pühapäev, 5. aprill 2020

Nädalavahetuse asjad

Kuulge, mis teie "Maskis lauljast" arvate? Meeldib? Mulle üldse ei meeldi näiteks, aga vaatan ikka. Või noh, otseselt ei vaata, aga taustaks käib, sest muud meelelahutuslikku ka sel ajal ei tule. Mul lihtsalt ei käi seda klikki ära, et see saade mulle põnev oleks. Pool aega on siuke tunne nagu vaataks mingit ulmefilmi ja teise poole saateaega.. ma ei tea! Ainus põnev koht saates on see üks minut kus mask maha võetakse. 😄
Kolm ja pool nädalat isolatsioonis istutud ning kui palju veel minna on - ei tea. Mõni päev läheb mööda nagu lennates ja teine venib nagu härjaila. Iga päev vaatan kell kaksteist AK-d, et äkki on täna juba paremaid uudiseid.. agaaa ei, ikka kõik sama. No mõni päev ongi niimoodi, et ootad õhtut, et magama saaks minna ja loodad, et uus päev algab parema tujuga. 
Täna oli täitsa okei päev muide. Hommikul mõned videokõned ja peale seda jalutasin pakiautomaati, sest tita voodisse tellitud linad ja kattemadrats saabusid. Poest hüppasin ka kiirelt läbi, sest ühel minu väikesel sõbral on täna sünnipäev ja siis oli vaja mõned asjad võtta. Pirita Selveris on lillepoel nii tore süsteem muide, selline iseteeninduse moodi asi. Kimbud on lilledega väljas, hinnad juures. Raha tuleb ämbrisse panna ja võidki oma lilled võtta ning koju minna. 😄Täiega okei mu arust, lilled ise olid väga ilusad ja hinnad ilmselgelt soodsad.
Hiljem käisingi oma väikese sõbra terrassilt läbi, et talle sünnipäevarõõmu viia ja paar sõna juttu puhuda. Õhtupoolik on aga juba rahulikult kodus möödunud, sõin maasikaid jogurtiga ja lesisin täitsa niisama. Metsik, ma tean.
Aga oiii kui põnev päev mul veel homme tuleb! Saan lausa vereproovi andma minna! Kes oleks kunagi osanud arvata, et nii lamp asi nagu vereproovi andmine mu nädala highlightiks olema saab. 😄Lisaks tuleb mul Lindexist läbi käia, et enda mitu nädalat pantvangis olnud pakk ära tuua. Poodi küll minna ei saa, aga uksepeale pidavat nad paki toimetama küll. Saame näha! 
Eile muuseas tuli mulle veel üks väike pakk, kus sees oli Make Up Store'i mineraalpuuder. Sellist asja ma varem kasutanud ei olnudki, aga kuulsin siit-sealt, et tegemist on tõelise imetootega, millega kiirelt endale inimese näo pähe maalida annab. Esmamulje on küll väga hea ja tundub, et värvivalik läks ka täkkesse ehk midagi sellist, mis põhjamaise lubjatooni nahavärvusega klapib. Make Up Store'l on hetkel kõik tooted -30%, mis on ikka väga hea allahindlus (tellida saab tooteid näiteks läbi Instagrami või e-maili teel).
Ainult puuder, ei mingit jumestuskreemi ega peitekat.
Nagu tavaks on saanud siis lõpetuseks väike pilt sellest, kuidas ma eile komme "degusteerisin". No ei leidnud seda õiget!

reede, 3. aprill 2020

Kodusistumise allakäigutrepp

Paistab, et ma pole ainus, kes ennast kodusistudes e-poodidega lõbustab. Just sõbrannaderingis ladusime oma saladused päevavalgele, et kes mida tellinud on. Teised olid vähemalt ikka põnevaid asju tellinud, ma olin mingi, et jaa, tellisin beebivoodisse veekindla kattemadratsi ja nibukreemi (nii rõve sõna muideks - nibukreem, võeh). 😄Olen muuseas pojale asju ostes alati endale üles märkinud, et palju millelegi kulunud on. Lihtsalt niimoodi statistika mõttes, endal huvitav jälgida, et kui kalliks see lapsesaamine minna võiks. Eile vaatasin märtsi kulud üle ja ütleme nii, et ega see summa palju alla neljakohalise summa ka ei jäänud. Mu jaoks see muidugi üllatusena ei tulnud, sest pool sellest olid juba turvahäll ja isofix ning tegelikult on mul nüüdseks enamvähem kõik olemas ka. Suurtest asjadest on puudu vaid käru, mille ma järelturult (mulle nii meeldib, et inglise keeles öeldakse järelturu asjade kohta preloved - kuidagi nii õige. enne armastas seda asja keegi teine ja nüüd on minu kord) osta tahaks ja hetkel lihtsalt õiget pakkumist ootan.
Eile muuseas sain kaks pakki kätte - mõlemad kaup24.ee lehelt tellitud asjad haiglakotti. No suht väikesed pudinad ikka. Karbid olid aga nii lahmakad, et kodupoole jalutasin nagu loom, mõlema käe all üks kast. Vahepeal pidin lausa bussipeatuses puhkama ja täna on isegi käelihased veits haiged!

Teate kuhu ma selle kodusistumisega langenud olen? Ma lugesin ükspäev Perekooli foorumi teemat blogijate kohta. Nagu kellel kurat on viitsimist mingi varavalges anonüümselt teisi inimesi klatšimas käia!? Üldse on seal mingi ülihuvitav rahvas koos, sest mõni tundub nagu täitsa normaalne inimene olevat (samas.. miks sa kommenteerid seal siis?) ja mõni on selline, et appi, sind tuleb küll siit planeedilt minema ajada. 😄
Jumala eest, ega mulle ka kõik blogijad sümpaatsed ei ole, aga mis see minu asi on kes mis minutil oma laivis mida ütles. Eks see blogimine on üldse kohati nagu mingi halb reality show - kõike annab kontekstist välja võtta ja kui tahta annab pea igast asjast draamat üles tõmmata. Rohkem eetriaega saab see, kes midagi šokeerivat teeb või ütleb, sest nii see inimmõistus juba kord töötab, et teiste labasuse arvelt on väga kerge ennast parema inimesena tunda. Ma ju tean, ma vaatan igasugust trash tv-d. 😄

Aitäh sellele lugejale, kes mulle siin Ämmaemanduskeskuse perekooliloenguid soovitas! Kuulasin kolmapäeval esimese ära ja väga asjalik oli. Kuulan edaspidi ka ja varsti olen tark valmis. Viimase loengu teemaks olid muuseas sünnituse erinevad faasid ja ma pärast mõtlesin tükk aega, et kummalisel kombel pole ma siiani sünnitust ennast kartma hakanud. Ma tean, et see saab olema sadu kordi valusam kui ma enda peas ette kujutada oskan, aga no mis mul enam teha on. 😄õnnis teadmatus kui enne sünnitanud ei ole! 
Mul on enda keha ja beebi suhtes mingisugune vankumatu enesekindlus, et kõik läheb täpselt nii nagu ma visualiseerin ja nii ongi. Eks siis ole paista kas ja millal see päris hirm mu sisse tuleb. 

Eile tundsin ennast nii malakana, et täna lausa lasin kuivšampooni pähe ja värvisin ripsmed ära. Kes oleks kunagi osanud arvata, et nii väikesed sammud panevad mind täna ennast täitsa okei inimesena tundma? 😄kui ma veel kunagi juuksurisse ja lash lifti saan, siis hoidke oma piip ja prillid, te ei tunne mind äragi enam! Sinna aga läheb muidugi aega veel ja ma arvan, et umbes kuu aja pärast käivad enamus naisi mütsid peas ringi, et keegi nende "kauneid" väljakasvusid ei näeks. 😄
Pilt ajast kui ma VÄRSKELT juuksuri juurest tulnud olin.. olid ajad!

teisipäev, 31. märts 2020

Tahan küpsetada!

Mu käed oleks nagu krokodillinahast tehtud praegu. Kogu see pesemine ja desinfitseerija kasutamine ja külmad ilmad.. abielu- ja kihlasõrmust pole ma juba nädalaid kandnud, sest käed on koguaja mingi möksiga koos ja kes neid sõrmuseid siis puhastada viitsib. Lihtsam on "paljaste" sõrmedega olla. 

Kuulge, kes statistikat teab, kas koroonaviirus juba vaikselt alla ka andma hakkab? Ma ise jälgin iga päev numbreid ja uusi juhtumeid riigiti ning paar viimast päeva oleks nagu väike langus olnud. Tahaks praegu, et keegi ütleks, et jah Liina, nii on, oled õigesti aru saanud. Lihtsalt oleks kuidagi täna seda väikest rõõmusõnumit vaja mulle. 

Ma olen juba teist päeva nii laisk, et pole jalutamas käinud. Aga mul on vabandus olemas! Mu paksu jope lukk läheb nii hädavaevu kinni, et hakkab kõhtu pitsitama ja siis on ebamugav olla. Kevadjope on aga praegusteks ilmadeks veidi liiga õhuke (kuigi ma olen sellega juba käinud küll, lihtsalt alla olen mitu kihti riideid ladunud) ja mantliga ka ei taha käia. Lisaks nägin ma täna Viimsi FB grupist, et mu tavalisel jalutusmarsruudil nähti kolme põtra ja nüüd ma ei julge minna. 😄näed, ma ei ole loll, mul on vabandusi küllaga!

Vaatasin, et olen oma pojale nii usinasti asju kokku ostnud, et mu nimekiri paistab juba otsa saavat. Palju asju on uusi, osa sõbrannadelt-tuttavatelt, midagi on järelturult ja midagi on sellest ajast kui ma ise alles beebi olin. Lobisesin täna empsiga ja uurisin kas minu titetekid (need baikatekid, teate küll) veel kehtivad. Ta oligi need nii muuseas juba välja vaadanud ja nüüd saab minu poju nende all magada. Sellistel asjadel on mu jaoks kuidagi palju rohkem väärtust kui uhiuutel. 😊
Ega ma muidugi tea mis mu poeg sellest magamisest arvama hakkab, sest viimastel päevadel eelistab ta öösiti hoopis luksuda. Mina keeran külge või käin pissil - tema kasutab juhust ja hakkab luksuma. 😄lugesin kusagilt, et luksumine tähendab seda, et ta harjutab juba vaikselt imetamiseks ja istub kõhus, näpud suus, mis omakorda tähendab seda, et ta lootevett alla neelab ja see teda luksuma ajabki. Naersime Martiniga, et sellest tuleb küll üks piimaloom, sest see oskus on tal sündmise ajaks korralikult omandatud. 

Ostsin eile poest apelsine ja ma ei tea kas ma pole ammu neid söönud või mis värk on, aga appii kui head need olid! Nii magusad ja mahlased. Äkki on praegu lihtsalt nende heade apelsinide hooaeg, ega ma ka ei tea. Lihtsalt teile teadmiseks, et ostke siis apelsine. 😄
Mul on praegu nii kahju, et me oma uue kodu kööki enne seda karantiinivärgi algust ahju paigaldada ei jõudnud. Iga päev näen ma Instast vähemalt viite inimest, kes parasjagu midagi maitsvat küpsetab ja olen kurb, et ma üks neist viiest ei ole. Ega ma ei tea kes kõik need küpsetised ära sööks, aga ma tahaks lihtsalt teha neid! Tegemise rõõm, saate te aru. Kindlapeale küpsetaks kaneelirulle ja väikeseid lihapirukaid ja SEDA kodujuustu-peekoni pirukat. See on nii hea ja lihtne retsept muidu - kindlapeale minek ka, sest maitseb nii lastele kui täiskasvanutele. Kellel pea toiduideedest tühi on, siis olge lahked! 
Hakkan nüüd hoopiski lavaširulli kokku keerama, saab igasugust värsket kraami sisse laduda ja maitseb ka hästi. Mu arust on üldse lavaširull nii tänuväärt asi - sobib kergeks õhtusöögiks või vahepalaks või hoopiski hommikukohvi kõrvale. Mina teen enda oma nii, et täidiseks segan kokku majoneesi, riivjuustu ja mingisugust maitserohelisega toorjuustu. siis laotan lavašile seda lehtsalatit, mida potiga müüakse ja terve paki seda õhemast õhemat suitsusinki. Ja paprikat tükeldan ka vahele. Imehea! Ahjaa, vahel lisan marineeritud kurki ka kui mul seda olema juhtub.

Sellised lobajutud siis tänasesse lambisesse teisipäeva. Olge terved ja küpsetage terviseks!

esmaspäev, 30. märts 2020

Esmaspäev on mu uus lemmikpäev (ja natuke haiglakotist)

Kui enne seda suurt katku oli mu lemmikpäevaks reede siis nüüd on esmaspäev. Sest esmaspäev on poepäev ja saab kasvõi korrakski tunda, et kõik on okei ja kui ise hästi uskuda siis olekski kõik nii nagu enne - sõidad poodi ja ostad oma toidukraami. Lihtsalt selle vahega, et natuke pikemalt pead ette mõtlema, sest uuesti poodi saad alles nädala aja pärast (see on mu oma reegel). Poes käin ma esmaspäeviti kindlasti autoga, sest ühe korra nädalas võiks talle ikka kuuma ka anda, roostetab maja ette muidu täitsa ära teine. Muuseas - märtsis olen ma tankinud ühe korra ja sellest ühest korrast on tublisti üle poole paagi alles. Kokkuhoid missugune!
Esmaspäev meeldib mulle sellepärast ka, et kui järjekordse nädala lõpuks pole ühtegi lootustandvat uudist tulnud siis uue nädala alguses on mul alati väga optimistlik tunne, et nädala lõpuks äkki hakkab midagi head kusagilt paistma. No millalgi ju peab!
Pidin täna korraks ITK-s käima, sest mu ämmakas jättis mulle sinna analüüsideks vajalikud asjad. Näost näkku me ju ei kohtu ja siis tuleb oma toimetused muudmoodi organiseerida. Igatahes polnud ma ju kesklinnas käinud kuu algusest saati ja Tallinn oli ikka üsna tühi. Haigla parklas oli minu auto näiteks ainus ja haigla õuel nägin ma vaid kahte-kolme inimest. Kuidagi ilus oli, aga natuke kurb ka. 
Haiglateemadel jätkates siis minu titegrupis keegi kirjutas, et pakib haiglakotti kokku. Ma alguses mõtlesin küll, et oi jummel kui vara, aga siis hakkasin veidi põhjalikumalt mõtlema ja sain aru, et tegelt ju täiesti normaalne lüke. Olenemata sellest, mis kuu meil käsil on võib ju kõike juhtuda (ptüi-ptüi-ptüi) ning parem valmis olla kui hiljem kahetseda. Seda eriti praeguses olukorras kui keegi haiglasse midagi tuua ega saata ei saa. Lähed sellega mis sul kaasas on ja peadki hakkama saama. Igatahes uurisin ma igasuguseid soovitusi ja nimekirju ning arvan, et sain päris hea ülevaate, mis need põhiasjad on mis kaasas olla võiks. Kuna aega laialt käes siis olen nädalavahetuse jooksul möödaminnes söögilauale asju poetanud ja puuduolevaid asju erinevatest poodidest kokku tellinud. Peamiselt ikka siukseid eriti seksikaid asju nagu need pruunid võrktrussad ja XXL suuruses sidemed. Oh, ilusad ajad on ootamas ees!
28+5
Kui turvahälli ostsin ma millalgi märtsi alguses ära siis täna jõudis lõpuks mu isofix ka kohale. Jälle saab kaks olulist asja nimekirjast maha tõmmata ja nende pärast enam muretsema ei pea. Isver kui raske isofix on! Ma millegipärast kujutasin ette, et tegemist on mingi kerge jublakaga. Elad ja õpid noh! Valituks osutusid SEE Cybexi turvahäll ja sellega sobiv alus. Turvahällidest ei tea ma muidu mõhkugi ja sellegi valisime sõprade soovitusel välja.
Läksin enne kulleri kõne peale õue ja hakkasin maast oma pakki üles võtma kui kuller teatas, et tal on tõestuseks pilti ka vaja teha. Kuller, kui sa seda loed siis pliis saada see pilt mulle ka, sest ma kujutan ette, et see on suht koom! Ma arvan, et see pilt võis midagi sellist tulla nagu lasteaialastest jõulupeol kommipakiga tehakse. Ainult, et ma pole lasteaias. Ja see polnud kommipakk. 

Lõpetuseks üks väike retsept ka, seesama mida Instas jagasin juba. "Retseptiks" kutsuda on seda isegi palju, sest tegemist on võileivaga. Mul grillpanni pole, aga grillvõiku isu on küll. Tegin eelmise nädala jooksul korduvalt sellist sooja võikut, et määrisin kaks kaeraleivukese välimist poolt võiga kokku ja leivukese sisse panin sulatatud juustu, tavalist juustu ja sinki. Panin võiku kuumale pannile paariks minutiks särisema ja siis - nüüd tuleb oluline koht - võikut ümberkeerates asetasin talle raskuseks ühe ahjupoti peale. Nagu kodukootud panini press või midagi! Võiku tuli igatahes kuum, krõbe ja juustune. Ajasin isu peale, jah? 😄

reede, 27. märts 2020

Kaks nädalat isolatsiooni ja mu päevarutiin

Minul saab tänasega kaks nädalat isolatsioonis elamist täis. Peab ütlema, et päevad on möödunud üllatavalt ruttu! Päevarutiin küll suures plaanis ei erine, aga ega muud oodata ei olegi ju. Ärkan 7.30-8.00, scrollin telefonis ja loen uudiseid. Pesen hambad, kreemitan ja kammin ning hiljemalt poole kümneks on mul hommikusöök söödud. Seejärel paar tunnikest arvuti taga - blogin või tegelen muude asjadega, suhtlen empsi, Martini ja sõpradega. Peale seda aga teen kas varajase lõuna, millele järgneb tunniajane jalutuskäik või teen enne jalutuskäigu ja seejärel lõuna. Lõunasöögi kõrvale vaatan tavaliselt tunnikese Netflixi (hetkel siis "You'd") ja peale seda lasen natuke leiba luusse ja passin telefonis. 
Peale lõunalebo tegelen nende asjadega, mis parasjagu päevakorras on. Lappan netipoode, et beebile puuduolevaid asju leida, koristan, sorteerin riidekappi, valmistan endale õhtusööki või teen misiganes vaja teha on. Vahepeal teeme Martiniga facetime'i ja nii see aeg läheb. Kella seitsme paiku söön õhtust ja peale seda hakkab mu jaoks juba diivaniaeg ehk vaatan mingeid saateid ja passin jälle netis. Enne voodisseminekut õlitan oma vatsakese sisse, kreemitan ja teen muud asjad ning enne päris magamajäämist lobiseme veel Martiniga ning üritan natuke youtube's midagi vaadata. Tavaliselt suudan ma mõnda videot maksimaalselt viis minutit jälgida ja kell üksteist ma juba magan. Rasked päevad onju, mõni ime, et uni suht kohe niidab. 😄
Mul on ülikahju, et mul mõnda raamatut lugeda ei ole. Raamatukogud on teadupärast kinni ja mu tahvelarvuti, mida ma muidu e-raamatute lugemiseks kasutan on Bukarestis. Telefonist ma ka midagi lugema ei suudaks hakata, sest see ekraan on mu jaoks ikka liiga väike. Nii loll noh, oli mul vaja see tahvel just seekord maha jätta! Eks ma siis ootan kuni uus Viimsi Teataja mu postkasti saabub ja loen vähemalt sedagi. 😄
Kahju on mul sellest ka, et nüüd tükk aega perekooli loenguid ei toimu. Ma olin ennast juba kolmele kirja pannud, aga sellega läks nagu läks. Minuteada ITK omasid kusagil ju videotena üleval ka ei ole? Parandage kui ma eksin, pliis! Tahaks ennast harida küll, muidu on nii, et toome lõpuks selle tita haiglast koju, paneme diivani peale ja laiutame käsi, et mis temaga siis nüüd peale hakata. Ma muuseas olen päriselt kuulnud, et nii on juhtunud küll. 😄 kogu aur läheb sünnituseks valmistumise peale ja edasine on must maa. Oh elu-eluke!

Bitchisin siin ükspäev ilmaasjata Omniva kullerit taga, sest eile jõudis mu fotopakk kohale nagu naksti. Olen tellimusega megarahul! Fotolõuend on üliäge ja fotoraamat on täpselt samamoodi minu suur lemmik. Lappan seda juba mitmendat korda niimoodi nagu näeks seal olevaid pilte esimest korda elus (tellitud myprint.ee-st kui te veel ei tea 😄).
Mõõduks on 90x60, seega ikka päris korralik.
Tänane jalutuskäik lükkub kindlasti sinna peale lõunasöögiaega, sest sain just kullerilt sõnumi, et mu järjekordne pakk peaks enne kella kahtteist kohale jõudma. Arvan, et see on mu tellitud isofix turvahällile, aga päris kindel samas ei ole ka. See on see kui mitut saadetist korraga oodata on! Nordbaby.ee-s on praegu väike allahindlus ja kuna sealt mõnda asja nii kui nii vaja oli siis millal veel tellida kui mitte praegu. 
Ma igas jumala postituses räägin mingi asja ostmisest või tellimisest ja ma vaikselt hakkan juba iseennast ärritama. 😄 ainult asjad, asjad, asjad! Teisalt kui sa millegi ostule nii kui nii mõelnud oled, siis on just praegu õige aeg seda teha ja mõned(kümned) eurod kokku hoida. Selleks ma teiega nii hoogsalt neid soodukaid jagan ka, sest äkki tulevad kellelegi kasuks.

Olgu siis, rohkem ma teid midagi ostma ei meelita ja tõmban tänaseks otsad kokku. Olge terved ja elame veel!

kolmapäev, 25. märts 2020

Söön oma sõnu

Mul vähemalt viimased nädal aega tekitab absoluutselt kõik kõrvetisi, mis ma ära söön. Enne seda olid mul viimati kõrvetised vist Bukarestis ja siis polnud mitu nädalat midagi häda ja nüüd on nad täie rauaga tagasi. Peale hommikusööki on mitu tundi okei eks ja siis enne lõunasööki on kõrvetised platsis ja sujuvalt kestab see niimoodi kuni magamaminekuni välja. Ma tean küll, et Renniet võtta on okei, aga ma siiski olen seda meelt, et mida vähem igasuguseid tablette süüa seda parem. Terve raseduse jooksul olen ma siiski kokku ühe Rennie tableti poolekaupa ära söönud, sest nii räigelt kõrvetas lihtsalt. Ausalt, mul olid lausa pisarad silmas viimati kui selle teise poole tabletti ära närisin. Üldse on mul nii, et kõht on nagu koguaja viimase vindini täis kuigi ma ju tegelt toidukorra ajal ei söö rohkem kui enne rasedust (vett joon küll liitrite kaupa, meeletu janu on pidevalt ja selline tunne, et vesi ei kustuta janu tegelt üldse). Teisest küljest on jällegi nii, et kui kahe eine vahe juba pikemaks kui neli tundi venib siis on mul kohe paha olla ja ei jaksa püstigi tõusta. Nokk kinni, saba lahti.

Veidi on mul neid asju kirjutades selline tunne ka, et ma nagu ei tohiks neid kirjutada. Et tegelt on mul nii lebo rasedus olnud ja patt oleks üldse millegi üle kiunuda. Teisalt ma tahan neid asju kirjutada, sest olenemata sellest, et teie neid asju loete jäävad need ju ka mulle mälestuseks alles. No ja lõppkokkuvõtteks on see ikkagi minu bisnjakk ja minu rasedus ja minu blogi.. nii et kannatage ära või lugege midagi muud. 😄
28+1
Koristasin eile oma riidekappi ja panin need asjad kõrvale, mida ma veel tükk aega kanda ei saa. Võib ametlikult öelda, et neid viimaseid on nüüd rohkem kui neid riideid, mis kappi alles jäid. 😄 Mitte, et ma mingi meeletult kosunud oleks, aga kuna ma riietuses muidu pigem selliseid kehasse asju eelistan siis need mulle hetkel muidugi selga ei lähe. 
Vahel näen kusagil mõnda ägedat riietuseset müügiks ja mõtlen, et oh, võiks ju ära osta ikka, eks siis peale suve saab kunagi kanda. Siis aga koputab kaine mõistus lagipähe ja ütleb, et ole marurahulik, selle aja peale võib mu maitse juba sada korda muutunud olla ja see asi jääks lihtsalt seisma. Seega üritan ma lihtsalt netipoode vältida ja mitte endale asju ette kujutama hakata. Okei, see viimane lause oli selles osas vale, et netipoode ma tegelt ei väldi, aga endale ka midagi ei telli. Tellin hoopis teate küll kellele. 😄 Kurat võtaks, alles kuu aega tagasi olin maailma kõige kõvem vend oma jutuga, et beebil pole muud vaja kui armastust, piima ja sooja kodu, aga nüüd tellin praemunade ja B. A. Baracuse nägudega riideid kokku. Oma käitumise vabanduseks on mul öelda ainult seda, et tellin riideid järgmises suuruses, mitte enam vastsündinule. Aga siiski.. taevas halasta mu peale!

