reede, 24. jaanuar 2020

Öökapiõunad ja muud isud

Nii, vahele paar muud postitust, nüüd võib jälle titejuttu puhuda. Üritan kõik teemad ühe hingetõmbega kirja panna, sest sada prossa on siin neid inimesi ka lugemas, keda need rasedaasjad üldse ei huvita ja siis saavad nemad selle postituse heaga vahele jätta. Kui mu enda jaoks lapseteemad veel aktuaalsed ei olnud siis just niimoodi tegin ma ise ka ja minu arust on see täiesti okei. Vaata milline petukas tegelt, blogi nimest võiks arvata, et mingi hardcore reisiblogi, aga tegelt saab lugeda hoopis sellest mitu õuna või keedumuna ma viie minutiga alla kugistada suudan. 😄
Õuntest rääkides, siis.. ahhh, õunad! Tegelt on praeguseks see õunamaania üle läinud, aga päris raseduse alguses olid õunad minu suurimaks nõrkuseks. Jalutasin ühel päeval poes ja nägin kuidas üks tüdruk haukas sellist suurt ja punast õuna. No selline muinasjutu mürgiõun konkreetselt - ideaalne ja läikiv õun. Kohe oli selline tunne ka, et vot õuna pean ma jalamaid saama! Ja õunu ma sõingi - hommikul, lõunal ja õhtul. Ja vahepeal. Ja enne uinumist voodis. Kottpimedas, nii et keegi ei näinud, ainult mu krõmpsutamist oli kuulda. 😄 Kui teistel olid öökapiraamatud, siis minul olid öökapiõunad. 
Nagu öeldud, siis õunahullus läks mul siiski millalgi üle ja konkreetselt mingi muu asja isu mul niimoodi peale tulnud ei olegi. Jõuluajal olid mu suurteks lemmikuteks kommid ja te võite mu rõõmu ette kujutada kui peale jõule need suured Kalevi kommipakid allahindluses olid. Õnneks läks ka see isu üsna kiirelt täis.
Tervisega on mul muidu kõik hästi, ainult üks pisike viga tuli 12-nädala kontrollis käies sisse. Nimelt oli mu vererõhk täiesti üle võlli! Minul, kellel vererõhk pigem alati madal olnud on. Arstivisiidile eelnenud ööl ei maganud ma üldse ja sinnaminnes olin ma kuidagi meganärvis. Reaalselt süda kloppiski ja ma kuidagi üldse ei suutnud rahuneda. Arst käskis aga kaks korda päevas vererõhku mõõtma hakata ning lisaks igal õhtul südameaspiriini tarvitada. Ostsin vererõhuaparaadi ära ja juba esimest korda ise kodus mõõtes olid kõik numbrid korras. Südameaspiriini võtsin ma vist ka ainult kaks korda, sest ma lihtsalt ei näinud sellel mõtet kui mu vererõhk näiteks 89/71 oli (ehk madal). Seega usaldasin ma oma kõhutunnet ja iseennast ning loobusin liigsete ravimite võtmisest. 
Eelpool mainitud kommisöömise kiuste pole erilist kaalu lisandunud ja vahel ma isegi mõtlen, et äkki ma ei söö piisavalt palju. Kuigi tunne on küll selline, et suu käib koguaja ning tühja kõhu tunnet ma enam isegi ei mäleta. Eriti sellepärast ei stressa ka, sest küll see kaal ka tuleb kui beebi oma rasvavarusid koguma hakkab. 

Praegu näen ma välja vot siuke. Kõhus on üks laps ja üks lõunasöök.
Ma vist sellest olen juba rääkinud kuidas ma Martinile uudist teatasin, aga teistele rääkimisest vist mitte.. Kuna see uudise jagamine jõulude peale jäi, mil Martin ka Eestisse jõudnud oli, siis sai seda kenasti "jõulukingina" müüa. 😄 tegelt oli ajastus lihtsalt selline sobiv, sõbrad-pere koos ja sai kõigile samal ajal teada anda. Perereingis teatasime uudisest 24. detsembril. Tegin valmis kaardid kuhu peale kleepisin ultrahelipildi ja sisse kirjutasin: "Kohtume juunis 2020!". No siuke armas. Kui ma lähedaste reaktsioonile mõtlen, siis keegi suurest šokist kokku ei kukkunud, pigem oli neil rõõm, et lõpuks ometi on beebi tulemas. Eks ta on selline normaalne asjade käik ka - abielus ja kolmekümnendates, mis siin ikka enam pidurdada.
Esmaspäeval peaksin ma ka lapse soo teada saama ja teisipäeval lendan ma kuni märtsi alguseni Bukaresti. Õnneks on seal juba üsna soe ja mingeid puhvaikasid kaasa pakkima ei pea. Ma loodan. Samas kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis eelmisel aastal oli seal märtsikuus suur lumetorm.. Ah, eks paistab mis saab!

kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Minu 30. sünnipäev

Tere, sõbrad! Üks 30-aastane proua siinpool!
Jah, olen nüüd ametlikult kolmega algava vanusenumbriga inimene. Hüvasti kahekümnendad!
30-aastaseks sain ma tegelikult juba laupäeval ja sel päeval pidasin ma ka enda sünnipäevapidu. Päev ise läks üsna kiirelt. Laupäevaõhtuks mul endal väga midagi ette valmistada ei olnudki, aga kuna ma ka pühapäeval koju külalisi ootasin siis tegin laupäeval hoopis pühapäevaks asju ette ära. Sättisin ennast ja toimetasin ja nii see päev õhtusse kulgeski.
Täitsa tore, et mu spets sünna tarbeks ostetud lauvärv maksis ka rohkem kui mu sünnakleit. 😄
Pidu pidasin ma Triinude Toiduministeeriumis ja ma arvan, et ehk on praeguseks juba kõik seda nime kuulnud..? Ega ma ei tea, oletan lihtsalt.
Triinudes peo pidamine on niii lebo! Lihtsalt mine kohale ja ole ilus. Ja võta külalisi vastu muidugi. Menüü osas pakkusid nad kõik variandid ise ja sellega erilist peamurdmist ei olnud. Soe toit, külm buffee ja tort. Joogikaardi valisin ma varasemalt välja ning terve õhtu oli ka sellega nii kerge, sest tegemist oli n-ö avatud baariga - kes aga kokteili soovis, see enda soovi baaridaamidele esitas ja soovitud joogi kätte sai. Ütlen kohe ette ära, et toidud olid ülimaitsvad ja menüü rikkalik - seda muret, et toit otsa saaks ei teki kindlasti, sest minul jäi toitu näiteks nii palju üle, et täna - neli päeva peale pidu, saan ma ikka veel neid toite süüa. 😄 Ja ma pakkisin neid toite ka pühapäeval oma kodus käinud külalistele kaasa!
Meelelahutuse osas valmistasin ma ette kolm mängu, milles kõik osaleda said. Esimeseks mõtlesin ma välja sellise asja nagu "Sünnipäevabingo". Näete, selline nägi ta välja:
Iga ruudu sisse tuli kirjutada külalise nimi, kelle kohta sinu arvates vastav väide käis. Palusin täidetud lehed kella kümneks tagastada ja vastu sai iga osaleja loteriipileti. Kuna kõik minu külalised olid varem juba kohtunud (veel üks põhjus pulmi pidada - sinu sõbrad/pere saavad kõik omavahel tuttavaks 😄), siis neil omavahel mingisugust blokki ei olnud, vastupidi - üks sõbranna ütles pärast nii armsasti, et siuke tunne oli nagu oleks üle pika aja enda vanu sõpru näinud. Vot siukeste asjade peale mu süda küll sulab. ❤️
Teise mänguna tegin ma sellise mängu nagu.. kutsume seda "Plaksumänguks". Igal võistlejal oli üks võimalus teha kõige valjem käteplaks, mille võimekust ma äpiga lindistasin (äpi nimeks Decibel). Võisteldi kahes kategoorias (mehed-naised) ning finaali pääses neli parimat, kust omakorda võitja selgus. Nii lihtne, aga nii äge mäng. Idee minu oma polnud, nägin seda ühe tuttava Instagramist. Kõigile paistis mäng peale minevat ka, sest kes siis võita ei tahaks.
Kolmandaks mänguks oli "Minu sõber suudab" ehk paar valis endale pimesi ühe kaardi, kus peal oli mingisugune aktiivsusülesanne. Enne ülesande sooritamist panustas üks paariline kas tema kaaslane ülesande sooritab või mitte, peale panustamist kuuleb ka sooritaja ülesande sisu ega tea mida tema paariline panustas. Jällegi täiega pull mäng ja lihtne mängida samuti.
Et aga kogu meelelahutus vaid mängude najal ei püsiks, siis olin ma esinema kutsnud ka mustkunstniku. Idee sain ma Merje blogist ning nii nagu tema, ei pettunud Kevinskis ka mina. Mulle meeldis Kevinski etteaste juures see, et tema trikid ei ole sellised tavalised tõmban-jänese-kübarast vaid põhinesid pigem psühholoogilisel mustkunstil ja no ausalt - vaatad silmad punnis peas ja ta suudab ikka su ära petta. 😄 Kevinski suudab ennast kuulama panna ja ma olen kindel, et tema jaoks ei oleks raskuseks ka kõige keerulisemat publikut ohjes hoida. 
Sünnipäevaga jäin ma ise superrahule ja tundub, et mu külalised samuti. Vähemalt tagasiside on küll ainult positiivne olnud. Kodu on lilli täis ja sünnipäevaemotsioonid siiani laes. 
Mu abikaasa on täielik superman muide. Reedel saabus ta koondisega Luksemburgist ja sõitis Põlvasse. Laupäeval sõitis ta Põlvast Tallinnasse, et minuga olla ja peale pidu sõitis ta uuesti Põlvasse, et järgmisel päeval Luksemburgi vastu mängida. Ja no pühapäeval sõitis ta peale mängu uuesti Tallinnasse, sest esmaspäeval pidi ta juba tagasi Bukaresti lendama. Kui keegi veel ütleb, et tal on "nii kiire" siis.. 😄

