Seekord aga oli kõrgeimas punktis juba pisuke miinus, lund sadas ja kohtutavalt külm oli ka. Udu oli nii paks, et ega väga kaugele ei näinudki (enamus pilte on tehtud juba allapoole sõites).
Ega seal üleval väga mingisugust elu ei ole. Mõned majad siin-seal siiski on, aga ega ma pead ei või anda, kas seal aastaläbi keegi elab ka. No äkki keegi selline seal siiski elab, kes maailma peale vihane on, ega ma ju ei tea, uksele koputama just ei läinud. 😄
See auto seal all paistab imetillukesena ju!
Aga seal on nii ilus! Iga kurv on omaette vaatamisväärsus ja pilte/videoid võiks lõpmatuseni teha. Seal üleval on nii vaikne, et kui mõni auto just mööda sõitma ei juhtu, siis kuuled ainult tuule mühinat ja ongi kõik. Imelik on seal olles mõelda, et ainult nelja-viie tunni kaugusel on Bukarest, kus elab umbes kaks miljonit inimest ja nii vaikset hetke ei teki suurlinnas kunagi. Blows my mind!

Lisasin posu videoid enda Instagrami highlightside alla, et neid sealt vaadata (ja ma ise meenutada) saaks. Kes suvel Rumeenias omal käel reisimas on, siis Transfagarasan on täielik must-go. Panen pea pakku, et te ei kahetse kui selle käigu ette võtate!

reede, 27. september 2019

Nädalamenüü

Lubasin ju siin millalgi suure suuga, et panen meie väikese pere nädalamenüü ausalt kirja. Või noh, mis siin ikka väga valetamisväärset on kah. 😄
Ehk saab keegi uusi ideid või lihtsalt vastuse küsimusele, et mida õhtul süüa teha. Või ei saa mitte midagi, see ka variant.
Alustan üldse oma dokumenteerimistega laupäevast kui ma üksi kodus olin ja üle ilmatuma pika aja võileivatordi valmis vorpisin. Idee sain ma paksuke.ee Instagramikontolt. Kunagi tegin ma võileivatorte reaalselt igal kuul, siis aga millegipärast enam ei teinud ja nüüd ei olegi enam meeles millal ma enne seda laupäeva võileivatorti tegin. 
Minu kõige lemmikuma võileivatordi täidise sisse käib mitu tuunikalakonservi, seekord panin kolm. Eriti hea on kui mõni neist konservidest on tuunikala tomatikastmes, sest see annab kohe eriti mõnusa meki. Kindlasti veel makra, tublisti marineeritud kurki, paprikat, värsket kurki, muna ja veidi riivjuustu. Lisaks hakkisin sisse veel väikese tüki soolalõhet, lisasin tublisti hapukoort, veidi majoneesi ja 200 grammi toasooja toorjuustu. Segasin kogu kupatuse kokku ja jätsin veidikeseks "tõmbama". Edasi juba vast teate küll, kuidas võileivatordi ladumine käib - saiaviilud laod põhjaks, immutad näiteks piimaga ja täidis vahele. Jätkad seni kuni täidisega välja mängib. 😄 Küljed määrisin toorjuustu, hapukoore ja majoneesi seguga üle ning katsin tilli ja kalamarjaga. 
Mina tegin tordi õhtul valmis ja jätsin üleöö külmkappi ootama. Hommikul kaunistasin ära ja oligi valmis! Pühapäeva hommikul, kohvi kõrvale.. oi kui hea. ☺️
Tol päeval ma rohkem süüa ei teinudki. Olime pool päeva väljas ja käisime hoopis kohvikus. Õhtul vaatasime Netflixi ja sõime jälle võileivatorti. Nagu seda tuli ikka terve kandikutäis ju, kahel inimesel annab mitu päeva pugida.
Esmaspäeval viskas võileivatort juba natuke koblakasse ja tuli midagi uut välja mõelda. Poepäev oli alles teisipäeval ja seega tuli kodus olemasolevatest asjadest midagi leiutada. Ütleme nii, et tuli loov olla. 😄 Tegin valmis kartulipudru peekonikastmega. Mina muuseas kastmete tegemisel jahu ei kasuta. Hakin sibula-küüslaugu peeneks, lisan soola-pipart-midaiganes, praen võis kergelt läbi, valan sortsu valget veini peale ja lasen vaikselt alkoholil välja aurustuda. Kui valmis, panen potti ootama. Praen lihakraami ka läbi (seekord siis peekoni) ja lisan potti. Pott tulele, sorts kuuma vett peale ja pakk vahukoort otsa. Lasen vaiksel tulel podiseda kuni kogu kupatus veidi paksemaks keenud on. Ja valmis! Nii lihtne, aga nii hea. 
Meie siin väga pirtsakad ei ole, et lõunaks ja õhtuks sama söök olla ei võiks. Vahel kui aega ja viitsimist on, siis teen muidugi õhtusöögiks midagi uut, et veidi vaheldust oleks. Aaaga enamuse ajast sööme siiski seda, mis juba valmis tehtud ja ainult soojendamist nõuab. Seega sõimegi arvatavasti (ei mäleta enam nii hästi) esmaspäeva õhtul sama, mis lõunal ja etteruttavalt mainin ära, et seda süsteemi tegime me ka teistel õhtutel.
Kuna juba esmaspäev nuputamist nõudis, siis teisipäeva lõunal tuli veelgi rohkem ajusid ragistada. Leidsin sügavkülmast pooliku karbi kanafileed ja külmkapis konutas poolik brokkoli. Riisi oli mul ka ja nii sündiski mingisugune lõunane leiutis. Lõikasin kanafilee väiksemateks tükkideks ja panin marinaadi. Marinaadi sisse läks sorts ketšupit, sojakastet, mett, purustatud küüslauku, tšillipulbrit, seesamiseemneid ja ingveripulbrit. Jätsin selle tõmbama kuniks hakkisin väiksemateks kuubikuteks ühe porgandi ja tükeldasin brokkoli. Mul on olemas siuke leiutis nagu aurutamiskorv (ma loodan, et see on õige sõna) ja see on mega tänuväärne leiutis! Aurutasin porgandikuubikud ja brokkoli, keetsin juurde riisi. Lasin pannil õli kuumaks ja viskasin kana koos marinaadiga küpsema. Kui kana valmis tundus olevat, viskasin pannile ka aurutatud juurikad. Lisasin veel peotäie külmutatud herneid ja segasin läbi. Viimaks valasin peale veel pool purki kookospiima ja lasin veidi podiseda kuni kõik valmis tundus olevat. Taaskord - kerge ja maitsev.
Teisipäeval tegime oma nädala ostud samuti ära, nii et ülejäänud nädalal enam pead murdma ei pidanud, et mida söögiks teha. Poes käin ma nimelt nimekirjaga ja terve nädala menüü mõtlen ma samuti varem valmis. 
Ma tükk aega mõtlesin, et kas lisan selle pildi siia. Miks? Sest mul on enda pärast häbi kui palju tarbetut pakendit ma igal nädalal koju tassin. 😒
Kolmapäev oli meie kodus supipäev. Valituks osutus frikadellisupp, mis on alati kindlapeale minek. Frikadelle Rumeenias poest osta ei saa ja need veeretasin ma ise valmis. Pole õnneks eriline kunst! Frikadellid keedan ma muuseas valmis eraldi potis, sest mulle ei meeldi kui supp väga häguseks läheb. Rõve mu meelest. 😄
Supi sisse sai peale frikadellide veel kartul, porgand, hernes ja lillkapsas. Puljongit ma nullist ei keetnud, vaid kasutasin mingisugust puljongipulbrit. Ise lisasin maitseks veel ühe terve sibula, terapipart ja loorberilehti. Peale tilli ja soovi korral hapukoort (ma ise panen hapukoort vaid punasele supile, mingi lapsepõlvest kaasa tulnud asi).
Õhtul realiseerisin ära paki Juubeli tordipulbrit, mis kapis oma aega ootas. Kuna ma tavalist kohupiimakooki teha ei tahtnud, siis tegin väikesed koogikesed hoopis muffinipannis valmis. Retsept on nähtav SIIT. Sõime koos jäätisega.
Ma ükspäev vaatasin mingisugust videot kus inimesed sõid kanatiibu vürtsika kastmega ja peale seda ei saanud ma enam neid kanatiibu peast välja! Egas midagi, tuli ise marinaad kokku klopsida ja kanakesed ahju panna. Meie neljapäevane menüü - kanatiivad vürtsikas marinaadis ja värske salat. Marinaad oli peaaegu samasugune kui see, mis ma teisipäeval tegin. Lihtsalt tšillipulbrit lisasin ma veidi rohkem. Lasin kanatiibadel üleöö marinaadis seista, seejärel ahjus küpseda ja valmis nad olidki. Salatisse läks mingisugune rohelisesegu, kirsstomateid, kurki ja avokaadot. Kastmeks pisut oliivõli, sidrunimahla ja pipart. 
Kuna tänane hommik meil mõlemil vaba oli tuli seda suurt sündmust tähistada - eks ikka pannkookidega. Olen juba korduvalt rääkinud, et eelistan väikeseid pontsakaid pannkooke iga kell ülepannikookidele. Jah, valmistamiseks kulub veidi rohkem aega, aga tulemus on kindlalt seda väärt. 
Sõime neid kalamarja, sibula ja hapukoorega ning magusavalikus oli katteks moos, kondendspiim ja keedetud kondenspiim (ma arvan, täpset vastet ei tea).
Lõunasöögiks aga lihtsamast lihtsam ehk makarontšikud hakklihakastmega! Ma ei tea millal ma viimati sellist asja nagu hakklihakastet tegin üldse, aga minuarust on see nii hea. Olin veits ajanappuses ja kaste ei saanud nii paksuks keeda kui võinud oleks, aga pole hullu, sest maitses sellegipoolest hästi. ☺️
Selline see meie nädalamenüü seekord sai - ei midagi uhket, vaid täiesti tavalised ja lihtsad kodutoidud. Kuna täna reede on, siis hakkan vaikselt juba mõtlema, mida uuel nädalal menüüsse lisada. Hetkel on mõttes ainult üks retsept, mille järgi isu on. Eks tuleb veidi blogisid ja retsepte sirvida ning saabki jälle uus plaan paika.
Täna õhtul saab meie nädalane kodus söömise rodu lõpu, sest läheme õhtul tai restorani. Olen seal enne ühe korra käinud ja see oli lihtsalt nii autentne ning mõnus koht. Nina jooksis muidugi stabiilselt, sest nagu öeldud - autente koht ja vürtsidega kokku ei hoitud. 😄 lippangi nüüd pessu, et õhtul kaunis ja ee.. puhas välja näha.

teisipäev, 24. september 2019

Meie kodu reegel: Ikeas tohib käia vaid nädala sees

Mäletate, ma rääkisin millalgi, et mul tuleb Ikeas käik ära teha, sest enam ei kannata ilma täispikkuses peeglita elada? Nüüd on see käik tehtud, alleaa! Martinil oli täna ainult hommikune trenn ning seega oli meil pealelõunal aega maa ja ilm, et linnapeal kolada. Bukarestis ei saa nimelt Ikeasse nädalavahetusel oma jalga tõsta, sest võib juhtuda, et sa jääd sellest jalast lihtsalt ilma. Paar korda oleme olude sunnil laupäeval või pühapäeval käinud ja hiljem jumalat tänanud, et eluga sealt tulema saime. Ja iga kord vannume, et ei iial enam! Selles mõttes on lubadus täppi läinud, et no täna on ju teisipäev. 😄
Mis ma siis koju kaasa võtsin? Lihtne vastus - peaaegu mitte midagi sellist mille järele ma EI läinud. 
Esmalt, mu peeglike. Pole veel otsustanud kas ta jääb magamistuppa või sobiks ta elutuppa ka. Kui ta magamistuppa jääma peaks, siis tuleb mul veidi mööbeldada, sest praegu on ta veits imeliku koha peal. Aga mõtted juba liiguvad ja eks paista mis siis saab. 
Veel olid mu nimekirjas küünlad ja uus voodipesu. Küünlad, sest millal siis veel küünlaid põletada kui sügisel. Voodipesuga on nii, et mulle meeldib vahel lihtsalt niisama uut voodipesu osta. Vanad komplektid tüütavad mind ära. Ja voodipesu on selline asi, et seda ikka kulub ja miks siis mitte vahel endale mõnd uut komplekti lubada. Lisaks käib meil siin alalõpmata külalisi ja tore oleks kui nad ka iga kord samade linade vahel magama ei peaks. No mitte päris samade, aga ehk saate mõttest aru. 😄
Veel ostsin endale kannu. Müügil oli ta küll piimakannu nime all, aga mina kavatsen seda hoopis kastmete serveerimiseks kasutada. Oli allahinnatud ka veel, maksis vähem kui kaks eurot. Martinil oli ka tore päev, sest ka tema sai endale kannu - õllekannu. 😄 
Ikea toidupoest ostsin aga hädaolukordadeks sügavkülma lihapalle. No sellisteks hädaolukordadeks kui kapis ikka mitte midagi ei ole. Lisaks võtsin oma lemmikut röstsibulat, mida annab iga toidu sisse lisada ja ühe paki neid maiustusi. Ma ei oskagi tegelt öelda, mis need täpselt on.. aga maitsevad hästi. Ahjaa, tegelt ostsime kaks väikest pakki komme ka, aga need leidsid tund aega ummikus istudes oma kurva lõpu. No ikka nende jaoks kurva, meie olime väga rõõmsad.
Olin vist Ikeas nii pea laiali otsas, et ei märganudki kuidas käekoti sang (sangadeks on paksud ketid) mulle õlga soonis. Nagu traktor oleks üle sõitnud!
Egas muud miskit mul siin vastu ööd teada anda ei olegi. Panen aga iga päev piinliku täpsusega kirja, et mis meil siin majas süüa antakse, sest lubasin ju sel nädalal teile meie nädalamenüü kirja panna. Palju raskem kui arvasin. 😄 Mul lihtsalt kipub pidevalt meelest minema, et ikka pilte ka teeksin. Seni on siiski veel õnneks läinud ja loodan, et libastu.

pühapäev, 22. september 2019

Vakstupüksid ja riidejutud

Olge hoiatatud, halaminut on algamas!
Ma ei saa aru mida ma oma mustade teksapükstega valesti teen. Umbes viimased kolm ostetud paari on niii kiirelt halliks ja koledaks läinud, et ei taha neid nagu enam väga jalga pannagi. Ma kusjuures ei mäleta, et enne neid kolme paari sellist asja nii kiirelt juhtunud oleks.. Ja poed kust ma enda pükse ostan on ikka valdavalt samad. Pesu pesen ikka samamoodi ja samade vahenditega.. Elu probleemid noh!
Ostsin endale nüüd need n-ö vakstupüksid nagu ma neid kutsun, no need sellised mingid libedad teksad. 😄 Andke andeks, ma tõesti ei tea kuidas neid nimetada. Ehk saate pildilt paremini aru:
Eks näis kaua need vastupanu osutavad kuni ma nad päris ära ruunan. Loodetavasti saab vähemalt uue aastani hakkama. 
Nii, halaminut on läbi, liigume aga päevakorrateemadega edasi.
Veel leidsin ma eile endale täiega toreda seeliku (Reserved, allahindlusega miski 12€). Eks nende asjade ostmisega kipub ikka nii olema, et mida otsima lähed, seda sa ei leia ja mida sa ei otsi, see jookseb su kohe ise jalust maha. Tõin oma "aarde" koju ja hakkasin vaatama, et millega teda üldse kanda kõlbab. Leidsin kaks asja - üks komplekt igapäevaseks kandmiseks ja teine selliseks puhuks kui natuke klevaaži ka vaja näidata on. 
Ma lihtsalt hirnun herneks ennast kui ma oma "outfiti" pilte vaatan. 😄 Teie näete veel neid õnnestunud variante, aga oii jeer mis mul galeriis on!
Eks tegelt on rohkemgi asju millega seda seelikut klapitada saab, aga riidekapis tuulamine väsitas mu nii ära, et eilsel päeval ma rohkem süveneda ei viitsinud. Tähelepanu kippus koguaja eesmärgi juurest hajuma ja lõpuks lamasin ma hoopis käed-jalad laiali voodis ning üritasin ühte rumeeniakeelset laulu õigete sõnadega kaasa laulda. 😄
Täna läksime Martiniga jalutama ning mul oli kohe teada - uus seelik peab promeneerima pääsema! Kuna siin nüüd nii "külmaks" (enne oli 32 kraadi, täna 24) läinud on, kraapisin kohe sukapüksid välja ja täitsa tavalise musta turtlenecki ka ning voilaa - kõlbas nii kah.
Nii-et üsna mitmeid variante annab ühest kaheteistkümneeurosest seelikust välja pigistada. Muuseas - mu lemmikuimad ja kantuimad ostud on tihtipeale just need, mis ma mingisuguse allahindluse käigus skoorinud olen. Ei tea miks nii!

reede, 20. september 2019

Väike lobapostitus möödunud nädalast

Tere kaunist reedet! Uskuge või mitte, aga mul on hakanud natuke sügisvibe'd peale tulema. Eile õhtul panin lausa oma uue kampsuni selga, sest ilm läks nii jahedaks. Kuramus ei saa aru sellest asjast siin - päeval umbes kolmkümmend ja õhtul kuusteist. Täielik anomaalia. 😄
Käisime kolmapäeval ühes põgenemistoas ja armas taevas kui raske see oli! Kes see sellise välja mõtles, ma ei saa aru!? Teemaks oli "Kiired ja vihased" ja kui 60-minutit täis sai olime me oma mõistatustega umbes poole peale jõudnud. See oli lihtsalt nii raske, et vahepeal ma vist lihtsalt seisin silmad punnis peas keset tuba ja ei saanud mitte mõhkugi aru. Pärast muidugi vaatasin, et väljapääsemise protsent oli umbes 30. Rääkige, millised on olnud parimad või meeldejäävaimad põgenemistoad kus teie käinud olete? 
Mu silmarõõm. Ma olin vist eelmises elus vetsuhari, et selles elus karma midagi tagasi anda tahtis ja siukse snäki mulle saatis. 😄
Olen korduvalt rääkinud, et Bukaresti vanalinnas on mu kõige lemmikuim raamatupood. Hetkel on seal rippumas veel miski hiiglaslik maakera.
Ah jah, enne põgenemistuba käisime veel kohvil, jalutasime linnas ja jõudsime veel kiirele õhtusöögilegi. Sööma läksime ühte oma lemmikkohta linnas, Meze nimelisse kreeka restorani. Oleme seal käinud alates sellest ajast saati kui Bukaresti kolisime, aga viimasel ajal on seal kvaliteet nii alla käinud.. täitsa kahju. Tellisin ahjus küpsetatud fetajuustu kartulitega ja nägin midagi esmakordset - mu kartulitele oli peale raputatud kaneeli. Ega ma ei tea, äkki on see täiesti normaalne. Või siis läks midagi nihu. 😄 ära sõin ikka! Meenus kohe kuidas mu kunagise peika vanaema tegi kisselli ja lisas kogemata kaneeli asemel hunniku lihamaitseainet. Ei usu, et see enam kaubaks läks, aga vot ei mäleta ka. 😄
Ma ise ei mäletagi praegu, et mul kunagi midagi sellist ette tulnud oleks, et maitseained vahetusse oleks läinud või midagi. Aga taaskord - ei saa pead panti panna. Köögiteemadest rääkides, siis mõtlesin ma, et kuna mul järgmine nädal lebom on siis võiks ma teha ühe korraliku nädalamenüü-postituse. Ma ise nii retsilt armastan selliseid postitusi! Saate näha mida sööb üks kaheliikmeline pere, kus üks armastab palju juurikaid ja vahukoort ning teine.. no see teine sööb kõike, mida ette antakse. Lihtsalt suuremates kogustes. Sellega seoses meenus mulle mu viimaseaja lemmikmeme:
Haha, on ju naljakas! Ehk suudavad paljud suhtes olevad inimesed sellega samastuda.

Öösel saatsime Eestist tulla külnud sõbra lennujaama ja hommikul sõitis Martin samuti võõrsilmängule. Tagasi on ta küll juba homme öösel. Aga teate - minusugusele üksiolemise fännile on peale kõike ringijebimist ja suhtlemist need kaks päeva nagu taeva kingitus. Nii mõnus! Saab rahulikult koristada ja pesu pesta ja oma asjadega järjele. Hakkangi nüüd aga kusagilt pihta, et enne õhtut valmis saada.

Ilusat nädalavahetust! ☺️

teisipäev, 17. september 2019

Ümberharjumine

Ma olen ainult mõned päevad uues kohas tööl olnud ja no ma üldse ei oska veel oma päevakava planeerida. Nimelt on asi selles, et kui tavaliselt on minu tööpäevad eelnevatel kohtadel ikka hommikutundidel peale hakanud, siis praegu on mu graafik selline, et minu tööpäev algab alles kell üks päeval. 
Ärganud olen ma praegu koos Martini äratusega kella kaheksa paiku, söönud temaga koos hommikust ja siis üritanud megaproduktiivne olla, et mitte seda hommikust vaba aega raisata. See “megaproduktiivne” olemine tähendas eile hommikul näiteks seda, et jõudsin nipet-näpet koristada ja lõunasöögiks pasta valmis teha. Sain veel ennast korda seada ja kiirelt varane lõuna süüa ning jäi veel kümme minutit niisama istumisekski! Viuh! Oluline märkida, et seda kõike üritasin ma haudvaikuses teha, et mitte Eestist küllatulnud sõpra oma kellamisega üles ajada. Ja me kõik teame, et kui sa vaikselt midagi teha üritad, siis tuleb iga liigutust aegluubis teha ning see võtab umbes kaks korda rohkem aega kui muidu.
No vot - hommikul sebin nii, et ninast veri väljas, et max palju tehtud saaks, aga tegelt ju pole vaja nii hullult tõmmelda, sest mu päev lõppeb täiesti normaalsel ajal ja tegelt on mul peale kojujõudmist aega maa ja ilm, et tegutseda. Pole ju vaja siuke rahmeldis olla tegelt! 


