Oh kuidas tahaks juba lõhkuda ja toole loopida!

Päris hea, et ma oma rõdulilli ikka õue ei tõstnud veel. Eile kaks kraadi ja täna hommikul väike lörts kah sekka. Ega kuidas teisiti see maikuu ülehomme saabuma peakski! No üldse ei ole sellist tunnet, et kevad paistma hakkaks. Äkki tuleb sellel aastal otse suvi?

Eile olen rahulikult kodus ja õues sadas täiega vihma eks. Järsku kuulen, et kusagil midagi aeg-ajalt tilgub. Ja mida ma näen? Akna kohal on on meil sellised tuulutusavad (ma ise ei tea, aga sõbranna ütles, et justnimelt sellejaoks need asjad seal on) ja ühe juurest tuleb vett sisse. Ma nüüd ei saagi aru, et kas see pilu on seal lahti jäänud ja seda peaks kuidagi kinni panema või on seal mingi jama ja lihtsalt kusagilt praost tuleb vesi sisse. Ega ma sinna ei ulata ka ja sinna ronimine pole kindlasti hetkel hea idee ning nüüd ma siis nii siin elangi, lapp aknalaua peal. Õnneks jäi vihm üle ja kummaritega toas käima ei pea.

Mulle tegelt selline praegune "abitus" üldse ei meeldi. Antud juhul selline siis, et ma ei saa midagi ette võtta, et sinna lae alla ronida ja seda probleemi lähemalt inspekteerida. Pole kunagi meeldinud. Olen niimoodi üles kasvanud, et pole olemas asja millega üks naine hakkama ei saaks. Ma ei pea siin silmas mingisuguseid äärmuslikke asju või näiteks üksinda pesumasina viiendalt alla tassimist või jumal teab mida veel, aga selliseid igapäevaseid tegemisi. No näiteks kodus mööbli ümberpaigutamist või rehvide autosse vinnamist või muid asju mis mul siin praegu aktuaalsed on. 😄ma tahan tegutseda ja mul pole kannatust, et oodata kuni keegi neid asju minu eest ära teeb. Kui ma õigesti mäletan, siis olid meil Martiniga isegi sellepärast meie suhte alguses mingisugused arusaamatused, sest tema ei saanud aru miks ma üksinda rabelen ja mina ei saanud aru, et on okei vahel abi paluda. Arvan, et need erinevad arusaamad tulid lihtsalt sellest, et me oleme erinevalt üles kasvanud - mina ümbritsetuna tugevatest naistest, kes kõigega ise hakkama on saama pidanud ning tema on kasvanud n-ö meeste perekonnas, kus need kellel rohkem musklit seda musklit ka kasutama pidanud on. Nüüd on need asjad muidugi ammu selgeks räägitud ja kompromissid tehtud - mina võin lõhkuda ja lammutada kui üksi olen, aga koos olles annan ma esmaõiguse Martinile. 😄 praegu ma muidugi olengi üksinda, aga rabelema ma sellegipoolest ei hakka, sest üks väike inimene mu sees hakkab sellepeale kohe protesteerima ning teda ma juba vihaseks ajada ei julge. Parem istun nagu kukupai ja visualiseerin mida kõike ma tegema hakkan kui ma omas keres juba üksinda olen. Hoidke siis oma klaverid (fun fact - ka klaverit olen ma täitsa üksinda manööverdanud 😄) ja külmkapid, kõik tassin laiali!

Enne eilset ma arvasin, et kui keegi blogija ütleb, et kirjutamine on temajaoks justkui teraapia, et murede või emotsioonide lahtikirjutamine aitab ning hakkab kergem ja mida kõike veel.. siis ma ausalt arvasin, et see kõlab nagu mingi pesueht poserite jutuna. Aga vot - kuus aastat blogimist ja jõudsin minagi selleni, et mul päriselt hakkaski eile palju parem kui ma aus olin ja ütlesin, et mul on erakordselt halb aeg ja nii lihtsalt ongi. Juba magamaminekuks oli mu tuju märgatavalt parem ja ma ei tundnudki karjuvat vajadust padja sisse röökida. 😄 väikesed võidud, kurat! 

via GIPHY

Lobisesime veel enne magamaminekut Martiniga pikalt-pikalt ja tegime "koos" pannkooke (ikka videokõnena - mina juhendasin ja tema tegutses) ja nii tore oli, et ma peaaegu unustasin ära kui halb tuju mind viimased päevad saatnud on. 

Üllatus-üllatus, tänaseks mul suuri plaane pole, toimetan siin kodus ja õhtul toimub järgmine perekooli loeng kuhu ma registreerunud olen ning mis mul aega veeta aitab. 

Peale eilset suhkrukoomat tegin endale hommikuks vot sellise vitamiinikausi:

Siit tuleb nüüd liiga palju infot, aga suht terve raseduse aja on ka mul nagu paljudel teistel rasedatel ainevahetus "veits" aeglane olnud. No ikka niimoodi, et olen lausa ravimeid võtma pidanud. Ütlen kohe ka seda, et asi on lausa nii hull olnud, et neist rohtudest abi ma saanud ei ole. Nüüdseks on kõik muidugi okei, aga minu päästjateks on ikka ja alati ainult kiivid (vahepeal ma millegipärast neid ei söönud ja siis see asi nii hulluks läkski). "Ikka ja alati" ütlen ma just sellepärast, et sama probleem on mind saatnud aastaid, aga muidugi on praeguses olukorras see asi eriti võimendunud. Seega kellel sama mure, siis ausalt, kiivid aitavad. Söö alguses kohe kolm-neli tükki päevas ja kui süsteem juba tööle hakkab, siis jäta üks hommikukiivi endiselt menüüsse. #metabolismihäkk
Muide, see valge kreem seal peal on mu uus avastus. Lausa nii uus, et alles eile avastasin selle. Võib-olla teie jaoks on see vana uudis, aga kes samamoodi maailma avastab nagu mina, siis tegemist on ahjuõuna jogurtikreemiga ja oi appi kui hea see on! Panen teile siia pildi ka, siis saate selle poest üles otsida ja minuga koos seda fännata, olge lahked!

Abikaasa nõudmisel üks korralik postituse lõpp kah - olge terved ja räägime siis kui räägime!

Miks käite siin?

Jäin veel eile ühe asja peale mõtlema. Vaata, mu elu on hetkel (nagu paljudel inimestel) üsna üksluine. Ei ole väga materjali, et kirjutada mu isiklikke lemmikpostitusi stiilis käisin-tegin-nägin, sest käin ma ainult korra nädalas poes või tripin diivani ja külmkapi vahet. Tegelen ainult söömise ja jalutamisega ning näen akna tagant möödajalutavaid inimesi. Tõeline bestseller, ma tean. Ometigi näen ma statistikast, et lugejate arv kasvab iga kuuga mis on muidugi väga meeldiv, et te siit midagi lugemisväärset leiate ja miski teid ikka siia tagasi toob. Aga ma tahakski hoopis teie käest kuulda, et miks te käite siin? 😄suudate kuidagi minu või mu elustiiliga samastuda? Olete ka rase? Ootate pikisilmi Bukaresti postitusi? Stalkite mind salaja? 😄ah muuseas, meenus praegu üks ammune asi, mis ma rääkida olen tahtnud! Ma äkki mingi korra kuus lasen silmaga üle, kes mu instastoorisid vaatab ja aastate-aegade jooksul on mõned nimed meelde jäänud, kes mu jälgijad ei ole, aga ühtegi stoorit ka vahele ei jäta. Eks te ise teate kes te olete, aga ärge kartke, võite vabalt mind jälgima ka hakata - ma ausalt kellegi üle kohut mõistma ei hakka. Not my style, sis!

Ma olen tegelt juba mitmendat päeva üsna tujutu ja igasugused asjad ajavad närvi mustaks. Silmi pööritan ma umbes kümme korda päevas ja rohkem kui iial varem tulevad mul vihapisarad ikka väga kergelt silma. Mõne aja pärast jahtun muidugi maha ja siis hakkab jälle otsast peale. Loen midagi lolli - vihane. Keegi ütleb midagi rumalat - vihane. Ei maga hästi - vihane. Asjad ei edene selles tempos nagu ma tahaksin - vihane. No saate aru, ma olen koguaja kas tige või harvemal juhul kurb. Lükkan selle sujuvalt sinna rasedusepatta, mille muu kaela mul neid emotsioone ajada on. Täna näiteks sõitsin poodi ja istusin järjest umbes kolme punase fooritule taga. Mis arvate, kas ma olin vihane või mitte? Oleks neljas foor ka punane olnud, ma oleks vist tuima näoga punasega üle ka pannud. Ma lihtsalt tunnen, et ma isegi ei taha kellegagi suhelda, sest on üsna suur võimalus, et ma sellele inimesele olenemata olukorrast lihtsalt nähvaks või sitasti ütleks. Ja see poleks sugugi õige, sest ega see teiste süü ei ole, et mul nii sitt tuju on. "Õnneks" on praeguses olukorras vägagi soovitav ennast teistest eraldada ja seda ma ka teen. Nagu halvasti käitunud laps, kes time outile saadetakse. 

Mul on täna täpselt siuke päev kus ma ennast söögiga lohutan. Tuju on sitt ja õues sajab vihma - mida muud teha kui ennast pleedi sisse kerida ja igasuguseid asju nosida. Hommik algas okeilt ja kohvi kõrvale sõin ma puuvilju jogurtiga. Käisin poes ja ilmselgelt venis söögipaus liiga pikaks, sest kojujõudes oli mul juba korralik kätevärin sees. Kiirelt lõhesupp soojaks ja sinna juurde sõin ma Lyonist ostetud seenepirukat. Magustoitu pidin ma ka saama - väike tükk õunakooki. Lobisesin tunnikese Martiniga ja kuna mu tuju temalt saadud uudiste tõttu veeeeeel halvemaks läks sõin ma lisaks ühe mandlicroissanti, paar maasikat ja natuke mustikaid juurde. Ja, et ikka täislaks magusaga lõpetada (sest ega polnudki ju õiget suhkrulaksu saanud veel, mkmm) pistsin ma veel neli ruutu šokolaadi otsa (mu lemmik on piimašokolaad tervete metspähklitega). Täitsa haige! Kõige haigem on selle asja juures muidugi see, et magusaisu ei ole mul veel kaugeltki täis - ma võiks vabalt veel asju kinni pista. Puhtalt tahtejõuga hoian ennast siin tagasi.

Oeh. Ehk on homme parem päev.

Lõpetuseks üks pilt minu tüdrukuteõhtust. Ma nii väga igatsen oma sõbrannasid!

Kaks kuud isolatsiooni ja ma ei oska enam käituda, upsi

Sellest, et üks lind nädal tagasi mu akna täis lasi oli nii palju kasu, et võitsin lotoga 11€. Suurema võidu saamiseks peaks see lind siis laskma.. lagipähe? Silmamunna? Olgu kuidas on, rõõmus olen ikka. 
Käisin ükspäev Bauhofis ja ostsin oma rõdulilled ära. Mulle tavaliselt sümpatiseerivad sellised tugevad värvid nagu punane, tumelilla ja nii edasi. Tumeda majaga mõnus kontrast. Ma istutasin nad rõdupottidesse ära ka, aga õue veel pole julgenud tõsta, sest mulle tundub, et väljas on kuidagi külm. Hoian neid nädalakese aknalaual ja siis vaatab edasi.