teisipäev, 14. jaanuar 2020

Mõtted, mured ja emotsioonid

Elame nüüd uues kohas onju ja eelmisel nädalal olin ma siin esmaspäevast neljapäevani esimest korda üksinda, sest Martin oli koondiselaagris. Ja mis juhtus? Esimene öö üksinda ja ärkan keset ööd sellepeale üles, et telekas oli ise keset ööd käima läinud. Ma tean, hirmus. 😄 sundisin ennast siiski rahulikuks, panin öölambi põlema ja proovisin mitte siit ummisjalu põgeneda. Uni oli muidugi läinud ja hakkasin siis hoopis guugeldama, et kas kellelgi veel sellist asja juhtunud on. Õnneks oli, ja lausa paljudel (üks inimene kirjutas lausa, et tal pole telekas isegi vooluvõrgus mitte, aga käima läheb ikka! paganama magnetväljad, hirmutavad inimesi niimoodi). Meil siin hiljuti igasugust interneti- ja digiboksi keberniiti ka olnud, nii et tegelikult ei imesta. Nutiajastu rõõmud noh!

Pühapäeval oli meil jälle soolaleivapidu. Mõtlesin teile üht mängitud seltskonnamängu soovitada - The Mind. Ideaalne selline lihtne kaardimäng, kus tuleb ilma sõnadeta inimesi lugeda. Täiega huvitav! 

Ja tuleval laupäeval saan ma kolmekümne aastaseks! Täiega tore! Ma olen sedasorti inimene, kellele ses mõttes vanemaks saada meeldib, et omastarust lähen ma iga aastaga aina normaalsemaks inimeseks. Kujutate ette milline guru ma seitsmekümne aasta pärast olla võin. 😄 ainus probleem sünnipäevaga on hetkel see, et mul pole ikka seda kleiti, mida ma tahaks, et oleks. Kaks korda olen poode kamminud, aga ei midagi. Täna lähen siis kolmandat korda ja loodan, et läheb õnneks. Kaua võib inimene ühte kleiti taga ajada, eks.
Mu põhiline outfit - tuunika ja retuusid. Teksaseid mul üldse pole!
Taaskord - retuusid, joogasse mineku puhul lausa värvilised.
Peale official sünnipäeva tuleb mul üks (või isegi rohkem) väike kodune istumine veel teha. Kuna neid koduseid on viimasel ajal nii palju olnud siis hakkavad mul vaikselt ideed otsa saama, et mida lauale panna. Mulle tegelikult meeldib väga igasuguseid suupistevalikuid teha, aga praegu on selline tunne, et ma olen juba kõike pakkunud. Tavalist kartulisalat-tikuvõileib ka nagu ei taha.. keeruliseks teeb olukorra ka see, et mul pole uues kodus veel ahju paigaldatud. Muidu küpsetaks ehk midagi ja annaks skeemitada. Kellel häid variante pakkuda on, siis laduge ette!
Liitusin FB-s kärude-vankrite järelturu grupiga. Mul ausalt pole neist asjust aimu ka! Hakkasin veidi kartma, sest seal on kõik nii teadjad inimesed ja müügikuulutused kõlavad nagu tegeletaks seal tulirelvade, mitte titeasjade müügiga. Mingid numbrid, mingid tähekombinatsioonid.. pidin lausa guugeldama, et mis tähendab näiteks "sss" ja "nss". 😄 nüüd olen vähemalt natuke targem. Ma tahaks, et ma ütlen mida ma tahan ja keegi teine ütleb, et näe, osta see. Ilma pikema jututa nagu. 😄 Kui keegi oskab mulle puusalt kohe vastuse panna, siis mina tahaks sellist vankrit mis oleks kerge ja mida saaks hästi autosse pakkida. Siis võiks temaga kerge manööverdada olla, kannataks sõita nii Tallinna linnatänaval kui ka Bukaresti linnadžunglis. Ja, et pikal inimesel oleks mugav selle vankriga ringi lasta. Ega ma ei tea, äkki sellist pole olemaski.