Ma muidugi ei ole kindel kas minusugusele “vanale koerale” enam uusi trikke õpetab, et ennast muuta, sest nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati selline mürsik olnud. Et kui ma midagi tahan, siis on see vaja KOHE ära teha ja tihti on veel nii ka, et ega ma teistelt abi ei palu, vaid kukun kohe ise lammutama. Hästi tobe tegelikult, sest ega siis ajaga kohutusi vähemaks ei jää. Mingil hetkel tulevikus pole me enam kindlasti Martiniga kahekesi ning kui ma siis ka samasugune rahmeldis olen, ei usu ma, et läbipõlemist kaua oodata tuleks. Pean ennast ümberharjutama!
Oi kui magus uni mul eile õhtul tuli. Tegin vist oma isikliku rekordi magamajäämises. Lootsin enne uinumist veel veidi ühte videot vaadata, aga vähem kui minutiga olid mul silmad kinni. Ja sedasama videot üritan ma juba eelmisest nädalast saati vaadata! Just kontrollisin, mul on vaadatud kaheksa minutit ja video ise on kokku kolmkümmend üks minutit pikk. Ehk saan oktoobri alguseks nähtud. 😄
Enne magamajäämist aga käisime veel linnas istumas. Poisid tegid piipu ja mina tolknesin niisama kaasas. Ma nimelt üldse ei kannata vesipiipu! No tegelt olengi ma seda ainult paar korda proovinud ja mõlemal korral räige peavalu saanud. Enam ei hakka proovimagi. 
Tänaseks õhtuks konkreetset plaani polegi. Äkki oleme kodus ja mängime kaarte või miskit. Muide, kas keegi sellist mängu teab nagu "Tingel"? Me oleme suve algusest peale seda mänginud ja ei paista, et veel ära tüdineks. Martin õppis seda koondisekuttidelt, õpetas kõigile sõpradele ja nüüd mängivad seda ka tema meeskonnakaaslased. Kuulake seda - võõrsilmängudele sõidud on pikad onju ja ega siis muud bussis teha poelgi kui magada või kaarte mängida. Aga bussis on ruumiga nii nagu ta on, ega seda väga pole. Ja siis! Kellelgi tuli geniaalne idee võtta kaasa triikimislaud, et see bussi vahekäiku paigutada ja seda kaardilauana kasutada. Nagu laulus noh - siidisukad, samovar.. aa jah, triikimislaud ka! 😄

Olgu siis, see rahmeldis hakkab nüüd lõpetama, et varsti tööle liikuda. Mõnusat nädala jätku!

neljapäev, 12. september 2019

Punane värv on muutuste värv..?

Kes mind Instagramis jälgib, see juba teab millist värvi kardigani ma siiski ära tellida otsustasin. Eks ikka punaseee! Tundsin kuidagi, et see oleks rohkem “minukas”. Tumelilla oli ka muidugi imeline, aga seekord langes liisk punase kasuks. Ja teate, millegipärast on mul neid tumelillasid asju kapis palju rohkem kui punaseid. Äkki selleks, et see meie pulmavärv oli ja pulmi planeerides nägin ma ka šoppamas käies ainult ühte tooni asju? Nagu pull punase värvi peale.
Kunagi üks töökaaslane ütles mulle, et punase poole kisub neil, kes on oma elus muutusteks valmis. Ma ehk olen muutusteks valmis juba viimased viis-kuus aastat, sest täpselt nii kaua on punast tooni riided mulle väga meeldima hakanud. Võta sa siis kinni, kas seal tõepõhja all on või mitte.
Aga muutusi on toimumas tõepoolest. Käisin üleeile tööintervjuul ja kui ma huvitatud olen, siis on koht minu. Selles mõttes, et mitte, et ma üllatunud oleks olnud, et nad mulle pakkumise tegid, sest ma ausalt olen ülinormaalne inimene ja oma töös hea. 😄 aga mu graafik on pisut jagatud, mis arusaadavalt võib tööandjale probleemiks olla. No teate küll, iga paari kuu tagant olen mõned nädalad Eestis ja nii. Aga neile see takistuseks ei olnud. Mis sa hing veel tahta oskad!
Ma ei tea kuidas see nii kipub olema, et on mingeid perioode kui ei toimu suurt mitte midagi. Elad oma tavalist elu, toimetad kodus ja saad sõpradega kokku. Ja siis on perioode kui kõik asjad toimuvad reaalselt ühel ja samal nädalal! Eile näiteks oligi just üks selliseid tihedaid päevi. Esiteks oli meil hommikul elektrikatkestus. Aga kuna ma sellest teadlik olin, siis olin ma ka selleks valmis. Kõik akud täis laetud ja kriitilised "elektritoimingud" enne katkestuse algust tehtud. Mul on üks selline lifehack, et näiteks kui ma teen õhtusöögiks mõnda sellist toitu, mille jaoks palju hakkimist ja mässamist on, siis hakkan ma selle mässamisega juba varem peale. Näiteks hommikul või lausa eelmisel päeval. Ja nii ma siis eile hommikul õhtuse chili con carne valmistamisega algust tegingi. Mis mul muud ikka ilma elektrita teha oli kui kondimootorit kasutada. 😄 Peale seda aga panin kiirelt ennast valmis ja lippasin rongile, et uue töökohaga põhjalikumalt tutvuma minna. Hiljem tagasi kodupoole sõites ei tulnud ma aga üldse kodupeatuses maha, vaid kütsin ühe peatuse edasi, et Martiniga hoopis toidupoes kokku saada ja nädala ostud ära teha. Kõik puhas aja kokkuhoid! Kojujõudes pakkisin kiirelt asjad lahti ja panin õhtusöögi käima. Nii hea, et suurem töö juba ette ära tehtud oli! Seejärel oli mul kokku lepitud üks tunniajane kõne ning peale seda oli juba Martin trennist tagasi, et kiirelt süüa ja seejärel juba sõpradele külla minna. Koju jõudsime lõpuks alles peale südaööd. Selle kõige vahepeal jõudsin ma veel pesu pesta ja veidi koristada samuti. Ja siis võta kinni, et kuidas ma vahel ei jõua terve päeva jooksul mitte midagi tehtud ja teinekord on selliseid päevi nagu eelpool kirjeldatud. Uskumatu!
Ega nüüdki enam pikalt aega lobiseda ei ole, tuleb nägu pähe teha ja tegudele minna. Mõnusat neljapäeva, sõbrakesed!

