teisipäev, 28. aprill 2020

Miks käite siin?

Jäin veel eile ühe asja peale mõtlema. Vaata, mu elu on hetkel (nagu paljudel inimestel) üsna üksluine. Ei ole väga materjali, et kirjutada mu isiklikke lemmikpostitusi stiilis käisin-tegin-nägin, sest käin ma ainult korra nädalas poes või tripin diivani ja külmkapi vahet. Tegelen ainult söömise ja jalutamisega ning näen akna tagant möödajalutavaid inimesi. Tõeline bestseller, ma tean. Ometigi näen ma statistikast, et lugejate arv kasvab iga kuuga mis on muidugi väga meeldiv, et te siit midagi lugemisväärset leiate ja miski teid ikka siia tagasi toob. Aga ma tahakski hoopis teie käest kuulda, et miks te käite siin? 😄suudate kuidagi minu või mu elustiiliga samastuda? Olete ka rase? Ootate pikisilmi Bukaresti postitusi? Stalkite mind salaja? 😄ah muuseas, meenus praegu üks ammune asi, mis ma rääkida olen tahtnud! Ma äkki mingi korra kuus lasen silmaga üle, kes mu instastoorisid vaatab ja aastate-aegade jooksul on mõned nimed meelde jäänud, kes mu jälgijad ei ole, aga ühtegi stoorit ka vahele ei jäta. Eks te ise teate kes te olete, aga ärge kartke, võite vabalt mind jälgima ka hakata - ma ausalt kellegi üle kohut mõistma ei hakka. Not my style, sis!

Ma olen tegelt juba mitmendat päeva üsna tujutu ja igasugused asjad ajavad närvi mustaks. Silmi pööritan ma umbes kümme korda päevas ja rohkem kui iial varem tulevad mul vihapisarad ikka väga kergelt silma. Mõne aja pärast jahtun muidugi maha ja siis hakkab jälle otsast peale. Loen midagi lolli - vihane. Keegi ütleb midagi rumalat - vihane. Ei maga hästi - vihane. Asjad ei edene selles tempos nagu ma tahaksin - vihane. No saate aru, ma olen koguaja kas tige või harvemal juhul kurb. Lükkan selle sujuvalt sinna rasedusepatta, mille muu kaela mul neid emotsioone ajada on. Täna näiteks sõitsin poodi ja istusin järjest umbes kolme punase fooritule taga. Mis arvate, kas ma olin vihane või mitte? Oleks neljas foor ka punane olnud, ma oleks vist tuima näoga punasega üle ka pannud. Ma lihtsalt tunnen, et ma isegi ei taha kellegagi suhelda, sest on üsna suur võimalus, et ma sellele inimesele olenemata olukorrast lihtsalt nähvaks või sitasti ütleks. Ja see poleks sugugi õige, sest ega see teiste süü ei ole, et mul nii sitt tuju on. "Õnneks" on praeguses olukorras vägagi soovitav ennast teistest eraldada ja seda ma ka teen. Nagu halvasti käitunud laps, kes time outile saadetakse. 

Mul on täna täpselt siuke päev kus ma ennast söögiga lohutan. Tuju on sitt ja õues sajab vihma - mida muud teha kui ennast pleedi sisse kerida ja igasuguseid asju nosida. Hommik algas okeilt ja kohvi kõrvale sõin ma puuvilju jogurtiga. Käisin poes ja ilmselgelt venis söögipaus liiga pikaks, sest kojujõudes oli mul juba korralik kätevärin sees. Kiirelt lõhesupp soojaks ja sinna juurde sõin ma Lyonist ostetud seenepirukat. Magustoitu pidin ma ka saama - väike tükk õunakooki. Lobisesin tunnikese Martiniga ja kuna mu tuju temalt saadud uudiste tõttu veeeeeel halvemaks läks sõin ma lisaks ühe mandlicroissanti, paar maasikat ja natuke mustikaid juurde. Ja, et ikka täislaks magusaga lõpetada (sest ega polnudki ju õiget suhkrulaksu saanud veel, mkmm) pistsin ma veel neli ruutu šokolaadi otsa (mu lemmik on piimašokolaad tervete metspähklitega). Täitsa haige! Kõige haigem on selle asja juures muidugi see, et magusaisu ei ole mul veel kaugeltki täis - ma võiks vabalt veel asju kinni pista. Puhtalt tahtejõuga hoian ennast siin tagasi.

Oeh. Ehk on homme parem päev.
Lõpetuseks üks pilt minu tüdrukuteõhtust. Ma nii väga igatsen oma sõbrannasid!