Mul oli reedel mu esimene äratuntav meltdown. Juba päeval ajas üks loetud lugu mulle nutu peale ja mida tunnid edasi kerisid, seda sitemaks mu tuju läks. Kogu maailma valu oli vist ainult minu õlgadel. 😄 kirsiks tordil oli see, et Martin ei toonud mulle kojutulles seda sööki, mis ma tahtnud olin (kuigi ma ise olin varasemalt kinnitanud, et ma siiski seda ei taha) ja alleaaa, mis draama siin siis lahti läks. Ma arvan, et ma nutsin mingi tund aega jutti ja olin täiesti lohutamatu. Vahepeal tuli naer ka peale, aga siis tuli kohe ports nuttu ka otsa, sest ei olnud ju naeruaeg ja nutma pidi. Vaene Martin käis põhimõtteliselt juba pea peal, et mu tuju paremaks teha, aga uskuge või mitte - see ajas mu tuju veeeeel kurvemaks! 😄 
Kes sellist emotsiooni ise tundnud pole, see arvatavasti aru ei saa kui retsilt võivad emotsioonid sinust ühel hetkel üle sõita. Ja kes praegu mu kirjelduses iseennast ära tundsid, siis.. ma ei teagi mida öelda. Loodame, et rohkem ei juhtu!
Positiivne oli reede juures see, et peale seda nutumaratoni tundsin ma esimest korda kuidas beebi liigutas. Ju talle ka aitas sellest tönnimisest ja tahtis sõna sekka öelda. 
Ma ise olen vähemalt viimase nädala proovinud midagi aru saada, aga ei miskit. Või on minu käsi liiga väike ja liiga külm, et sellele reageerida. Martinil oli igatahes rohkem õnne, sest tema käe ja tema pea soojusele-raskusele reageeris ta küll. Nüüd on mu uus hobi ennast pikali visata ja Martinile öelda, et ta "beebi tööle paneks". 😄

Muud märkimisväärset mulle möödunud päevadest hetkel ei meenu, aga eks see postitus sai ikka omajagu pikk juba ka. Loodetavasti oli mõnus lugemine!

neljapäev, 9. jaanuar 2020

Mis ma selga paneeen!?