teisipäev, 10. september 2019

Enesearengust ja profispordi kriminaalsest poolest

September on mingi viis minutit käinud ja juba ma näen Instast, et mõnel firmal on advendikalendrid valmis! Jeesus! Ma ise olen advendikalendri järgi väga maias, aga kusagilt peaks ikka mingi piir ka minema - piir hinna suhtes. Räägin praegu nimelt Cult Beauty (UK leht, sealt saab igasugust paremat kraami tellida) advendikalendrist siis. Hind eurodes 217€! Mida kõike tarka saaks selle rahaga korda ajada! 
Mul ühel aastal päkapikk tõi Kiehl'si advendika ja ma olin nii õnnelik selle üle! Kiehl's on üks mu lemmikbrände ja ma ju teadsin juba ette, et toodetes ma ei pettu. Kõik asjad kasutasin ära ja leidsin uusi lemmikuidki. Kahjuks oli neil järgneval aastal kalender peaaegu täpselt sama sisuga ja seega ma uuesti päkapikule kirja ei saatnud, et ta mulle selle tooks.
Ma vaatan, et igal aastal sügise saabudes lähevad mu blogiteemad nii materiaalseks. Pikalt analüüsima ei pea, et miks nii on, sest sügis on mu lemmik ja ühtlasi tähistab ta alati mu jaoks nagu uue aastakäigu algust. Just sügise saabudes tahan ma muutusi. Muutusi oma garderoobis, muutusi kodusisustuses, muutusi iseendas. 
Mul veidi on selline tunne, et ma tammun juba pikemat aega ühe koha peal ja mingisugust enesearengut väga ei toimu. Võib-olla olen ma just sellepärast nii palju blogima hakanud, et ka siin tahan ma endas või blogis mingisugust muudatust näha. Tahaks nagu osata nii hästi kirjutada nagu ma mõelda või rääkida oskan. :D nagu ma oleks mingi jube vaimuhiiglane omast arust eks! Ei tegelt, mulle nii väga meeldib kirjutada ja hiljem oma meenutusi lugeda, aga kui ma praegu oma vanadele postitustele silma peale viskan siis ma kohati ei tunne nagu ennast neis kirjutistes ära. Ma olen kuidagi hästi pealiskaudselt oma tegemistest rääkinud ja ega ma enam tagantjärgi lugedes ju oma tolleaegseid emotsioone meenutada ei suuda. Sellest ka mu otsus ja püüdlus teha lühemaid postitusi, aga selliseid millega ma ehk vahel ka rohkem sügavuti minna suudan. Ning kui eelneva juurde tagasi tulla, siis selleks, et osata paremini seda "päris mina" edasi anda, tulebki rohkem kirjutada ja paremaks saada. Ma ehk olen seda kunagi maininud, aga üks minu unistusi on kunagi raamat välja anda. No ja siis ongi selliseks sobivaks käeharjutuseks blogimine. :)
Meil on see kuu nagu külalistemaja siin! Sel nädalavahetusel oli meil sõbranna Brüsselist külas ja juba ülehomme tuleb Eestimaalt sõber terveks nädalaks külla. Nii tore, mulle hirmsasti meeldib kui külalisi käib :) kipub nii olema, et kes korra meile juba siia külla tulnud on, tuleb veel teine ja kolmas kordki (või kuues, ka seda on juhtunud :D). 
Aga arusaadav ka ju, sest suveilmad on siin aprillist oktoobrini. Hinnad on väga soodsad, tegemist on küllaga ning peatuda saab meie juures. Mulle endale muuseas meeldib kõige rohkem reisida nii, et keegi sõber-tuttav on juba ees ootamas. Ei ole mingisugust segadust, et kuhu minna või kus õhtust süüa, sest kohalikud teavad ju kõike kõige paremini. Oleks ainult aega, et kõik sõbrad maailma eri kohtades läbi käia! 
Möödunud nädalavahtusest rääkides. Käisime ühte mängu vaatamas - ikka käsipalli, mida muud. Ma pole elus sellist matši näinud! Esimese poolajaga oli antud kolm punast/sinist kaarti (sinine kaart on ebasportlik käitumine)! Täitsa hull! Mitte, et mu enda abikaasa väga palju paremas kirjas oleks, sest neljapäeval sai ka tema täpselt samad kaardid. Süüdistatav ise väidab, et teine osapool kukkus talle küünarnuki otsa. Mis mul üle jääb - pean teda uskuma! Kohut mõistetaksegi täna, ehk kokku tuleb komisjon ja otsustatakse, kas ja mitu mängu tuleb vahele jätta ning kas ka rahaline karistus määratakse (paar aastat tagasi sai Martin mitmemängulise keelu ja rahatrahvi). Loodetavasti ikka halastatakse ja tuleb vaid hoiatus, sest eelmisel hooajal Martin paha peal ei käinud ja aastajagu on tal n-ö "puhtad paberid". Ma räägiks nagu mingisugusest reaalsest kriminaalist siin. :D aga ei, ainult profispordist!
Veel tähistasime nädalavahetusel mu siinse parima sõbranna sünnipäeva. Olin ennast juba kõik valmis sättinud ja ainult riided olid vahetada jäänud.. ajasin oma kaua tagaotsitud jumpsuiti selga siis ja lukk jäi kinni. Pusisin tükk aega ja kutsusin isegi Martini appi, aga oli juba hilja - lukk läks täiesti katki! Vedas, et ma üldse sellest kostüümist väljagi sain. Samas oli hea, et see juba kodus juhtus. Mõtle, muidu oleks äkki nii, et olen rahulikult peol ja järsku pool kere paljas. Oleks ka nagu nadi lugu olnud.
Pühapäeval sulistasime pool päeva termides ja vedelesime nagu laiskvorstid muiste. Vahepeal mängisime kaarte ja sõime ning siis taaskord vedelesime. Tulime termidest koju, panime oma sarja käima ja.. vedelesime veel! Lõpuks olin ma sellest vedelemisest juba nii väsinud, et läksin lihtsalt magama. :D Selline asjalik pühapäev siis.
Kas te olete juhtumisi seda Belgia kirsiõlle joonud? Appiiii kui hea!
Olgu siis nii, hommikukohv sai just joodud ja tuleb selle päevaga nüüd peale hakata!