20 kommentaari:

  1. Ma nii pikalt Su tegemisi jälginud, et...ei mäletagi, kuna see stalkimine algas :D Aga kuna Su blogisisu pole muutunud (st pole üle läinud igapäeva-blogimisest ainult toodete reklaamiks või ainult fotoblogiks või ainult kolm-lauset-postitusteks) ja alati on pikk tekst, mida lugeda, siis see on mind siin lõksus hoidnud. Ja Sa kirjutad ka nii kaasahaaravalt, et alati suudan samastuda vähemalt mingi osaga. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore, lasen aga samas vaimus edasi siis! Mina kusjuures ka ei mäleta kuidas ma Su blogi leidsin, aga ma mäletan, et suutsin Sinu blogi sisu ja eluga mingisuguseid parallele luua ja see on mind Su blogisse ka alati tagasi toonud. 😊

      Kustuta
  2. Ma olen sinu tegemisi (alguses tahtsin kirjutada "sind jälginud", aga see tundub nii creepy :D )juba mitu aastat jälginud ja mulle meeldib su muhe ja ladus kirjastiil. Pluss tundud muidu ka eluterve ja mõistlik ning haritud inimene. Ja nii ma siia lugema jäänud olengi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures mulle endale ka väga ei meeldi siuke sõna nagu "jälgija" vms, aga ma ei tea mis eesti keeles sinna asemele ka paremini sobiks.. kaasaelaja? 😄ei, ma ei tea.
      No selge, ole Sa tänatud, proovin aga samamoodi edasi lasta siis!

      Kustuta
  3. Ma ei samastu üldse su elustiiliga ja viimati rase olin 17 aastat tagasi,
    aga sa oled kuidagi nii rõõmus ja lahe alati, et su blogi teeb tuju heaks, isegi kui sul endal on väidetavalt sitt tuju, nagu täna 🙂.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Sulle esmalt komplimentide eest ja teiseks selle eest, et mind naerma suutsid ajada - mulle teeb nii nalja, et Sa kirjutasid just "väidetavalt sitt tuju". 😄mul veits tuli siuke tunne, et ma oleks nagu kohtu all ja mu väide alles peab kinnitust leidma. 😄

      Kustuta
  4. Anonüümne28/4/20

    Tere. Minu kommentaar kattub suuresti Ritsikuga, sest minu elustiil on samuti teine ning viimati olin rase üle 20 aasta tagasi. Ja mõtlesin mis ma mõtlesin, ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas ma Sinu blogi lugema sattusin. Aga igatahes juba aastaid teen ma seda järjekindlalt ning hindan kõrgelt Sinu lahedat kirjutamise stiili. Olen aru saanud, et üksnes huvipakkuvast teemast minu jaoks ei piisa, see peab olema mulle "söödavalt" kirja pandud. Ja iga kord leian ma siit blogist mõnusaid lugemise-ampsusid. Aitäh ja ilusat kevadet! H Saaremaalt

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, H! See on mu arust ühele blogijale (või misiganes kirjutamisega seotud inimesele) üks suurimaid komplimente kui keegi tema kirjutamisstiili kiidab. Tegelikult annab ju ka kõige igavama loo põnevalt kirja panna kui piisavalt loovust ja oskusi on.
      Ilusat kevadet Sullegi! 😊

      Kustuta
  5. Anonüümne28/4/20

    Loen su blogi, sest sa kirjutad huvitavalt ja hetkel on ilmselt kõigi elu selline ja aega rohkem ehk otsitaksegi blogisid, mida lugada. Mu lemmikud olid kunagi ka sinu ja Martini vlogid kui te trippisite igal pool. Su toidupostitusi ootan ka huviga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, olen täiesti nõus - ma ise satun ka aina rohkem minujaoks uusi blogisid "proovima". Vlogid on mul täitsa unarusse jäänud ja ma tean juba praegu, et tulevikus ma seda veel kahetsen.
      Aitäh Sulle!

      Kustuta
  6. Anonüümne28/4/20

    Tere! Mina olen su blogi lugenud üsna vähest aega. Leidsin su instagramist eestiblogijate (?) vms kontolt. Ja mõtlesin, et vauu kui ilus naine. Hakkasin lihtsalt instagramis jälgima, blogi hakkasin siis lugema, kui tuli välja, et ootad beebit. �� Kuna ma ise ka suht värske ema, siis igasugune rasedus ja laste teema on mulle meeltmööda ja huvi pakkuv. ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellisel juhul tere tulemast ja aitäh komplimendi eest! Loodan, et suudan huvipakkuvaid postitusi kirja panna. 😊

      Kustuta
  7. Ma olen vist üks see nö salastalker :D Leidsin sinu blogi täiesti juhuslikult Anu blogist (kelle blogi ma leidsin ka kuskilt jällegi täiesti juhuslikult :D ) ja kohe hakkas meeldima. Olen H-ga Saaremalt nõus, et minu jaoks peab ka tekst olema nö söödavakt kirjutatud ehk siis mulle meeldib väga Sinu kirjutamisstiil. Kui ma leian mõne huvitava blogi ja mul on aega, siis ma hakkan kohe algusest lugema ja Sinu teekond on minu arust niiii huvitav olnud. Vbla see on kuidagi seotud ka, et ala kui endal elu ei ole, siis on nii tore teiste elu "elada". Kuigi realist minus teab, et kunagi ei ole inimeste elu ainult lust ja lillepidu, siis kõrvaltvaatajana on nii tore mõelda ja unistada, et oh just sellist elu tahaks ka elada (ma olen eluaeg suuremal-vähemal määral kokku puutunud spordiga ja ma armastan reisimist ning uusi kogemusi). See tundub lihtsalt niiii äge :)
    Beebit ei oota ja ka ilumaailmas olen pigem tagasihoidlik, aga kuna Su kirjutamisstiil on nii mõnus, siis loen ka neid postitusi väga suure huviga. Ehk, et vahet pole millest, lihtsalt kirjuta ja mina loen kindlasti :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere, Anniki!

      Aitäh nii põhjaliku ja pika kommentaari eest! 😊

      Olen isegi mõne blogi puhul nii teinud, et kui nad mulle ikka väga meeldima on hakanud siis olen nad ette võtnud nagu raamatu ja algusest peale läbi lugenud. Teiste eludesse on ju nii põnev piiluda, eriti kui niimoodi uks lahkelt lahti tehakse ja sisse kutsutakse. 😄
      Tõsi ta on - mitte keegi meist ei ela ideaalset elu ja omad raskused on igaühel. Ja see on täiesti okei, see ongi elu.
      Igatahes tore, et siit midagi lugemisväärset leiad, proovin ikka tasemel püsida. 😊

      Kustuta
  8. Ma mingi aeg tagasi ühte teise blogisse kirjutasin samasugusele küsimusele vastuseks, et Bloglovinist leidsin 😃 ja siia listi ma su blogi lisasin ja nii teda kogu aeg ka loen. Isegi kirjutanud olen mitmel korral kommentaare, mida väga tihti tegema ei kipu, aga kuna kõik on nii kaasahaarav siin, siis kuidagi automaatselt kohe hüppan ligi ja kobisen natuke kaasa 😂
    Endal mul lapsed juba suured (17 ja 19), aga tütrel oma pisike poja (6 kuud), siis natuke nagu haakuks ju beebiteemad ka või mis 🤓

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda on tore kuulda, et lugemist leiad ja kommenteerid, aitäh! Ma ise samuti suur kommenteerija pole, aga mõnes blogis räägin kindlasti rohkem kaasa kui teises.
      Eks beebi perre tulek on muidugi kõigi jaoks päevakohane teema, mitte ainult lapse emale-isale. 😊

      Kustuta
  9. Katariin30/4/20

    Oi, ma leidsin su blogi vist siis kui te Martiniga kihlusite :) No ja kuna ma niii fännan just selliseid elulisi jutte, eriti välismaalt, siis jäingi aegajalt siia kiikama.

    Ja OiKuiHea meel mul oli(no nagu jõulud, noh :D ), kui paar päeva tagasi avastasin, et sa oled jälle kirjutamislainel(viimati vist vaatasin siia eelmisel suvel). No ja kui ma beebiuudiseid nägin, siis lugesin juulist alates kõik postitused ühe (või noh, kahe-kolme) jutiga ära ja rõõmustasin koos teiega :)

    Ja üleüldse...sa oled mega vapper minu arvates- ma vihkan seda isolatsiooni ise mehe-lapsega kodus istudes, aga sina oled täitsa üksi! Ausalt, ma ei kujutaks ettegi seda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ülihea mu arust kui oled mingi blogi, mis eelnevalt meeldinud on, ära unustanud ja siis avastad uuesti ja näed, et hunnikuga postitusi on ootamas. Tõesti nagu keegi oleks väikese kingituse poetanud. 😄

      Õnneks naudin ma enda seltskonda siiani, aga muidugi - on raskemaid päevi ja on kergemaid päevi. Enda üle ma nii väga ei muretsegi, sest kui vaja saab sõbrannaga jalutama või maale värske õhu kätte ikka minna, aga Martin istub ju samamoodi kodus, lihtsalt selle vahega, et teises riigis kus õue minna ei tohi ja eks see on suht nüristav ikka. Aga fingers crossed, et varsti on ka see juba möödanik. 😊

      Kustuta
  10. Aus olla, siis olen ilmselt alles päris uus jälgija (ei mäletagi täpselt kust sinu blogi avastasin) aga kui bloglovinis postituse teade tuleb, siis teen ikka lahti küll. MikS? Ega vist ei oskagi öelda - jälgin nii mõndagi blogi ning ilmselt sinu blogi plussiks ongi see, et tundud väga tore ja armas inimene - selline, kellega päriselt tahaks ka sõbranna olla ja kohvikus juttu ajada. :)

    Jõudu-jaksu ja loodan, et samas vaimus ikka jätkad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiega tore kompliment, aitäh! 😊

      Kustuta