Võtsin eile Netflixis uue sarja ette - "You". Paar esimest osa on vaadatud ja veel siukest tunnet ei ole, et omg-omg, pean seda vaadata saama, muidu on minuga kõik. Aga põnev on ta küll jah, vastupidist ma ei väidagi. Ainult kõik tegelased tunduvad nii lollid ja siuksed vastikud tõusikud. No konkreetselt keegi pole sümpaatne praegu. Võib-olla on asi hoopiski minus..
Valmis! 
Tahaks varsti jalutama minna, aga ei julge kodust lahkuda, sest ootan Omniva kullerit, kes mu myprint.ee paki kohale tooks. Olen kuulnud, et nende just nende Omniva kulleritega on üks rist ja viletsus ning sellepärast üritan kohe eriti valvas olla. Eks siis näete, millise fotolõuendi välja valisin. 😊 
Eile muuseas oli niii mõnus jalutada! Tegin kohe suure ringi ja mõtted kippusid vägisi suvesse. Päikeseprillid ees, klappides suvised lood, päikesekaitsekreemi spetsiifiline lõhn ninas (mul on viimasel ajal näkku nii palju tillukesi pigmendilaike tekkinud, et üritan nüüd päikese suhtes eriti hoolas olla) - no katsu sa mitte suvele mõelda. Seda enam, et selle aasta suvi tuleb minu elu kõige erilisem suvi. ❤️

esmaspäev, 23. märts 2020

Isolatsioonitujud (üheteistkümnes päev)

Tänane hommik algas täpselt nii nagu üks õige esmaspäev algama peab. Kohv oli mul juba valmis ja tegin endale võikut ning kuidagi juhtus nii, et singiviil sulpsas kohvitassi. Kui see ei ole facepalm moment, siis ma ei tea mis on. Nii tugev ma polnud, et singiviilu sealt seest ära söönud oleks, aga kohvi jõin küll ära. 

Laupäev tähistas minu jaoks üheksandat isolatsioonipäeva ja oli mu jaoks seni kõige raskem päev. Ei midagi ületamatut ega sellist, et hakkaks peaga seina auku taguma, aga veits hiilisid sellised "kaua veeeel" mõtted pähe. Ma muidu üritan niimoodi mitte mõelda, sest realist minus teab, et see isolatsiooniaeg on pikk - isegi ehk pikem kui arvata võib ja pole mõtet ennast selle teemaga üles kruttida. Aga no kui tuju on paha, siis ta ongi paha ja justnimelt need mõtted, mida ma muidu endale keelan, pähe tulema hakkasidki. Oma osa oli kindlasti ka halval ööunel, mida mul muidu juba ilmatuma ammu olnud pole. Ma olen ise nagu titt ju - magada ei saa ja siis tujutsen. Õnneks pole mul kellegi peale oma halba tuju siin välja valada, hehe. 
Pühapäev oli juba märksa parem, sest ööuni oli hea ja ilm ilus. Jalutasin mereäärde ja seal oli ausalt nii soe nagu oleks suvi juba kohe-kohe käes. Päikese käes silmad kinni pannes võis lausa unustada, et tegelikult kindad käes on ja maailmas hetkel nii palju halba toimub. Aga varsti ongi päriselt suvi ja praegu aktuaalsed teemad loodetavasti ainult mälestus raskest kevadest. Nagu mulle viimasel ajal mõelda meeldib, siis the comeback is always greater than the setback.

Eile täitus mul juba 28. rasedusnädal ja algas kolmas trimester. Jommajoo! See on ju viimane trimester! Neljandat enam ei ole! Peale seda tulebki see laps välja pressida ja siis ma olengi ema. Veits hirmutav, aga nagu selline hea-hirmutav. 😊 Mis mul veel ostmata on? Käru on valitud, aga ostnud veel ei ole. Turvahäll on olemas, aga isofixi ei ole (ostmas käies oli poest otsas, hetkel on küll juba kohal, aga ma pole järgi käinud).. siis tahan veel Eestisse vooditasku osta (Bukarestis on voodi koos kõige vajalikuga olemas) ja Jyskist olen ühte sellist põrandal aelemise vahtvaipa vaatamas käinud (lisaks on mul üks puslevaip tellitud, aga selle plaanin ma Bukaresti viia). Jyski vaiba puhul ootan allahindluse ära ja siis ostan. Üks apteegiring tuleks veel teha ja sleepcarrieri pean ka lõpuks ära tellima, kaua ma räägin seda juba. Ühesõnaga paljalt see laps ringi käima ei peaks, aga kõike veel olemas ka ei ole. Õnneks aega veel on. 
Ükspäev mõtlesin, et issand kui tore, et mul see blogi ikka on. Veel toredam on see, et te siin ikka lugemas käite ja kommenteerite, sest praeguse suhtlemispõua ajal on see ikka üks ilmatuma tore asi. Mul oleks kohe nagu palju sõpru kellega igasuguste asjade üle arutada! Iga kommentaar siin või Facebookis või Instagramis teeb mulle täiega rõõmu ja olgem ausad - aitab isolatsioonis aega mööda saata. Seega mu soovitus kõigile, kes kunagi mõelnud on blogima hakata või näiteks Instas mingisugust spets lehte tegema hakata või youtube'i oma platvorm luua - tehke seda! 

laupäev, 21. märts 2020

Päevakorrapunktid (kolmas isolatsioonipäeviku sissekanne)

Äkki on aeg käbedalt endale uus domeen osta ja see blogi siin "elu Viimsiks" ümbernimetada? Selles mõttes, et Bukarestis ma ju hetkel ei ole ja heal juhul olen ma seal uuesti alles poole aasta pärast. Ma ausalt mõtlen, et neil kes siia lehele esmakordselt satuvad võib paras segadus olla, et mis kuradi elu Bukarestis, ise kükitab Eestis, paneb oma tuhande tükiga puslet kokku ja kasvatab vatsa. 😄 uutele nägudele teadmiseks - ma muidu ikka elangi peamiselt Bukarestis, aga kuna ma oma esiklapsukest ootan siis praegu olen ma pikemalt kodumaal. Pidasin vajalikuks seda üle korrata, sest mulle tundub, et seoses koduse isolatsiooniga on inimestel aega rohkem blogisid avastada ja seda kinnitavad ka lugejanumbrid.

Nii, see teema ära räägitud, liigume oluliste päevakorrapunktidega edasi.

- Viimase nädala jooksul on mulle kaks uudist siirast rõõmu teinud. Üks oli see, et ühes  akvaariumis lasti pingviinid mööda maja tuiama, sest külastajaid ju nii kui nii polnud ja see uudis tegi mu väikese südame nii rõõmsaks! Esiteks on pingviinid mu suured lemmikud ja teiseks süüdistan üldsegi neid rasedahormoone, et see mulle nõnda hinge läks.
Teine tore uudis oli see, et kuna inimesed karantiinis on siis tungisid elevandid Hiinas kohalikku istandusse, panid 30 liitrit veini londivahele ja keerasid põõsasse magama. Nad vist ei saanud seda memo, et ei tee praegu mingisuguseid istumisi. Nii naljakas mu arust!