PS. Mu tellitud kudum peaks täna kohale jõudma. Saate näha, mis värvi kasuks otsustasin.

esmaspäev, 9. september 2019

Murphy seadus peab paika

Ma olen inimene, kes näiteks päikeseprillide alla väga suurt raha panna ei taha. Mitte, et ma hullult kardaks, et nendega midagi juhtuks, aga lihtsalt nagu.. miks ma peaks mingi tavalise asja eest sadu eurosid maksma kui ma näiteks kümne euroga saaks täiega ägeda paari ostetud? Ja seda enam, et kui ma neid odavamaid paare ostan, siis ma ju saan neid igasuguseid erinevaid osta. Sest me teame küll, kes surres võidab ja mulle meeldib väga võita.
No ja suve algul ma olingi räme kunn oma nelja paariga, mida kõiki ma ka aktiivselt kasutasin, aga vot nüüd septembri saabudes oli küll mingi pahandus juhtunud, sest mul oli alles vaid üks paar terveid päikeseprille. Või nii ma vähemalt arvasin. Juba leppisingi olukorraga, et okei, vähemalt on mul see üks terve paar olemas ja elan üle eks. Aga siis olime Martiniga basseini ääres ja järsku ta ütleb mulle: "Eee, kuule, sul on prillidega midagi vist valesti." Ja oligi käes, viimase paari tund oli tulnud! Raam katki ja oligi pidu läbi.
Need olid isegi kallid veel, mingi 17€ vist
Eelmisel kolmapäeval jalutasin poes ja astusin sisse sinna poodi, kust mu kaks hingusele läinud paari pärit olid ja oh õnne - neil oli ilmatuma suur allahindlus ja ma sain endale kolme euroga uued prillid! Hurraa!
Mina oma uusi kolmeeuroseid prille nautimas
Mõelge kui kurb ma oleks olnud kui kõik need neli paari oleks umbes saja euro kanti maksnud. Suvega oleks neli sotti vastu pükse olnud! Küll on hea, et ma ikka siuke odav olen. :D

EDIT: arvasin, et oma kõige lemmikuima prillipaari olin ma lihtsalt kusagile unustanud, sest neid ei tulnud kusagilt välja. Otsisin kodust, kõigist käekottidest, autost ja kust iganes. Laupäeval tahtsin autos telefoni laadida ja arvake, mis seda laadimisesahtlit lahti tehes välja tulid? MU PRILLID! Nagu õige naine süüdistasin kohe Martinit nende ära peitmises. :D Murphy peab ikka paika - ostsin uued ja kohe tulid vanad ka välja.