Andke andeks, et ma veel mõned postitused jutti siin raseduseteemadel räägin, aga kuna ma pea neli kuud oma päris mõtteid kirja panna ei saanud, siis on mul vaja paar asja veel ära rääkida küll. Üldsegi sain ma paar-kolm esimest kuud kõike ainult Martiniga jagada ja ma ei tea kui palju ta näiteks rasedaretuusidest tegelt jagab.. kaasa noogutas küll jube entusiastlikult. 😄
Igatahes arvasin ma enne rasedaks jäämist, et no mis mul ikka endale nii väga vaja osta on, äkki ühed püksid ja mõned retuusid ja käib kah. Kapp ju igasuguseid venivaid ja ka avaramaid riideid täis. Praeguseni olengi kusjuures ostnud endale vaid kahed retuusid ja ühed sukapüksid ja ongi kõik. Teksaseid ei ole ma enam mitu kuud jalga udjanud (paari erandiga siiski), nii vastikult pigistasid mu vatsakest, et istudes pidin alati nööbi ja luku salaja lahti tegema.
Jõuluajal oli meil umbes sada jõuluistumist ja enne pühi hakkasin siis oma kleite proovima, et näha mida kanda saaks. Ma olin jumala pettunud, et mu riided ei istunud üldse nii hästi kui oma peas ette kujutanud olin! Näiteks mu ühel lemmikul ussikleidil kiskus naba juurest nööbid nii laiali, et kui musti sukapükse all olnud poleks, siis olekski mu naba sealt otse välja vaadanud. Ikka täiega pettunud! Kõht pole mu enda arust veel nii suurgi, et kuidagi ära mahtuma ei peaks, aga vot näed - nii oli nagu ma eelpool kirjeldasin. Kaalu pole ka nagu nii palju juurde tulnud veel, oma kaks kilogrammi vist ainult, aga juba on vanadesse riietesse mahtumisega probleeme. Ja kui nüüd juba täitsa äärmusesse minna siis vahel ma mõtlen üldse, et äkki ma pole ikka rase vaid lihtsalt paksuks läinud. 😄 
Üldse on mul sageli nii imelik tunne, et kõht oleks nagu pidevalt meeletult täis, aga samas ma ju saan aru, et ma ei ole mingeid suuri koguseid söönud - pigem vähe ja tihti. Üliruttu läheb kõht samas tühjaks ka. Eile linnas käies näiteks väsisin ma näljatundest nii ära, et lõpuks kojujõudes pistsin ma kaks kohupiima-tuuletaskut jutti kinni, ikka ilma mantlit ära võtmata ja püstijalu. Mitte mu kõige uhkem hetk siin elus, aga ilmselgelt nii palju häbitunnet see mulle ka ei tekita, et seda teiega siin mitte jagada. 😄 
Praegu on ju igasugused allahindlused käimas ja eile käisingi endale kleiti otsimas. Mul nimelt on järgmisel nädalal 30. sünnipäev ja sellega seoses ka pidu, nii et tahaks ikka oma parim versioon välja näha. Kahjuks ei leidnud ma midagi erilist, isegi proovima ei viitsinud ma midagi hakata. Õnneks ma olin juba selleks mentaalselt valmis, et esimese korraga ei pruugi jopata ja otsima pean ma seda kleiti rohkem kui ühel korral. Nii et uus päev, uus otsing!
Esmaspäeval käisin ju esimest korda rasedate joogas. No tegelt käisin ma üldse esimest korda joogas. Mulle meeldis, sai ikka niimoodi painutada, et kondid raksusid ja järgmisel päeval olid isegi reie siseküljed veidi haiged. Tore juhendaja oli, rääkis igasuguseid asju juurde. Grupp oli ka mõnus ja väike. Mulle meeldis ja lähen kindlasti järgmisel esmaspäeval uuesti. Üldse proovin ma ennast aktiivsena hoida - vaatan, et ikka ligemale kümme tuhat sammu päevapeale täis saaks ja hoian end tegusana. Uude kohta kolides on selles mõttes kerge, et alguses on nii palju asjatamist ja sättimist, et ega niisama istumiseks aega polegi. 
Joogaoutfit
Egas miskit, õues ongi just nii ilus jalutamiseilm, et ajan aga riided selga ja vaatan mitu sammu täis saan!

teisipäev, 7. jaanuar 2020

Ma ju räägin pidevalt - soovid lähevad täide (ehk uus kodu)

Titejuttude vahele muud uudist kah - me kolisime! Kuna ma olen päris palju küsimusi saanud, et kas me kolisime jäädavalt tagasi Eestisse, siis ei, ei kolinud. Üritan nüüd selgitusi anda.
Nimelt on meil alati Eestis korter olnud kus me siinolles peatume. Kutsumegi seda oma Eesti-koduks. Kunagi, kui meil siin päris oma korterit veel ei olnud kasutasime lühiajalisi üürikaid ja muud taolist, aga pikapeale muutus see erinevates korterites peatumine nii väsitavaks. Tekkis võimalus oma kinnisvara osta ja seda me ka tegime. 
Meie nüüdseks eelmine korter asus Tallinnast väljas ja oli ilmatuma suur. Miks me selle toona just sinna ostsime on aga juba hoopis üks teine jutt ja ega see nii oluline polegi. Kuna meid kumbagi sealse kogukonnaga suurt midagi ei sidunud (polnud seal ei sõpru ega pere), siis oli meil alati teadmine, et ühel päeval müüme me selle korteri maha ja ostame midagi Tallinnasse või selle lähiümbrusesse. 
Sellel aastal mängis kõik kuidagi nii hästi välja, et jõudsime lõpuks tegudeni ja panimegi novembris müügikuulutuse üles. Väike sidenote, et ma pidin pikali kukkuma kui kv.ee kuulutuse tasu nägin. 50€! Nagu mida kuradit!? Õnneks tasus see väike investeering ära ja detsembri keskpaigast kuulus meie vana korter juba uutele omanikele. 
Seega tuli endale kiirelt midagi uut vaadata. Huvitasid meid just väikesed ühe- ja kahetoalised korterid Tallinnas, mida me endale ilma pangalaenuta lubada saaks. Väikest korterit tahtsime osta just sellepärast, et seda kunagi hiljem üürile anda saaks, selline investeering tulevikuks siis. 
Käisime vaatamas vist viit või kuut korterit, mis meile huvi pakkusid. Ei leidnud konkreetselt midagi sellist, mida kohe väga endale tahtnud oleks. Üks küll meeldis rohkem kui teised, aga sellel korteril olid muud puudused ja selletaha see tehing ka jäi. Mõnd korterit vaatama minnes oli juba maja ees selge, et noup, siia me küll ei koli. Viisakusest läksime ikka korterisse sisse ka, aga no ei. 😄
Olime juba suht sellisel seisukohal, et okei, kui praegu ei leiagi, siis üürime midagi kevadeni ja vaatame siis edasi. Kui ma seda veel varem maininud ei ole, siis meie laps sünnib Eestis ja kuni suveni jään mina peamiselt siia paikseks. Seega oli meil ka siin kodukest vaja.
Ühel hommikul ärkasin ma ülivara üles - eks ikka muremõtetega tuleviku suhtes (ma olen öösiti ärkaja, kes enam siis magama jääda ei suuda, sest hakkab igasuguste asjade pärast muretsema) ja millegipärast tuli pähe, et oh, miks ma kunagi Viimsi korterikuulutusi vaadanud ei ole!? Pean jällegi vahele mainima, et oleme alati Martiniga rääkinud, et kunagi Eestisse kolides tahaksime just Viimsis elada. 
Ja mida ma kuulutusi vaadates nägin - täpselt meie kriteeriumitele vastav korter oligi müügis! Miks ma juba varem Viimsisse korterit vaadanud ei olnud, ma ei tea. Ju ma jätsin selle Viimsi-mõtte aega kui me endale juba päris-päris kodu otsima hakkaks. Kui veel kellelegi mu eelnev mõte arusaamatuks jäi, siis praegune korter on väike ja ostetud selle mõttega, et see tulevikus üürile anda. Praegu jääb see aga meie Eesti-koduks, kui välismaalt kodus käimas oleme. 
Edasine kulges juba kiirelt - 23. detsembril käisime korterit vaatamas ja 31. detsembril kuulus korter ametlikult meile. Selle vahepealse nädala sisse jõudsid mahtuda nii neli jõulupidu, põhjalik pakkimine, kraamimine, vana korteri üleandmine ja mitmekümned muud tegemised. Aga kes teeb, see jõuab! 
Mõni päev oli küll konkreetselt võidujooks ajaga, aga me saime sellega hakkama. Näiteks 30. detsembril tähistasime me 1,5 aastat abielu. Ah kuidas? Kui aastal 2018. tähistasime me seda restoranis käiguga ja kõige peenega, siis sel aastal istusime sõbralt laenatud bussis ja sõitsime jäätmejaama, et vana mööblit ära viia. Glamuurne, kas pole? See pole veel kõik - restosse me tol õhtul ei jõudnud, aga prügimäelt tagasitulles Olerexis kebabil käisime me küll. 😄 hea kunagi lastele rääkida.
31. detsembril andsime me korteri uutele omanikele üle ja kihutasime täistuubitud autodega notarisse. Lahkusime vanast kodust kell 10:04, jätsime bussi asjadega oma uue kodu juurde ja kihutasime siit ühe autoga kesklinna notarisse (pidime seal olema kell 11:00). 10:53 parkisime auto parkimismajja ja olime juba nii õnnelikud, et kohe-kohe on kõik! Me jõudsime! Sõitsime liftiga üles ja Martinil libises näpuvahelt parkimispilet.. liftiukse alt välja, liftišahti. Me olime reaalselt nii lähedal, et kõik läheks nagu õlitatult. 😄 kätte me seda piletit enam muidugi ei saanud ja kaotatud pileti eest maksime 16€ trahvi, aga olgu see meile siis õppetunniks. 
Positiivne külg rase olemise juures - asju ei pea tassima! Martin on õnneks tugev ja nagu pildilt näha, siis Tetrises kõva käsi. 😄
Esimene soolaleivapidu
Üle pika aja esimene üksinda söödud hommikusöök, sest abikaasa läks eile koondiselaagrisse.
Nüüdseks oleme me ennast lahtipakkinud ja uues kodus sisse seadnud. Esimene soolaleivapidugi sai peetud ja sel nädalal ootavad juba uued korteriristsed. Kummaline ikka kuidas asjadel on kalduvus ise paika loksuda ja soovidel täituda kui nad päriselt ja kõva häälega välja öelda. Tagantjärgi võin öelda, et minu möödunud aasta üks soove oli, et aasta lõpuks oleks meil vana korter müüdud ja uus olemas. Läks küll napilt, aga 31. detsembril kolisimegi ju oma uude Eesti-koju sisse. 
Tunnen ennast siin nii õigesti. Nagu see oligi see korter ja ümbruskond, kuhu me endale kinnisvara soetama pidime. Mu uus kodutänav meeldib mulle hirmsasti ja juba arutasimegi Martiniga, et üldse ei imestaks kui kunagi siiasamale tänavale ka enda päriskodu soetaksime. 😄 ei julge veel kõva häälega soovi avaldada, läheb ju jälle täide teine!
Mu kodukandike ❤️

esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Kuidas oma beebisaladust varjata

