teisipäev, 7. jaanuar 2020

Ma ju räägin pidevalt - soovid lähevad täide (ehk uus kodu)

Titejuttude vahele muud uudist kah - me kolisime! Kuna ma olen päris palju küsimusi saanud, et kas me kolisime jäädavalt tagasi Eestisse, siis ei, ei kolinud. Üritan nüüd selgitusi anda.
Nimelt on meil alati Eestis korter olnud kus me siinolles peatume. Kutsumegi seda oma Eesti-koduks. Kunagi, kui meil siin päris oma korterit veel ei olnud kasutasime lühiajalisi üürikaid ja muud taolist, aga pikapeale muutus see erinevates korterites peatumine nii väsitavaks. Tekkis võimalus oma kinnisvara osta ja seda me ka tegime. 
Meie nüüdseks eelmine korter asus Tallinnast väljas ja oli ilmatuma suur. Miks me selle toona just sinna ostsime on aga juba hoopis üks teine jutt ja ega see nii oluline polegi. Kuna meid kumbagi sealse kogukonnaga suurt midagi ei sidunud (polnud seal ei sõpru ega pere), siis oli meil alati teadmine, et ühel päeval müüme me selle korteri maha ja ostame midagi Tallinnasse või selle lähiümbrusesse. 
Sellel aastal mängis kõik kuidagi nii hästi välja, et jõudsime lõpuks tegudeni ja panimegi novembris müügikuulutuse üles. Väike sidenote, et ma pidin pikali kukkuma kui kv.ee kuulutuse tasu nägin. 50€! Nagu mida kuradit!? Õnneks tasus see väike investeering ära ja detsembri keskpaigast kuulus meie vana korter juba uutele omanikele. 
Seega tuli endale kiirelt midagi uut vaadata. Huvitasid meid just väikesed ühe- ja kahetoalised korterid Tallinnas, mida me endale ilma pangalaenuta lubada saaks. Väikest korterit tahtsime osta just sellepärast, et seda kunagi hiljem üürile anda saaks, selline investeering tulevikuks siis. 
Käisime vaatamas vist viit või kuut korterit, mis meile huvi pakkusid. Ei leidnud konkreetselt midagi sellist, mida kohe väga endale tahtnud oleks. Üks küll meeldis rohkem kui teised, aga sellel korteril olid muud puudused ja selletaha see tehing ka jäi. Mõnd korterit vaatama minnes oli juba maja ees selge, et noup, siia me küll ei koli. Viisakusest läksime ikka korterisse sisse ka, aga no ei. 😄
Olime juba suht sellisel seisukohal, et okei, kui praegu ei leiagi, siis üürime midagi kevadeni ja vaatame siis edasi. Kui ma seda veel varem maininud ei ole, siis meie laps sünnib Eestis ja kuni suveni jään mina peamiselt siia paikseks. Seega oli meil ka siin kodukest vaja.
Ühel hommikul ärkasin ma ülivara üles - eks ikka muremõtetega tuleviku suhtes (ma olen öösiti ärkaja, kes enam siis magama jääda ei suuda, sest hakkab igasuguste asjade pärast muretsema) ja millegipärast tuli pähe, et oh, miks ma kunagi Viimsi korterikuulutusi vaadanud ei ole!? Pean jällegi vahele mainima, et oleme alati Martiniga rääkinud, et kunagi Eestisse kolides tahaksime just Viimsis elada. 
Ja mida ma kuulutusi vaadates nägin - täpselt meie kriteeriumitele vastav korter oligi müügis! Miks ma juba varem Viimsisse korterit vaadanud ei olnud, ma ei tea. Ju ma jätsin selle Viimsi-mõtte aega kui me endale juba päris-päris kodu otsima hakkaks. Kui veel kellelegi mu eelnev mõte arusaamatuks jäi, siis praegune korter on väike ja ostetud selle mõttega, et see tulevikus üürile anda. Praegu jääb see aga meie Eesti-koduks, kui välismaalt kodus käimas oleme. 
Edasine kulges juba kiirelt - 23. detsembril käisime korterit vaatamas ja 31. detsembril kuulus korter ametlikult meile. Selle vahepealse nädala sisse jõudsid mahtuda nii neli jõulupidu, põhjalik pakkimine, kraamimine, vana korteri üleandmine ja mitmekümned muud tegemised. Aga kes teeb, see jõuab! 
Mõni päev oli küll konkreetselt võidujooks ajaga, aga me saime sellega hakkama. Näiteks 30. detsembril tähistasime me 1,5 aastat abielu. Ah kuidas? Kui aastal 2018. tähistasime me seda restoranis käiguga ja kõige peenega, siis sel aastal istusime sõbralt laenatud bussis ja sõitsime jäätmejaama, et vana mööblit ära viia. Glamuurne, kas pole? See pole veel kõik - restosse me tol õhtul ei jõudnud, aga prügimäelt tagasitulles Olerexis kebabil käisime me küll. 😄 hea kunagi lastele rääkida.
31. detsembril andsime me korteri uutele omanikele üle ja kihutasime täistuubitud autodega notarisse. Lahkusime vanast kodust kell 10:04, jätsime bussi asjadega oma uue kodu juurde ja kihutasime siit ühe autoga kesklinna notarisse (pidime seal olema kell 11:00). 10:53 parkisime auto parkimismajja ja olime juba nii õnnelikud, et kohe-kohe on kõik! Me jõudsime! Sõitsime liftiga üles ja Martinil libises näpuvahelt parkimispilet.. liftiukse alt välja, liftišahti. Me olime reaalselt nii lähedal, et kõik läheks nagu õlitatult. 😄 kätte me seda piletit enam muidugi ei saanud ja kaotatud pileti eest maksime 16€ trahvi, aga olgu see meile siis õppetunniks. 
Positiivne külg rase olemise juures - asju ei pea tassima! Martin on õnneks tugev ja nagu pildilt näha, siis Tetrises kõva käsi. 😄
Esimene soolaleivapidu
Üle pika aja esimene üksinda söödud hommikusöök, sest abikaasa läks eile koondiselaagrisse.
Nüüdseks oleme me ennast lahtipakkinud ja uues kodus sisse seadnud. Esimene soolaleivapidugi sai peetud ja sel nädalal ootavad juba uued korteriristsed. Kummaline ikka kuidas asjadel on kalduvus ise paika loksuda ja soovidel täituda kui nad päriselt ja kõva häälega välja öelda. Tagantjärgi võin öelda, et minu möödunud aasta üks soove oli, et aasta lõpuks oleks meil vana korter müüdud ja uus olemas. Läks küll napilt, aga 31. detsembril kolisimegi ju oma uude Eesti-koju sisse. 
Tunnen ennast siin nii õigesti. Nagu see oligi see korter ja ümbruskond, kuhu me endale kinnisvara soetama pidime. Mu uus kodutänav meeldib mulle hirmsasti ja juba arutasimegi Martiniga, et üldse ei imestaks kui kunagi siiasamale tänavale ka enda päriskodu soetaksime. 😄 ei julge veel kõva häälega soovi avaldada, läheb ju jälle täide teine!
Mu kodukandike ❤️

2 kommentaari:

  1. Anonüümne8/1/20

    Tere tulemast Viimsisse! Ise oleme ka siin juba 13 aastat elanud, alguses ostsime ka korteri, aga kuna kant on nii armsaks saanud, siis ka järgnevad kodud on just Viimsis olnud ja oma maja ehitasime ka just siia.
    Helena

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! 😊
      Mõistan täielikult, siin on nii mõnus!

      Kustuta