- Ma ikka käin siin iga päev natuke jalutamas ja üleeile oli esimest korda mul selline tunne, et issand, ma ei jaksa! Ikka teosammul venisin ma siiski oma teekonna läbi, aga seda 2,5 kilomeetri pikkust ringi tegin ma tund aega, seda ma teile ütlen. No oligi siuke tunne, et kõht veab mind maapoole ja siia ma jään. Eks ma samas pean hakkama tasapisi harjuma, et seitsmes kuu rasedust on kohe varsti käes ja ega siis olemine ei jäägi nii kergeks nagu ta seni olnud on. 
Samas käisin ma eile lausa kaks tundi jalutamas ja tegin oma 13 000 sammu, nii et polnud teist nägugi. Ei ole need päevad ikka vennad.

- Mu viimase nädala hobi? Kolan sotsiaalmeedias ja teen igasuguste internetipoodide sooduskoodidest screenshotte, et ma neid ära ei unustaks ja neid ikka kasutaks ka. Seni pole veel ühtegi asja tellinud ja nüüd peab endale üldse meelde tuletama, et ma oma ostud enne ära teeks kui need koodid kehtetuks muutuvad. Ma olen ikka nii pikaldane vahel. Endale midagi tellida ei plaani, aga kuna pojale nii kui nii asju vaja on siis oleks õige aeg need tellimused praegu ära teha. Näiteks Scandikidsis on hetkel koodiga "kevadscandikidsis" -25% allahindlus ja Najelli sleepcarrieri (mida ma nii ehk naa osta plaanin) pealt hoiaks juba korralikud eurod kokku.
Edit: midagi ma nüüdseks ikkagi ostsin. Lindexis on beebiasjadele -25% allahindlus, nii et beebikas sai endale mõned tuduriided.

- Ma olen aru saanud, et igal esmarasedal on selliseid avastusmomente, et ossa, miks keegi mulle sellest või sellest asjast enne ei rääkinud? Mu jaoks on üks selliseid avastusi see, et beebil on oskus sind seestpoolt jalaga tagumikku lüüa. Väga kummaline tunne mu arust. Ja mitte ainult tagumikku.. lihtsalt istub seal nagu kubjas ja klohmib mind seespidiselt.

- Pulmapiltidest tehtud fotoraamatu sain ma viimaks valmis, juhhuu ja valleraa! Aga mul on uus mure. Lisaks fotoraamatule tahan ma lasta teha ühe suure fotolõuendi minu ja Martini pildiga ning otseloomulikult ei suuda ma seda õiget pilti välja valida (tean ainult seda, et see pilt peab olema horisontaalne ja neutraalsetes või sinakates toonides)! Kuna mul selle postituse juurde mingisugust sellenädalast pilti nii kui nii panna ei ole siis näitan teile hoopis mõnda varianti, mille vahel ma hetkel valimas olen.

Vot sellised mu favoriidid hetkel ongi. Onju raske valida! Kõigi fotode autoriks on Maris Sits ning tema koduleht on nähtav SIIT

Praeguseks aga kõik! Tehke nädalavahetusele kohaselt pannkooke ja minge jalutama - aga muidugi mitte karjakaupa!

kolmapäev, 18. märts 2020

Isolatsioonipäevik (osa kaks)

Isolatsiooni kuues päev - let's gooo

Kui ma reedest pühapäevani olin täiesti kodune, siis esmaspäeval pidin ma kodust korraks lahkuma küll. Mul nimelt oli aeg järjekordseks ämmaemanda visiidiks, mis pühapäeva õhtul selgus - ära jäi. Arusaadavatel põhjustel ei toimugi märtsis-aprillis ühtegi ambulatoorset visiiti kui ma nüüd õigesti aru sain. Ma veidi alguses muretsesin küll, et okei, viimati käisin ju läbivaatusel jaanuari lõpus ning kui ma nüüd maikuu alguses uuesti lähen siis jääb ju kahe külastuse vaheks kolm kuud, mis päris pikk aeg tundub.. Kuna mul aga ühtegi kaebust ei ole ja pojake ilmselgelt kõhus aktiivne on siis tegelikult mul ju muretsemiseks põhjust ei ole. Rääkisin nii enda ämmakaga kui ka sõbrannaga, kes samuti ämmaemandana töötab ning mõlemad rahustasid mind väga. Kindlasti ongi parem kui ma praegu haiglasse minema ei pea. Las lapsuke aga küpseb. 😊
Väike vahemärkus: kui ma varem 3D ultrahelipiltide tegemises suurt vajadust ei näinud, siis praegu ma mõtlen, et ehk võiks siiski teha. Ühest küljest saaks mälestuseks midagi ägedat ja teisalt saaks vahepeal beebi ära näha.. ma ei tea, mis te arvate? Muidugi ei kipuks ma sinna kohe vaid prooviks aega saada millalgi aprillikuuks kui loodetavasti asjad juba veidi rahunenud on.
Kuigi arstivisiit ära jäi siis toidupoodi pidin ma minema siiski. Okei, ilmselgelt mu köögikappides tuul ei ulgunud, aga näiteks piimatooteid polnud mul enam üldse. Ja oii kui väga ma oma kohupiimasid praegu armastan! 
Valmistasin ennast muidugi korralikult ette - ühes taskus kummikindad ja teises desinfitseerija. Polnud ju kolm päeva õues käinud ja ega ei teadnudki mis seal ootamas on. Põhimõtteliselt olin isegi zombierünnakuks valmis. 😄 esmalt uksest välja minnes oli selline tunne nagu ma teeks midagi seadusevastast. Kuidagi väga ettevaatlikult ja kiirel sammul tatsasin auto poole, et jumala eest keegi mind ei näeks. No täitsa imelikuks ikka siin isolatsioonis läinud!
Poes oli juba vähe julgem tunne, sest seal oli teisi inimesi ka. Osad riiulid olid küll tühjad, aga midagi ostmata mul ka ei jäänud. Vastupidi - elan ju üksinda ja poearve tuli mingi 60€, mis mu jaoks üksiolles ikka väga suur summa on. Samas on kapid nüüd igasuguseid asju täis ja uuesti peaksin ma poodi minema arvatavasti umbes kahe nädala pärast kui siiski. Jälgisin hoolega muidugi erinevate asjade kuupäevi ka, et ma nad ikka kõik ära tarbida suudaks ja miskit raisku ei läheks.
Neid pannkooke ostan ma esimest korda (tegelikult üldse vist esimest korda elus ostan pannkooke sellisel kujul), aga need vareenikud on küll maailma parimad! Natuke keetmist ja seejärel pannil kuldseks praadimist - kõrvale küüslaugune hapukoore-majoneesi kaste.. mmm! Ma olin külmaletis juba täitsa kurb, sest pelmeeniosa oli täiesti tühi ja mõtlesin, et vähe sellest, et minu lemmikuid pole, ei ole sealt üldse midagi võtta. Igaksjuhuks piilusin nurgatagusesse sügavkülma ka ja mida ma näen - minu kallikesi lademes ootamas! Küll on hea, et keegi ei tea, et need nii maitsvad on! Võib-olla teengi praegu valesti, et neid kiidan siin, lähete ja ostate mu eest kõik ära. 😄
Ja ei saa unustada, et sinna 60€ sisse jäi ka näiteks mu uus pusle. 😄 nii imelik kui seda ka öelda on, aga kokku panema hakata pole ma seda veel jõudnudki. Istud kodus ja aega ei leia, ennekuulmatu eks! 
Tegelikult tegelesin ma esmaspäeval lisaks poetuurile igasuguste muude asjadega ning eile, teisipäeval, olin lausa nii julge, et käisin näiteks jalutamas ja tõin pakiautomaadist ühe saadetise ära. Tellisin Tradehousest kulmuvärvi ja kätedesinfitseerijat, mida seal lausa uskumatul kombel saada oli (ei saa pead anda, et postituse ilmumise hetkel seal veel midagi alles on). Endal mul sellega kitsas käes ei ole, aga vaja oli mul seda hoopis abikaasale, kes teadupärast Bukarestis on. Linnas, kus elab kaks miljonit inimest, sellist defkakaupa saada ei ole ja siis ma mõtlesingi tema rõõmuks talle hoopiski n-ö esmaabipaki saata.
No ilmselgelt ei piirudunud ma ainult selle ühe pudeli kätegeeliga onju. 😄 kui juba, siis juba! Seega tulin ma eile oma jalutuskäigult koju, panin talle paki kokku ja seejärel viisin selle veel pakiautomaati ka. Nüüd tuleb ainult pöidlaid hoida, et see esmaabipakike kusagil teepeal kaotsi ei lähe ja ta selle ka võimalikult ruttu kätte saab.

Teine suurprojekt, millega ma praegu tegelen, on pulmapiltidest fotoraamatu kokkupanek. See pole üldse nii lihtne kui kõlab! Pilte on ju palju ja kujundusevariante veel rohkem. Põhimõtteliselt võid sa neid pilte sinna igatmoodi sättida! Lisaks avastasin ma, et myprint.ee kaudu saab praegu -25% soodustust seega oleks õige aeg ka mõned suured fotolõuendid ära tellida. Loodan ikka paari päeva jooksul oma projekti lõpetada ja tellimuse sisse anda, sest millal siis veel selliste asjadega tegeleda kui mitte nüüd.

Ilm on küll täna üsna hall, aga sellegipoolest mõtlen ma ühe kiire jalutusringi teha. Viimsis elamise võlu - loodust ja ruumi on nii palju, et kui ei taha siis kellegagi kokku ei puutu. Hiljem aga jätkan oma fotoprojektiga ja no äkki jõuan selle pusleni ka. 😄

Seniks aga püsige terved ja.. elame veel!

pühapäev, 15. märts 2020

Elame veel (isolatsioonipäevik)

Küll on ikka tore, et ma iseenda seltskonda nii väga naudin, et möödunud päevad nii kiirelt läinud on. Kolmas päev täielikus isolatsioonis ja pole nagu häda kedagi!

Ma olen..
- beebiasju sorteerinud ja läbipesnud
- sahtleid ümberorganiseerinud 
- süüa teinud
- "Love is Blindi" vaadanud (see Jessica on täielik maun mu arust)
- põhjalikult koristanud
- blogisid lugenud
- tundidekaupa Martiniga lobisenud
- pulmapiltidest fotoraamatut koostama hakanud
- youtube'i tutorialite järgi mukkinud
- ja kindlasti midagi veel toimetanud.
Seda kummutipealset organiseerisin ma ümber juba tegelikult varem.
Vannituba ja garderoob on veel täitsa koristamata, aga ega kõike ei saa siis korraga ära teha, midagi tuleb ikka teisteks päevadeks ka jätta. Jumal teab kaua kodus veel olla tuleb! 
Ma mõtlen, et need kes kaaslase või perega kodus olla saavad, neil on ju lausa lust ja lillepidu. Te lihtsalt ei kujuta ette mida ma annaks, et saaks lihtsalt abikaasaga praegu siin kodus isolatsioonis olla. Kogu oma raha ja kappi varutud maiustused annaks ära lausa! 
Mängiks lauamänge ja vaataks filme ja lobiseks ja teeks midagi head süüa ja lihtsalt.. oleks. Seega, kes te praegu oma inimestega kodus olla saate - olge tänulikud ja nautige. ❤️

Kuna ma aga praegu üksinda olema pean siis mõtlesin, et tahaks puslet kokku panna. Sellist suurt ja rasket. Pean homme nii kui nii oma urust arstivisiidi tõttu välja pugema ning siis võiks juba ühe hooga toidupoes ka ära käia. Loodetavasti pole veel pusleletti täiesti tühjaks ostetud, sest vaevalt, et ma esimene inimene olen kellel pusleisu peale tuli. 😊

Mul on üks mure ka. Meil on nimelt kodus nii kuiv õhk, et kui see viirus mind ei murra siis kuiv õhk murrab küll. Ma lihtsalt kuivan ära! Mu nägu kuivab, mu käed kuivavad ja absoluutselt igal hommikul ärkan ma verise ninaga üles, sest siin on nii kuiv õhk. Eile riputasin lausa osad pesust tulnud asjad söögilaua taha toolidele kuivama, et toas veidi niiskem oleks, aga aru küll ei saanud, et sellest suuremat tolku oleks olnud. Täitsa mõtlen, et ehk tuleb koju mingisugune õhuniisutaja osta, ehk on sellest abi. Niisama puusalt ka osta ei taha, sest ega need just odavad asjad ei ole ja sellepärast palungi, et kui kellelgi on midagi head soovitada, siis mina olen üks suur kõrv. 

Lõpetuseks - nagu Reet Linna penskarite saates ütleb: "Elame veel!".

reede, 13. märts 2020

Koduarest ja optimism

Pikemaajalised lugejad on ehk märganud, et mina olen üks neist kes negatiivsetest asjadest väga kirjutada ei taha. Ega praegugi ei taha, aga no saate isegi ju aru, et mõnda teemat vältida ei anna. 
Ma olen seda meelt, et viirusepuhangust saame me kenasti jagu kui kõik inimesed endale aru annavad, et pigem praegu ennast teistest mõneks ajaks eraldada kui hiljem kahetseda. Ma tahan loota, et ka teised mõtlevad samamoodi ja paari-kolme nädala pärast hakkavad asjad jälle vaikselt tavapärasesse (ja viirusevabasse) rütmi tagasi loksuma. 
A teate mis mind ärritab? Inimeste rumalus. Kes ei oleks praeguseks näinud videoid ja pilte tühjaksostetud poodidest.. nagu kõik said järsku mingi maailmalõpu memo ja ma jäin sellest ilma või? Juudas! Kui ma selle kõige rahunedes kusagilt loen kui palju toitu lõpuks prügikastis lõpetas, vot siis ma lähen päriselt närvi.

Hingan nüüd paar korda sisse ja välja ja läheme edasi. 😄

Minu teises koduriigis Rumeenias on praeguseks hetkeks (13.03.20, kell 15:30) kinnitatud 73 haigusjuhtu, neist 25 Bukarestis. Ma ausalt olen isegi üllatunud, et need numbrid nii väikesed on - arvestades, et terves riigis elab ligi 20 miljonit inimest. Muidugi on alati kahtlus, et numbrid pole tõesed või ei lähe kõik nakatunud lihtsalt arsti juurde.
Eile mängis Martin tühja saali ees oma märtsikuu viimase mängu ning tänasest istub temagi kodus. Piirangud kehtivad seal juba esmaspäevast saati ning kui asja pole, siis tuleb toas püsida. Kas ma olen tema pärast mures? Muidugi. Rumeenia meditsiinisüsteem pole seesama mis meil siin Eestis ning kui abi peakski vaja minema võivad asjad keeruliseks osutuda. Sellel ma aga pikemalt peatuma ei hakka, sest olen kindel, et kõik on ja jääbki hästi. Ainult positiivsed mõtted, eks!
Vähemalt on meil mõlemal hea internetiühendus ning millal iganes tuju peaks tulema, saame me alati facetime'ida ja üksteist lõbustada. 😊

Teate, kes ma praegu olen? Ma olen vot see kass:

Meil on sellised suured tänavapoolsed aknad, nii et ülevaade on hea. No ja kuna ma tänasest ennast ise koduaresti panin siis on aega jälgida, kes kuhu liigub ja mida teeb. Hea vaade on mul ka meie maja prügimajale ja juba olen ma enda vaatluse käigus täheldanud, et inimesed kes prügiluuki avavad, panevad pärast selle luugi katsumist käed lihtsalt taskusse. Nagu.. enne sind on seda luuki ühes tunnis näppinud juba mingi seitse inimest - selleks see käte puhastusvahend ju mõeldud ongi, et seda kasutada kui sa puutud kokku pindadega, mida ka teised katsunud on. Varsti teen akna lahti ja hakkan inimestele antiseptikut kätele laskma, olgu lahked. 😄
Tegelt mõtlesin ma, et kuna ma nüüd rahulikult kodus püsin, siis võiks siin igasuguste asjadega aega viita. Näiteks võiks ma Netflixist seda "Love is Blindi" vaatama hakata, millest kõik räägivad. Ja 90-days'il hakkas just TLC pealt uus hooaeg ning viimast osa ma veel näinud ei olegi.. põhjalikku koristust ei ole ma Bukarestist tagasitulekust saati teinud ja pesukorvis on vist mitu komplekti voodipesusid ootamas. Pojakese asju saan samuti läbi pesema hakata ja enda riidekapiski tuleks väike rotatsioon teha. Teate ju küll, et need asjad, mida ma möödunud nädalal kandsin mulle enam uuel nädalal selga ei mahu. 😄 
Siis võiks ma lõpuks ometi pulmapildid läbi sorteerida ja fotoraamatute tellimuse sisse anda. Ainult ligi kaks aastat ja koduarest pidid toimuma, et mul siin asjad liikuma hakkaks. 😄 
Kappe ja sahtleid võiksin ma samuti sorteerima hakata, sest olen kindel, et saaksin oma asju süsteemsemalt paigutada kui nad praegu on. Või noh.. osad asjad on meil kolimisest saati kastides ja ma pole neid tegelikult lahti pakkinudki. Seega tegemist mul jagub. Muuseas - ma alati ütlen, et mul ei ole kunagi igav. Pigem on igavus laiskus kui ma mitte midagi teha ei viitsi ja siis on palju kergem laiskust igavuse kaela ajada. 

