reede, 24. jaanuar 2020

Öökapiõunad ja muud isud

Nii, vahele paar muud postitust, nüüd võib jälle titejuttu puhuda. Üritan kõik teemad ühe hingetõmbega kirja panna, sest sada prossa on siin neid inimesi ka lugemas, keda need rasedaasjad üldse ei huvita ja siis saavad nemad selle postituse heaga vahele jätta. Kui mu enda jaoks lapseteemad veel aktuaalsed ei olnud siis just niimoodi tegin ma ise ka ja minu arust on see täiesti okei. Vaata milline petukas tegelt, blogi nimest võiks arvata, et mingi hardcore reisiblogi, aga tegelt saab lugeda hoopis sellest mitu õuna või keedumuna ma viie minutiga alla kugistada suudan. 😄
Õuntest rääkides, siis.. ahhh, õunad! Tegelt on praeguseks see õunamaania üle läinud, aga päris raseduse alguses olid õunad minu suurimaks nõrkuseks. Jalutasin ühel päeval poes ja nägin kuidas üks tüdruk haukas sellist suurt ja punast õuna. No selline muinasjutu mürgiõun konkreetselt - ideaalne ja läikiv õun. Kohe oli selline tunne ka, et vot õuna pean ma jalamaid saama! Ja õunu ma sõingi - hommikul, lõunal ja õhtul. Ja vahepeal. Ja enne uinumist voodis. Kottpimedas, nii et keegi ei näinud, ainult mu krõmpsutamist oli kuulda. 😄 Kui teistel olid öökapiraamatud, siis minul olid öökapiõunad. 
Nagu öeldud, siis õunahullus läks mul siiski millalgi üle ja konkreetselt mingi muu asja isu mul niimoodi peale tulnud ei olegi. Jõuluajal olid mu suurteks lemmikuteks kommid ja te võite mu rõõmu ette kujutada kui peale jõule need suured Kalevi kommipakid allahindluses olid. Õnneks läks ka see isu üsna kiirelt täis.
Tervisega on mul muidu kõik hästi, ainult üks pisike viga tuli 12-nädala kontrollis käies sisse. Nimelt oli mu vererõhk täiesti üle võlli! Minul, kellel vererõhk pigem alati madal olnud on. Arstivisiidile eelnenud ööl ei maganud ma üldse ja sinnaminnes olin ma kuidagi meganärvis. Reaalselt süda kloppiski ja ma kuidagi üldse ei suutnud rahuneda. Arst käskis aga kaks korda päevas vererõhku mõõtma hakata ning lisaks igal õhtul südameaspiriini tarvitada. Ostsin vererõhuaparaadi ära ja juba esimest korda ise kodus mõõtes olid kõik numbrid korras. Südameaspiriini võtsin ma vist ka ainult kaks korda, sest ma lihtsalt ei näinud sellel mõtet kui mu vererõhk näiteks 89/71 oli (ehk madal). Seega usaldasin ma oma kõhutunnet ja iseennast ning loobusin liigsete ravimite võtmisest. 
Eelpool mainitud kommisöömise kiuste pole erilist kaalu lisandunud ja vahel ma isegi mõtlen, et äkki ma ei söö piisavalt palju. Kuigi tunne on küll selline, et suu käib koguaja ning tühja kõhu tunnet ma enam isegi ei mäleta. Eriti sellepärast ei stressa ka, sest küll see kaal ka tuleb kui beebi oma rasvavarusid koguma hakkab. 

Praegu näen ma välja vot siuke. Kõhus on üks laps ja üks lõunasöök.
Ma vist sellest olen juba rääkinud kuidas ma Martinile uudist teatasin, aga teistele rääkimisest vist mitte.. Kuna see uudise jagamine jõulude peale jäi, mil Martin ka Eestisse jõudnud oli, siis sai seda kenasti "jõulukingina" müüa. 😄 tegelt oli ajastus lihtsalt selline sobiv, sõbrad-pere koos ja sai kõigile samal ajal teada anda. Perereingis teatasime uudisest 24. detsembril. Tegin valmis kaardid kuhu peale kleepisin ultrahelipildi ja sisse kirjutasin: "Kohtume juunis 2020!". No siuke armas. Kui ma lähedaste reaktsioonile mõtlen, siis keegi suurest šokist kokku ei kukkunud, pigem oli neil rõõm, et lõpuks ometi on beebi tulemas. Eks ta on selline normaalne asjade käik ka - abielus ja kolmekümnendates, mis siin ikka enam pidurdada.
Esmaspäeval peaksin ma ka lapse soo teada saama ja teisipäeval lendan ma kuni märtsi alguseni Bukaresti. Õnneks on seal juba üsna soe ja mingeid puhvaikasid kaasa pakkima ei pea. Ma loodan. Samas kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis eelmisel aastal oli seal märtsikuus suur lumetorm.. Ah, eks paistab mis saab!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar