pühapäev, 5. jaanuar 2020

Beebi J

*Postitus on kirjutatud novembris.

Mis sõnadega alustada postitust, milles sa jagad oma ühest küljest kõige tillukesemat ja teisalt kõige maailma suurimat saladust? Ega vist muud moodi ei saagi kui tuleb ikka pauhti välja öelda - me saame endale päris oma beebi!

Aga kerime ajas natuke tagasi. Selle sügise alguses otsustasime, et mis siin ikka enam meie mõlema suurt soovi pausil hoida. Kui meie tulevane laps meie juurde tulla tahab, siis tulgu aga - meie teda enam ei takista.* Mina olen peatselt kolmkümmend saamas ja oma peas olin ma mõelnud, et see tundub nagu sobiv aeg laste saamiseks. On juba küll igasugust elu elatud.. reisitud, deiditud, välismaal elatud, abiellutud, pidutsetud, tööd tehtud, ülikool lõpetatud ja mida kõike veel.
Nagu peaaegu kõigi plaanidega mis ma teen, olin ka seekord põhjalik. Ostsin terve karbi vitamiine, mida rasedaks jääv naine võtta võiks ja puha.. aga see karp on mul seniajani köögikapis seismas, vaid mõned read võetud vitamiine puudu. Juhtus nii, et sel lapsel oli meie juurde tulekuga ikka jube kiire, sest juba 2. oktoobri hommikul vaatas mulle vastu positiivne rasedustest! Vaatasin testi, vaatasin peeglist enda säravaid silmi, vaatasin testi, vaatasin jälle ennast.. ja oligi selline moment, et ahhaa, nii kaua see siis ainult aega võttiski! Samal päeval olin ma terve pika päeva tööl ja koju jõudsin alles uneajaks. Terve päeva olin ma nagu mulli sees ja itsitasin aeg-ajalt pihku. Sõitsin õhtul metrooga koju ja mõtlesin, et nii tore, mul on selline üllatus, mida tol hetkel teadsin vaid mina. 
Martiniga plaanisin ma uudist jagada järgmisel hommikul. Kuna mulle tohutult meeldib üllatusejärgseid emotsioone talletada, poetasin kaamera kapinurgale salaja filmima. Juba paar nädalat varem olin ma valmis ostnud pisikese body, mille koos rasedustestiga karpi pakkisin. Tuli vaid Martini ärkamist oodata ja oiii kuidas aeg siis venis. Lõpuks ta siiski ärkas ja sain talle kingituse üle anda. Rõõm oli muidugi piiritu ja pisarad olid silmas mõlemil.
Juba järgmisel päeval panin ma endale Eestisse aja arstivisiidi jaoks, milleks sai 28. oktoober. Ideaalne ajastus, sest sel ajal olin ma ju kodus nii kui nii. Muul ajal oleks ehk mu kodusviibimine küsimusi tekitanud (käin igal aastal Eestis enamvähem samal ajal), aga kuna kõik klappis, siis ei saanud keegi õnneks midagi aru. 
Ämmaemand kinnitas mu rasedust ja luges raseduse pikkuseks seitse nädalat ja ühe päeva. Uuesti pidin ma tagasi minema novembri eelviimasel nädalal, et vere- ja uriiniproovi anda.
11+3 ❤️
Ülejärgmisel päeval aga lendasin tagasi Bukaresti, et tööga vaikselt otsi kokku tõmbama hakata ja ütleme ausalt - lihtsalt puhata. Nende nädalate jooksul tabas mind meeletu väsimus. Võisin magada öösel kümme tundi jutti ning päeval veel kolmetunnise uinaku otsa teha. Uni tuli peale põhimõtteliselt iga kord kui ma diivanile maha istusin. Magamistoast kööki minnes pidin ma kõigepealt köögilaua taga puhkama, sest isegi need kümme sammu väsitasid mind nii ära!
Lisaks tundsin ma ennast Bukarestis kuidagi vabamalt, sest oht ennast millegagi sisse rääkida oli palju väiksem. Eestis olles tuleks ikka sõbrannadega veiniõhtuid ette või kutsuks keegi välja ja siis tuleks alati mingeid vabandusi leiutada, et neist viilida. Ja kes mind teab, see arvaks kohe, et midagi on väga valesti kui ma korduvalt keelduma peaks. 😄

* Üks nali: pillidest loobusin ma juba aasta alguses ja tuli minna tagasi vana hea kondoomibisnesi juurde. Millalgi kevadel olime just uue karbi ostnud ja kui selle hiljem kodus lahti tegime, polnud seal sees midagi. Ju oli praak. Hakkasime kohe pullima, et okou, sellel lapsel on meie juurde tulekuga tuli takus, et loobib juba praegu kaikaid kodaratesse. 😄

-

Et seda postitust mitte liiga pikaks ajada, siis jätkan juba järgmisel korral. Vahepeal on lihtsalt MEELETULT palju asju juhtunud. Räägin oma suurimast rasedusaegsest isust, sõprade ärapetmisest ja igasugustest skeemitamistest. Räägin sellest kuidas me kolisime, kuidas me perele-sõpradele uudisest teatasime ja igasugustest muudest asjadest, mis vahepeal toimunud on.
Koduke ja beebike!

12 kommentaari:

  1. Janeli5/1/20

    Palju, palju õnne! Niiiiii toredad uudised.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne5/1/20

    Palju õnne ka meie poolt!!!
    Kallistame teid! Ruta.

    VastaKustuta
  3. Anonüümne6/1/20

    Nii vahva, palju-palju õnne teie perele ja jään juba huviga järgmisi postitusi ootama!!!
    Helena

    VastaKustuta
  4. Nii kihvt ikka, elan täiega teile kaasa :) Palju õnne veelkord!

    VastaKustuta
  5. Nonnii pikk paus ei saanudki muud tähendada 😆. Suured õnnesoovid! 🥰

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga õige tähelepanek muide! 😁 aitäh!

      Kustuta
  6. Anonüümne9/1/20

    Oi kui toredad uudised, ma vahel olen mõelnud et kas te plaanite juba lapsi ka, tundus et mitte aga vot sulle lopsu! Nii tore ja palju õnne!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks me omavahel ikka rääkisime sellest juba pikemat aega.. lihtsalt teistega ei jaganud. 😊 aitäh!

      Kustuta