Peale "suurt" istutustööd premeerisin ennast jäätisega. Megahea oli! Mõnus tugev kookosemaitse ja sees miski maapähklikreem.. mmm! Nüüd kibelen juba teisi Idülli jäätiseid ka proovima.

Käisin laupäeval esimest korda ligi kahe kuu jooksul kohvikus. Enne kui te mind selle eest kividega loopima hakkate, siis ütlen ära, et tegemist oli välikohvikuga, täpsemalt Pootsmani suvekohvikuga, kus lauad on üksteisest kaugel ja võõraste inimestega ma kokku ei puutunud. Inimestega puutusin lausa nii vähe kokku, et ma peaaegu oleks niimoodi ära läinud, et oleks maksta unustanud! Nii ammu pole inimeste sekka saanud, et ei oska enam käitudagi. 😄
Ma kujutan ette, et Pootsmanis võib lastele väga meeldida, sest seal on ruumi ringi jalutada, seal on koeri-kasse ja eelnevatel suvedel ka muid loomi olnud, saab liivakastis mängida ja kiikuda ja midaiganes veel. Siuke koht kuhu ma tulevastel suvedel oma pojaga kindlasti lähen. Kuna ma varasemalt seal lähedal elasin, siis käisime seal suviti peaaegu iganädalaselt söömas ja tsillimas ning selletõttu on Pootsmanil mulle kuidagi eriline tähendus. 

Siin olen mina, ligi 33 nädalat rase, olge lahked

Eile oli mu jaoks väike spa-pühapäev, sest tegin oma küüned korda ja värvisin kulme.  Ma nüüd ei oska öelda kas oma töö teevad hormoonid või mu biotiiniga juuksehooldustooted või mõlemad kokku, aga mu küüned on nagu kullil ja juuksed kasvavad nii mis mühiseb. Oh jääks see vaid nii ka siis kui see beebikas juba käes on! Wishful thinking, eksole.
Veel jalutasin väikese tiiru poodi, ostsin kohupiimakooki ja tulin koju tagasi. Eile oli mu jaoks selles mõttes erakordne jalutuskäik, et olin kodust umbes 400 meetri kaugusel kui kõht juba nii toonusesse tõmbama hakkas. Istusin natuke pingil ja liikusin aga teosammul edasi. Et sain nüüd lõpuks aru mis tunne on rase olla. 😄täna hommikul muide tegin omletti ja mitu korda põrkasin kõhuga vastu tööpinda. Jälle selline uus kogemus!
Täna peaks mu iganädalane poepäev olema, aga ma ei tea, polegi nagu põhjust minna, sest külmkapis on eelmisest poeskäigust veel asju alles ja millestki pole puudus. Pigem on niimoodi, et tuleks need piiripealse kuupäevaga asjad ära kasutada ja neist midagi valmis meisterdada. Piima näiteks jääb mul koguaja üle ja sellepärast teen ma suht tihti pannkooke - täna võikski jälle teha. Mingisuguseid singiviile ja juustu on ka alati ja nii saab näiteks soolase täidisega  pannkooke valmistada kui magusatest koblaka ette viskama peaks. Ükspäev tegin ma koorest lõhesuppi ja ma ütlen teile, et seda söön ma umbes nädala lõpuni välja. Ma lihtsalt ei oska ühele inimesele süüa teha, tee või tina! 
Muideks, mul on uus preggocraving! Oiii kui ma teile ütlen, siis tuleb teil kohe see vana hea klassika meelde ja tahate ka, ma olen kindel selles. 😄Algas see rasedus jumala tervislikult, sest mul oli üks isu ja see oli õunaisu. Edasi tulid jõulud ja kommiisu.. sealt edasi hakkasid mulle igasugused kohupiimatooted meeldima. Ja nüüd - kevadlille küpsised! Appi kui head nad on, nii pehmed ja suus sulavad! Ma võiks korraga terve paki niimoodi kinni pista, et silm ka ei pilguks. Ainus põhjus miks ma täna poodi tahaks minna ongi need kuramuse kevadlilled. 😄

Tänane esmaspäevahommik hitib mul kuidagi kõige täiega. Kohv on joodud, aga mul on jõhker unekas peal. Magasin küll okeilt, aga iga kord külge keerates ärkan ma üles, sest pean natuke oma puusa mudima. Kogu raskus vajub ju talle peale ja nii jääb vastu voodit olev puus nii valusaks. Huvitav, et ma sellist asja kusagilt enne rasedust ei kuulnud. 😄Eks ma siis lebusklen natuke ja kui jäängi uuesti magama, siis mis seal ikka - ega mul siin ju suuri plaane nii ehk naa ei ole.
Teile asjalikumat nädala algust ja mõelge vaid - juba reedel algab uus kuu!

IT'S GONNA BE MAY!

Säästukoi nipid netipoodlemisel

Ma olen viimase kuu ajaga üsna palju igasuguseid asju tellinud eks, see pole mingi saladus. Aga ega ma vist rääkinud ei ole, kuidas ma tellides raha säästan. Ma tõesti ei mäleta kust ma neid nippe kuulsin, aga tore on, et kuulsin, sest päris ilma ühegi allahindlusprotsendita ostan ma maruharva.

Nimelt iga kord kui ma kusagilt midagi tellida tahan vaatan ma kõigepealt üle vastava netipoe Facebooki ja Instagrami lehe. Umbes pooltel kordadel leian ma sealt mingisuguse allahindluskoodi või vautšeri, millega ostukorvi soodsamaks saab. Kehval juhul 15%, parimal juhul 30%-40% või näiteks tasuta saatmise koodi, mis välismaalt tellides päris hea summa alla teeb.