Kuigi ma vahel veidi mingisuguste ulmeasjade üle kiunun, siis sellele vaatamata pean ma ennast alati positiivseks ja optimistlikuks inimeseks. Jube lihtne näide, aga kui keegi soovib mulle näiteks jooki juurde ja valada, aga mu klaas veel tühi pole, siis vastan ma alati, et mul veel pool alles. Ausalt, ma ei ütle seda teadlikult, aga kunagi ammu keegi mainis, et ma iga kord nii vastan. Mulle nii meeldib see enda juures, päriselt ka! 😊

neljapäev, 12. märts 2020

Pojakese vannitoariiulil

Kiiduminut iseendale - olenemata sellest, et ilmad on siin ikka jube sandid olnud, olen ma iga päev tublisti samme tallanud. No eile oli konkreetne koerakas - vihm peksis igas ilmakaares ja tuul oli nii külm, aga selle kiuste tegin lausa pikema ringi. Ma reaalselt sunnin ennast rohkem liigutama kui enne rasedust! 
Ja joogas käin ma endiselt samuti. Esmaspäeval oli meid vaid viis inimest! Tegelikult ei ole mul imestada midagi, sest eks koroonaviiruse hirm annab igalpool tunda.
Ainsaks probleemiks hakkab see saama, et mu sooja suusajope lukk läheb niimoodi ääriveeri kinni veel ja ega ma kaua enam temaga võidelda ei suuda. Üks meist peab alla andma ja tundub, et see saan mina olema. Tuleks see soojem aeg ometi kiiremini!
Käisin hommikul pesus ja märkasin vannitoas paari asja, mis ma hiljuti ostnud olen ja mida ma teile näidata võiks. Iseendale ma neid muidugi ostnud ei ole, kus sa sellega. 😊
Küsisin hiljuti Instas, et millega võiks vastusündinu asju pesta. Ma muidu mingi kirglik ökoinimene pole, et teemasse nii süvitsi laskuma hakkaksin, aga minu mäletamistmööda on mul endal elu jooksul üks allergia olnud - justnimelt pesupulbrist. Kuna ma mäletan kui räme see oli, siis enda lapsel ma sama asja kogeda lasta küll ei taha - seda enam, et vastsündinul beebil. No ja siis ma kuulasingi maad ja soovitusi ning kuna üheks popimaks vastuseks olid Biovegan Family pesupulbrid, otsustasingi ma nende valikust kõige neutraalsema tellida. Pojakese asju ma veel pesema hakanud ei ole ning seega oma arvamust avaldada ma ei oska, aga loodan, et ost ennast õigustab ja kõik mis vaja saab puhtaks. 
Eluaegse meigifännina tellisin ma pojakesele tema esimese mukipaki! Jeer, see kõlab nii nagu ma oleks talle mingi lauvärvipaleti või midagi tellinud, aga oh ei. Tegelikult sai ta hoopis Medironist 50SPF-iga päikesekaitsekreemi ja rahustava beebiõli. Ütlen kohe ausalt ära, et ma ei ole sada prossa kindel, et need igapäevast kasutust leidma hakkavad, aga ma eelistan, et nad on mul olemas kui neid vaja peaks minema kui, et vajamineku korral mul neid ei ole. Kuna suure tõenäosusega jätkub meie elu riigis kus päike ei ole seesama päike, mis meil siin Eestis on siis arvan ma, et väikese lapse tutika naha suhtes peab ikka päris hoolas olema - sellest ka suure numbriga päikesekaitsekreemi ostmine. Ja see õli.. vot see lõhnab nii hästi, et on suur oht, et see saab otsa juba enne poja sündi. 😄 Mu Bio Oil hakkabki muuseas otsa saama ja ei välista, et oma vatsa õlitamiseks sedasama beebiõli näppama hakkan. Sorri, poju!
Nüüd aga mõned tunnid koduseid toimetusi ning pealelõunal lähen ma kahe tähtsa naise - ema ja ämmaga kohvikusse. Õhtul aga vaatan abikaasa mängu ja hoian hoolega pöidlaid, et minu tiim võidaks. Rumeenias on muuseas nüüdseks keelatud kõik avalikud üritused rohkema kui saja inimese osavõtuga ning muidugi hõlmab see ka spordivõistlusi. Täitsa huvitav neid tühjas saalis peetavaid kohtumisi jälgida, sest publiku puudumisega on vibe ikka hoopis teine.

esmaspäev, 9. märts 2020

Naistepäev ja mu enim kasutatud rasedusaegne riideese

Kirjutasin eelmises postituses, et mul on jõhker magusaisu. Update: asjad ei ole paremaks läinud, sest eilsel brunchil sõin ma lausa kaks magustoitu ja hiljem sõin veel kodus kooki ka. Ning enne seda sõin hommikusöögiks kodus kringlit.. Enda kaitseks on mul öelda (lisaks sellele vanale heale vabandusele, et ma ise ei taha, aga see laps noh!), et brunch kestis 4 tundi ja üks neist magustoitudest oli restorani poolt saadetud pisike naistepäevatervitus. Ja teised sõid ju kaaa kaks magustoitu..
Hands down on linna parim kringel Olümpia Cafe Boulevardis! PARIM.
Ostsin mingeid kreeka maasikaid ja kuigi välimus oli ilus, siis maitset neil ei olnud. Kust saab häid maasikaid?
Ma juba viimastel õhtutel pesen umbes kaheksa ajal hambad ära, et ma jumala eest kogemata mingisugust kommi põske ei pistaks. See mul õnneks toimib, sest kui hambad on pestud siis ei ole enam mingisugust söömist. Hambapesu on püha.
Naistepäeva tähistamine sai alguse juba laupäeval maal kui lisaks minu empsi sünnipäeva tähistamisele ka daame meeles peeti. Pühapäeval aga toimuski meil tüdrukutega eelpool mainitud neljatunnine brunch. No juttu ikka jagub, selle meil muret pole. Täiesti lampi tuli meil idee väike weekend getaway teha. Keegi mainis, et tahaks spasse.. keegi lisas, et tahaks teise linna teatrisse.. keegi pakkus kuupäeva, mis juhtumisi kõigile sobis(!) ja nüüd me paari nädala pärast Pärnusse sõidamegi. Ma jumaldan sellised ekspromt-plaane, mis kohe laabuvad ja kõigile sobivad. 
Ainult uusi bikiine või triksi on mul vaja, sest kõik mu praegused on Bukarestis ja ega ma ju ausaltöeldes ei teagi kui mugavalt ma ennast neis hetkel tunneks. Aeg-ajalt arvan, et mul on riideid küll ja veel, aga siis löön kapi lahti ning neid riideid proovides avastan üllatuslikult, et tegelikult nad mul nii hästi seljas ei istugi kui ma ise arvasin. Seega kahanevad mu riidevalikud iga nädalaga ja tuleb aina leidlikumaks muutuda. Üks, mis mind alt ei vea on mu ustav TUUB
Ei leidnud paremat pilti, aga peamiselt on ta mul kasutuses niimoodi, retuuside peal.
Küsisin seda ettenägelikult jõulukingiks ja see leiab mul tõesti pidevat kasutust. Peamiselt kannan teda kleidina ja peale panen t-särgi/kampsuni/pluusi. Ükskord ajasin isegi teksad jalga, aga kuna lukk enam kinni ei läinud, siis tõmbasin hoopis tuubi peale, et vats ikka soojas oleks. Ega keegi ju ei näe, mis leiutised mul mantli all on. 😄 Venimisruumi on tuubil piisavalt ja peale masinpesu ta kulumismärke ilmutanud ei ole. Läbi ta ei kuma ja kleidi/seelikuna kandes ta ülespoole kerima ka ei hakka. Kui keegi minult küsiks, et mida ma rasedusajaks osta soovitaksin, siis oleks see asi number üks. 

