kolmapäev, 12. veebruar 2020

Enesetundest ja kaalust

Eelmisel nädalal alles kilkasin, et õues on juba nii kevadine ja ligi kakskümmend kraadi ja puha. Vot paras mulle, sest neljapäevaks oli paks lumi maas. Ma ausalt ei saa aru kust see tuli, sest kolmapäeva õhtul magama minnes isegi ei sadanud veel. 
Ei liialdanud ju? Praeguseks on muidugi enamus ära sulanud ja iga päev paistab päike. Mulle see sula sobib, sest siis saavad teed ka lõpuks puhtaks. Lumesahka ma veel siin näinud ei ole ja kogu see kinnisõidetud lumi on lihtsalt nii libe ja konarlik, et ma pigem püsin toas kui, et üksinda kusagile kondama lähen ja koonu panemisega riskin. Eile muuseas siiski jalutasin metroole (metroosse?) ja kõndisin teotempos, et mitte kusagil koperdada. Vahepeal olin jube ühe jalaga pahkluuni vees, sest kes veel ei tea, siis Bukarestis on äravooluga nutused lood.
-
Mul oli pühapäeval vist esimest korda kogu raseduse jooksul päriselt paha olla. No siuke, et tahaks ainult lamada ja keti saba oli pidevalt kurgus. Ilus, ma tean. 😄 mõtlesin ja olin tänulik, et mul on siiani ikka nii lebo rasedus olnud, et olen lihtsalt rahulikult kulgeda saanud. Kuulad neid jutte, et mõnel inimesel ongi reaalselt üheksa kuud jutti paha olla ja mõtled, et jeesus, kuidas? Kuidas nad jaksavad? Teisalt, eks ise jaksaks ka, sest no mida sul enam teha on kui asi juba käes on. 😄 Seega veelkord - tunnen suurt tänutunnet.
Enesetundest veel nii palju, et viimase nädalaga on mul tekkinud selline asi, et õhtuks on mul meeletu täiskõhu-tunne, seda siis juba enne õhtusööki. No siuke, et isegi leivapuru ei mahuks enam kõhtu. Ja hommikuks.. hundiisu ja ükspäev olin isegi terve kilo kergem kui eelmisel hommikul. Ei saa aru! Ja siis loen oma titagrupist kuidas inimesed toituvad megatervislikult ja võtavad nädalaga kilosid juurde.. inimese keha on ikka nii kummaline. Samas ega ma ka ei tea ju millal mul see kaaluspurt tekkima hakkab. Ei põe ka, sest see on mu jaoks teisejärguline - pean siis silmas just seda, et seniks kuni see ei minu ega mu lapse tervist ohustama ei hakka. Kindlasti räägiks ma teist juttu kui praeguseks 10kg juurde võtnud oleks, aga tänahommikuse seisuga on juures 4kg, mis mu arust jumala okei on.
Üldse on see kaaluteema mu jaoks nii huvitav. Et nagu mõni võtab 30kg juurde ja laps sünnib mingi kolmekilone. Teine võtab 8kg juurde ja laps sünnib siuke viiekilone mürakas.  Ei mingit korrapära! Aasta 2020, aga nii kaugel see meditsiin veel siiski ei ole, et konkreetset vastust anda oleks eks. 😄  
22+3. Kleit Zarast. Selle kleidiga saaks veel siiani oma rasedust niimoodi varjata, et keegi ei saaks aru!
Tegelt olen praeguseks aga selline nagu parempoolsel pildil - näed, kõik on riidevalikute taga kinni. Vasakul võrdluseks pilt novembrist kui nädalaid alles 11 ehk täpselt poole vähem oli. 

Beebs tundub iga nädalaga aina tugevamaks saavat, sest kui ta seal oma võimelmist tegema hakkab, siis mul päriselt vats väriseb. 😄 nii naljakas mu arust! Kõige aktiivsem paistab ta olevat just õhtuti ja siis me Martiniga räägime, et ju ta teeb nabanööriga lindikava või kasutab seda hüppenöörina. Jällegi teevad sellised jutud mulle nii nalja. 😄
-
Täna olen üksinda kodus ja Martin jõuab tagasi õhtul - tal on nimelt mäng, nii et saatke võiduvaibe teele. Vist oli isegi selline jutt, et tänase võidu korral antakse terve nädalavahetus vabaks, mis kuluks küll hästi ära, sest ega tihti sellist luksust pole. Löön täna kodu läikima, sest siis on mu arust vabad päevad kohe täiega vabad, st ühtegi kohustust ei ole ning saab lihtsalt puhata ja olla. Ja pirukaid teen ka! Ega ma ise ei tahagi, aga no seee beeebi.. 😄


4 kommentaari:

  1. Anonüümne12/2/20

    Oo, need rasedusaegsed tundmused! :D Mul hetkel 16+0 ja mul pole ühtegi sümptomit. Okei, alguses vahepeal mingid lõhnad ja maitsed hakkasid vastu, mis andis märku, et midagi ikka toimub, ja ropult väsinud olin ka, aga kui ultrahelis poleks seda võimlevat tegelast näinud, siis ei usuks, et rase olen. Ma valmistusin palju hullemaks, aga on olnud pigem positiivne üllatus, et nii valutu rasedus siiani. Praegu ongi selline veits loll aeg, et energia on tagasi ja olen tegutsemisindu täis, samas liigutusi ei tunne veel ja siis tahes-tahtmata muretsen, et kas kõik on ikka okei. Kaalu mingi 1 kg juures ja kõhuke vaikselt kasvab - vähemalt mingigi indikaator, et midagi toimub :)

    VastaKustuta
  2. Mul oli täpselt sama - ainult suur väsimus andis alguses märku, et midagi on muutumas. Ja ühele konkreetsele toidule mõtlemine ajab siiani südame läikima (ma ei suuda seda asja isegi välja kirjutada 😁).
    Eks selle muretsemisega nüüd nii ongi, et seda teeme nüüd kuni surmani välja. 😁 loomulik emaks saamise osa!
    Mina tundsin esimesi liigutusi 17nda nädala lõpus ja sealtmaalt on iga päev nagu reaalsuskontroll olnud, et okei, seal PÄRISELT ongi laps! 😁

    VastaKustuta
  3. Huhh luckyyyy! Mul oli 10n järjest selline tunne et vaevlen kōhugripi käes, nii kohutavalt iiveldas.
    Aga kaalust nii palju, et kuni 30n vōtsin ka juurde äkki 5-6kg ja peale seda hakkas viskama. Sübnitasin 35n ja selleks ajaks oli juures 12kg. Kui oleksin 40n välja venitanud siis jumal teab kui palju veel juures oleks olnud 😅
    Mōnusat kulgemist ja beebikese ootust! ☺️👶

    VastaKustuta
  4. Ma nii mäletan su rasedusaegseid postitusi! Näiteks seda, et sul oli nii halb olla ja isud olid täiesti seinast-seina ja seda mäletan ka, et ükskord tahtsid sa süüa vaid juusturulli pehmet sisu. Ju su postitused jätsid mulle nii kustumatu mälestuse siis. 😄
    Eks saab näha kui palju minul juurde tuleb, aga igatahes olen ma valmis, et alla 10kg see number ei jää. 😄
    Aitäh Sulle!

    VastaKustuta