Teine nipp, mille puhul veidi leidlikum olla tuleb on aga selline: välismaistel netipoodidel on n-ö kasutamisvalmis allahindluskoodid, mis ei ole unikaalsed - lambinäited aga "spring2020" või "easter2020" või no mida iganes. Väga tihti on koodi nimes ka poe enda nimi kas täielikult või osaliselt esindatud lisaks number allahindlusprotsendiga. Näiteks tellisin ma hiljuti ühelt leheküljelt, kus firma nimi koosneb kolmest sõnast ja allahindluse koodiks oli poe nime esimene sõna ja 20 (nt qwerty20). Tasub proovida!

Ja kolmandaks - kui ma ühtegi koodi ei leiagi, siis ma lihtsalt ootan natuke, sest tavaliselt ei kulu selleks isegi nädalat kuni vastav pood mõne uue allahindluskampaaniaga lagedale tuleb. Näiteks tahtsin ma paar nädalat tagasi pojale ühed megalahedad body'd tellida, aga kahe väikese (ja lühikese kasutuseaga) asja eest üle 30€ maksta ma ka ei kavatsenud. Ootasin siis nädalakese kuni lihavõteteni. Ja mis ma nende Instast näen - kindlal kellaajal hakkas nende veebipoes egghunt, mille käigus sa poe lehelt erinevaid unikaalseid koode leida võisid. "Peaauhind" oli ostukorvi summalt 50 poundi alla, lisaks 5x20 poundi ja edasised olid juba väiksemad summad. Ma päris ahneks ei läinud ja 50 poundi peale lootma ei hakanud, aga otsustasin, et alla 20 poundi ka ei lepi. Veerand tundi erinevate koodide katsetamist ja olemas! Eile saabusidki mu tellitud asjad, mille eest ma vist kokku mingi 8€ maksin. Ülirahul endaga, juhuu! 😄

Praegu näiteks ootan ma näiteks Asose allahindlust, sest mul on seal ostukorvis mõned asjad ootamas. Ülla-ülla, seekord mulle endale mitte mu lapsele. 😄 Üldsegi tundub mulle, et talle on asju juba maa ja ilm olemas ning garderoob on korralik. Ainult üks jumpsuit võiks tal ka olla, sest jahedama aja riietele ma meeletut rõhku pole pannud. No ootan mingi allahindluse ära jälle ja siis ostan. 😄

Näiteks SEE Freya jumpsuit on nii unikaalne ja äge (foto freya.ee).

Ja mu emps tegi talle maailma armsaima tekikese! Pilti näitan üks teine kord, seni peate lihtsalt mu sõnu uskuma. Selline asi, mida ma kindlasti terve elu alles hoian ja mis üheks asendamatuks esemeks saab. 

Mis veel siis? Hakkasin Netflixist uut sarja vaatama. Nimeks on "Too Hot to Handle" ja tegemist muidugi reality'ga. Meenutab "Love is Blindi", aga sisukam ja meeldib mulle rohkem. Olge lahked selle soovituse eest. 😄

Ükspäev vaatasin, et oii, lagled on kohal. Nii kenasti karjas lagendiku peal, ei nad hooli sotsiaalsest distantseerumisest ega midagi. Järgmisel hommikul oli mul aken täis lastud. Nüüd siis ootan vihma, sest seda akent ma avada ei saa ja sinna ma ei ulata ka. On elajad! Igaks petteks ostsin kohe lotopiletid ära, sest no midagi head peab sellest linnusitast ikka kasu ka olema. 

Siinkohal tahaks ma selle postituse niisama ära lõpetada, aga ei saa, sest mu abikaasa küsis ükspäev, et kas lõpust läks jutt kaduma või mis värk on, et postitus nii poolikult lõppes. Nii, et kes tunneb, et üht korralikku lõppu vajab siis see on teile - kaunist päeva, olge terved ja järgmise korrani!

Kolm teemat: pliidikaabits, nahahooldus ja 90 days'i sari

Me oleme nüüd Viimsis korteriomanikud olnud jaanuarikuust saati eks. Spets kirjutasin, et oleme omanikud olnud, mitte ei ole siin jaanuarikuust saati elanud, sest Martin oli siin vaid mõned nädalad ja veebruaris polnud ka mind siin. Igatahes oli meil siin pliidiplaat kole must ja kulunud ning otseloomulikult häiris see mind jubedalt. Küsisin Instas oma tarkade jälgijate käest nõu ja seda ma ka sain. Vaadake kui puhtaks ma oma pliidiplaadi sain!

JÕHKER!

Kasutasin Froschi puhastusvahendit (Rimi 1.15€) ja Dr. Beckmanni kaabitsat (Selver 3.99€, kaks varutera on kaasas). 

Puhastusvahend jättis mind üsna külmaks, sest peale selle kasutamist oli pilt selline:

Peale kaabitsa kasutamist aga sai pliidiplaat nii puhtaks, et ma oleks võinud seda plaati taldrikuna kasutada. Mida ma muidugi ei teinud, sest nii loomastunud ma siin isolatsioonis veel ka ei ole. 😄

Teate mis koduistumisest kasu on? Mul on täiega viitsimist ennast igal hommikul ja õhtul korralikult kreemitada, õlitada ja niisama plätserdada. Muidu tegin neid asju kuidagi kiirelt  ja üle jala, et saaks lihtsalt tehtud, aga nüüd on ju aega maa ja ilm! Kui ma muud sellest isolatsioonist ei saa siis nahk särab küll nagu prillikivi. Eile ostsin endale uue kehakreemi (mis lõhnab nii hästi, et ma oleks tahtnud ampsu võtta), sest olin juba kõik olemasolevad õlid ära kasutanud ja viimased õhtud pätsasin üldse pojale ostetud beebiõli. Praegu ikka kulub neid õlisid ja kreeme korralikult, sest mastaabid on pehmelt öeldes kasvanud. Poleks kusjuures varem arvanud, et see vahe nii märgatav on, aga võta näpust. Seni pole ühtegi uut venitusarmi veel tekkinud (ptüi-ptüi-ptüi) ja ma loodan, et ehk ma neist ka pääsen. Ja, et naba välja ei tule, otseloomulikult.

Vasakult paremale: mu uus ülihea lõhnaga kehakreem / Sephora näokoorija (kasutan umbes 3x nädalas, sest külmemal perioodil tahab nahk koorimist - ma nagu uss kes nahka vahetab) / näokreem (ei meeldi eriti, sest meigi all jääb imelik, aga eks ma kasutan ta lõpuni siiski) / silmakreem (PARIM, kasutan juba aastaid sedasama), hommikuseerum (hoiab nahas niiskust ehk takistab kortsude teket) ja õhtuseerum (üleüldise heaolu jaoks). The Ordinary on mu arust üks kuldaväärt bränd muideks, ei mingit tilulilu ega säravaid pakendeid, aga töötab. Hinnad on ülisoodsad - kui ma õigesti mäletan siis ei maksnud kumbki seerum üle 10€. Nende toonikut kasutan ka igapäevaselt näo puhastamiseks, aga unustasin pildile lisada. Vaatasin just, et Eestis on The Ordinary edasimüüjaks näiteks Douglas.ee.

Ma olen TLC peale kuri. Raskel ajal niimoodi h*iata ja kolmapäevaõhtul mingid vanad 90 daysi osad peale panna? Ülim sigadus mu arust! Ega mul muud üle ei jäänud kui eile netist viimane hooaeg välja otsida ja nüüd ma olen hooked. See sari on ikka nii cringe kohati, et vaata ja imesta, et tõesti selliseid inimesi maamunal elab. Jah, ma saan aru, et see ongi meelelahutuslik sari ja kõike mida seal näidatakse ma kindlasti ei usu, aga persoonid iseenesest ju on päris. Ma ei mõtle eelnevat kuidagi halvustavalt vaid pigem nii, et mind teeb kurvaks mida paremates elutingimustes elavad inimesed läheduse ja armastuse pärast teevad. Näiteks Ed, kellel pole 28 aastat ühtegi suhet olnud, sest olenemata sellest, et tal on hea süda ja kindlasti hea iseloom pole talle eriti välimust antud. Takkaotsa pole teda ka õnnistatud kõige vastupidavama nahaga ja juukseid peab ta näiteks majoneesiga värvima. Kui palju peab üks mees siin elus vastu võtma, ah? 😄Kui see pole kurb-naljakas siis ma ei tea mis on. Või David, kes on sada tonni hakkama pannud lihtsalt selleks, et oma unistuste naisega mingi sketchy tutvumislehekülje kaudu rääkida. Naguu.. ärka üles, mees.
Teisalt kurvastab mind see mida halvemates elutingimustes elavad inimesed parema elu nimel tegema peavad. Kas me päriselt saame hukka mõista neid kes vannis või duši all käimise asemel ennast kusagil ämbris puhtaks lobistama peavad? Ega ise ju ka ei tea mida samas olukorras teeks. Võib-olla ma oleks essa vend kes endale kusagile "osta mind naiseks" leheküljele konto registreeriks, ega ei tea ju! 😄
Aga need paarid kelle vahel päris armastus ja tunded on, vot nende paaride pärast ma seda sarja vaatangi. Küll ma olen ikka romantik onju. 😄

Nüüd aga püks jalga ja jalutama! Päike tuli välja ja jumal teab kauaks seda lõbu täna antud on. Teie aga püsige terved ja vaadake 90 daysi, siis saame arutada. 😄

Kodune munapüha

Ilusaid kevadpühi sellele, kesiganes siia lehele sattunud on! 

Kes veel ei teadnud, siis uue alguse sümboliks on muna. Seega koksige, värvige ja sööge täna ohtralt mune, sest siis tuleb ilus ja uus algus ning kõik hakkab ainult ülesmäge minema. Mina igatahes usun, et nii ongi. 😊

Mul jääb alati munapüha ajal nii palju värvitud mune alles, sest no palju sa neid niisama ikka alla kugistada jaksad. Igatahes teen ma need keedumunad munavõiks, sest seda sobib alati süüa. Siit minu klassikaline hommikusöögipilt:

Veits oleks nagu vabariigi aastapäev hoopis selle kiluleivaga. 😄aga maitses ülihästi muidugi! Ja nagu ma juba rääkinud olen siis apelsinid on sel aastal eriti head. Ausalt, ostke ja te ei kahetse!

Minu kodu näeb sel aastal munapüharüüs vot selline välja:

Ideed pärit @lutteranna ja @homeinestonia Instagramist

Misiganes püha parajasti käes on siis vastavas meeleolus on ka minu kodu. Mulle lihtsalt meeldib dekoreerida ja tähistada. Aina rohkem hakkavad ka igasugused DIY-projektid meeldima. Ja ma usun, et emaks saamisega seoses hakkan ma igasugusele tilulilule veel rohkem rõhku panema. Sorry not sorry!

Homme peaks mu H&M-i pakk tulema ja siis saan ma põhimõtteliselt poja voodi valmis panna. Ostsin Eestisse talle Chicco next to me vooditasku, sest see tundus selline mugav lahendus. Bukarestis ootab teda aga Ikeast ostetud Gulliveri võrevoodi. Võib-olla boikoteerib ta mõlemat voodit nii nagu jaksab, aga vähemalt on olemas kui härra soovima peaks. 

Eilne päev oli mu jaoks täielik rist ja viletsus. Harva on selliseid päevi kui ma tõesti mitte midagi teha ei viitsi ja eile oli just üks sellistest päevadest. Ma ei tahtnud jalutama minna, ma ei tahtnud kodus midagi teha, ma tahtsin lihtsalt lamada ja ma tahtsin juba uut päeva. Lõpuks sain ikka suure surmaga riidesse ja vedasin ennast jalutama. Oma ringi lõpetuseks olin juba hoo nii üles saanud, et tuju oli hulga parem ja enesetunne hea. Seega vahel lihtsalt tuleb ennast sundida, sest lõpptulemus on seda väärt. 

Ma viimased kuu aega ei ole enam öösel korralikult maganud. Iga kord kui külge keerata tahan ärkan ma hetkeks üles. Ja ärkan ma palju, sest see puus mis parasjagu vastu voodit on, hakkab üsna kiirelt valutama. Arusaadav ka, sest kogu raskus vajub ju tema peale. Veits hirmutab, et mis edasi saab, sest beebi ju aina kosub ja mul on veel tubli kaks kuud minna. Samas ehk ei olegi nii hullu ja äkki on see lihtsalt mu keha ettevalmistus selleks, et peale beebi sündi ma enam kaheksa tundi jutti magada ei saa. 😄

Lotovõidud ja vutimunad

Võitsin eile lotoga 3,3€ ja olin trillallaa-trullalaa, kohe rõõmus olla. Siis nägin, et keegi võitis oluliselt suurema summa ja olin lihtsalt kade. 😄kohutav on see inimloomus ikka! A pole hullu, mul reedeks ka pilet, küll ma siis alles hakkan võitma. Mul see loto on siuke iganädalane lõbustus muidu, ostan alati Vikingut ja Eurojackpoti. Ei saa öelda, et veel mingeid suurvõite tulnud oleks, aga alla ma ka ei anna. 

Mitu aastat tagasi olime Jaanipäeval mu maakodus ja pidime tüdrukutega korraks ühest külapoest läbi minema. Ma päris täpselt ei mäleta mitu Summi lotot seal alles oli, umbes neli või viis. Üks sõbranna võttis paar piletit ja teine võttis siis ülejäänud paar. Esimene sõbrants ei võitnud midagi ja teine võitis ühe piletiga 1000€ ja teisega mõned eurod veel. Mingi külapoe piletiga! 😄mina ei võitnud tol päeval midagi, aga enne poodiminekut kettisin poe ette nõgesepõõsasse. No heaks õnneks äkki või nii. Või äkki hoopis eelmisel õhtul joodud ohtrate rummikokside pärast (tol ajal olid need veel teemaks). On mida oma lastele MITTE rääkida. 😄

Tegin hommikul banaanipannkooke ja oi jumal kui head need tulid. Ma kunagi ei saanud nagu nende populaarsusest aru, sest mu arust nende tegemine oli siuke rist ja viletsus. Nüüd ma olen aru saanud, et ei ole üldse! Lihtsalt pann peab puhas olema, õli peab  piisavalt kasutama ja mis kõige tähtsam - kuumus peab õigel astmel olema. Mu keraamilisel näiteks number kuus, gaasipliidil on keerulisem, sest siis tuleb ise tunnetada. Sööma peab neid kindlasti jogurti ja puuviljadega, sest nad ise on ju juba nii magusad, et mingisugust moosi küll peale panna ei kannataks.

Nägin @homeinestonia Instast nii ägedat lihavõtte dekoratsiooni, et võtsin selle teo ise ka käsile. Mitte seda eilset kipsipulbrist tehtud muna ma ei mõtle vaid neid varasemaid samblakotte. Paberkotid meisterdasin eile valmis, täna käisin Kelvingi metsas sammalt pännamas. Üritasin kiire olla, sest siin kandis liigub igast põtru ja muid pudulojuseid ja kui ma nende kätte jääks, siis ega minust praegu põgenejat ka ei oleks. 😄 pigem oleks ma nagu Leonardo Revenantis kui ta karu kätte jäi. 

Pajuutusid korjasin ma ka ja need toovad ju automaatselt munapühavaibid tuppa. Plaaningi täna mune värvida ja oma samblakotid valmis teha. Ostsin isegi spets vutimune, sest need näevad mu arust nii ilusad ja kirjud välja. 

Guugeldasin lampi praegu vutimunade kasulikkuse kohta ja jõudsin siia lingile. Tsiteerin: "Kas vutimunade söömine on kasulik naise organismile? See küsimus vaevab paljusid naisi. Siit saate vastuse." Tunnistage üles, kes on need inimesed keda vutimunade küsimus VAEVAB ja kes sellepärast öösiti magada ei saa? 😄olge lahked, ma lõpetan te piinad kohe - minge sinna lingile ja saate lõpuks vaevast lahti. 

Selle positiivse noodiga ma tänase postituse lõpetangi. 

Preggo-elu arutelud ja ärajäänud pühadest

Teate kui palju ma olen terve raseduse jooksul guugeldanud igasuguseid pärilikkusega seonduvaid asju? Ikka väga palju, ma ütleks. Kas põselohud on päritavad? Kas lõualohk on päritav? Kas kõrged põsesarnad on päritavad? Kas pikk teine varvas on päritav? Reaalselt ma olen lihtsalt igasuguseid asju guugeldanud. No mind huvitab lihtsalt! Kui see laps peaks saama minu ja Martini parimad küljed, siis vaata ette, maailm. Ja mu poja tulevased pruudid. 😄

Kuidas teie laps(ed) geenide osas on - kas mõni asi on silmnähtavalt pärilik? Või on laps(ed) täitsa iseenda nägu? 😊

Mõtlesin ju praeguste nädalate jooksul 3D ultrahelisse minna, aga kuna neid hetkel ei tehta siis jääb vist kuni beebi sünnini müsteeriumiks milline meie poeg välja tuleb. Kõige ilusam väike beebi kahtlemata, aga milline täpselt, vot seda ei tea. Samas on kõik väikesed beebid ilusad ja olgem ausad - üsna sarnased. Kas teil on ka nii, et kui keegi näitab mõne vastsündinu pilti siis te ei oska tegelt nagu midagi asjalikku öelda ja teete nagu mina: "Oi kui palju juukseid!"? 😄Või äkki on teil mõni veel parem kommentaar varuks?

Preggo OOTD: sukad Lindexist ja oma neli korda nõelutud, sest seesamune pikk teine varvas & kleit sõbrannalt

Käisin täna kesklinnas oma pakkidel järgi ja parkisin meelega auto kaugemale, et jalutada saaks. Esimest korda tundsin ma päris-päriselt, et appi kui raske on! Alakõhule on selline surve tekkinud, et ei saa nagu aru kas tahaks pissile või on lihtsalt raske olla. Ja vahepeal oleks nagu õhku vähemaks jäänud, et peab sügavamaid hingetõmbeid tegema. 

Et siis niimoodi see seitsmes raseduskuu tuligi. Mitte midagi katastroofilist, aga muutusi on täheldada siiski. Muidugi on iga uut "raskust" väga kerge eristada kui kõik eelnev ülilebo olnud on. Vahel ma mõtlen, et kui sünnitus ka kergemate killast olema peaks ja laps näiteks megahea unega tuleb siis ma küll rohkem lapsi saada ei julge. Ega teist korda ometi ju niimoodi ei veaks enam. 😄

Täna tekkis mul korraks täielik maailmalõpu-tunne. Pidin T1-s käima, et sealt üks pakk haiglakoti jaoks kätte saada ja ma ei näinud seal ühtegi inimest. Kui esimesel korrusel mõned ikka olid, siis liftiga kolmandale jõudes ei olnud seal mitte kedagi. Koridorid olid pimedad, poed olid pimedad, kõik oli vaikne.. kui ma seda nüüd unes ka näen, siis ei imestaks. Hirmutas mind. 😄

Munapüha teemadel. Sel aastal küll vist kusagil suurt tähistamist ei tule, aga mune värvin ma siiski. Meil muidu on tavaks saanud suurel reedel sugulastega koos lõunat süüa ja munakoksu teha, aga sel aastal on üritus ilmselgelt canceldatud. Hea kui emadepäevakski kokku saame. Igatahes leidsin ma munade värvimise kohta nii ägeda postituse ja oleks mul kodus metsmustikaid, siis värviksin ma neid kindlapeale selle Koogikontori õpetuse järgi. Ülicoolid mu arust! Ma jään muidu ikka vana hea sibulakoore juurde, aga proovin sel korral ka riisi ja väikeste lehtedega mustreid teha. Eks siis hiljem raporteerin kuidas välja kukkusid.

Scrollisin veidi oma Instas (@liinajohannson) tagasi ja leidsin näiteks need kaks pilti eelnevate aastate pühadest:

Nüüd on mul küll hirmus kahju, et sellel nädalavahetusel me midagi taolist korraldada ei saa. Kuradi koroona noh, neelaku sind leegid!

Nädalavahetuse asjad

Kuulge, mis teie "Maskis lauljast" arvate? Meeldib? Mulle üldse ei meeldi näiteks, aga vaatan ikka. Või noh, otseselt ei vaata, aga taustaks käib, sest muud meelelahutuslikku ka sel ajal ei tule. Mul lihtsalt ei käi seda klikki ära, et see saade mulle põnev oleks. Pool aega on siuke tunne nagu vaataks mingit ulmefilmi ja teise poole saateaega.. ma ei tea! Ainus põnev koht saates on see üks minut kus mask maha võetakse. 😄

Kolm ja pool nädalat isolatsioonis istutud ning kui palju veel minna on - ei tea. Mõni päev läheb mööda nagu lennates ja teine venib nagu härjaila. Iga päev vaatan kell kaksteist AK-d, et äkki on täna juba paremaid uudiseid.. agaaa ei, ikka kõik sama. No mõni päev ongi niimoodi, et ootad õhtut, et magama saaks minna ja loodad, et uus päev algab parema tujuga. 

Täna oli täitsa okei päev muide. Hommikul mõned videokõned ja peale seda jalutasin pakiautomaati, sest tita voodisse tellitud linad ja kattemadrats saabusid. Poest hüppasin ka kiirelt läbi, sest ühel minu väikesel sõbral on täna sünnipäev ja siis oli vaja mõned asjad võtta. Pirita Selveris on lillepoel nii tore süsteem muide, selline iseteeninduse moodi asi. Kimbud on lilledega väljas, hinnad juures. Raha tuleb ämbrisse panna ja võidki oma lilled võtta ning koju minna. 😄Täiega okei mu arust, lilled ise olid väga ilusad ja hinnad ilmselgelt soodsad.

Hiljem käisingi oma väikese sõbra terrassilt läbi, et talle sünnipäevarõõmu viia ja paar sõna juttu puhuda. Õhtupoolik on aga juba rahulikult kodus möödunud, sõin maasikaid jogurtiga ja lesisin täitsa niisama. Metsik, ma tean.

Aga oiii kui põnev päev mul veel homme tuleb! Saan lausa vereproovi andma minna! Kes oleks kunagi osanud arvata, et nii lamp asi nagu vereproovi andmine mu nädala highlightiks olema saab. 😄Lisaks tuleb mul Lindexist läbi käia, et enda mitu nädalat pantvangis olnud pakk ära tuua. Poodi küll minna ei saa, aga uksepeale pidavat nad paki toimetama küll. Saame näha! 

Eile muuseas tuli mulle veel üks väike pakk, kus sees oli Make Up Store'i mineraalpuuder. Sellist asja ma varem kasutanud ei olnudki, aga kuulsin siit-sealt, et tegemist on tõelise imetootega, millega kiirelt endale inimese näo pähe maalida annab. Esmamulje on küll väga hea ja tundub, et värvivalik läks ka täkkesse ehk midagi sellist, mis põhjamaise lubjatooni nahavärvusega klapib. Make Up Store'l on hetkel kõik tooted -30%, mis on ikka väga hea allahindlus (tellida saab tooteid näiteks läbi Instagrami või e-maili teel).

Ainult puuder, ei mingit jumestuskreemi ega peitekat.

Nagu tavaks on saanud siis lõpetuseks väike pilt sellest, kuidas ma eile komme "degusteerisin". No ei leidnud seda õiget!

Kodusistumise allakäigutrepp

Paistab, et ma pole ainus, kes ennast kodusistudes e-poodidega lõbustab. Just sõbrannaderingis ladusime oma saladused päevavalgele, et kes mida tellinud on. Teised olid vähemalt ikka põnevaid asju tellinud, ma olin mingi, et jaa, tellisin beebivoodisse veekindla kattemadratsi ja nibukreemi (nii rõve sõna muideks - nibukreem, võeh). 😄Olen muuseas pojale asju ostes alati endale üles märkinud, et palju millelegi kulunud on. Lihtsalt niimoodi statistika mõttes, endal huvitav jälgida, et kui kalliks see lapsesaamine minna võiks. Eile vaatasin märtsi kulud üle ja ütleme nii, et ega see summa palju alla neljakohalise summa ka ei jäänud. Mu jaoks see muidugi üllatusena ei tulnud, sest pool sellest olid juba turvahäll ja isofix ning tegelikult on mul nüüdseks enamvähem kõik olemas ka. Suurtest asjadest on puudu vaid käru, mille ma järelturult (mulle nii meeldib, et inglise keeles öeldakse järelturu asjade kohta preloved - kuidagi nii õige. enne armastas seda asja keegi teine ja nüüd on minu kord) osta tahaks ja hetkel lihtsalt õiget pakkumist ootan.

Eile muuseas sain kaks pakki kätte - mõlemad kaup24.ee lehelt tellitud asjad haiglakotti. No suht väikesed pudinad ikka. Karbid olid aga nii lahmakad, et kodupoole jalutasin nagu loom, mõlema käe all üks kast. Vahepeal pidin lausa bussipeatuses puhkama ja täna on isegi käelihased veits haiged!

Teate kuhu ma selle kodusistumisega langenud olen? Ma lugesin ükspäev Perekooli foorumi teemat blogijate kohta. Nagu kellel kurat on viitsimist mingi varavalges anonüümselt teisi inimesi klatšimas käia!? Üldse on seal mingi ülihuvitav rahvas koos, sest mõni tundub nagu täitsa normaalne inimene olevat (samas.. miks sa kommenteerid seal siis?) ja mõni on selline, et appi, sind tuleb küll siit planeedilt minema ajada. 😄

Jumala eest, ega mulle ka kõik blogijad sümpaatsed ei ole, aga mis see minu asi on kes mis minutil oma laivis mida ütles. Eks see blogimine on üldse kohati nagu mingi halb reality show - kõike annab kontekstist välja võtta ja kui tahta annab pea igast asjast draamat üles tõmmata. Rohkem eetriaega saab see, kes midagi šokeerivat teeb või ütleb, sest nii see inimmõistus juba kord töötab, et teiste labasuse arvelt on väga kerge ennast parema inimesena tunda. Ma ju tean, ma vaatan igasugust trash tv-d. 😄

Aitäh sellele lugejale, kes mulle siin Ämmaemanduskeskuse perekooliloenguid soovitas! Kuulasin kolmapäeval esimese ära ja väga asjalik oli. Kuulan edaspidi ka ja varsti olen tark valmis. Viimase loengu teemaks olid muuseas sünnituse erinevad faasid ja ma pärast mõtlesin tükk aega, et kummalisel kombel pole ma siiani sünnitust ennast kartma hakanud. Ma tean, et see saab olema sadu kordi valusam kui ma enda peas ette kujutada oskan, aga no mis mul enam teha on. 😄õnnis teadmatus kui enne sünnitanud ei ole! 

Mul on enda keha ja beebi suhtes mingisugune vankumatu enesekindlus, et kõik läheb täpselt nii nagu ma visualiseerin ja nii ongi. Eks siis ole paista kas ja millal see päris hirm mu sisse tuleb. 

Eile tundsin ennast nii malakana, et täna lausa lasin kuivšampooni pähe ja värvisin ripsmed ära. Kes oleks kunagi osanud arvata, et nii väikesed sammud panevad mind täna ennast täitsa okei inimesena tundma? 😄kui ma veel kunagi juuksurisse ja lash lifti saan, siis hoidke oma piip ja prillid, te ei tunne mind äragi enam! Sinna aga läheb muidugi aega veel ja ma arvan, et umbes kuu aja pärast käivad enamus naisi mütsid peas ringi, et keegi nende "kauneid" väljakasvusid ei näeks. 😄

Pilt ajast kui ma VÄRSKELT juuksuri juurest tulnud olin.. olid ajad!