Olete muidu märganud, et ma kirjutan igas postituses toidust? 😄 Nagu alles oleks söögi avastanud või midagi. Fitness-inimeste rõõmuks võin öelda, et ma käin siiski pea iga päev kõndimas ja korra nädalas oma rasedate joogas ka. Täna muuseas lähengi uuesti üle kuu aja ja ega ma ei imesta kui mul homme lihased haiged on. Aga uni tuleb mul peale joogat iga kord kohe eriti hea.

Ja teate, mis mul ükspäev juhtus? Instasõbrad juba teavad, aga räägin siin ka. Pidin poest terve lõhe ostma ja kuna nii ilus ilm oli, siis mõtlesin oma jalutuskäigul poest läbi käia. Poekoti unustasin koju ja ostsin hoopis paberkoti. Kõnnin siis suure sammuga kodupoole..

.. ja järsku vaatan - minu kala vedeleb keset teed.
Paberkotil oli põhi alt ära tulnud! No hea oli, et see kala ikka kilekotis ka oli, muidu ma oleks ta lihtsalt sabapidi koju lohistanud vist. Seega kes reedel Viimsivahel kalaga tüdrukut nägi - see olin mina. 
Paks kass saaki koju viimas. 🙃

neljapäev, 5. märts 2020

Foodpreppimisest, suhetest ja koostööst ning magusaisust

Kuu aega Bukarestis puhatud ja olengi tagasi Eestis. Saabusin ööl vastu teisipäeva ja kaks viimast päeva on suht sisseelamise ja toimetuste tähe all läinud. Teisipäev oli mu jaoks pigem kurb ja nõme päev. Väsimus, Martini igatsus ja sitt ilm tegid mu tuju nii kehvaks, et ma põhimõtteliselt lihtsalt ootasin õhtut, et saaks magama minna ja tuleks juba uus ning parem päev. Ei lähe need lahkumised mu jaoks aastatega kohe üldse mitte kergemaks ja ära ei harju ma nendega vist iial. Praegu on tunne nagu me nüüd vähemalt pool aastat üksteist ei näeks, aga nii hull asi ei ole - kui mitte varem siis juba kuu aja pärast on Martin Eestis. Nii dramaatiline ma lihtsalt praegu olengi, et kuu aega mitte koosolemist võrdub mu jaoks suure kurbuse ja nutuga. Süüdistan seda rasedusevärki.
Enne Bukarestist äratulekut tegelesin ma muuseas suuremat sorti foodpreppimisega. Ei, ma ei valmistunud maailmalõpuks ega koduseks karantiiniks vaid proovisin abikaasa elu järgnevateks nädalateks lihtsalt kergemaks teha. Ma muidugi unustasin meie sügavkülmast pilte teha, aga kujutage siis lihtsalt ette ühte VÄGA täis sügavkülma. 
Mu jaoks ei tähenda tervislik toit ainult juurikaid. Tervislik toit on mu jaoks toit, mille ma oma käekestega valmistanud olen ja tean, mis seal sees on. 😊 nii ilus ja värviline ju!
Mis ma siis valmis tegin või ostsin? Umbes 2kg kartulipelmeene, chili con carnet, kana-juurikawokki munanuudlitega, plovi, kuskussi juurikate ja kanaga, ravioolisarnast pastat, lasanjet, hakklihahautist juurviljadega ja äkki midagi veel..? Ilmselgelt ei teinud ma neid roogasid vaid üheks toidukorraks vaid valmistasin korraga ikka terve pajatäie ja jaotasin selle omakorda säilituskarpidesse, nii et igast toidust tuli umbes 3-4 toidukorda.
Kas ma arvan, et mu abikaasa on nii saamatu, et ta ise enda toitmisega hakkama ei saa? Üldse mitte. 😄 aga mulle meeldib süüa teha ja aega on mul samuti lademes käes, seega miks mitte Martini elu kergemaks teha, et tema oma tööle ja tulemustele keskenduda saaks. Ma olen seda ka varem öelnud, aga igasugune kooselu on minuarust nagu ettevõte - et asi toimiks peavad kõik osanikud oma panuse andma, vastasel korral on pankrot käes. Ma kõlan nagu vana ärihai (ise arvutan tegelt siiani näppude peal), aga kindlasti saate mu ideest aru. Tema hoolitseb minu eest nii nagu saab (ehk hoiab mind nagu essu pilpa peal 😄) ja mina tema eest nii nagu oskan. Koostöö!
Muudel teemadel jätkates, siis te ei kujuta ette milline magusaisu mul viimasel ajal on! Ma põhimõtteliselt võiks koogist ja jäätisest elada. Algas asi sellega, et mul tekkis vastupandamatu isu leivasupi järele ja kindlasti tahtsin ma seda just vahukoorega süüa. Siis oli mu lemmikuks marjamüsli jogurtiga. Praegu on järjekord jäätise ja puuviljade juures. Eile näiteks oli mu empsi sünnipäev, kus ma proovisin kolme kooki (tõesti ainult proovisin) ja kojujõudes sõin veel jäätist ja apelsini otsa. Laupäeval tähistame sünnipäeva veel ja pidin selleks puhuks kringli tellima. Valisin muidugi Cafe Boulevardi oma, sest mu arust on seal parimad kringlid ja praegu ei jaksa ma selle paganama kringli pärast laupäeva ära oodata. Täitsa haige noh, palun kutsuge mind keegi korrale.
22.02 ehk 24 nädalat beebit. ❤️ Sel pühapäeval saab juba 6 kuud täis! Appi!


teisipäev, 25. veebruar 2020

EV102 ja jalatsijuttu

Vabariigi pidustused möödas ja võib jälle eluga edasi minna. Ärritusin eile mingi sada korda, sest ei saanud ETV-d esimese korraga tööle. Etteruttavalt võib öelda, et ärritusin ma muidugi asjata, sest tegelt tuli lihtsalt üht teist linki proovida. Ma muidugi olin juba nii kettas, et nonii, nüüd ei saagi vastuvõttu vaadata ja kõik on tuksis ja hea, et kartulisalatit veel aknast alla ei visanud. Kuradi draamakuninganna. 😄
Vana hea laste sünnipäevalaua maius. 😄
Lubatud Marmara Sterlingu käevõrud. Lisaks retuusid. 😄
Kontsert oli mu arust kena ja vastuvõtt ka. Ilusad inimesed, ilusad kostüümid - mida veel tahta! Üks minu kõige lemmikumatest kleitidest oli näiteks see:
Via kroonika.delfi.ee / Tiit Blaat
Moeuudistega jätkates. Kuna ma hetkel mingisugust suurt kevadgarderoobi uuendust ette võtma ei hakka ja riideid väga ei osta, siis ostan hoopis jalatseid. 😄 ega tola loll pole eks!
Näiteks sain ma eile oma tellitud jalatsid kätte:
Oii kui pikalt ma neid valisin! No peaaegu mingi kuu aega võttis kuni ma lõpuks tellimuse sisse andsin. Igatahes on nad mu arust nii ilusad. Ainult jalgasaamine võtab veits aega ja ei saa pead anda, et näiteks kuu aja pärast neid üldse endale üksinda jalga aetud saan. Ega ei tea ju kui suureks mu vatsake kasvada plaanib.
Veel tahaks ma endale suveks mingeid ägedaid plätusid. Birkenstockid tunduvad sellised, millesse investeerimine tasuks ära. Varem nad mulle väga ei meeldinud, aga ükskord nägin lennujaamas ühel naisel nii ägedaid, et hakkasin neid kohe teise pilguga vaatama. Praegu on mu favoriidid sellised:

Muud juttu praegu ajada polegi, ei jalatsitest ega millestki muust. Lähen hoopis oma riidekappi sorteerima. Aidaa, sõbrakesed!