laupäev, 22. veebruar 2020

Kodumaa sünnipäeva tähistamisest

Nii-nii, kes juba esmaspäeva ootab? Mina igatahes küll. Ma ei tea kas kodumaa sünnipäeva tähistamine on minujaoks tähtsamaks saanud vanusega või sellega, et ma ise kusagil mujal elan - ehk hoopis mõlemad kokku. Aga mulle nii meeldib, et igal aastal seda siin kahekesi omamoodi tähistame. Mina teen igasuguseid sööke ja laud on terve päeva kaetud. Vaatame ETV-d ja vahepeal käime äkki jalutamas, sest see terve päeva mugimine tuleb kuidagi liikumisega tasakaalu saada. Olenemata sellest, et suht terve päeva kodus oleme, ei istu ma siin ainult oma tavalistes retuusides ja t-särgis vaid lisan sellele imelisele kombole ka oma kolm Marmara Sterlingu käevõru - muidugi sinise, musta ja valge. Marmara on muuseas vist mu suurim ehtelemmik, sest minuarust nad teevad nii ilusaid asju ja on täitsa kodumaine bränd ka veel.
Mulle igatahes nii meeldib, et meil selline oma 24. veebruari traditsioon tekkinud on, sest järgnevatel aastatel saame me seda juba ühe uue väikese eestlasega jagada. 😊
Ma olen sel nädalavahetusel kolm päeva täitsa omapäi, sest Martin on ära. Eile olin ma üliproduktiivne - koristasin põhjalikult ära kõik elutoa kapid ja viskasin hiiglasuure kotitäie asju minema. Uuuh, kui vabastav! Hiljem sõitsin linna ja sain tuttavaga kokku - jalutasime nii pika ringi, et sain kümme tuhat sammu lebolt täis. Koju venisin juba teosammul, sest jalatsid hakkasid nii retsilt hõõruma. Jõudsin trepist üles ja olin juba nii, et jess, nüüd diivanile kerra ja kõik mõnus.. ja vannituppa astudes meenus, et pidin ju poes käima, et vetsupaberit osta. Täielik kanaaju! Egas midagi, uuesti riidesse ja uksest välja. Kui pea ei võta, siis võtavad vähemalt jalad. Poes oli nii palju inimesi, et ostukorvigi ei leidnud. Sain lõpuks oma asjad kätte ja diivanil maandusin ma täpselt pool kaheksa. Nii mõnus oli lõpuks lebuskleda, et diivanilt tõusin ma vist ainult selleks, et hambaid pesema minna ja seejärel voodisse tatsata. Ei pea vist ütlemagi kui hea uni mul oli. Pojul vist olid ainult öö ja päev sassis, sest kui terve päeva oli vaikus siis alates sellest hetkest kui ma voodisse heitsin hakkas kõhus mingi lainete tegemine peale.
Täna-homme proovin teised kapid samuti ära kraamida ja ehk õnnestub sealtki pahna välja visata. Lisaks jalutan oma vene poodi, et sealt esmaspäevaks tavaari osta. Ja no olgem ausad - see kümne tuhande sammu saavutamine on üsna sõltuvusttekitav, nii et seda võiks ka korrata. 😄
Lisan lõpetuseks mõned pildid, mis mul telefonis konutavad ja mida ma vist jaganud ei ole:
Käisime neljapäeval sõpradega õhtusöögil ja ma kandsin oma uut lemmikkleiti. 
Mu Valentin ehk 14.02.20 
Ülihea ja kiire toiduke! Munanuudlid ubade, herneste, paprika, kana ja munaga. Maitseks magus tšillikaste ja seesamiseemned.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar