kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Kes mu kõhus kasvab?

Telefon näitab, et olen täna teinud 32 sammu. Kui ma seda nägin siis olin ma lausa üllatunud. Nii palju!? 😄 Arvestades, et ma täna rohkem horisontaalis kui vertikaalis olnud olen. Hommik algas küll vihmaga, aga praeguseks on õues päike ja tundub igatepidi mõnus olevat. Oleks Eestis siuke ilm siis patseeriksin ma ammu Viimsivahel ringi, aga kuna ma täna esimest päeva Bukarestis olen, siis on mul hoopis aklimatiseerumise päev. Siin ju paistab siiski koguaja päike ja kui ma isegi täna nina õue ei pista siis ei ole sellest midagi hullu, sest laupäevast teisipäevani lubab lausa 17-kraadist soojust. 
Eile vajusin juba kell üheksa diivanil unne. Ju mul oli see reisupäeva väsimus ikka sees. Lennud läksid küll kõik plaanipäraselt ja juba kell kaks maandusingi ma Bukarestis. Kojujõudmisega oli meil muidugi tuli takus, sest mu kotis oli ju väärtpaber infoga, mis meie lapse sugu puudutas. Nüüd on siis selge - minu kõhus kasvab meie pojake. Minu poju!
Kui sõbranna minult enne teadasaamist uuris, et mis tunne mul endal on kes sealt tulemas on, siis vastasin ma, et ma ei tea kas oma sisetunnet uskuda. Kuna valdav enamus algusest peale mulle kinnitas, et sealt kindlasti poeg tuleb, siis ei teadnud ma lõpuks kas see on minu sisetunne, mis seda mulle ütleb või on see kõigi teiste arvamus. Tagantjärgi tahaksin ma siiski öelda, et jah, ma pigem uskusin poega saabuvat. 
Igatahes on nüüd tore, et saab tema kohta viidata kui minu pojale, mitte enam lapsele või beebile. Kuidagi lähemal jälle sellele, et no ikka päris-päriselt saamegi lapse, lausa poja. 😄 mul käib see kuidagi etapiti. Positiivne rasedustest - okei, rase vist. Arsti kinnitus - rase. Esimene ultraheli - päriselt rase. Esimesed liigutused - omg, mu kõhus elab laps. Sugu - okei, päris-päriselt saamegi poja. Vot umbes sellised etapid.

Homme lähen ma üle pika aja Martini mängu vaatama. Viimasest korrast on juba rohkem kui kaks kuud möödas ja täitsa tore jälle sammud saalipoole seada ja loodetavasti hiljem võitu tähistada. Nädalavahetusel olen ma Bukarestis üksi, sest graafik on sel nädalal tihe ja juba pühapäeval ootab teda ees uus võõrsilmäng. Arvatavasti lähen teen nädalavahetusel esimese tiiru lasteriiete poodides ja suhtkoht kindlalt võib öelda, et tühja käega ma tagasi ei tule. 😄 Hulluks ma minna ei plaani, aga miskit tuleb sealt kaasa kindlasti. Ja küpsetan ma nädalavahetusel samuti! Ostsin juba vastlakuklite tegemiseks materjali ära, tuleb ainult tegudele asuda. Ma ikka hakkan igal aastal varakult peale, siis saab neid rohkem kui ühe korra teha. Minuarust võiksid vastlakuklid kohe aastaringi müügil olla, vot nii väga armastan ma neid.
Martinile meeldib mind iga kord lennujaamas lilledega oodata. Ma seekord küll mõtlesin, et ehk jääb vahele, sest alles oli mu sünnipäev ja kohe-kohe juba valentinipäev, aga ei - traditsioon jätkub. 😊

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar