teisipäev, 14. jaanuar 2020

Mõtted, mured ja emotsioonid

Elame nüüd uues kohas onju ja eelmisel nädalal olin ma siin esmaspäevast neljapäevani esimest korda üksinda, sest Martin oli koondiselaagris. Ja mis juhtus? Esimene öö üksinda ja ärkan keset ööd sellepeale üles, et telekas oli ise keset ööd käima läinud. Ma tean, hirmus. 😄 sundisin ennast siiski rahulikuks, panin öölambi põlema ja proovisin mitte siit ummisjalu põgeneda. Uni oli muidugi läinud ja hakkasin siis hoopis guugeldama, et kas kellelgi veel sellist asja juhtunud on. Õnneks oli, ja lausa paljudel (üks inimene kirjutas lausa, et tal pole telekas isegi vooluvõrgus mitte, aga käima läheb ikka! paganama magnetväljad, hirmutavad inimesi niimoodi). Meil siin hiljuti igasugust interneti- ja digiboksi keberniiti ka olnud, nii et tegelikult ei imesta. Nutiajastu rõõmud noh!

Pühapäeval oli meil jälle soolaleivapidu. Mõtlesin teile üht mängitud seltskonnamängu soovitada - The Mind. Ideaalne selline lihtne kaardimäng, kus tuleb ilma sõnadeta inimesi lugeda. Täiega huvitav! 

Ja tuleval laupäeval saan ma kolmekümne aastaseks! Täiega tore! Ma olen sedasorti inimene, kellele ses mõttes vanemaks saada meeldib, et omastarust lähen ma iga aastaga aina normaalsemaks inimeseks. Kujutate ette milline guru ma seitsmekümne aasta pärast olla võin. 😄 ainus probleem sünnipäevaga on hetkel see, et mul pole ikka seda kleiti, mida ma tahaks, et oleks. Kaks korda olen poode kamminud, aga ei midagi. Täna lähen siis kolmandat korda ja loodan, et läheb õnneks. Kaua võib inimene ühte kleiti taga ajada, eks.
Mu põhiline outfit - tuunika ja retuusid. Teksaseid mul üldse pole!
Taaskord - retuusid, joogasse mineku puhul lausa värvilised.
Peale official sünnipäeva tuleb mul üks (või isegi rohkem) väike kodune istumine veel teha. Kuna neid koduseid on viimasel ajal nii palju olnud siis hakkavad mul vaikselt ideed otsa saama, et mida lauale panna. Mulle tegelikult meeldib väga igasuguseid suupistevalikuid teha, aga praegu on selline tunne, et ma olen juba kõike pakkunud. Tavalist kartulisalat-tikuvõileib ka nagu ei taha.. keeruliseks teeb olukorra ka see, et mul pole uues kodus veel ahju paigaldatud. Muidu küpsetaks ehk midagi ja annaks skeemitada. Kellel häid variante pakkuda on, siis laduge ette!
Liitusin FB-s kärude-vankrite järelturu grupiga. Mul ausalt pole neist asjust aimu ka! Hakkasin veidi kartma, sest seal on kõik nii teadjad inimesed ja müügikuulutused kõlavad nagu tegeletaks seal tulirelvade, mitte titeasjade müügiga. Mingid numbrid, mingid tähekombinatsioonid.. pidin lausa guugeldama, et mis tähendab näiteks "sss" ja "nss". 😄 nüüd olen vähemalt natuke targem. Ma tahaks, et ma ütlen mida ma tahan ja keegi teine ütleb, et näe, osta see. Ilma pikema jututa nagu. 😄 Kui keegi oskab mulle puusalt kohe vastuse panna, siis mina tahaks sellist vankrit mis oleks kerge ja mida saaks hästi autosse pakkida. Siis võiks temaga kerge manööverdada olla, kannataks sõita nii Tallinna linnatänaval kui ka Bukaresti linnadžunglis. Ja, et pikal inimesel oleks mugav selle vankriga ringi lasta. Ega ma ei tea, äkki sellist pole olemaski.

Mul oli reedel mu esimene äratuntav meltdown. Juba päeval ajas üks loetud lugu mulle nutu peale ja mida tunnid edasi kerisid, seda sitemaks mu tuju läks. Kogu maailma valu oli vist ainult minu õlgadel. 😄 kirsiks tordil oli see, et Martin ei toonud mulle kojutulles seda sööki, mis ma tahtnud olin (kuigi ma ise olin varasemalt kinnitanud, et ma siiski seda ei taha) ja alleaaa, mis draama siin siis lahti läks. Ma arvan, et ma nutsin mingi tund aega jutti ja olin täiesti lohutamatu. Vahepeal tuli naer ka peale, aga siis tuli kohe ports nuttu ka otsa, sest ei olnud ju naeruaeg ja nutma pidi. Vaene Martin käis põhimõtteliselt juba pea peal, et mu tuju paremaks teha, aga uskuge või mitte - see ajas mu tuju veeeeel kurvemaks! 😄 
Kes sellist emotsiooni ise tundnud pole, see arvatavasti aru ei saa kui retsilt võivad emotsioonid sinust ühel hetkel üle sõita. Ja kes praegu mu kirjelduses iseennast ära tundsid, siis.. ma ei teagi mida öelda. Loodame, et rohkem ei juhtu!
Positiivne oli reede juures see, et peale seda nutumaratoni tundsin ma esimest korda kuidas beebi liigutas. Ju talle ka aitas sellest tönnimisest ja tahtis sõna sekka öelda. 
Ma ise olen vähemalt viimase nädala proovinud midagi aru saada, aga ei miskit. Või on minu käsi liiga väike ja liiga külm, et sellele reageerida. Martinil oli igatahes rohkem õnne, sest tema käe ja tema pea soojusele-raskusele reageeris ta küll. Nüüd on mu uus hobi ennast pikali visata ja Martinile öelda, et ta "beebi tööle paneks". 😄

Muud märkimisväärset mulle möödunud päevadest hetkel ei meenu, aga eks see postitus sai ikka omajagu pikk juba ka. Loodetavasti oli mõnus lugemine!

6 kommentaari:

  1. http://seiklusjutud.blogspot.com/2017/10/kuidas-valida-vankritkaru.html

    VastaKustuta
  2. https://lifeatlucky13.com/?s=vanker
    siin kõike :D

    VastaKustuta
  3. Ei tahaks öelda,aga neid tönnimisi võib jaguda veel .... no kuni imetamise lõpuni 😂. Et parem kui Martin kiirelt õiged nipid selgeks saab 😆.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma loodan, et saab. Temast rohkem kahju kui endast. 😁

      Kustuta