Üks muu lamp jutt lõppu, aga kas teile meeldivad toaparfüümid? Need kuhu pulgad sisse pannakse, ma mõtlen siis. Ma isiklikult lihtsalt ju-mal-dan neid. Koguaja ostan kokku ja poetan neid igasse tuppa. Eestis olles avastasin, et sõbrannal oli mingi eriti hea veel. Muidugi kohe pärisin, et kust ta selle sai ja ta ütles, et Kukupesast - vot selline oli tal: https://www.kukupesa.ee/tooted/sisustus-toaparfuum-(old-million)-t708K, kui ma eksin, siis paranda mind palun. :D aga see tõesti oli mega hea!
Igatahes ostsin endale koju praegu sellised ja vaadake kui armas pakend:
Ei raatsi kohe välja võttagi :) valetan, tegelt on ammu väljas teevad mu koju head lõhna. Ideaalis võiks veel nii olla, et saaks neile täitepudeleid osta, et ma iga kord seda vedelikuanumat ära viskama ei peaks. Äkki ongi, ega ma ju ei tea!
Ma loodan, et sel nädalal saab mu üks suur soov teoks. Nimelt tahan ma meie koju osta suure peegli. Nii lamp asi tegelt, aga mõelge korra kui teil poleks sellist peeglit, millest end varbaotsast kuni peanupuni näha. Raske onju? Ma iga kord pean meie väikese esikupeegli ees mingeid imevigureid viskama, et näha kas jalats ikka riietusega üldse sobib. :D Ausaltöeldes ma pole isegi varem selle peale mõelnud, et nüüd tuleks minna ja see peegel ära osta. Nii harjunud juba selle peeglita eluga vist! Ega ma nüüdki ei mäleta kust mul järsku see idee tuli, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.
Nüüd aga uuele nädalale vastu! Rumeenias hakkas tänasest jälle kool, nii et õu on kisa täis. Meie naabermaja on muuseas koolimaja ja täna hommikul ärkasime näiteks hümni saatel üles. Milline pidulik hommiku algus!

neljapäev, 5. september 2019

Kontsad ja ketsid

Kui ma augusti lõpus EB Instagramikontol takeoverit tegin siis küsisin ma teie käest, et kumba te väljaminnes (no kui ikka max hea välja tahate näha) kannate - kõrget või madalat jalatsit? Vastuse protsendid tulid nii, et ülekaalukalt võitis madal jalats. Ma olin jumala üllatunud, sest ma ise panen 98% juhtudest (muidu oleks 100%, aga viimati FÖPPil käies tundsin kuidagi, et mu Vansi kets sobib paremini. Rikkus mu statistika ära nüüd :D) väljaminnes kontsad jalga! 
Kunagi e.m.a ehk enne Martini aega kandsin ma koguaja väljaminnes madalaid jalatseid. Kui me "sebima" (OMG, sebima :D) hakkasime, siis ta vist mainis, et talle meeldib kui naine kontsa kannab ja ju mul oli vaja oma aktsiat tõsta ning eks ma siis need kontsad endale jalga udjasingi. Kuradi mehed noh, poe nende pärast või nahast välja. :D Nüüd ma olen muidugi väga rahul, et ta tookord sellise kommentaari tegi, sest muidu ma paneks ehk tänase päevani täistallaga mööda linna ringi ja ei püsiks kontsa peal püstigi. Tegelt ma usun, et mu selles "väljaminnes kohustuslik konts" asjas on natuke süüdi ka Rumeeniamaa. Haruharva on juhus, et ma kedagi klubis madala jalatsiga näen! Kui ma muidugi praegu mõtlema hakkan, ei tule sellist juhust üldse meeldegi..
Aga oi kuidas ilusad kontsakingad mulle nüüd meeldivad :) esiteks on üldmulje kohe eriti hea - rüht on ilus, pikkust annab hea kontsaking juurde ja enesekindlust samuti. Hea paari kingadega on selline tunne, et kui vaja, astun kõik laiaks ja tagasi ei vaata. :D
Ma ei ütle, et kontsaking peab mingi sada meetrit kõrge olema. Kontsa kõrgus peab selline olema, et hea on olla ja, et sa nendega ikka käia ka oskad. Ei ole jubedamat vaatepilti kui ilus naine, aga selliste kapjadega, et kõnnakut on valus vaadata. 
Miks ma praegu kontsadest nii kauaks lobisema jäin, ma ei teagi. Tahtsin ju tegelt teile oma uusi Stan Smithi ketse näidata! Enne ma ütlesin, et väljaminnes panen peaaegu alati kontsad jalga. Tavapäeval asju ajades ei pane ma aga selle eest peaaegu mitte kunagi kontsasid jalga, sest ma olen hingelt täielik ketsiinimene. Mul on neid igasuguseid ja ma armastan iga viimast kui paari neist. Ja nüüd ongi mu kollektsioonis Stan Smithid ka olemas, roosa kannaga.
Mõtlesin, et selle asemel, et teile lihtsalt siia üks jalatsipilt panna, teen hoopis kolme erineva riietusega pildid, et te näeksite kui hästi need jalatsid sobivad nii kleitide kui ka pükstega. Riided valisin ka jalatsivärvi järgi, hehee.
Näete, mina kniksu tegemas.
Imelised poseerimisoskused, tõesõna! Kohe võiks Anttilasse kataloogimodelliks minna.
Mis arvate? Milline lemmik outfit on? Mu enda lemmik on see viimane vist, sest minujaoks on ta kõige kontrastsem, selline tütarlapselik kleidike ja ketsid. 
Kui te arvate, et mul on juba välja valitud, et milline mu järgmine ketsipaar olema saab, siis on teil otseloomulikult õigus. :D Ma üritan ennast muidugi ohjes hoida ja hetkel ühtegi jalatsit tellima ei hakka, aga oma soovinimekirja jätan ma selle paari alles. Kust need soovid muidu täide minna teavad, kui ma neid üles ei kirjuta onju!