Rääkisime sõbrannadega, et tänapäeval on kohe selge kui keegi beebisaladust varjab, sest alkoholist keeldumine-loobumine ütleb kõik ära. Täitsa kurb ju tegelt. Et mis see siis meie kohta ütleb või nii..? 

Siinkohal mõned nipid neile, kes oma saladust veel varjata tahavad. Sajaprotsendilist garantiid ei anna, et töötavad, aga äkki on abiks. 

- kaaslasega koos külas olles lase enda kaaslasel kokteile segada. Telli suure suuga (ikka nii, et kõik kuuleksid) temalt gin&toonik, hajuta teiste tähelepanu kuniks ta jooke valab ja limpsi siis südamerahus toonikut laimiga. Töötas!

- kui sõbranna külla veiniõhtule tuleb, siis käi ise köögis pokaale täitmas. Talle tavaline vein ja endale vala alkovaba veini. Töötas!

- proovi kusagilt külmetus hankida ja keegi ei kutsu sind kusagile, kus oht oma saladusega vahele jääda oleks. Töötas!

- võta appi vanad head trikid - valeta, et võtad antibiootikume või saabu erinevatele üritusele kaine roolina. Antibiootikumijuttu ma ise seekord ei proovinud, aga kaine roolina saabusin igasugustele üritustele rohkem kui terve elu jooksul kokku. 

- kui muud valget vale abiks võtta pole, siis poeta küllaminnes kotti alkovaba vein/glögi ja looda, et keegi sind klaasi täites teolt ei taba. Ei töödanud. 😄 (sõber hakkas nõudma, et ma glögipudelit näitaks, sest ta polnud sellist enne näinud. Pidin teesklema, et küll ma olen loll, et kogemata alkovaba glögi kaasa ostsin. Kohe keegi selgitusi nõudma ei hakanud, aga hiljem kuulsin, et omavahel olid nad arutanud küll, et mis värk on. Kuramuse politseitöötajad noh, kõike on neil vaja uurida eks! 😄 ).
Ma vist pole elus sellist raskust õlul tundnud kui esimestel raseduskuudel. Kuidagi jube sitt on oma lähedastele igasugust udu ajada ja pidevalt oma sõnu jälgida, et ise ennast sisse ei räägiks. Teisalt harjud alles ise selle mõttega ja ei ole valmis veel kõigile kuulutama, et rase oled. Mine võta siis kinni, et kuidas kõige õigem käituda on.
Praegu on selle eest nii hea ja lebo! Midagi salatsema ei pea ja keegi ei ole su peale kuri kui sinu tiim kusagil lauamängus just sinu pärast kaotab. 😄 kes siis rasedaga pahandab - nüüdsest oled sa ju täielik püha lehm! 😄


Ma ei saa aru, mis mul täna on. Seni pole mul kordagi halb olnud ega midagi ja kui ise beebit ultrahelis näinud poleks, siis võiks tõsiselt kahelda kas ma üldse rase olengi. Ja täna! Selline jõuetus ja uimane olek, et appi. Ja just täna õhtul lähen ma esimest korda rasedate joogasse kus võiks nagu jaksu olla. Proovin ühe lõunaune teha, et hiljem vähegi värskem olla oleks. Nägemiin!

pühapäev, 5. jaanuar 2020

Beebi J

*Postitus on kirjutatud novembris.

Mis sõnadega alustada postitust, milles sa jagad oma ühest küljest kõige tillukesemat ja teisalt kõige maailma suurimat saladust? Ega vist muud moodi ei saagi kui tuleb ikka pauhti välja öelda - me saame endale päris oma beebi!

Aga kerime ajas natuke tagasi. Selle sügise alguses otsustasime, et mis siin ikka enam meie mõlema suurt soovi pausil hoida. Kui meie tulevane laps meie juurde tulla tahab, siis tulgu aga - meie teda enam ei takista.* Mina olen peatselt kolmkümmend saamas ja oma peas olin ma mõelnud, et see tundub nagu sobiv aeg laste saamiseks. On juba küll igasugust elu elatud.. reisitud, deiditud, välismaal elatud, abiellutud, pidutsetud, tööd tehtud, ülikool lõpetatud ja mida kõike veel.
Nagu peaaegu kõigi plaanidega mis ma teen, olin ka seekord põhjalik. Ostsin terve karbi vitamiine, mida rasedaks jääv naine võtta võiks ja puha.. aga see karp on mul seniajani köögikapis seismas, vaid mõned read võetud vitamiine puudu. Juhtus nii, et sel lapsel oli meie juurde tulekuga ikka jube kiire, sest juba 2. oktoobri hommikul vaatas mulle vastu positiivne rasedustest! Vaatasin testi, vaatasin peeglist enda säravaid silmi, vaatasin testi, vaatasin jälle ennast.. ja oligi selline moment, et ahhaa, nii kaua see siis ainult aega võttiski! Samal päeval olin ma terve pika päeva tööl ja koju jõudsin alles uneajaks. Terve päeva olin ma nagu mulli sees ja itsitasin aeg-ajalt pihku. Sõitsin õhtul metrooga koju ja mõtlesin, et nii tore, mul on selline üllatus, mida tol hetkel teadsin vaid mina. 
Martiniga plaanisin ma uudist jagada järgmisel hommikul. Kuna mulle tohutult meeldib üllatusejärgseid emotsioone talletada, poetasin kaamera kapinurgale salaja filmima. Juba paar nädalat varem olin ma valmis ostnud pisikese body, mille koos rasedustestiga karpi pakkisin. Tuli vaid Martini ärkamist oodata ja oiii kuidas aeg siis venis. Lõpuks ta siiski ärkas ja sain talle kingituse üle anda. Rõõm oli muidugi piiritu ja pisarad olid silmas mõlemil.
Juba järgmisel päeval panin ma endale Eestisse aja arstivisiidi jaoks, milleks sai 28. oktoober. Ideaalne ajastus, sest sel ajal olin ma ju kodus nii kui nii. Muul ajal oleks ehk mu kodusviibimine küsimusi tekitanud (käin igal aastal Eestis enamvähem samal ajal), aga kuna kõik klappis, siis ei saanud keegi õnneks midagi aru. 
Ämmaemand kinnitas mu rasedust ja luges raseduse pikkuseks seitse nädalat ja ühe päeva. Uuesti pidin ma tagasi minema novembri eelviimasel nädalal, et vere- ja uriiniproovi anda.
11+3 ❤️
Ülejärgmisel päeval aga lendasin tagasi Bukaresti, et tööga vaikselt otsi kokku tõmbama hakata ja ütleme ausalt - lihtsalt puhata. Nende nädalate jooksul tabas mind meeletu väsimus. Võisin magada öösel kümme tundi jutti ning päeval veel kolmetunnise uinaku otsa teha. Uni tuli peale põhimõtteliselt iga kord kui ma diivanile maha istusin. Magamistoast kööki minnes pidin ma kõigepealt köögilaua taga puhkama, sest isegi need kümme sammu väsitasid mind nii ära!
Lisaks tundsin ma ennast Bukarestis kuidagi vabamalt, sest oht ennast millegagi sisse rääkida oli palju väiksem. Eestis olles tuleks ikka sõbrannadega veiniõhtuid ette või kutsuks keegi välja ja siis tuleks alati mingeid vabandusi leiutada, et neist viilida. Ja kes mind teab, see arvaks kohe, et midagi on väga valesti kui ma korduvalt keelduma peaks. 😄

* Üks nali: pillidest loobusin ma juba aasta alguses ja tuli minna tagasi vana hea kondoomibisnesi juurde. Millalgi kevadel olime just uue karbi ostnud ja kui selle hiljem kodus lahti tegime, polnud seal sees midagi. Ju oli praak. Hakkasime kohe pullima, et okou, sellel lapsel on meie juurde tulekuga tuli takus, et loobib juba praegu kaikaid kodaratesse. 😄

-

Et seda postitust mitte liiga pikaks ajada, siis jätkan juba järgmisel korral. Vahepeal on lihtsalt MEELETULT palju asju juhtunud. Räägin oma suurimast rasedusaegsest isust, sõprade ärapetmisest ja igasugustest skeemitamistest. Räägin sellest kuidas me kolisime, kuidas me perele-sõpradele uudisest teatasime ja igasugustest muudest asjadest, mis vahepeal toimunud on.
Koduke ja beebike!